Neljapäeva veetsime kodus, endid kuuetunniseks autosõiduks vaimselt ette valmistades ning kõiki neid vahvaid sügiseid toimetusi toimetades. Päev möödus süües ja lugedes. Reede hommikul tõusime juba kell kaheksa ja toitusime korralikult. Vaba päeva hommikusöök koosneb magusatest saiakestest, mida isa ostab aeglaselt mööda tänavat kulgevast idüllilisest pagariautost. Tähendab saiakesed ise magusad küll ei ole, aga magus on kõik, mis saia peale määritakse: kohupiima ja suhkrusiirupit, mett, šokolaadikreeme ja moose. Soovitasin ka kondenspiima proovida, kuid kahjuks söön seda endiselt ainult ise. Seejärel sõitsime mina ja Mama linna raamatukogust pikaks sõiduks meelelahutust laenutama. Otsustasin end ühiskonnakriitilisele lainele viia ja võtsin enda jaoks nii George Orwelli "1984" kui "Loomade farmi".
Kuna sooja oli sel hetkel jälle ainult kuus kraadi ning mul oli seljas ainult dressipluus, tuli teemasse jällegi mulle ühe korraliku "kileka" ehk Regenjacke ehk otsetõlkes vihmajaki ostmine. See saaga oli käinud tegelikult juba mitu nädalat, sest pakk kodust hilines, ning lootuses, et see mingil hetkel ikka jõuab, ei pannud me minu soojustamisele väga suurt rõhku. Pakk aga ei jõudnud ega jõudnud ning ilmad läksid järjest külmemaks ja tuulisemaks. Seega, kord me justkui arutasime jälle poodi minekut ja siis ikkagi ei läinud ja nii jäigi see ostmata ning ma olengi igal hommikul viie soojakraadiga ainult dressipluusi ja ketside väel kooli läinud, kui teised käivad ringi mütside, sallide, kinnaste, saabaste ning kindlasti soojade Regenjackedega. Ja vihmajakk on siin tõesti soe, sest enamik inimesi kasutab seda läbi talve, kuna vihma sadavat siin kõvasti rohkem kui lund. Tundub ka loogiline, kui ma kuulen, et eelmine aasta olla jõulude ajal veel kuusteist kraadi sooja olnud.
Käisime korra juba külastatud Jack Wolfskini kauplusest läbi. Jack Wolfskin on üks väga tuntud saksa bränd. Mama selgitas, et kui ma peaksin juhtuma nägema välismaal kedagi Jack Wolfskini jopega, võin olla sajaprotsendiliselt kindel, et tegu on sakslasega. Kuna Mama heakskiidu saamine on väga tähtis, näitasin Mamale juba varem selga proovitud jakke. Sellega asi piirdus. Ühesõnaga käisime hiljem veel mõnest spordipoest läbi, kuid kahjuks midagi toredat leidmata tuli koju naasta. Lubasin, et kui Aachenist midagi tarka ei leia, siis tulen tagasi ja ostan endale sellest Jack Wolfskini poest ühe korraliku Jack Wolfskini Regenjacke.
Pakkimine möödus. Pärast seda alustasime oma teekonda. Kõigepealt sõitsime külla vanaemale ja vanaisale, kes elavad õnneks kõigest kahekümne kilomeetri kaugusel. Sinna pidime jätma Sunna, sest viieaastase lapsega võtavad kuuetunnise autosõidu ette ainult kõige vapramad ja üllamad. Mama ja Papa läksid seega lihtsama vastupanu teed. Vanaema tervitas meid kõiki, kaasaarvatud mind, kallistamise ja musitamisega ning pärast mulle maja näitamist istusime kõik laua ümber ning lasime riisil ja seenekastmel hea maitsta. Kuna aga pool päeva surma, tähendab, autosõitu oli veel ees, jätsime südamlikult hüvasti ja asusime Aacheni poole teele, 588 kilomeetrit ootas maha sõitmist.
Nii kolme tunni pärast oli Betty läbi lugenud kõik Minu Hobuse ajakirjad, mis Mama tema jaoks laenutanud oli. Betty nimelt käib igal esmaspäeval ratsutamas oma poni, Pauliga, ehk ta on sellisest värgist huvitatud, mina olin läbi lugenud pool "Loomade farmi" ning vanemad kuulasid endiselt Vladimir Kamineri plaate.
Vladimir Kaminer on Saksamaal väga kuulus vene päritolu kirjanik ja koomik ning tema lindistuste peale naersid Mama ja Papa vahepeal juba üpris hüsteeriliselt. Küsisin vahel paar küsimust raadiost kostuva kohta ning siis mulle selgitati, mis seal nii naljakat on. Oli kah. Leppisime aga kokku, et kui nad mind aasta lõpus lennujaama sõidutavad, siis kuulame uuesti, nii et mina ka naerda saan. Vahepeal mõnes bensiinijaamas peatudes jõudsimegi lõpuks kohale...Hollandisse. Kuidas, kuidas? Ju siis oli kiirteelt sisse jäänud hoog liiga suur ja magasime Aacheni maha. Igatahes vaatasime ühte väiksesse külasse jõudnult pikalt kaarti ning navigeerisime endid lõpuks viisteist kilomeetrit Saksamaa poole tagasi.
Pool kümme õhtul olime Aacheni kesklinna kandis mu pere sugulaste juures pika laua taga õhtust söömas ning kõik koos vanu häid aegu meenutamas. Mina kuulasin peal. Kaasa rääkida sain siis, kui jutt läks keelte peale. Sugulased juhtusid olema frankofiilid, see tähendab, et kõik oskasid rääkida prantsuse keelt. Ning kohe küsiti ka eesti keele kohta, et kuidas see kõlab ja millele sarnaselt ning:
"Mitu käänet seal on?"
"Neliteist."
-"Oooooh..."
Inimesed on pakkunud, et eesti keel kõlab sarnaselt ehk läti ja leedu kui teiste balti keeltega või äkki rootsi või isegi vene keelega, aga ei. Hoopis soome keel on meie sugulaskeeleks. Muidugi tulevad igasugu küsimused eesti keele kohta alles siis, kui on selgeks tehtud, et Eesti inimestel ikkagi on ka päris oma keel. Ka see on paras üllatus.
Kui kanasupp oli taldrikust kadunud, hakkasime vaikselt voodisse sättima. Mina magasin perepoja, Jan Ole narivoodi alumisel korrusel. Jan Ole tuba on vist kõige teismelisem tuba, mida ma näinud olen. Suured riiulid olid täidetud legomasinate ja väikeste sõjameeste figuuridega, samuti oli seal muusikakeskus, arvutis käis parajasti mingi sõjamäng, arvuti kõrval oli pudel rummi, Jan Ole on kaheksateist, ja elektrikitarr ning muidugi oli terve ruum täielik seapesa: väga mugav. Pakkisin oma magamiskoti lahti, käisin hambaid pesemas ning ronisin voodisse.
Kell seitse hommikul, kui kõik teised veel sügavat und magasid, ärkasin mina üles, sest kõht valutas äärmise tugevusega. Samuti oli väga palav ning tuikas ka peavalu. Mõtlesin, et nüüd on küll lõpp: sellest põrgust enam pääsu ei ole. Tõusin siiski üles ja seadsin sammud vannitoa poole, kus ma igaks juhuks järgmised pool tundi olin. Uhasin endale palju külma vett näkku ning lubasin endale, et minu pärast küll puhkus tuksi ei saa minna, seega kooserdasin lõpuks tagasi voodisse ning tundsin end juba natuke kergemalt. Proovisin veel sõba silmale saada, kuid pidin silmad kohe uuesti avama, sest minu näo kohal oli Papa oma, mis ütles, et kohe hakkame hommikust sööma. Kell oli üheksa läbi.
Pugisime siis kõhu magusaid saiakesi ning teed täis ning riietusime. Kuna kuussada kilomeetrit lõuna pool oli ilm kõvasti soojem, nii 17 kraadi ringis, siis ei olnud mul mingit Regenjacket vajagi. Autoga võtsime kaasa ka jalgrattad, et linnas oleks mugav liigelda. Hüppasime ratastele ning hakkasime Aacheni lossikabeli poole vurama. Tänavate vahel manööverdades jõudsime kuumaveeallikani, mis oli purskaevuks kujundatud. Papa tuli rattalt maha, katsus voolavat vett, mis pidi umbes 60 soojakraadi juures olema, moodustas oma kätega väikse kausi ning võttis sõõmu kuuma mineraalvett. Peaaegu samal hetkel avastasin ka sildi "This is not drinking water!" olemasolu. Papa vaatas silti pikalt ning ütles lõpuks tüdimusega: "Kui ma eelmine kord jõin ja ära ei surnud, siis küll ta kõlbab." Kuna kõhuvalu ei olnud väga taandunud, siis lootsin, et ehk lonks tervendavat mineraalvett aitab ning talitasin samamoodi kui Papa. Vesi oli kuum ja soolane ning tundsin selgelt, kuidas see mööda mu söögitoru alla voolab. Enesetunne jäi samaks, aga vähemalt olen Aacheni all voolavat kuuma vett joonud.
Liikusime vanalinna poole edasi ning mingil hetkel meenutas Aachen mulle väga Tallinnat. Lukustasime oma rattad katedraali kõrvale ning uudistasime läbi turu selle ukse poole. Turul müüdi veel Saksamaa omi maasikaid.
Kuna lossikabelis toimus tol hetkel pulm, otsustasime natuke vanalinnas ringi jalutada. Kõndisime mööda kallitest brändikauplustest ja juveelipoodidest, pagariäridest ning siis, äkki, ilmus silmapiirile iiri pood. Nähes vaateaknal purki Guinessi õllega, küsis Papa minu käest kohe: "Tahad äkki ühe Guinessi osta?" Oma ebalevast olekust olenemata suutsin lõpuks ikkagi jah öelda ning astusime poodi sisse. Papa ostis endale siidri ja mulle purgi Guinessi õllega. Poes oli müügil palju põnevat: kõiksugu iiri maiustusi ja limonaade, särke ja mütse ja tuhandet muud asja. Minu ostukorvi sattusid tagasihoidlikud šokolaadi-maapähkli korvikesed ning soola ja äädika maitselised kuulsad Walkers'i kartulikrõpsud. Tagasiteel lossikabeli juurde jagasime krõpse Bettyga ning kui need lõpuks otsa said, mõtlesin, et teen nalja ning tegin väikse krõpsupakiga pauku. See oli aga üks kuradima kõva pauk ning lisaks sellele, et kõik meid ümbritsevad inimesed ehmusid, võis kuulda ka erinevaid ohkeid ning susistamist. Üleliigne tähelepanu muutus maru rõhuvaks ning edaspidi proovisin natuke madalamat profiili hoida.
Jõudnud tagasi katedraali juurde avastasime, et pulm oli läinud ning saimegi hoonesse sisse. Kõik pildid, mis ma sellest kalli keiser Charlemange'i viimaste säilmete kodust oma kunstiõpikus näinud olin kahvatusid selle tohutu ilu kõrval, mis selle kabeli seintelt vastu säras. Kõik laed olid kaunistatud kullakarva mosaiikidega ning värviliste kivikestega, kõrge lagi ja kaunistatud sambad erinevate korruste vahel olid aukartustäratavad ning kõik see kokku oli tõesti väga võimas ning muljetavaldav vaatepilt. Imetlesime veel natuke, süütasime mõned küünlad ning pärast viitteist minutit saime uuesti värske õhu kätte. Ja turistide hordid trügisid muudkui edasi katedraali sügavustesse...
Jalutasime uuesti linna peale, kaesime veel üle kõik väga huvitavad purskkaevud ning väiksed armsad pagaripoed ning sõime raekoja ees mingi imeliku kaktuse vilja, mille Papa oli ühel hetkel järjekordsest puuviljapoest ostnud oli. Maitses päris hästi. Bettyle nii hästi ei maitsenud ning tema andis oma kaktusevilja Papale. Hakkasime tasapisi rataste juurde tagasi kõndima ning ühel hetkel märkasime Jack Wolfskini poodi.
Mina astusin kohe sinna sisse ning kõik teised asutsid sisse üle tee asuvasse mänguasjaspoodi. Kõndisin paar sammu esimese stange juurde ning ostsin esimese ettejuhtuva jope ära. Muidugi proovisin seda enne ikka selga ka ning käisin vahepeal Papa heakskiitu küsimas, aga ikkagi, lõpuks oli mul oma Regenjacke. Lihtne, must, kapuutsi palistamas kunstkarusnahk. Suurepärane.
Jalutasime läbi pargi ning sõime pargipingil karbi viimaste maasikatega. Või, kes teab, kas ikka olid viimased. Äkki kasvatavad sakslased neid seal aasta läbi. Igatahes võtsime pargi nurga pealt oma rattad ning vurasime oma ajutisse koju tagasi.
Lõunasöök koosnes jällegi saiakestest. Need aga olid nii pehmed ja maitsvad, et ma võiks selliseid saiakesi päeva igaks söögikorraks nosida. Tegevus lõpetatud, ronisime jälle rataste selga ning sõitsime minu soovil Belgiasse, mis jäi umbes kolme kilomeetri kaugusele. Mõtlesin, et kui ma nii lähedal juba olen, siis miks mitte sõita veel ühest riigist läbi. Eksisime mitu korda ära, aga logistasime mööda väikseid metsateid ikka edasi. Vahel ootasime Mamat järgi kui kogemata liiga kiiresti olime sõitnud. Kui jälle üks selline olukord ette tuli, jäime ootama ning ootasime pikalt. Lõpuks mõtles Papa, et kaua võib ning sõitis tagasi. Mingi aja pärast läks ka Betty ning siis mõtlesin mina, et üksi ma siia küll ei jää ja läksin kah. Ja põhjus oli selles, et Mama oli leidnud suure puu, mille alt nüüd kastaneid korjas. Söögikastaneid. Võis oletada, et see oli söögikastanipuu. Korjasime nii palju kui leidsime ning vurasime edasi. Jõudsime väikese lagendiku äärde, kust leidsime veel ühe suure kastanipuu. Sinna ronis juba Papa üles ning raputas alla kõik viljad, mida veel raputada andis. Ning siis me korjasime veel kastaneid. Et ikka jaguks. Kui meil neid juba mitme kilo jagu koos oli, mõtlesime, et nüüd peaks küll piisama ning vurasime edasi, mööda Teise Maailmasõja aegsetest kaevikutest ning lahingupaikadest. Minu kui ajaloohuvilise jaoks oli see väga huvitav.
Maabusime siis kahe kivi peal mõne meetri kaugusel Belgia piirist, metsa äärel ning päikesepaistet ja sooja ilma nautides sõime šokolaadi ning meie Papaga jõime iiri poest ostetud Guinessi ja siidrit. Üks väga mõnus hetk oli jälle. Betty ja Mama sõid aga lihtsalt šokolaadi ning hoiatasid, et me jääme purju ning siis jääme politseile vahele ja siis on kõik hukas. Aga meie väga ei muretsenud. Olles lõpetanud, sõitsime Belgiast läbi ning mööda metsa äärt tagasi maanteele ning tagasi koju. Politseile me vahele õnneks ei jäänud ning oligi veel üks riik kirjas.
Tagasi koju jõudnud, hakkasime sugulaste pereema sünnipäevapeoks ette valmistuma. Pidu pidi tulema võimas, renditud olid ruumid ning kutsutud oli sada inimest. Viskasin selga oma viisaka valge särgi ning sõitsime peokohta. Hakkasime asju valmis seadma ning minu ülesandeks oli küünalde süütamine. Võiks ju arvata, et kui raske see ikka olla saab, aga pärast paljusid murtud tikke ja kannatuse proovile panemist põlesid kõik küünlad alles poole tunni pärast. Ja siis kustus enamik ära, sest nende kvaliteet oli nii halb.
Õhtu ise möödus mõnusalt. Me Papaga otsustasime natuke endi meelt lahutada ning pärast pikka pidusööki otsustasime mängida lauajalgpalli. Ja seda tegime me tantsimisega vaheldumisi terve õhtu. Vahepeal läks mäng nii ägedaks, et higimull tuli otsa ette ja tuli ennast välja jahutama minna, aga lõppude lõpuks oli väga äge pidu.
Järgmisel hommikul valutas mu kõht endiselt, aga tuli minna tagasi peokohta ning kõik ära koristada. Kui olime uuesti kodus tagasi, hüppasime veelkord ratastele ning sõitsime läbi metsa teise metsa seeni korjama. See tähendab mina, Papa ja uue kodu peremees. Naissoost isikud enam ei viitsinud ning nemad läksid seekord autoga.
Kuna seal midagi muud peale puravike ei leidunud, korjasime korvid kohe kuhjaga täis ning olime saagiga väga rahul. Kui olime jälle kodus tagasi, puhastasid Mama ja Betty seened ära ning keetsid neist väga maitsvat seenesousti. Kuna seened mulle väga ei sümpatiseeri, siis minu meelest need väga maitsvad ei olnud, aga kõik teised kiitsid küll. Ühel hetkel küsis pereema minu käest, et kuidas need seened eesti keeles kõlavad.
"Puravik."
"Buravijk, hmm, jaa.. Aga, kuidas neid väikseid kollaseid seeni kutsutakse?"
"Kukeseen."
"Aaah, kui armas!"
Jah, sellise reaktsiooni põhjustavad tegelikult päris mitmed, minu meelest tavalised eestikeelsed sõnad nagu kodu või rula ning samuti on terve fraas "minu nimi on..." Betty meelest uskumatult nunnu. Tuleb välja, et eesti keel lihtsalt on üks väga nunnu keel.
Hakkasime vaikselt kojusõiduks valmistuma. Kinnitasime Papaga rattad autole ning korjasime muud kodinad kokku. Mina läksin veel oma magamiskotti pakkima. Samal ajal mängisid Jan Ole ja kaks tema sõpra arvutiga, minust välja tegemata. Jätsime kõigiga hüvasti ning mainisime ära, et küll me veel üksteist näeme, tulevad meile mingil ajal kindlasti külla. Eks ole näha.
Kuus tundi sõitu algas jälle. Seekord oli väljas juba peaaegu pime ning seepärast pakkusid kaks suurt tuumaelektrijaama väga aukartustäratavat vaatepilti. Ööpimeduses säras kaugel tuledes Düsseldorfi siluett. Peagi kippus uni silma, kuid kaua magada ei saanud, sest pidin auto jaoks värava lahti tegema: olime koju jõudnud. Isa sõitis autoga ukse ette ning kõik tormasid kohe oma mugavatesse vooditesse, kus silmapilkselt uinuti. Kõhuvalu andis järgi.
Meie äraeksinud auto Hollandis.
Lambipost Hollandis.
Tõestus, et me tõesti olime seal.
Üks väga kitsas maja Aachenis.
See kuulus Aacheni lossikabel ja kalli Charlemange'i viimne puhkepaik.
Aacheni linnatänav koos Papa halli seljaga.
Ja veel üks tänav.
Üks kuulus Aacheni maja...
...ning raekoda.
Peaaegu Belgia mets. Eestis võib üpris sarnase pildi teha, ma oletan.
Oh, Belgia. Just siin nautisime me kivi peal istudes oma jooke ning šokolaadi.
Suur sünnipäevapidu. Ka telefon oli ilmselgelt purjus.
Värviline sitasitikas, käed üleval.
Ning Aacheni lossikabel ehk kalli Charlemange'i viimne puhkepaik seestpoolt. (Umbes-täpselt see pilt ongi igas kunstiajalooõpikus.)
Minu koolitee.
