Järgmisel päeval mingil ebamäärasel ajal ärgates juba teadsime, et selle päeva õhtu tuleb õige maru. Läbisime oma tavalised hommikused protseduurid, käisime veel släkklainipargis ning vahtisime jälle videosid vaid selleks, et aega parajaks teha.
Kui kell hakkas lähenema neljale ning õues hakkas tasapisi pimedamaks minema, tuli meelde, et pidime veel pidustuste tarvis joogipoolist ja snäkke muretsema. Kähku-kähku tõmbasime oma joped selga, hüppasime oma ilmselgelt liiga palju kasutatud jalgratastele ning panime linna poole ajama. Meie kodu asub Pöllingis. Pölling justkui oleks üks Neumarkti linnaosa ja nagu ei oleks ka. See on üks nendest väikestest küladest, mis ootas vaikselt kuni vanem vend Neumarkt oli piisavalt suur ja Pöllingile piisavalt lähedal, et omastada küla linnaosa tiitli all. Väikeste külade kurb saatus. Seega on rattaga linna sõit kohati frustreeriv, oleks põhimõtteliselt juba linnas sees, aga ikka tuleb kolm kilomeetrit vändata, kui on soov tsiviliseeritud maailma jõuda.
Pärast paari kilomeetrit ning mitut punaseks jääda tahtvat valgusfoori hiljem olime jõudnud väikeste Lidli ja Aldi ehk Säästumarketi ja Säästumarketi juurde. Ühel pool teed proovisime saada sisse Aldisse, mis oli ilmselgelt juba lausa kaheksa minutit suletud ning sama saatust jagas teisel pool teed muidugi ka Lidl. Õnneks paiknes poe ukse kõrval aga kergelt räsitud välimusega sõbralik naine, kes teatas rusuvusega, et "KÕIK...on suletud...!" Kuid õnneks tuli talle järgmisel hetkel meelde, et "Kaufhaus ju ei ole!" ning seletas meile täpselt, kuidas sinna saada.
Jätkasime oma otsinguid avatud poe järele. Liikusime juba kesklinna kandis ning märkasime, et tänavad on kuidagi kahtlaselt tühjad, aga siis meenus, et kui kõik avalikud asutused on TERVELT veerand tundi kinni olnud, siis mis seal tänaval ikka teha on. Kuna teejuhised Kaufhaus'i jõudmiseks ei olnud meie jaoks selged, siis otsustasime õnne proovida juba kord külastatud suuremas Real'is teisel pool raudteed. Olles sõitnud veel paar kilomeerit, laskunud liftiga raudteejaama allla, navigeerinud end õigele poole liipreid ning avastanud, et meie Real on samuti suletud, arvasime, et oleme tõesti KÕIKJALE lootusetult hiljaks jäänud. Hakkasime kesklinna poole väntama ning üritasime Danieli Ai-Fõuni abil leida seda müstilist kaua lahti olevat Kaufhausi. Pärast korralikku tänavate rägastiku läbimist me sinna ka jõudsime. Õigeaegselt ka veel. Olime taevale väga tänulikud ning läksime ja tegime oma sisseostud ära.
Kui meie mõlema seljakotid oli kõvasti raskemad, hakkasime tagasi koju sõitma. Tuldud teed tagasi ei raatsi nagu minna, eksime veel ära. Ja valisimegi tee, mida mäletasime osaliselt suvest. Sest nii on ju kindlam. Muidugi. Ja me eksisime ära. Olime veendunud, et siin oli ju olnud kunagi see tee, mis noh, sealt mööda läheb ja..ja siis lõpuks Lidli juurest välja tuleb ja...jah. Me ei viitsinud endid enam mingite mõtetega vaevata, tahtsime uuesti kodus olla ning seega sõitsime lihtsalt edasi. Avastasime järsku end Pöllingusse viiva maanteega paralleelselt ning läbi võsa ja muude radade sõites jõudsimegi uuesti oma hubasesse ajutisse koju.
Panime end praaždniku tarvis valmis ning mõne aja pärast viskasime oma maiustusi täis kotid selga. Samuti võtsime selga ka jalad, sest pidime kõigepealt kõndima Samira ja Taliessa poole, et sealt autoga edasi reisida. Nautisime karget vana-aastaõhtuõhku ning vahtisime tee peal tähti. Taevas oli selge.
Jõudsime Samira poole, ootasime tüdrukute järele nagu tavaliselt ning viimaks kolisime nende kasuisa uhkesse Audisse. Ja tuleb öelda. Kui juba paar korda on uhkema autoga sõidetud, siis on latt end juba üpris kõrgele seadnud ning "tavaliste" autode poole väga ei kisu. Ma ütlen: ärge ronige uhketesse autodesse, tuleb ainult kurb-kurb tunne teades, et niikuinii endale sellist autot ei saa. Või lähemal ajal vähmalt mitte. Hirmus.
Saabusime pittu ning avastasime, et osa rahvast oli juba seal. Minu inimesed ning mõned muud karvased ja sulelisedki. Tutvustasime siis endid kõigile, kellega veel kontakti polnud olnud, korkisime lahti esimesed joogid ning tundsime end mõnusalt.
Ning aeg jõudis kingituste mänguni. Mäng seisnes selles, et igaühel on kaks kingitust, sellist täiesti mõttetut või ebavajalikku asja, ilusti ära pakitud. Kõik istuvad oma mandiga laua taha ning hakatakse veeretama täringut. Silmade arvust olenevalt saadetakse oma pakk vasakule, paremale või pakitakse lahti. Ja nii said siis kõik suurepäraste mõttetuste omanikeks, mis siis, et jõulud juba möödas olid. Minu kätte jõudis lõpuks kaks Disney multifilmidest pärit pilti, sellist, mida nätsupaki seest leida võib ning paar väikseid käevõrusid...või mingeid plikalikke kulinaid igatahes. Jätkasime pidutsemist.
Toanurgas oli jõulukuusk, keset elutuba kaks pikka lauda, tuba oli inimesi täis ja meeleolu oli laes. Hämaras valguses vestlesid häälekalt sõbrad, sugulased, tuttavad ja pereliikmed. Kui kellelgi jook otsa sai, mindi ja toodi garaažist kohe täiendust. Ja juua ikka jagus. Loogiline ka, kui Merdi host-isa amet seisneb pidude jookidega varustamises. Ühesõnaga, puudust ei tulnud millestki. Ma olen peaaegu kindel, et, kui keegi kasutab väljendit "ühesõnaga", siis sellele ei järgne millegi pärast kunagi ühesõnaline vastus. Tähelepanuväärne.
Ja nagu võluväel olid kätte jõudnud 2013. aasta viimased minutid. Tuli jätta pooleliolevad jutud sinnapaika, end riietada ning tänavale vedada. Paika said sätitud igasugused paketid ning üllatuslikult tegeles väga palju inimesi juba väiksemate lõhkekehadega nagu tavaliste paukude, Mesilaste ja muude väiksemamastaabiliste isenditega.
Kell lõi kaksteist ning suur tulevärk läks lahti. Sirrud ja virrud täitsid õhku ning taeva kaunistasid kõikvõimalikud värvilised vihmad. Moodustasime Merdi, Jakobi, Rebekka, Taliessa ja Taliessa sõbranna Larissaga ringi. Hoidsime kõik õlgadest kinni ning Mert tegi ettepaneku, et kõik peavad kõigile musi tegema. Olgem ausad, me olime natuke švipsis ja see tundus tol hetkel päris hea ideena. Ma ise küll kõigini (õnneks) ei jõudnud, aga ka juba Merdist, Jakobist ja Rootsi Rebekkast piisas. Õnnelikke mälestusi kohe kuhjaga.
Igatahes soovisime üksteisele veel väga head uut aastat nii palju kui võimalik ning pärast poolt tundi eufoorias ringi kargamist kobistasime tagasi tuppa.
Nüüd tõi Daniel välja oma salarelva, püksid. Ja mitte mingid tavalised püksid, vaid haaremipüksid, mis ta oma host-õelt jõuludeks saanud oli. Eesmärk oli, et igaüks kirjutab pükstele midagi meeldejäävat. Kui püksid täis olid kritseldatud, tõmbas Daniel need jalga ning jooksis mööda maja ringi, tehes vahetevahel tiiru ümber diivani, tõmmates püksid kellelgi selja tagant üle pea ning siis uuesti minema joostes. Mingil hetkel sain need püksid enda kätte ning kohe tõmbasin need endale õlgadeni. Väikese kasvu plussid. Nii hüppasin ja kargasin ma siis Danieli asemel edasi. Tundsin end kui kunagisest hittsaatest "Sipelga 14" pärit Müürsepa...jah, just. Oli ilus. Ja pealegi suutsin teistele kvaliteetmeelelahutust pakkuda.
Pärast seda sai veel muidugi kõigist maailma asjadest räägitud, kuni inimesed vaikselt kodu poole sättima hakkasid. Meie Danieli, Samira ja Taliessaga olime viimaste lahkujate seas kella poole viie ajal hommikul. Merdi host-isa oli nii lahke, et ta viis meid lausa koju. Tõenäoliselt oli tal meist lihtsalt nii villand ja meist lahti saamine oli juba prioriteet. Aga lootus jääb, et ta oli ka hea inimene.
Ronisime siis Samira maja juures autost välja, ütlesime kõigile suur aitäh toreda õhtu eest ning meie Danieliga hakkasime 2014. aasta varastel tundidel kodu poole jalutama. Vahtisime tee peal veel tähtigi.
Avasime võtmeid kõlistades ukse, kõmpisime kolmandale korrusele ning vajusime Danieli tuppa istuma. Huvitaval kombel ei tahtnudki kumbki meist väga magada. Arutasime maast ja ilmast, see tähendab rääkisime tüdrukutest, veel kuni umbes kella seitsmeni ning siis otsustasime, et on aeg kotile kobida. Soovisin head ööd, roomasin oma kalli voodini ning lõpp.
