Tähelepanekuid elust enesest

Praeguseks olen paljajalu käinud umbes-täpselt kolm kuud. Muidugi kannan ma jalatseid kehalise kasvatuse tundides, sest jooksmine, hüppamine ja kargamine paljajalu ei ole väga mugav. Aga harjutan ma sedagi. Vahel kannan jalatseid mõnel ohtlikumal juhul. Näiteks, kui lähen mõnele peole või kohta, kus väga tõenäoliselt vedeleb klaasikilde või muud ohtlikku. Muul ajal ei ole jalanõud aga väga vajalikud olnud, samuti on paljad jalad tihti palju praktilisemad. See tähendab, et kodus, koolis, õues, toas, linnas ja maal käin alati paljajalu. Põhjus lihtne: see on palju mugavam, mõnusam, vabam ja huvitavam kui jalanõude kandmine. Ma tunnen erinevaid mustreid ja pindu oma jalge all, erinevaid temperatuure, näiteks Baierimaal oli tänavasillutis kohati nii kuum, et mu jalad said lausa kerge põletuse osaliseks, valutades õhtuni. Veel ei pea ma taluma mingit umbsust, jalad saavad alati hingata ning kokkuvõttes ongi tulemus väga vaba ja huvitav. Rääkimata veel kõigist tervislikest omadustest, mis palajalu käimises peituvad. Päris ise ma selle pealtnäha üpris lihtsa otsuse peale ei tulnud, vaid mind ajendati. Suur tänu sellele inimesele, väga hea otsus oli!
Võiks ju arvata, et, miks ma halan kui ma saan kingad ilusti jalga panna, kuid kuna ma lubasin endale ja teistele, et käin paljajalu nii kaua kui võimalik ehk kuni päris külmaks läheb, siis seda ma ka tegin. Lootsin, et seda aega jätkub kauemaks, aga hea, et niigi läks. Tähendab, et uuest nädalast pean endale midagi jalga muretsema. Ma kirjutan sellest, sest see on minu jaoks lihtsalt väga tähtis, see on osa minust ning ma ei osanud midagi muud sissejuhatuseks kirjutada. Julgen aga paljajalu käimist kõigile soojalt soovitada.
Kolm nädalat on möödunud üpris rutiinselt, samas taktis. Hommikul tõusen üles, vantsin trepist üles oma isiklikku VIP (s.t. Väga Ilusa Põrandaga) vannituppa, käin duši all, pesen hambad, ning lahkun oma VIP vannitoast. Kobistan trepist alla ning kohe vasakut kätt asub minu tuba, mille uksel ilutseb silt YOUTH HALL. Riietan ennast nimetatud ruumis ning liigun edasi kööki. Tavaliselt ei ole köögis sel ajal kedagi, Betty on juba söönud, ning isa lahkus kui riidekapi ees passisin. Iga koolipäeva hommikul söön ma müslit ning ainult müslit, või tähendab, tilga piima valan ikka ka kaussi, aga ainult piima. Või noh, tegelikult oli piim ühel hommikul otsas ja olin sunnitud kasutama vedelikku nimega "buttermilk", mis teoreetiliselt oleks pidanud olema midagi keefiri taolist, kuid keefirit meenutas ainult maitse, konsistentsist ei olnud juttugi. Aga see on ka kõik.
Pärast hommikusööki paigutan nõud suurde halli nõudepesumasinasse, valmistan endale paar võileiba kooli kaasa võtmiseks, sest koolilõunad ei ole maitsvad, odavad ega tervislikud ning pakin kotti pudeli veega või Apfelschorlega. Apfelschorle on veega lahjendatud gaseeritud  õunamahl. Hoolimata oma lihtsusest on see jook vallutanud paljude sakslaste südamed ja kodud, tõenäoliselt terved linnadki. Ühesõnaga, maitseb see päris hästi.
Kui ilm on ilus, sõidan kooli jalgrattaga. Alguses tundusid teekonna kümme kilomeetrit hirmutavad, kuid õnneks harjusin ruttu. Kulgeb see teekond roheliste nõlvade ning siniste järvede, väikeste külade ning karjamaade vahel ehk sõit on igati nauditav. Linnas olles tuleb koolimajani jõudmiseks vallutada üks parajalt järsk mägi. Kuna tee on kaetud munakivisillutisega on see osa sõidust natuke vähem nauditav. Koolimaja on väga suur, sest lisaks suurele maa-alale, millel ta paikneb, omab ta veel ka nelja korrust. Punastest tellistest (üllatus, üllatus!), elegantsete katusekividega ja muude ornamentidega hoone meenutab natuke isegi lossi. Kuna minu klass on viimasel korrusel, tuleb mul lisaks munakiviteele ronida üles ka kõigist treppidest. Seega võib iga klassi jõudnud inimene end üpris uhkelt tunda. Kui klassi akendest ei avane parajasti miljoni, siis vähemalt poole miljoni vaade küll. Olenevalt ilmast. Ilm on siin tavaliselt ürpris tuuline, temperatuurid on hetkel 12 soojakraadi ringis. Põhjas, nagu mu ema mulle selgitas, tuleb suvi hiljem ja lõppeb varem, mis minu arust eriti loogiline ei olnud, aga kui nii öeldakse, siis järelikult nii ka on.
Paljajalu käimine karastab korralikult, külmataluvus on kindlasti suurenenud. Tänu sellele on mul olnud võimalus mõnel õhtul ujumas käia. Kahjuks on ilmad nii külmad, et üleeilne (s.t. kahekümne seitsmenda septembrikuu päeva) suplus jääb sel aastal vist küll viimaseks. Kevadel tuleb selle arvelt varem alustada. Aga ma kandun teemast kõrvale..
Kool on enamikel päevadel läbi juba kella ühe ajal. Või minu jaoks vähemalt. Olenevalt sellest, kas mu klassikaaslased kirjutavad arvestust või mitte, samuti mängivad rolli ka välismaal ringi rändavad õpetajad. Kuna arvestusteks mingit eraldi perioodi ette nähtud ei ole, kirjutatakse neid jooksvalt. Tundides mõlgutan ma enamasti omi mõtteid, sest ega see keel nii kiiresti ikka ei tule. Pärast jõulu ehk... aga vähemalt on lõbus. Kui ma omi mõtteid ei mõlguta, joonistan midagi või kirjutan "Kevade" või Tujurikkuja stsenaariume vihikusse ümber. Kvaliteetmeelelahutus, võib vist öelda. Igav igatahes ei hakka. Õpetajad on siin tõesti toredad, nad pööravad mulle minimaalselt tähelepanu ehk võin end omi asju ajades vähemalt turvaliselt tunda. Nii palju eneseväärikust neil õnneks ikkagi jagub, et nad mind ilma asjata ei tülita.
Muidugi olen kõigiga tuttavaks saanud, kuid kui inimesed on gruppides ning mina olen üksi, siis nendesse sakslaste gruppidesse on vahel keeruline integreeruda. Tundub, et läheb natuke aega enne, kui mind omaks võetakse. Ma lohutan end sellega, et minu vaesel vahetusõel, Rosal, läheb Eestis veel hullemini. Tema klassikaaslased avastasid, et ta ei räägi eesti keelt alles neli päeva pärast kooli algust. Nii et alati võib hullem olla.
Esmaspäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti lähen kohe pärast kooli jõusaali. Sõudmistrenn tähendab kolme päeva nädalas jõusaalis ning kahte päeva, teisipäeva ja neljapäeva, paadiga järve peal. Kuna järve peale saab minna aga alles kell viis, veedan aega linnas kas mõnda tänavamuusikut kuulates, sest neid siin jagub, või raamatuskogus lugedes. Vahel polegi laisk olla nii halb. Kui ma ei viitsi linnas vedeleda, sõidan ma koju. Tehes hiljem aga trenni tarvis veel ühe treti tuleb mu päevaseks kilometraažiks üle neljakümne kilomeetri. Nii et ma võin iseendale, või siis enda laiskusele, tänulik olla. Kui vihmasel päeval olen läinud kooli kalli bussiga, siis koju toob mind mu klassiõde. Kalli sellepärast, et pilet Kassedorfist Eutini maksab kolm eurot ja vahemaa on ainult kümme kilomeetrit. Kui mäletan õigesti, maksab bussipilet Eestis minu kodukohast Rõngust Tartusse samuti kolm eurot, kuigi vahemaa on neli korda pikem.
Minu armsale klassiõele Ronjale kingiti sünnipäevaks väike punane luukpära ainult selleks, et mind koju viia. Kus ta sellega mujal ikka sõidab? Tavaliselt viskab mu armas Ronja teel olles ka nalja. Kunagi juhtusin ta käest küsima, mis on auto juhtimise juures kõige hirmsam. Tema vastas oma tavalise üpris ebakindla häälega: "Teised autod..". Muidugi oli selline vastus täielikult õigustatud, sest neid teisi autosid oli meie ümber sel hetkel ikka päris palju.
Tavaliselt mahub päevakavasse ka hetk, mil ma koju jõuan. See suurejooneline sündmus leiab tavaliselt aset umbes kell viis. Olles järjekordsest hingematvast rattasõidust toibunud, täidan oma Mama paberilehele kritseldatud ülesanded, mis hõlmavad tavaliselt kõike nõudepesumasina nõudest tühjendamisest kuni maha kukkunud õunte lammastele viimiseni. Seejärel söön kas Mama tehtud toitu või kokkan ise midagi. Kokkamine tähendab muidugi valmis tehtud pannkoogitaigna kuumale pannile asetamist ning selle sealt mõne aja pärast lahti kraapimist, sest ilmselt oli gaasipliidi leek jälle liiga suur. Ma natuke isegi kardan seda vana gaasipliiti. Peamiselt selle pärast, et ma arvan iga kord leeki süüdates, et pliit peaks nüüd suure plahvatuse saatel õhku lendama. Siiani pole seda veel juhtunud, aga kes teab...
Pärast sööki leian endale tegevust raamatute lugemise, rüperaalis internetis surfamise, slack line'il turnimise, üherattalisega sõitmise, vibu laskmise, koos Sunnaga telekast multikate vaatamise, mitte-koristamise, metsas jalutamas käimise, ujumas käimise või oma kodutööde mitte-tegemise näol. Või noh, ma ju teeks kui ma vaid oskaks. Päris õhtul vaatan vahel isaga jalgpalli. Vahel võib sattuda keelele ka vedelik väiksest pruunist klaaspudelist, millel sildil ilutseb blond rahvariietes näitsik ning tähekombinatsioon BIER. Kuna alkoholi võib siin tarbida alates 16. eluaastast, on kõik ka täiesti legaalne.
Tavalises poes puuduvad mitmed eluks vajalikud toiduained, seega sattusin vajaduse tahtel vene poodi. Olin üllatunud kui armas ja kodune see väike poeke oli ning kui hea ja kodune tundus vene keel. Poleks arvanudki. Igatahes saab sellest poest kõike, mida eestlane vajab: magusat kondenspiima, kalja, sprotte ja muud. Kondenspiima kahmasin kohe kaks purki, et ikka pikemaks jaguks. Kui esmalt kodus rääkisin, et meil Eestis on kodenspiim magus, küsiti, et mida me sellega peale hakkame. Mina ütlesin, et saia peale pannakse või süüakse niisama, mille peale nemad nägu krimpsutasid ning Mama imestas, et kes see siis kondenspiima saia peale paneb. Oh, neid sakslasi küll. Pärast ühte neist purkidest lähemalt uurides sain vähemalt tunnistada, et näe venelased vähemalt ei pane mingit jama toiduainete sisse, koostisainete nimekiri sisaldas ainult kondenseeritud piima ja suhkrut. Ja ausad on nad ka, sest kui purgis on 397 grammi kondenspiima, siis sildil ongi kirjas 397 grammi, mitte 400.
Nende rosolje on siin heeringasalat. Uurisin ka sellegi silti ning seal seisis: suhkru ja magusainetega. Küsisin isalt, miks küll peaks heeringasalati sees olema suhkrut või magusaineid. Tema vastas selle peale muigega:
 "Tead, see on lihtsalt German-style. Ma vean kihla, et kui selle salati oleks teinud venelased poleks seal mingeid kuradi magusaineid."
Süldilaadset toodet lihuniku käest ikka saab. "Süldilaadne", sest see on lihtsalt üks tükk tailiha natukese kallerdisega, mis Eesti tootele kõvasti alla jääb, aga maitse on see-eest eeskujulik. Pika keelitamise peale oli ka Betty nõus seda proovima...ilma mingi hirmsa "marmelaadita" muidugi. Ja siis pidi ta selle palja lihatükigi välja sülitama, sest nii õudne ja kole oli. Mis inimesed siin küll elavad?
Pealegi sain teada, et Mama pole kunagi saunas käinud, õest rääkimata. Mitte kunagi. Ja sauna ei ole kellelgi ei siin külas ega linnas ega isegi mitte ujulas, kuigi arvata võiks vastupidist. Põhja-Saksamaast oleks võinud ju veel midagi loota, aga võta näpust.
Varsti saan oma vanematelt paki talveriiete ja nelja paki Eesti kommidega. Oh, seda õnne ja rõõmu siis.
Kokkuvõtteks väike tsitaat Tujurikkujast: "Ühesõnaga läheb siin nii edasi ja nii tagasi ja üldiselt on kõik väga huvitav, väga positiivne, väga positiivne...ja soe, sest, et väljas on praegu ikka päris külm."

Musi püksi
Kaarel

Minu pere ja muud loomad

Kui inimene on otsustanud hakata blogi pidama, tekib täiesti uus arusaam sellest, kui kiiresti aeg tegelikult möödub. Ehk kuigi ma olen olnud uues peres juba üle kahe nädala, on see mu esimene postitus. Aga uut informatsiooni on lihtsalt NII palju ning enne tuleb ju enda peas kõik korda seada ja sorteerida, kui seda teistega jagada saab. Niisiis, minu teistmoodi aasta esimesed päevad.
Pärast meie viimast emotsionaalset õhtut Baierimaal tuli õhtul koju minna ning valmistuda järgmisel päeval aset leidvale 750 kilomeetri pikkusele rongisõidule läbi Saksamaa, kuni täitsa põhja välja. Mis tähendas, et laupäeval kell üheksa hommikul olid pooled meist jälle koos ühe rongi peale trügimas. Kõigepealt sõitsime Neumarktist Nürnbergi. Seal jätsime veel hüvasti rootsi Rebeckaga, kes sõitis Essenisse ehk täiesti teises suunas, ostsime pikale reisile kaasa saiakesi ja vett ning rühkisime endi rongi peale.
Kui kabiini uks meie selja tagant sulgus võis selle seest leida Elvani, Danieli, Dima ja minu. Seadsime ennast mõnusalt sisse ja sõit võis alata. Isegi, kui ees oli kolmveerandtuhat kilomeetrit, ootasime seda innukalt. Esiteks selle pärast, et sõitsime oma päris vahetusperede juurde ning teiseks seepärast, et ega iga päev rongiga 250 kilomeetrit tunnis ei kihuta. Kuna aega oli maa ja ilm, otsustasime kaarte taguda. Aeg-ajalt aknast avanevaid keni vaateid nautides sai selgeks päris mitu uut mängu ning nagu selgus, pannakse inimese keelelised võimed proovile, kui ta peab kellelegi seletama kaardimängu, millest ise ka väga aru ei saa. Oletan, et minu ja Dimitri vahelist suhtlust oli üpris huvitav vaadata ja kes arvab, et ma rääkisin Dimitriga vene keeles, oh ei. Ma ei tea, kas asi on üldises vene keele õpetamise süsteemis Eesti koolides, aga pärast aastat saksa keele õppimist ja kahte nädalat Saksamaal räägin ma seda tunduvalt paremini kui seda slaavi keelt, mida olen õppinud tervelt viis aastat.
Ühel hetkel saabus aga meie kabiini üks armas vanapaar. Üritasime üksteisest võimalikult hästi aru saada ja mõistlikku dialoogi arendada, mis mingil määral isegi toimis. See tähendas, et vanahärra rääkis Saksamaast ja tema linnadest ning meie pistsime aeg-ajalt vahele "Mhm!", "Jaajaa!", "Ohoo!" või mõne muu "vaimuka" kommentaari. Mõnikord tuli juttu väike paus, kui härra meilt midagi küsima juhtus. Selle peale palusime lauset aeglaselt korrata ning alles pärast seda püüdsime adekvaatselt vastata. Enamikel kordadel jäi vanamees meie vastustega rahule ning jätkas rõõmsalt oma vestmist, kuid vahel harva juhtus ka nii, et taat jäi meid imeliku näoga vaatama ja küsis veel paar küsimust, millest me ilmselgelt aru ei saanud ning pärast meie nõutute nägude jõllitamist otsustas lihtsalt edasi minna.
Kätte hakkas jõudma aeg, kui Daniel maha pidi minema. Kobistasime kõik ennast koridori, embasime üksteist veel ning jätsime jumalaga. Järgmises peatuses läks maha vanapaar koos Elvaniga. Kordus sama rituaal.
Nüüd võis suvaline mööduja näha kabiinis Dimat, mind ja vanapaari koha võtnud üliõpilast. Tema sõitis Hamburgi, oma sõbrannale külla. Tulevikus soovis ta hambaarstiks saada. Seda tõendas tema üritus selleteemalist õpikut lugeda. Proovisime venelasega võimalikult neutraalsed olla ning istusime rahus. Kaua selline plaan aga ei töötanud, sest peagi avastas ka tema, et me oleme vahetusõpilased ning vahetusõpilased huvitavad kõiki. Rääkisime siis nii heas saksa keeles kui võimalik kõigest, mida me tolle ajani olime korda saatnud ja mis veel plaanis ning üllataval kombel sai ta kõigest aru. Või vähemalt nii ta ütles.
Hamburgis lahkusid rongi pealt kõik. Tudeng aitas meil meie perroonid üles leida ning siis läksime kõik oma teed. Rong Kieli hilines viisteist minutit ning hakkasin juba natuke kõhklema, kas olen ikka õiges kohas. Tuli välja, et ei olnud. Minu rong lahkus perrooni teiselt küljelt ehk mul tuli tervelt kolm meetrit astuda, et sinna jõuda. Maha ma õnneks ei jäänud ning olles vagunis oma koha leinud ja maha istunud, lõõgastusin, kuulates teekonna Kieli oma lemmikmuusikat.
Enne kohale jõudmist proovisin paar korda oma host-emale helistada, et kindlaks teha, kas ta ikka on seal. Kuna mul teda kätte saada ei õnnestunud, muutusin natuke närvilisemaks, aga lohutasin end mõttega, et ta ju niikuinii ootab mind. Ja nii oligi. Olles rongi pealt maha astunud ja põgusalt ringi vaadanud, üritasin rahva hulgas otsiva pilguga naisterahvast märgata. Kui arvasin, et olen õige inimese juures, kuid päris kindel veel ei olnud otsustasin veel korra helistada. Hetkel kui telefoni järele haarasin, küsis naisterahvas minu käest järsku: "Are you Kaarel?". Vastasin, et "Yes, I am!" ja tutvus oma uue emaga oli tehtud.
Mu host-ema on kõhn, lühikeste punakaspruunide juuste ja lahke pilguga naine. Ise kirjeldas ta ennast kui ehtsat sakslast ehk otsekohest, täpset ja korraarmastajat inimest. Kui pärast tunniajast autosõitu koju jõudsime, sõime, ning mu ema rääkis kõigest, millest ma esialgu teadma peaks. Sel hetkel olime kodus ainult meie kahekesi, sest mu isa ja kaks väikest õde olid Hamburgi lähedal sünnipäeval. Ema tutvustas mulle maja ning näitas mulle mu oma toa kätte. Soovisime üksteisele "Gute Nacht!"  ning läksime magama, sest kell oli juba palju. Rammestus läbis keha ja magama jääda oli oi kui hea.
Järgmisel hommikul ärgata oli täpselt sama mõnus: päike säras ja aknast paistis sinine taevas. Tõusin üles, panin selga oma korralikumad "koduriided" ning uitasin maja peale. Pärast köögist naasemist kohtasin koridoris oma ülejäänud pere: kiilast, kõrvarõngaga, pikka ja kõhna isa Franki, brünetti neljateistkümneaastast õde Betty't ning väikest blondide juuste ja siniste silmadega viie-aastast Sunnat. Kuna mu ema on ämmaemand ning lapsed sünnivad kogu aeg, siis peab ta töötama vahel päeval, vahel öösel ning tihti ka nädalavahetustel. Tol hetkel oligi ta tööle sõitnud.
Esmapilgul jätsid nad endast väga armsa mulje, mis hiljem süvenes. Positiivselt häälestatud väga rõõmsameelsed inimesed, ütleks mina.
Parasjagu käis aga välja laua katmine ning kõik tulid midagi köögist võtma. Minu esimene hommikusöök uues peres oli lausa muinasjutuline, päikese ja kerge tuule käes valmistasin endale võileiva, õunapuul rippuv kiik käis vaikselt edasi-tagasi ning samas jalutasid mööda pardid. Üpris keeruline on seda tunnet, mis mind siis valdas, sõnadesse panna. Kõik oli lihtsalt väga hea.
Oli pühapäev ja kuna pühapäev on päev, mil tehakse midagi koos, siis pakkisime oma asjad ning sõitsime Idamere äärde randa. Meie jaoks võib Läänemeri asuda läänes aga sakslastel on ikkagi natuke teine vaatenurk ehk nende jaoks on see Idameri. Niisiis, Idameri oli parajalt lainetav, sest tuul oli tugev. Pärast kerget jalutuskäiku valgel rannaliival lõime oma tuulekaitse tarvis mõeldud telgi püsti. Pakkisime oma tavaari lahti, vahetasime riided ja läksime ujuma.
Meduusi vastu puutumine on tõenäoliselt kõige õõvastavam ja vastikum kogemus, mille osaliseks on mul õnnetus saada olnud. Veel hullemad on randa uhutud surnud meduusid, mis on...ma ei hakka isegi kirjeldama. Igatahes on see väga hirmus. Ma ei soovitaks kellelgi selles rannas vee all ujuda, sest kui see õudus peaks näkku juhtuma, siis on trauma garanteeritud. Rannast natuke eemale ujudes oli neid natuke vähem. See tähendas, et läksime isaga "laineid murdma" ehk neisse pea ees sisse hüppama.
Kuna merevesi oli jahe, kuid päikes paistis, oli see väga värskendav. Kui olime end kaldal kuivatanud ja riided olid vahetatud (avalikult rannas riiete vahetamine on täiesti normaalne) jõudis kohale ka ema, kes tõi kaasa nii minu sünnipäevakoogi kui -kingituse. Selgus, et me tähistamegi rannas minu sünnipäeva. Kingituseks oli taskunuga.
Nimelt oli mu ema eelmisel õhtul küsinud, kas mul enda nuga on kaasas. Kahjuks pidin vastama, et ei ole, mille peale tema jällegi, et tema tütardel on kõigil oma noad ning, et selles majapidamises ilma hakkama ei saa. Kingitus oli seega väga praktiline. Sõime kooki ja nautisime ilma.
Mina nautisin natuke vähem, sest kohe meie kõrval oli väike Sunna, kes valmistas oma väikses ämbris meduusisuppi. See tähendas seda, et ta püüdis merest mõned meduusid, ma isegi ei tea, kas elus või surnud, ning segas need siis liivaga segi. Mingil määral ta ka kindlasti tükeldas neid, aga ma ei suutnud kauem vaadata. Ja tundus, et selline tegu on siin ühiskondlikult aktsepteeritav, sest kõik kiitsid takka kui "maitsev" see on, kui Sunna tuli oma suppi meile pakkuma. Ma mainin igaks juhuks, et me ikkagi teesklesime söömist. Ma ei olnud päris kindel, kas tegu on laiba- või loomapiinamisega, aga minu jaoks oli see igatahes hirmus vaatepilt. Kuna keegi teine aga teist nägugi ei teinud, pidin võimudele teatamise sinna paika jätma ning soovima, et ma enam sellist asja tunnistama ei pea. Peagi pakkisime oma kodinad kokku, kahjuks lubati Sunnal oma õõvastav roog pangega kaasa võtta, ning sõitsime nii kakskümmend kilomeetrit koju tagasi. Teine väga hea päev oli läbi. Maitsva meduusisupi sõid õhtul ära pardid.
Esimene koolipäev oli esimene ainult minu jaoks, kuna siin, Schleswig-Holsteinis, põhjapoolseimal liidumaal, algas kool juba viiendal augustil. Õnneks olid kooli uksel vastas kaks klassikaaslast, kes endid tutvustasid ning mind mu klassini juhatasid. Tuli välja, et mu klass on samuti väga tore, hooliv ja sõbralik ning mind võeti vastu väga soojalt. Sama lugu õpetajatega.
Nagu arvata võis, möödus esimene päev end igale uuele õpetajale tutvustades ning üritades tundides mitte magama jääda, sest kui kiirest kõnest midagi aru ei saa, kipub peale päris maru uni. Pärast kooli tulid mulle vastu isa ja Sunna ning me sõitsime siia-sinna läbi linna. Käisime poes ja sõime jäätist.
Esimesel neljapäeval läksime klassiga kanuudega sõitma, pärast mida grillisime ühe klassivenna tagaaias liha ja minu puhul suvikõrvitsat ning olime niisama mõnusad. Rääkisime vegetaarlusest (üritan olla võimalikult taimetoitlane, samuti on seda ka viis mu klassiõde), uurisin rohkem inimeste hobide kohta ning üritasin oma kaaslaste nimesid meelde jätta. Oli igati hea olemine.
Esimesel laupäeval oli suur pidu. Kutse sinna sain Rosa parimalt sõbrannalt.
Rosa on minu pere kolmas ja vanim tütar, kes veedab hetkel vahetusaastat kokkusattumuse läbi Eestis ja käib Tartu Poska Gümnaasiumis. Tema toas ma elangi.
Igatahes tulid nad mulle laupäeva õhtul kell seitse järgi...jala. Pidime järgmisesse külla hääletama, kuid kuna mul on täiesti keelatud siin olles hääletada, siis langes see valikust välja. Hakkasime ilma plaanita kümmet kilomeetrit vantsima kui mu ema, kes parajasti tööle sõitis, meid ikkagi peale otsustas võtta ja kohale viis. Kui mu isa mulle kell üks öösel järgi tuli, olin ma paljude uute inimestega tutvunud ja ohtralt tantsinud. Pidu jättis üpris raju mulje, sest kohaks oli lihtsalt üks suur laoruum, mis oli kõvasti ümberehitatud, et see klubi moodi välja näeks. Tulemus oli tegelikult vapustav ja "möll oli kõva". Esimene nädal uues kodus oli teguderohke.
Veel üks põhjus, miks mulle mu pere nii väga meeldib - nad on spontaansed. Peole eelneval reedel olid kõik peale ema, kes oli taaskord tööl, mõnusalt kodus. Õhtu oli vaikne ning isa tegi lõkke üles. Istusime pimedas lõkke ääres ja laulsime. Isa ja Betty ikka saksa ning mina eesti laule nii hästi, kui oskasin. Istusime nii päris kaua. Vahel mängisin suupilli. Ajasime lihtsalt juttu ja vahel istusime vaikuses. Kui lõke hakkas ära kustuma ning kehal hakkas kergelt jahe, läksime tuppa. Mõtlesin, et läheme magama ning jalutasin teistele head ööd soovima, kui koridoris tuli mulle vastu isa, kes küsis: "Ma lähen ujuma, tuled ka kaasa?" Ning siis võtsime oma rattad ja läksime ujuma. Muidugi tuli kaasa ka Betty. Paar kilomeetrit metsa sees oli väike järv, millesse me kõik kohe sisse sukeldusime. Suplemiseks oli õhtu väga soe ning me nautisime endid kaua. See tunne, mis mind siis jällegi valdas...kirjeldamatu. Mu pere täitis kõik mu ootused ja rohkemgi veel.
Järgmisel nädalavahetusel sõitsime Lübeckisse. Võtsime kaasa endi kanuu, laenutasime ühe kajaki ning sõudsime ümber Lübecki vanalinna. See linn näeb välja täpselt nagu iga pilt, mida ma kunagi Amsterdamist näinud olen. Võib-olla olidki need pildid Lübeckist, ega ei või teada. Mingil hetkel aga ütles mu isa: "Halt!", sidus meie kanuu suvalise redeli külge ja jalutas linna. Turistid kogunesid ja paljud pilgud olid meil. Ema ja Betty olid natuke maad edasi sõitnud, kuid naasesid peagi ning kui ma nende käest küsisin, kuhu küll papa läks, siis sain vastuseks lihtsa: "Leiba ostma,". Ahah, no kui leiba, siis leiba. Hiljem peatusime ühe pargi ääres ning pidasime laste mänguväljakul piknikku. Sunna oli otsusega väga rahul.
Natuke ka sellest kuidas mu kodu välja näeb. Ma elan vanas suures punastest tellistest talumajas, mille seintel ronivad viinamarjaväädid. Nende küljes on hetkel ka küpsed viinamarjad, mis maitsevad väga head. Maja ees muruplatsil kasvab õunapuu, mille küljes ripub kiik ning maja taga on suur laut.  Kuna maja on hiiglaslik, siis poolel sellest asuvad eluruumid inimestele ning teisel poolel neljale pardile ning kaheksale lambale. Kõigil lammastel on ka nimed, kuid hetkel meenub mulle ainult AC/DC. Paremat nime lambale on raske panna. Maja kõrval on väike karjamaa, kus lambad söömas käivad. Lisaks kuulub meile ka väike oja ning tiik karjamaa taga. Selle kõrval on suur aiamaa, kust me saame kõik vajaliku. Suvel sööb mu pere peaaegu kõike oma aiast, sest toitu jagub külluses. Nagu ma aru olen saanud, oleme me ka ainukesed, kes siin külas loomi peavad.
Küla, Kasseedorf, on ehitatud pea täielikult 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Kõik majad on punastest tellistest ning kui nende katus ei ole kaetud katusekividega, siis on see tehtud pilliroost. Külas elab umbes tuhat inimest ning asub ta maaliliste nõmmede peal ja järvede vahel.
Minu jaoks üpris naljakas on põhja-sakslaste tervitussõna. Selleks on "moin". Suurimat nalja valmistab mulle see kui ma sõidan rattaga kooli ja kodu vahet ning mu teele satub kas matkajate või ratastel pensionäride grupp, sest kui ma ütlen: "Moin!", siis kõlab nende vastus: "Moi-mo-moin-moin-mo-mo-moin-in-in!" Ma ei ole küll kindel, kuidas kalad üksteist tervitavad, aga tõenäoliselt kõlab see väga sarnaselt.
Lõpetuseks: ühinesin sõudmisklubiga, nii hobikorras. Eks näis, mis sellest välja tuleb. Siiamaani on jõutrennides palju naerda saanud. Või vähemalt teised on, sest mina ei saa endiselt midagi aru. Aga asi seegi.
Viimased kaks nädalat on niisiis õige tegusad olnud ning seepärast on nad ka väga kiiresti läinud. Aga elu Saksa Liitvabariigis tõotab tulla huvitav. Siiani on ta näidanud end õige mitmest küljest. Loodetavasti on rohkem veel avastada...
Meeleolu mu peres on sarnane meelelolule filmis "Amélie". Seepärast meenus mulle "La valse d'Amélie" kui me parasjagu kõik koos hommikust sõime ning kõik tundus jällegi liiga hea, et olla tõsi. Oh, kuidas see lugu mind praegu köidab...