Tähelepanekuid elust enesest

Praeguseks olen paljajalu käinud umbes-täpselt kolm kuud. Muidugi kannan ma jalatseid kehalise kasvatuse tundides, sest jooksmine, hüppamine ja kargamine paljajalu ei ole väga mugav. Aga harjutan ma sedagi. Vahel kannan jalatseid mõnel ohtlikumal juhul. Näiteks, kui lähen mõnele peole või kohta, kus väga tõenäoliselt vedeleb klaasikilde või muud ohtlikku. Muul ajal ei ole jalanõud aga väga vajalikud olnud, samuti on paljad jalad tihti palju praktilisemad. See tähendab, et kodus, koolis, õues, toas, linnas ja maal käin alati paljajalu. Põhjus lihtne: see on palju mugavam, mõnusam, vabam ja huvitavam kui jalanõude kandmine. Ma tunnen erinevaid mustreid ja pindu oma jalge all, erinevaid temperatuure, näiteks Baierimaal oli tänavasillutis kohati nii kuum, et mu jalad said lausa kerge põletuse osaliseks, valutades õhtuni. Veel ei pea ma taluma mingit umbsust, jalad saavad alati hingata ning kokkuvõttes ongi tulemus väga vaba ja huvitav. Rääkimata veel kõigist tervislikest omadustest, mis palajalu käimises peituvad. Päris ise ma selle pealtnäha üpris lihtsa otsuse peale ei tulnud, vaid mind ajendati. Suur tänu sellele inimesele, väga hea otsus oli!
Võiks ju arvata, et, miks ma halan kui ma saan kingad ilusti jalga panna, kuid kuna ma lubasin endale ja teistele, et käin paljajalu nii kaua kui võimalik ehk kuni päris külmaks läheb, siis seda ma ka tegin. Lootsin, et seda aega jätkub kauemaks, aga hea, et niigi läks. Tähendab, et uuest nädalast pean endale midagi jalga muretsema. Ma kirjutan sellest, sest see on minu jaoks lihtsalt väga tähtis, see on osa minust ning ma ei osanud midagi muud sissejuhatuseks kirjutada. Julgen aga paljajalu käimist kõigile soojalt soovitada.
Kolm nädalat on möödunud üpris rutiinselt, samas taktis. Hommikul tõusen üles, vantsin trepist üles oma isiklikku VIP (s.t. Väga Ilusa Põrandaga) vannituppa, käin duši all, pesen hambad, ning lahkun oma VIP vannitoast. Kobistan trepist alla ning kohe vasakut kätt asub minu tuba, mille uksel ilutseb silt YOUTH HALL. Riietan ennast nimetatud ruumis ning liigun edasi kööki. Tavaliselt ei ole köögis sel ajal kedagi, Betty on juba söönud, ning isa lahkus kui riidekapi ees passisin. Iga koolipäeva hommikul söön ma müslit ning ainult müslit, või tähendab, tilga piima valan ikka ka kaussi, aga ainult piima. Või noh, tegelikult oli piim ühel hommikul otsas ja olin sunnitud kasutama vedelikku nimega "buttermilk", mis teoreetiliselt oleks pidanud olema midagi keefiri taolist, kuid keefirit meenutas ainult maitse, konsistentsist ei olnud juttugi. Aga see on ka kõik.
Pärast hommikusööki paigutan nõud suurde halli nõudepesumasinasse, valmistan endale paar võileiba kooli kaasa võtmiseks, sest koolilõunad ei ole maitsvad, odavad ega tervislikud ning pakin kotti pudeli veega või Apfelschorlega. Apfelschorle on veega lahjendatud gaseeritud  õunamahl. Hoolimata oma lihtsusest on see jook vallutanud paljude sakslaste südamed ja kodud, tõenäoliselt terved linnadki. Ühesõnaga, maitseb see päris hästi.
Kui ilm on ilus, sõidan kooli jalgrattaga. Alguses tundusid teekonna kümme kilomeetrit hirmutavad, kuid õnneks harjusin ruttu. Kulgeb see teekond roheliste nõlvade ning siniste järvede, väikeste külade ning karjamaade vahel ehk sõit on igati nauditav. Linnas olles tuleb koolimajani jõudmiseks vallutada üks parajalt järsk mägi. Kuna tee on kaetud munakivisillutisega on see osa sõidust natuke vähem nauditav. Koolimaja on väga suur, sest lisaks suurele maa-alale, millel ta paikneb, omab ta veel ka nelja korrust. Punastest tellistest (üllatus, üllatus!), elegantsete katusekividega ja muude ornamentidega hoone meenutab natuke isegi lossi. Kuna minu klass on viimasel korrusel, tuleb mul lisaks munakiviteele ronida üles ka kõigist treppidest. Seega võib iga klassi jõudnud inimene end üpris uhkelt tunda. Kui klassi akendest ei avane parajasti miljoni, siis vähemalt poole miljoni vaade küll. Olenevalt ilmast. Ilm on siin tavaliselt ürpris tuuline, temperatuurid on hetkel 12 soojakraadi ringis. Põhjas, nagu mu ema mulle selgitas, tuleb suvi hiljem ja lõppeb varem, mis minu arust eriti loogiline ei olnud, aga kui nii öeldakse, siis järelikult nii ka on.
Paljajalu käimine karastab korralikult, külmataluvus on kindlasti suurenenud. Tänu sellele on mul olnud võimalus mõnel õhtul ujumas käia. Kahjuks on ilmad nii külmad, et üleeilne (s.t. kahekümne seitsmenda septembrikuu päeva) suplus jääb sel aastal vist küll viimaseks. Kevadel tuleb selle arvelt varem alustada. Aga ma kandun teemast kõrvale..
Kool on enamikel päevadel läbi juba kella ühe ajal. Või minu jaoks vähemalt. Olenevalt sellest, kas mu klassikaaslased kirjutavad arvestust või mitte, samuti mängivad rolli ka välismaal ringi rändavad õpetajad. Kuna arvestusteks mingit eraldi perioodi ette nähtud ei ole, kirjutatakse neid jooksvalt. Tundides mõlgutan ma enamasti omi mõtteid, sest ega see keel nii kiiresti ikka ei tule. Pärast jõulu ehk... aga vähemalt on lõbus. Kui ma omi mõtteid ei mõlguta, joonistan midagi või kirjutan "Kevade" või Tujurikkuja stsenaariume vihikusse ümber. Kvaliteetmeelelahutus, võib vist öelda. Igav igatahes ei hakka. Õpetajad on siin tõesti toredad, nad pööravad mulle minimaalselt tähelepanu ehk võin end omi asju ajades vähemalt turvaliselt tunda. Nii palju eneseväärikust neil õnneks ikkagi jagub, et nad mind ilma asjata ei tülita.
Muidugi olen kõigiga tuttavaks saanud, kuid kui inimesed on gruppides ning mina olen üksi, siis nendesse sakslaste gruppidesse on vahel keeruline integreeruda. Tundub, et läheb natuke aega enne, kui mind omaks võetakse. Ma lohutan end sellega, et minu vaesel vahetusõel, Rosal, läheb Eestis veel hullemini. Tema klassikaaslased avastasid, et ta ei räägi eesti keelt alles neli päeva pärast kooli algust. Nii et alati võib hullem olla.
Esmaspäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti lähen kohe pärast kooli jõusaali. Sõudmistrenn tähendab kolme päeva nädalas jõusaalis ning kahte päeva, teisipäeva ja neljapäeva, paadiga järve peal. Kuna järve peale saab minna aga alles kell viis, veedan aega linnas kas mõnda tänavamuusikut kuulates, sest neid siin jagub, või raamatuskogus lugedes. Vahel polegi laisk olla nii halb. Kui ma ei viitsi linnas vedeleda, sõidan ma koju. Tehes hiljem aga trenni tarvis veel ühe treti tuleb mu päevaseks kilometraažiks üle neljakümne kilomeetri. Nii et ma võin iseendale, või siis enda laiskusele, tänulik olla. Kui vihmasel päeval olen läinud kooli kalli bussiga, siis koju toob mind mu klassiõde. Kalli sellepärast, et pilet Kassedorfist Eutini maksab kolm eurot ja vahemaa on ainult kümme kilomeetrit. Kui mäletan õigesti, maksab bussipilet Eestis minu kodukohast Rõngust Tartusse samuti kolm eurot, kuigi vahemaa on neli korda pikem.
Minu armsale klassiõele Ronjale kingiti sünnipäevaks väike punane luukpära ainult selleks, et mind koju viia. Kus ta sellega mujal ikka sõidab? Tavaliselt viskab mu armas Ronja teel olles ka nalja. Kunagi juhtusin ta käest küsima, mis on auto juhtimise juures kõige hirmsam. Tema vastas oma tavalise üpris ebakindla häälega: "Teised autod..". Muidugi oli selline vastus täielikult õigustatud, sest neid teisi autosid oli meie ümber sel hetkel ikka päris palju.
Tavaliselt mahub päevakavasse ka hetk, mil ma koju jõuan. See suurejooneline sündmus leiab tavaliselt aset umbes kell viis. Olles järjekordsest hingematvast rattasõidust toibunud, täidan oma Mama paberilehele kritseldatud ülesanded, mis hõlmavad tavaliselt kõike nõudepesumasina nõudest tühjendamisest kuni maha kukkunud õunte lammastele viimiseni. Seejärel söön kas Mama tehtud toitu või kokkan ise midagi. Kokkamine tähendab muidugi valmis tehtud pannkoogitaigna kuumale pannile asetamist ning selle sealt mõne aja pärast lahti kraapimist, sest ilmselt oli gaasipliidi leek jälle liiga suur. Ma natuke isegi kardan seda vana gaasipliiti. Peamiselt selle pärast, et ma arvan iga kord leeki süüdates, et pliit peaks nüüd suure plahvatuse saatel õhku lendama. Siiani pole seda veel juhtunud, aga kes teab...
Pärast sööki leian endale tegevust raamatute lugemise, rüperaalis internetis surfamise, slack line'il turnimise, üherattalisega sõitmise, vibu laskmise, koos Sunnaga telekast multikate vaatamise, mitte-koristamise, metsas jalutamas käimise, ujumas käimise või oma kodutööde mitte-tegemise näol. Või noh, ma ju teeks kui ma vaid oskaks. Päris õhtul vaatan vahel isaga jalgpalli. Vahel võib sattuda keelele ka vedelik väiksest pruunist klaaspudelist, millel sildil ilutseb blond rahvariietes näitsik ning tähekombinatsioon BIER. Kuna alkoholi võib siin tarbida alates 16. eluaastast, on kõik ka täiesti legaalne.
Tavalises poes puuduvad mitmed eluks vajalikud toiduained, seega sattusin vajaduse tahtel vene poodi. Olin üllatunud kui armas ja kodune see väike poeke oli ning kui hea ja kodune tundus vene keel. Poleks arvanudki. Igatahes saab sellest poest kõike, mida eestlane vajab: magusat kondenspiima, kalja, sprotte ja muud. Kondenspiima kahmasin kohe kaks purki, et ikka pikemaks jaguks. Kui esmalt kodus rääkisin, et meil Eestis on kodenspiim magus, küsiti, et mida me sellega peale hakkame. Mina ütlesin, et saia peale pannakse või süüakse niisama, mille peale nemad nägu krimpsutasid ning Mama imestas, et kes see siis kondenspiima saia peale paneb. Oh, neid sakslasi küll. Pärast ühte neist purkidest lähemalt uurides sain vähemalt tunnistada, et näe venelased vähemalt ei pane mingit jama toiduainete sisse, koostisainete nimekiri sisaldas ainult kondenseeritud piima ja suhkrut. Ja ausad on nad ka, sest kui purgis on 397 grammi kondenspiima, siis sildil ongi kirjas 397 grammi, mitte 400.
Nende rosolje on siin heeringasalat. Uurisin ka sellegi silti ning seal seisis: suhkru ja magusainetega. Küsisin isalt, miks küll peaks heeringasalati sees olema suhkrut või magusaineid. Tema vastas selle peale muigega:
 "Tead, see on lihtsalt German-style. Ma vean kihla, et kui selle salati oleks teinud venelased poleks seal mingeid kuradi magusaineid."
Süldilaadset toodet lihuniku käest ikka saab. "Süldilaadne", sest see on lihtsalt üks tükk tailiha natukese kallerdisega, mis Eesti tootele kõvasti alla jääb, aga maitse on see-eest eeskujulik. Pika keelitamise peale oli ka Betty nõus seda proovima...ilma mingi hirmsa "marmelaadita" muidugi. Ja siis pidi ta selle palja lihatükigi välja sülitama, sest nii õudne ja kole oli. Mis inimesed siin küll elavad?
Pealegi sain teada, et Mama pole kunagi saunas käinud, õest rääkimata. Mitte kunagi. Ja sauna ei ole kellelgi ei siin külas ega linnas ega isegi mitte ujulas, kuigi arvata võiks vastupidist. Põhja-Saksamaast oleks võinud ju veel midagi loota, aga võta näpust.
Varsti saan oma vanematelt paki talveriiete ja nelja paki Eesti kommidega. Oh, seda õnne ja rõõmu siis.
Kokkuvõtteks väike tsitaat Tujurikkujast: "Ühesõnaga läheb siin nii edasi ja nii tagasi ja üldiselt on kõik väga huvitav, väga positiivne, väga positiivne...ja soe, sest, et väljas on praegu ikka päris külm."

Musi püksi
Kaarel