Püha öö, õnnistud öö

24. detsembrikuu päeva, mis on sakslastel mingitel seletamatutel põhjustel täiesti tavaline tööpäev, esimesel poolel valmistusime hästi ette päeva teiseks pooleks. See tähendas, et me läksime kõik koos jalutama. Kõigepealt käisime ja kolistasime Sunna Tagesmutteri ukse taga ning kui tädike lõpuks uksele ilmus, soovisime talle igavesti toredaid jõule ja rahulikke pühi. Tagesmutter on isik, ilmselgelt naine, sellepärast, et Mutter tähendab ema ning, ei, sellest ei või järeldada, et polt isa tähendab, selle jaoks on olemas Vatter, kes toimib ühemehe, sel juhul siis ühenaise, lasteaiana. Ehk ta kogub enda juurde palju väikseid lapsi ning siis hoolitseb nende eest samal ajal, kui latsekeste emmed-issid tööl on. Väga mõistlik.

Pärast päevaema, nii kõlaks siis Tagesmutter eesti keeles, juurest lahkumist võtsime suuna metsa poole, et rebida kuskilt natuke sammalt ning lõigata paar kibuvitsaoksa kodusteks lauakaunistuseks. Eestlane siinset puude kontsetratsiooni muidugi metsaks ei nimetaks, vahest ehk hõredikuks või millekski sarnaseks, aga rohkemaks küll mitte. Või vahel isegi justkui nagu oleks metsas, aga endiselt on selline tsiviliseerituse tunne, selline tunne, et iga hetk võiks selja tagant auto mööda sõita. Selline tunne, et metsa ei saa ära eksida. Ja sellist asja juba Eestist ei leia. Kui on mets, siis on ikka kohe mets ja kui ära eksid, siis sinna sa tõenäoliselt ka jääd. Igatahes kõndisime siis meie vaikselt teed mööda edasi ning hoidsime potentsiaalsete jõuludekoratsioonide suhtes silmad lahti. Ma muidugi ei kasutaks sõna „suhtes“, sellepärast, et see ei ole tegelikult üldse mingi mõistlik sõna, sest seda võiks ju tegelikult igal pool kasutada, aga paremat ma ei leidnud ning praegu võib sellega rahulduda. Kõndisime me ka mööda asfaltteed, mis mind, kui eestlast, ikka veel üllatab. Üllatab see, et absoluutselt kõik teed on kõvakattega. Ehk kui tee on, siis on see asfalteeritud. Paar sellist pehmet metsateed kuskil veel redutab, kuid nendel sõidavadki ainult metsamehed oma metsamasinatega, mitte tavalised kodanikud. Meenub juba vaikselt isalt kuuldud jutt Eesti ja Läti teedeehituse strateegiast, mis sai alguse, kui ma ei eksi, kolmekümnendatel aastatel.

Kui Eesti alustas kampaaniaga, mis dikteeris, et iga küla ja vallakeskuse vaheline tee peaks saama tolmuvabaks ehk pööras tähelepanu väiksematele teedele, siis Läti hoidis korras oma peateed. Seepärast oli ka Läti NSVs suuremate linnade vahel sõita vahel mugavam kui Eestis. Meil aga see-eest oli lõppkokkuvõttes palju rohkem teid asfalteeritud ning sellepärast teab tänapäeval ka juba iga esimesse klassi astuv laps, milline piin on sõita autoga läbi Läti, kui vanemad tahavad autoga Lääne-Euroopasse reisule sõita. Läti lihtsalt ei tule toime kõigi teede korras hoidmisega. Ja kui vene sõjaväes olla kunagi mu isa käest veel küsiti, et: "Noh, Eestis viib iga talu hoovile asfalttee, jah?" ning, võrreldes olukorda ülejäänud NSV Liiduga, sellega peaaegu, et nõustuda võis, siis Saksamaal see täpselt nii ongi. Kui Eestis jagub ikka veel kuhjaga kruusateid ja külavaheteid, siis siin sellist nalja ei näe. Aga nagu üks tähtis mees kord öelnud, et Eesti on veel üks väheseid riike Euroopas, või vähemalt lääneriikide seas, kus leidub veel lihtsalt radu ning teid, mis otseselt kuhugi ei viigi ning mida järgides võidki ära eksida. Selle üle, arvan ma, võime päris uhked olla.

Jalutasime mööda teed edasi. Läbi metsa, üle mäe, leidsime oma sambla ja oksa ning mina mõtlesin, et hakkame, tagasi kodu poole kõndima, aga ei, ikka edasi. Sattusime ühe hüljatud kruusakarjääri peale ning jäime hetkeks seisma. Selsamal hetkel jooksis põõsast aga välja jänes ning kuna keegi teine seda märganud ei olnud, võtsin endale vastutuse ning karjusin teistele: „KANINCHEN!“ ehk jänes ning nautisin tuledesära endal, kui teised üllatunult ahhetasid ning Mama Sunnale seletama pidi, et just siin elabki lihavõttejänes. Päev läks korda. Pärast seda kui Sunna leidis maast vana püssipadruni, utsitas Mama teda selle maha viskama ning me kiirustasime minema.

Jalg jala ette ning vaikselt hakkasime juba järgmisse asulasse jõudma. Küsisin lõpuks, et kuskohas me nüüd olema peaks ning sellele sain vastuse, et Kasseedorfis ikka. Hmm...väga huvitav, ma olen siin juba neli kuud elanud ning ma ei tunne oma koduküla ära. Iga päev toob üllatusi.

Olles tagasi koju jõudnud, hakkasime vaikselt külalisi ootama ning samal ajal ehtisime jõulukuuske. Puu olla sel aastal palju väiksem kui muidu, ehk tavaliselt olla pool elutuba kuuske täis, seekord oli ainult üks toa nurk selle päralt. Kõigepealt pidime muidugi Papaga jõulupuu oma kohale kinnitama ning see ei olnud üldse nii lihtne kui arvata võiks. Sel ajal kui Papa hoidis kuuske tipust otse ja püsti, sidusin mina puu tüve helesinise nööriga grammofoni aluseks oleva vana puust kasti külge. Kord sidusid liiga lõdvalt, kord liiga tugevalt ning lõpuks nihutas Papa kasti koos grammofoniga lihtsalt natuke paremale, et puu püsti püsiks. Pärast seda siis ehtisime oma suurejoonelise Tannenbaumi igasugu ehetega ning vanaisa enda tehtud vahaküünaldega, mis, tuleb rõhutada, ei tilgu. Ning toas, millel on vaipkattega põrand, ei saa nii olulisest detailist mööda vaadata. Vähemalt tegi vanaisa selle meile kõigile ka selgeks.

Ühel hetkel oli juba õhtu käes ning tuli ennast viisakalt riidesse panna. Kandsin musti pükse ja särki ning oma ilusat veinipunast sviitrit. Oli kena.

Külla ootasime me Papa õde ning tema meest ning muidugi oma kalleid vanavanemaid. Kui kõik kord saabunud olid, alustasime õhtut teejoomise ja muidu kudrutamisega. Meil oli muidugi kõigil paljust jutustada ning kõik kasutasid seda aega ka väga suurepäraselt ära. Seejärel hakkasime vaikselt jõuluvana ootama ning oodata tuli, sest Papa otsis vanaisale suurt kotti, kuhu kõik kingitused korraga sisse kannataks panna. Samal riietas vanaisa end aga punasesse kuube. Varsti olid kõik vajalikud inimesed tagasi elutoas, välja arvatud muidugi jõuluvana ning peagi tualetist naasev vanaisa. Kui keegi lõpuks märkas, et väljas keegi liigub, oli juba liiga hilja, jõuluvana koputas aknale. Sunna jooksis kähku lähemale, hõikas suure üllatusega: „Vanaisa!“ ja jooksis ust avama. Pärast seda, kui meie jõuluvana end suurjooneliselt esitlenud oli ning koos Sunnaga saanist kingikotti tooma läks, oli veel kuulda, kuidas koridoris Sunna veel vaikselt küsis: „Vanaisa, miks sa end niimoodi riidesse panid?“ Nii palju siis lapsepõlvest...ja Sunna on kõigest kuue aastane.

Kui jõulumees oli lahkunud ning taat tualetist naasnud, üritati Sunnale veel kinnitada, et vanaisa oli tõesti kõik maha maganud ning jõuluvana külaskäigu ajal peldikus istunud. Pärast pikka vaidlust andis Opa (hellitav asendussõna „vanaisale“) alla ning ütles tülpinult: „Aah, ei usu ta enam seda,“ Kuna üldine meeleolu oli endiselt hea ning ka Sunna ei tundunud laskvat end purunenud lapsepõlveillusioonidest häirida, siis hakkasime vaikselt kinke lahti pakkima.

Pärast suurt kilkamist ja ringi aelemist oli kõigil oma osa käes ning minu nimekiri nägi välja selline: taskulamp, alkoholimaitselised Lübecki martsipanikommid ja kakskümmend eurot vanavanematelt, suupill, mida tahtsin osta kunagi sügisel kirbuturult, kuid jäi sinnapaika soolase hinna tõttu vanematelt, väike jalgpalli MM-i raamat, kus on kirjas kõik informatsioon meeskondade ja staadionite kohta, tulemuste märkimise ala ning palju muud oma õelt, Bettylt, Friedrich Dürrenmatti raamatu „Justiz“ oma Papalt ja kahekümneeurose spordipoe kinkekaardi Papa õelt ja tema mehelt.

Ise kinkisin ma Eestist saadetut: Papale eesti rahvamustriga mütsi ning pisikese pudeli Kiiu Torni munalikööri, Mamale mu eesti vanaema heegeldatud valge liniku ning, kuna Mama austab indie rock'i ei saanud ma kinkimata jätta ka plaati Ewertilt ja kahelt tragunilt, Bettyle eesti teed, kõrvarõngad ning ilusa vitraaži ning õele kassinäoga käpikud, Lotte komme ning jällegi vanaema kootud väikese päkapiku. Teistele ei tulnud mul pähegi midagi kinkida, minu perekond elab kodus ja kingitusi saab ainult minu perekond. See-eest said kõik aga hulganisti Kalevi šokolaadi, see peab ju ka midagi väärt olema.

Kui kõik natuke maha rahunenud olid, istusime jõululauda sööma jõulupraadi, see tähendab suppi, see tähendab seljankat. Mama oli kodus kõik ise valmis vaaritanud ja kõik need vaaritused olid seepärast ka ilmatuma maitsvad. Pärast suppi ootas veel magustoit, milleks oli puuviljasalat. Nendel jõuludel siis mitte nii traditsiooniliselt. Aga ongi huvitavam.

Hiljem, kui kõik end punni söönud olid, tuli teha väike Skype'i kõne oma vanematele, et soovida veel häid jõule, et ka kõik pärispereliikmed sel toredalt õhtul nähtud saaks.

Olles arvuti sulgenud ning "interneti" seinast välja tõmmanud, panin tähele, et teised mängivad juba lauamänge. Ühinesin siis õhinaga ning selgus, et parajasti käib „Activity“ ehk põhimõtteliselt „Alias“ ainult, et kaardid on raskusastmete järgi sorteeritud ning seletama peab ka joonistades ja pantomiimi tehes. Oh, seda õnne. Mina olin paaris vanaisaga ning peagi sain teada, et just sellises mängus saab teada, kui hästi keegi võõrtkeelt oskab, muidugi kui seda võõrkeeles mängida, mida ma ju ka kahtlemata tegin. Ehk sõna „garantiikaart“ seletamine läks väga libedalt, just nagu eesti keeles juba. Paar viga siin ja seal, aga ei ole hullu, Opa sai aru ning teadsime, et pärast paari sellist edusammu oleme veel võitjad. Just, ja viimase koha me ka võitsime. Vähemalt oli väga tore ning sai palju naerda. Eriti siis kui Papa õde üritas teha paaniliselt pantomiimi, kui ta tegelikult pidi midagi suuliselt seletama. Oli lõbus.

Pärast mängu lõppu hakkasime vaikselt oma õhtut kokku tõmbama. Oli mängitud ja kingitusi jagatud, söödud ja naerdud ning keha oli rammestunud. Ja oli selline jõulutunne, mida saab ainult jõuluõhtul tunda. Jätsime kõigiga hüvasti, pakkisime lahti Mama poolsete vanavanemate saadetud paki ning rõõmustasime villaste sokkide üle. Pärast seda kobisime kõik oma kotile ning uinusime püha öö rahus. 

Minu väikse küla väike kuusepuu bussiootepaviljoni kõrval, mitte midagi erilist, kuid endiselt ilus. Just see õige Tannenbaum. Ma avastasin just, et paviljon meenutab ebameeldivalt palju sõna šampinjon.

Ning meie kooli jõulupuu, mis juhtus veel säravam olema. Oh, ilus aeg.