24. detsembrikuu päeva,
mis on sakslastel mingitel seletamatutel põhjustel täiesti tavaline
tööpäev, esimesel poolel valmistusime hästi ette päeva teiseks
pooleks. See tähendas, et me läksime kõik koos jalutama.
Kõigepealt käisime ja kolistasime Sunna Tagesmutteri
ukse taga ning kui tädike lõpuks uksele ilmus, soovisime talle
igavesti toredaid jõule ja rahulikke pühi. Tagesmutter
on isik, ilmselgelt naine, sellepärast, et Mutter tähendab
ema ning, ei, sellest ei või järeldada, et polt isa tähendab,
selle jaoks on olemas Vatter,
kes toimib ühemehe, sel juhul siis ühenaise, lasteaiana. Ehk ta
kogub enda juurde palju väikseid lapsi ning siis hoolitseb nende
eest samal ajal, kui latsekeste emmed-issid tööl on. Väga
mõistlik.
Pärast
päevaema, nii kõlaks siis Tagesmutter
eesti keeles, juurest lahkumist võtsime suuna metsa poole, et rebida
kuskilt natuke sammalt ning lõigata paar kibuvitsaoksa kodusteks lauakaunistuseks. Eestlane
siinset puude
kontsetratsiooni muidugi metsaks ei nimetaks, vahest ehk hõredikuks või
millekski sarnaseks, aga rohkemaks küll mitte. Või vahel isegi justkui nagu
oleks metsas, aga endiselt on selline tsiviliseerituse tunne, selline tunne, et iga hetk võiks selja tagant auto mööda sõita.
Selline tunne, et metsa ei saa ära eksida. Ja sellist asja juba
Eestist ei leia. Kui on mets, siis on ikka kohe mets ja kui ära
eksid, siis sinna sa tõenäoliselt ka jääd. Igatahes kõndisime
siis meie vaikselt teed mööda edasi ning hoidsime potentsiaalsete
jõuludekoratsioonide suhtes silmad lahti. Ma muidugi ei kasutaks sõna
„suhtes“, sellepärast, et see ei ole tegelikult üldse mingi
mõistlik sõna, sest seda võiks ju tegelikult igal pool kasutada,
aga paremat ma ei leidnud ning praegu võib sellega rahulduda.
Kõndisime me ka mööda asfaltteed, mis mind, kui eestlast, ikka veel
üllatab. Üllatab see, et absoluutselt kõik teed on kõvakattega. Ehk kui tee on, siis on see
asfalteeritud. Paar sellist pehmet metsateed kuskil veel redutab, kuid nendel
sõidavadki ainult metsamehed oma metsamasinatega, mitte tavalised
kodanikud. Meenub juba vaikselt isalt kuuldud jutt Eesti ja Läti
teedeehituse strateegiast, mis sai alguse, kui ma ei eksi,
kolmekümnendatel aastatel.
Kui
Eesti alustas kampaaniaga, mis dikteeris, et iga küla ja
vallakeskuse vaheline tee peaks saama tolmuvabaks ehk pööras
tähelepanu väiksematele teedele, siis Läti hoidis korras oma
peateed. Seepärast oli ka Läti NSVs suuremate linnade vahel sõita
vahel mugavam kui Eestis. Meil aga see-eest oli lõppkokkuvõttes
palju rohkem teid asfalteeritud ning
sellepärast teab tänapäeval
ka juba iga esimesse klassi astuv laps, milline piin on sõita autoga
läbi Läti, kui vanemad
tahavad autoga Lääne-Euroopasse reisule sõita. Läti lihtsalt ei tule toime kõigi teede korras hoidmisega.
Ja kui vene sõjaväes olla kunagi mu isa käest veel küsiti, et: "Noh, Eestis
viib iga talu hoovile asfalttee, jah?" ning, võrreldes olukorda ülejäänud NSV Liiduga, sellega peaaegu,
et nõustuda võis, siis Saksamaal see
täpselt nii ongi. Kui Eestis
jagub ikka veel kuhjaga kruusateid ja külavaheteid, siis siin sellist nalja ei näe. Aga nagu üks tähtis
mees kord öelnud, et Eesti on veel üks väheseid riike Euroopas,
või vähemalt lääneriikide seas, kus leidub veel lihtsalt radu
ning teid, mis otseselt kuhugi ei viigi ning mida järgides võidki ära eksida. Selle üle, arvan ma, võime päris uhked olla.
Jalutasime mööda teed edasi. Läbi metsa, üle mäe, leidsime oma
sambla ja oksa ning mina mõtlesin, et hakkame, tagasi kodu
poole kõndima, aga ei, ikka edasi. Sattusime ühe hüljatud
kruusakarjääri peale ning jäime hetkeks seisma. Selsamal hetkel
jooksis põõsast aga välja jänes ning kuna keegi teine seda
märganud ei olnud, võtsin endale vastutuse ning karjusin teistele:
„KANINCHEN!“ ehk jänes ning nautisin tuledesära endal, kui
teised üllatunult ahhetasid ning Mama Sunnale seletama pidi, et just
siin elabki lihavõttejänes. Päev läks korda. Pärast seda kui
Sunna leidis maast vana püssipadruni, utsitas Mama teda selle maha
viskama ning me kiirustasime minema.
Jalg
jala ette ning vaikselt hakkasime juba järgmisse asulasse jõudma.
Küsisin lõpuks, et kuskohas me nüüd olema peaks ning sellele sain
vastuse, et Kasseedorfis ikka. Hmm...väga huvitav, ma olen siin juba
neli kuud elanud ning ma ei tunne oma koduküla ära. Iga päev toob
üllatusi.
Olles
tagasi koju jõudnud, hakkasime vaikselt külalisi ootama ning samal ajal ehtisime
jõulukuuske. Puu olla sel aastal palju väiksem kui muidu,
ehk tavaliselt olla pool elutuba kuuske täis, seekord oli ainult üks
toa nurk selle päralt. Kõigepealt pidime muidugi Papaga jõulupuu oma
kohale kinnitama ning see ei olnud üldse nii lihtne kui arvata
võiks. Sel ajal kui Papa hoidis kuuske tipust otse ja püsti,
sidusin mina puu tüve helesinise nööriga grammofoni aluseks oleva
vana puust kasti külge. Kord sidusid liiga lõdvalt, kord liiga
tugevalt ning lõpuks nihutas Papa kasti koos grammofoniga lihtsalt
natuke paremale, et puu püsti püsiks. Pärast seda siis ehtisime
oma suurejoonelise
Tannenbaumi igasugu
ehetega ning vanaisa enda tehtud vahaküünaldega, mis, tuleb
rõhutada, ei tilgu. Ning toas, millel on vaipkattega põrand, ei saa
nii olulisest detailist mööda vaadata. Vähemalt tegi vanaisa
selle meile kõigile ka selgeks.
Ühel hetkel oli juba õhtu käes ning tuli ennast viisakalt riidesse panna.
Kandsin musti pükse ja särki ning oma ilusat veinipunast sviitrit.
Oli kena.
Külla
ootasime me Papa õde ning tema meest ning muidugi oma kalleid
vanavanemaid. Kui kõik kord saabunud olid, alustasime õhtut
teejoomise ja muidu kudrutamisega. Meil oli muidugi kõigil paljust
jutustada ning kõik kasutasid seda aega ka väga suurepäraselt ära.
Seejärel hakkasime vaikselt jõuluvana ootama ning oodata tuli, sest
Papa otsis vanaisale suurt kotti, kuhu kõik kingitused korraga sisse
kannataks panna. Samal riietas vanaisa end aga punasesse kuube.
Varsti olid kõik vajalikud inimesed tagasi elutoas, välja arvatud
muidugi jõuluvana ning peagi tualetist naasev vanaisa. Kui keegi
lõpuks märkas, et väljas keegi liigub, oli juba liiga hilja,
jõuluvana koputas aknale. Sunna jooksis kähku lähemale,
hõikas suure üllatusega: „Vanaisa!“ ja jooksis ust avama.
Pärast seda, kui meie jõuluvana end suurjooneliselt esitlenud oli
ning koos Sunnaga saanist kingikotti tooma läks, oli veel kuulda,
kuidas koridoris Sunna veel vaikselt küsis: „Vanaisa, miks sa end
niimoodi riidesse panid?“ Nii palju siis lapsepõlvest...ja Sunna
on kõigest kuue aastane.
Kui
jõulumees oli lahkunud ning taat tualetist
naasnud, üritati Sunnale veel kinnitada, et vanaisa oli tõesti kõik
maha maganud ning jõuluvana külaskäigu ajal peldikus istunud.
Pärast pikka vaidlust andis Opa (hellitav asendussõna „vanaisale“)
alla ning ütles tülpinult: „Aah, ei usu ta enam seda,“ Kuna
üldine meeleolu oli endiselt hea ning ka Sunna ei tundunud laskvat
end purunenud lapsepõlveillusioonidest häirida, siis hakkasime vaikselt kinke
lahti pakkima.
Pärast
suurt kilkamist ja ringi aelemist oli kõigil oma osa käes ning minu
nimekiri nägi välja selline: taskulamp, alkoholimaitselised Lübecki
martsipanikommid ja kakskümmend eurot vanavanematelt, suupill, mida
tahtsin osta kunagi sügisel kirbuturult, kuid jäi sinnapaika
soolase hinna tõttu vanematelt, väike jalgpalli MM-i raamat, kus
on kirjas kõik informatsioon meeskondade ja staadionite kohta,
tulemuste märkimise ala ning palju muud oma õelt, Bettylt,
Friedrich Dürrenmatti raamatu „Justiz“ oma Papalt ja
kahekümneeurose spordipoe kinkekaardi Papa õelt ja tema mehelt.
Ise kinkisin ma Eestist saadetut: Papale eesti rahvamustriga mütsi ning pisikese pudeli Kiiu Torni munalikööri, Mamale mu eesti vanaema heegeldatud
valge liniku ning, kuna Mama austab indie rock'i ei saanud ma
kinkimata jätta ka plaati Ewertilt ja kahelt tragunilt, Bettyle eesti
teed, kõrvarõngad ning ilusa vitraaži ning õele kassinäoga
käpikud, Lotte komme ning jällegi vanaema kootud väikese päkapiku.
Teistele ei tulnud mul pähegi midagi kinkida, minu perekond elab
kodus ja kingitusi saab ainult minu perekond. See-eest said kõik aga
hulganisti Kalevi šokolaadi, see peab ju ka midagi väärt olema.
Kui
kõik natuke maha rahunenud olid, istusime jõululauda sööma
jõulupraadi, see tähendab suppi, see tähendab seljankat. Mama oli kodus kõik
ise valmis vaaritanud ja kõik need vaaritused olid seepärast ka
ilmatuma maitsvad. Pärast suppi ootas veel magustoit, milleks oli
puuviljasalat. Nendel jõuludel siis mitte nii traditsiooniliselt.
Aga ongi huvitavam.
Hiljem, kui kõik end punni söönud olid, tuli teha väike Skype'i kõne oma
vanematele, et soovida veel häid jõule, et ka kõik
pärispereliikmed sel toredalt õhtul nähtud saaks.
Olles
arvuti sulgenud ning "interneti" seinast välja tõmmanud, panin tähele, et teised mängivad juba
lauamänge. Ühinesin siis õhinaga ning selgus, et parajasti käib
„Activity“ ehk põhimõtteliselt „Alias“ ainult, et kaardid
on raskusastmete järgi sorteeritud ning seletama peab ka
joonistades ja pantomiimi tehes. Oh, seda õnne. Mina olin paaris
vanaisaga ning peagi sain teada, et just sellises mängus saab teada,
kui hästi keegi võõrtkeelt oskab, muidugi kui seda võõrkeeles
mängida, mida ma ju ka kahtlemata tegin. Ehk sõna „garantiikaart“
seletamine läks väga libedalt, just nagu eesti keeles juba. Paar
viga siin ja seal, aga ei ole hullu, Opa sai aru ning teadsime, et
pärast paari sellist edusammu oleme veel võitjad. Just, ja
viimase koha me ka võitsime. Vähemalt oli väga tore ning sai palju
naerda. Eriti siis kui Papa õde üritas teha paaniliselt pantomiimi, kui ta tegelikult pidi midagi suuliselt seletama. Oli lõbus.
Pärast
mängu lõppu hakkasime vaikselt oma õhtut kokku tõmbama. Oli
mängitud ja kingitusi jagatud, söödud ja naerdud ning keha oli
rammestunud. Ja oli selline jõulutunne, mida saab ainult jõuluõhtul
tunda. Jätsime kõigiga hüvasti, pakkisime lahti Mama poolsete
vanavanemate saadetud paki ning rõõmustasime villaste sokkide üle.
Pärast seda kobisime kõik oma kotile ning uinusime püha öö
rahus.
Ning meie kooli jõulupuu, mis juhtus veel säravam olema. Oh, ilus aeg. |
No comments:
Post a Comment