Happy times I

Kui jõulupühad rahulikult mööda olid saadetud, jõudis järg suurte aastavahetuspidustusteni. Ning nendeks sõitsid mitmed kunagised keelelaagrivahetusõpilasõed ja -vennad jälle väikesesse Neumarkti linna kokku. Oleksin tahtnud öelda kõik, kuid üheksast oli kohal ainult neli, väljaarvatud muidugi Mert, kes juba kaks nädalat pärast lahkumist sinna otsaga tagasi oli jõudnud. Eks tuleb igasugu asju ette.

28. detsembril ajas Papa ennast kõvasti varem üles, kui ühele ristiinimesele laupäeva hommikul kohane oleks. Samal ajal, kui mina sõin oma hommikust kausitäit müslit, pani Papa juba auto sooja, et mind Eutinst kell 7.28 lahkuvale rongile viia. Tõmbasin saapad jalga, viskasin oma selja- ja rüperaalikoti õlgadele ning asusime teele. Rongijaamas embas Papa mind veel, soovis head reisi ning jättis mu seejärel oma transpordivahendit ootama.

Kui mu veripunane rong lõpuks saabus, ronisin rõõmsalt pardale ning otsisin endale sobiva koha, mis juhtus olema esimeses vagunis, akna all. Sättisin kogu oma reisipagasi mugavalt jalgade vahele ning ootasin vaikselt liikuma hakkamist. Poole tunni pärast otsisin Lübecki suures peavaksalis õiget perrooni, mis viiks mind õigele rongile. Pärast veel ühte tundi kordasin sama protseduuri Hamburgis. Sel juhul, aga otsisin juba ICEd ehk Inter City Express rongi, mis lausa tuiskab läbi maa nagu läbi maa tuiskav kiirrong ehk siis üsna käbedalt.

Kuna teadsin, et olin reserveerinud endale koha akna all, siis liikusin kitsas, kuid väga modernses ja mugavas vahekäigus vaikselt edasi. Lugesin numbreid: "33..34..35-" ja minu kohal istub vanem naine. "Oi, kas see on Teie koht?" kostis ta ning hakkas end juba püsti ajama, kui vastasin, et ei ole hullu, las olla. 

Pakkisin oma seljakoti ning palju rohkemat, kui arvutit sisaldava sülearvutikoti peakohale riiulile ning istutasin end sinisele toolile. Avastasin, et minu "akna alune" koht oli tegelikult akende vaheline ning välja niikuinii midagi näha ei olnud, nii et kõik oli hästi. 

Kuna Eutinist väljus hommikune rong juba ammu-ammu, otsustasin olude sunnil veidikeseks silma looja lasta. Üles ärgates olime juba parasjagu Saksamaad edasi liikunud ning, kuna suu marudalt kuivas, võtsin jalad selga ja patseerisin maismaatranspotööri teises otsas asuvast restoranvagunist vett ostma. Pärast umbses väikses ruumis vaikselt lämbumist oli ka toatemperatuuril vesi lausa taevalik. Tagasi oma kohale jõudes avastasin, et ka minu kõrval istuv proua on ärkvel ning lootsin, et ehk annab veel kodanikuga mõistlikku dialoogi arendada. Küsisin siis õhinal:

"Kuhu sõidate kah?"

"Oh, (sisesta linna nimi sisseütlevas käändes) teate,"

"Oo, midagi tähtsat?"

"Mul sõbranna suri ära, ma lähen nüüd ta autot ära tooma,"

Ja järsku ei olnud mul enam aimugi, mida ma ütlema peaks. Ei osanud sellist sündmuste arengut justnagu oodata.

"Aa, oi, oijah.."

"Jaa, eks ta ole. Mis sa ikka teed,"

"Hmm, jaa-jaa"

Õnneks otsustas tädi ise morbiidse teema uuega asendada ning päris:

"Olete Münchenist?"

"Ei, tegelikult olen hoopis vahetusõpilane...Eestist,"

"Ohhoo, ma ei saanud arugi."

"Aitäh, jah!"

"Palun, palun! Kuhu Te siis sõidate kah?"

"Nürnbergi kanti, teiste vahetusõpilastega uut aastat vastu võtma."

"Ahaa, aga kui palju teid siis on?"

"Oh, vähem kui võiks, aga üks türgi poiss, kaks rootsi tüdrukut, üks ungari poiss ja mina...ja muidugi mõned meie saksa sõbrad."

"Oi, täitsa rahvusvaheline seltskond ju."

"Jajaa, eks ta ole."

Pärast seda taandus kahekõne veel mõnele üksikule lausele ning peagi pidi proua maha minema. 

"Noh, head aega siis!"

"Jah, head aega! Kõike paremat!"

"Tschüss!"

"Tschüss!"

Ning edasi sõitsin ma üksinda.

Ülejäänud teekonna suikudes hakkasin vaikselt Nürnbergi jõudma, tähendab tuli aeg viimaseks rongivahetuseks. Võtsin siis istet kahekorruselise raudruuna ülemisel korrusel. 

Hakkasin tasapisi Neumarkti jõudma ning otsustasin oma kallile Merdile igaks juhuks sõnumi saata, et ma olen nüüd tõesti kohal. Vastust ei tulnud, aga kohe olin ka jaama saabumas, nii et vahet väga ei olnudki. Kell oli 12:34, kui ma oma pakkidega masinalt maha ronisin ning tasakesi trepist alla kobistasin, et maa-all turvaliselt teisele poole perrooni saada. Ja juba ma nägin, kuidas Mert mind silmadega otsib. Embasime teineteist mehiselt ning Mert kinkis mulle kohe tervitusšokolaadi, maasikatäidisega ja puha. Panin tähele, et sõber on ennast kulmuneedi näol natuke augustada lasknud. Ei oleks osanud arvatagi. Võtsime veel ratta, mille see tore türk ekstra minu jaoks kaasa oli toonud ning jalutasime kolm kilomeetrit minu keelelaagri pere koduni Pöllingis ehk ühes Neumarkti linnaosas. Vestlesime teel olles Saksamaal veedetud ajast ning vahetasime muljeid.

Mert: "Vahepeal ma lihtsalt ei viitsi kooli minna, tead. Hommikul ütlen, et head päeva ning lähen ja teen linnas midagi või viskan kohe voodisse pikali."

Mina: "Ahah, väga mõistlik sinust,"

Mert: "No üldse ei viitsi ikka vahel, tead."

Olles mu endise kodu uksele koputanud ning väga sooja, kallistusterohke tervituse osaliseks saanud, otsustasime ka peagi saabuvale Danielile vastu minna. Samal ajal kui mina oma pagasit kolmandale korrusele tarisin, vestles Mert oma parimas saksa keeles mu ema (ma ei hakka HOST-emade ja HOST-vendadega ja HOST-isadega jamama, ema on ema ja isa on isa), Birtega, mis kummalisel moel ka toimis. Kui olin uuesti elutoas maa peal, ütles ema, et ta olla just Danieliga rääkinud ning, et ta pidi iga hetk saabuma, mis tähendas, et me pidime Merdiga kohe Pöllingi rongijaama vantsima. Ja kui me seda vana tonti (sõpra) juba nägime, siis oli peaaegu nutt valla. Aga embasime uuesti mehiselt ning Daniel võttis oma poolaasta tagasiteel kokku.

Et me pidime ikkagi pärast nii pikka aega uuesti tähistama minema, siis saime kohe samal õhtul kokku mehhiko restoranis Pepe, mis on üks meie kahest lemmikkohast Neumarkti linnas. Teiseks on austraalia-iiri pubi Kangaroo Inn. See on ka väga meeldiv. Igatahes oli uskumatult tore kõiki uuesti näha. Või siis kõiki, kes tulnud olid, see tähendab, et Elvan, Dima, Ebba ja Akseli jäid mingitel kindlasti mitte kojujäämiseks piisavatel põhjustel koju. Ja nii võis selle pisikese söögikoha pisikese laua tagant leida minu, Danieli, Merdi, Rebecka ja Fanny ning meile tuttavad õed, Samira ja Taliessa. Meie poistega saabusime natuke hiljem ning teised olid juba oma jooke nautimas. Viskasime üleriided kähku varna ning muretsesime endalegi esimesed klaasid keelekastet.

Kuna olin põhjas kõvasti harjutanud, otsustasin end proovile panna ja tellida endale kõige vürtsikamat toitu, mida parajasti saada oli. Sõõnud sellest teravast pastast omajagu, pidin nentima, et pole paha, Schleswig-Holsteini liidumaa poest saadavad vürtsid on mind hästi treeninud. Mekkis küll. Ka teised ei hoidnud tagasi ning nii tellis Daniel vahvleid ja jäätist, Fanny ja Rebecka veel kooki ning Samira uue klaasitäie veini. Kõik oli kena.

Kui kõik juba mõnusalt einestanud olid, ning kõigil oli tuju laes, otsustasime mängida "seda mängu "Inglourious Basterdsist"". Ehk siis seda mängu, kus kõik kirjutavad ühe kuulsa tegelase nime paberilehele, annavad paberi edasi, misjärel need siis tatiga otsaette kleebitakse. 

Kes kurat mõtles laubale nii loomingulise nime nagu "otsa esine"? Mida asja? 

Igatahes teavad kõik seda mängu kui "see mäng "Inglourious Basterdsist"", isegi, kui sel ka päriselt mingi nimi on. Naerda sai lõpuks ikka korralikult. Olin Rihanna. Danielil läks väga kaua aega enda tegelase välja mõtlemisele. Kui ta oma tegelasest vahekokkuvõtet koostas, oli tema suust kuulda: "Ma olen kiilakas actionfilmi näitleja, kes ei ole Vin Diesel, olen aga sündinud Saksamaal ning olin abielus Demi Moore'iga.....KES ON DEMI MOORE? Mul pole aimugi." Lõpuks me enam ei suutnud seda kannatada ning ütlesime, et ta tegelane mängis visa hinge filmis "Visa hing".

Daniel: "......hmm,"

Meie: "Nimi algab B-tähega!"

Daniel: "Eee..."

Ma ei suutnud enam ning ütlesin, et selle järgi tuleb "...ruce!" ning siis hakkas Daniel naerma ning isegi, kui võis mõelda, et ta juba teadis, lisasime igaks juhuks "WILLIS!" veel juurde. Naersime veel kõhutäie, andsime igatsevale kelnerile ta paberi ja pastakad tagasi ning maksime arve. Jalutasime jahedasse öhe. Merdi isa oli juba ukse ees ootamas ning pärast trepilt alla hüppamist ning tema märkamist pidin kinnitama, et ma olen ikkagi kaine. Ütlesime head ööd ning meie Danieliga vurasime oma ratastel koju oma võrdlemisi külmadesse aga väga pehmetesse vooditesse tuttu.