Pühapäeva hommikul pidime üle pika aja jälle kell kaheksa üles tõusma, et minna....KIRIKUSSE! Just nii, kirikusse. Ja mitte mingisse tavalisse kirikusse, vaid mormoonide kirikusse ning paljalt see oli juba piisav põhjus kark alla ajada.
Nagu vanasti, tõusin esimesena ning käisin kiirelt duši all, pärast mida äratasin ka oma ungarlase ning riietasin end. Peagi sõime alumisel korrusel juba hommikusöögihelbeid sellesama kolm kuud säiliva piimaga. Tundsime end kodus.
Vahepeal oli Šveitsist missioonilt koju tulnud üks meie vendadest, kel nimeks samuti Daniel, Mercedes maha müüdud ning Gideon, meie 19-aastane vend, oli valmis saanud oma projektautoga, milleks oli 1994. aasta 900 kuubikulise mootoriga 720 kilo kaaluva roosa Seat Marabella, mis on umbes sama väike, kui suur konservikarp. Et me pidime aga viiekesi autosse mahtuma, oli see lõpuks üpris keeruline ja kitsas olukord. Ehk olla tagaistmel, pressitud isa ja Danieli vahele, võimetu hingama ning oodates pikisilmi juba kiriku silmapiirile ilmumist oli jälle midagi uut.
Kui kohale jõudsime ning veendusime, et kõigil just enda kehaosad olemas on, liikusime pühakoja sisemusse. Tore oli jälle näha kõiki mahedaid inimesi, keda juba suvel tundma sai õpitud. Samuti oli meeldiv näha uusi misjonäre. See ilmselt kõlab juba üpris hirmsalt, nii et ma võtan vabaduse olukorda natuke seletada. Eelarvamusteta mõttelaad on soovituslik.
Mormooni misjonärid peavad käima, või on rangelt soovituslik, et nad seda teevad, missioonil, mis kestab kaks aastat. Kohalikus kogukonnas eksisteerib keegi isik, kes palvetab ning teeb siis pärast vastuste saamist teatavaks, millised noored mehed ja naised kuhu maailma otsa lähevad. USAst võib seega sattuda Koreasse, Columbiasse, Saksamaale, Eestisse - kuhu iganes. Missioonil ollakse ühes kohas vähemalt neli nädalat ning siis võib edasi liikuda. Näiteks viimati sain tuttavaks tüübiga, kes oli olnud Aachenis, Dortmundis ning nüüd jõudis Nürnbergi. Ja kõik nad on väga lahedad inimesed. Ühes kirikuringkonnas on ka alati kaks nais- ja kaks meesmisjonäri ning kui üks neist peab ära minema, tuleb uus tegelane asemele. Igatahes on nad väga kenad inimesed, vahel sööme koos meie pool õhtust, mängime koos võrkpalli ning ajaviiteks räägime kõigest muut. Ja nad ongi täitsa normaalsed noored, me ei palveta kogu aeg ja me ei räägi pidevalt jumalast. Kõik on väga kena.
Pärast avakõnet ja -palvet jagasime endid jällegi erinevatesse tubadesse ning arutasime religiooni olemuse üle.
"Milline seos on teil palvetamisega? Mida olete läbi palvetamise teada saanud või tundnud, Kaarel?" kuulsin küsimust. Mida ma nüüd ütlema peaks? Et ma tegelikult eriti ei usu palvetamisse ega arva sellest suurt midagi? Diplomaatiliselt nüüd!
"Raske küsimus, jah?"
Mina: "Jaaaah, küllaltki..." Vaatasin oma mõtteis oleva sõbra poole. "Daniel, äkki tahad enne vastata?"
Daniel: "Ee, ma ei saanud küsimusest aru,"
Kuna kõik räägivad ikkagi saksa keeles, mitte inglise keeles nagu suvel, siis on vahel endiselt keeruline. Pole ime.
"Kui tihti sa palvetad?"
"Aa...ma ei palvetagi," oli vähemalt Daniel endas kindel.
"Ahah, okei," ei suru keegi midagi peale. "Aga on sul üldse kindel religioon?"
Daniel: "Ma olen rohkem lihtsalt spirituaalne, ma mediteerin näiteks,"
Ja nii läks see edasi, kuni mu ungarlasest sõbrale öeldi, et ta võiks proovida endale mediteerimise ajal mingi kindel küsimus esitada ning vaadata, kas saab mingi vastuse osaliseks. Daniel ei olnud eriti vaimustatud. Hiljem, kui tund oli läbi, mainis ta: "Kurat, Kaarel, miks sa minu käest küsisid? Ma mõtlesin parajasti, miks puu-uksed niisugused välja näevad."
Pärast seda jätkasime oma tavalist kirikutalitust: kuulasime inimesi rääkimas, laulsime ja püüdsime mitte magama jääda, sest see ei ole ikkagi päris meie asi. Meie mediteerime.
Nelja tunni pärast olime kodus tagasi ning ülejäänud pühapäeva veetsime mõnusalt YouTube'ist videosid vaadates ning niisama jutustades ja pulli tehes, vältides oma tubades külmumist. Toatermomeeter näitas kolmeteist kraadi.
No comments:
Post a Comment