Happy times III: Hobitegevused

Väike parandus: Sündmused, millest kirjutasin kui laupäevastest, päevast, mil saabusin,võtsid aset hoopis pühapäeva õhtul, kui kirikus ära olime käinud, ning vaja oli kõigiga kokku saada, sest eelmisel (pärislaupäeva õhtul) tahtsid kõik natuke oma peredega aega veeta. Edasi jutustan pühapäeva pärastlõunast ja esmaspäevast.
Kui imestasin, kuidas Daniel kõik nädalaks vajalikud tarvikud väiksesse seljakotti pakkinud on, vastas ta: "Ega palju vaja ei ole." Jah, ei ole tõesti. Eriti kui need vajadused hõlmavad muusika kuulamist, milleks oli Danielil BOSE boombox ning vaba aja veetmiseks üks släkklain, siis on elu väga lihtne.
Teel kirikusse oli Daniel tee ääres järsku midagi huvitavat näinud ning selle peale häälitsenud. Kui küsisime, mis oli, saime vastuseks, et: "Miks seal tee ääres nii palju släkklaine oli?"
Ema: "Ahjaa, seal on üks släkklainipark,"
Võib juba arvata, kuidas mõjub selline uudis tüübile, kes kannab ühte släkklaini endaga kaasas. Tähendab, et me läksime kohe pärast lõunasööki sellesse parki. Õhus oli elektrit.
Kui ratastega kohale olime jõudnud, näisid kergelt tuules vabisevad släkklainid vastupandamatult ahvatlevad välja. Parkisime oma sõiduvahendid, asetasime üleriided nendele varna, Daniel pani pargi keskele oma boombox'i (ala oli umbes 30 korda 20 meetrit, niiet võrdlemisi väike) ning võisime pihta hakata. Peamiselt kukkumisega sel juhul. Jah, oli imelik. Mina olin justkui nagu põhjas olles harjutanud ning Daniel samamoodi, aga näha seda igatahes küll ei olnud. Lõpuks saime mõlemad ikkagi hakkama ühe släkklainipikkuse ilma kukkumata läbimisega ning oma suures uhkuses lugesime pargi kasutusjuhendilt, et kõndisime lastele mõeldud, kõvasti lihtsamatel radadel. Mis seal siis ikka, küll need haavad kunagi paranevad. Lisaks pakkus üllatust, kui erinevad släkklainid tunduvad. Mõtled küll, et vot, selline pingule tõmmatud koormarihm, mis ta siis ära ei ole sellisel tatsuda. Aga näed, võta näpust, igal isendil on oma karakter. Mõni on selline pehmem, nagu sosistaks kohe, et: "Ole minuga õrn, astu tasa, sõber," Teisel jälle ei ole absoluutselt mingit moraalitunnetust, justkui karjudes vastu: "Mine sa ka p*rse, raisk!" Jah, tuleb harjuda. Pole keegi öelnud, et selline hobi lihtne on. Aga ilusad loomad. Pole midagi öelda, on suur au oma jalatallad selliste uhkete elukate kätte usaldada. Ja kui peakski maoli maha käima, siis ega see ei ole ju släkklaini, vaid ikka peremehe süü, et ei osanud eksemplariga õigesti ümber käia. Tuleb tarku võtteid kasutada.
Päikeseloojangu ajal aga ühe lainidevahelise posti peal jälgides, kuidas Daniel, vahel kukkudes, tasapisi harjutab, kuulates head muusikat, mida vahel segas möödasõitev auto ning vaadates ümberringi kõrguvaid mägesid ja kaugustes end laisalt ringi ajavat elektrigeneraatorit, oli üle pika aja jälle tunne, et kõik on täiuslik, et täpselt nii peabki olema. Ning isegi, kui väljas oli kaheksa kraadi sooja, siis, kuna turnimine ajab kere kuumaks, oli küllaltki soe ka teesärgi väel.
Just, teesärk on särk, mida kantakse teejoomisel või selleks valmistumisel. Eriti omane Britannia põlisrahvastele. Ei, ma lihtsalt leian sellise kirjutusviisi natuke ilusama ja eestilikumana ning nagu juba täheldada võis, eestistan ma nii mõndagi. Kui kellelegi ei meeldi, siis, noh, ega ma midagi teha ei saa, kui ei meeldi, siis ei meeldi.
Tähendab, rääkides soojast ilmast, oli tõesti mõnus, eriti veel eestlasele. Olla kolmekümnenda detsembri õhtul väljas teesärgi väel on midagi erilist. Nagu suvel juba.
Oma mõnusa hobitegevuse otsad tõmbasime kokku, kui vaikselt jahedamaks hakkas minema ning jalad juba kergelt kangestusid. Daniel jättis buumboksi kojusõiduks veel oma pusa taskusse käima. Väga praktiline. Tundsime juba, kuidas me ossimise natuke veel kaugemale viisime (ossimine - tegusõna illustreerimaks liiga palju vaba aega ning tihti liiga uuenduslikke maailmavaateid omavate noorte tegevust oma lahtiste akendega autost valju muusika laskmist, osutades sunnitult omamoodi avalikku teenust; tihti lihtsalt valesti tõlgendatud ning negatiivselt kujutatud noored). Väntasime koju ning pärast mõne tunni möödumist edasi Pepesse. Ning sealtoimunust me juba teame.
Kui esmaspäeva "hommikul", kell kolm pärastlõunal ärkasime, läksime, nagu tavaliselt, kahest trepist alla esimesel korrusele ning sõime oma kausitäie hommikuhelbeid. Kuna päike hakkas vaikselt silmapiiri taha vajuma, mõtlesime veel valges välja saada ning ühe jalutuskäigu teha ehk GeoCachima minna.
GeoCaching on ülemaailmne aardejaht, mis on just nii lahe kui kõlab. Keegi kuskil on kuhugi mujale ära peitnud väikese veekindla kapsli, mis sisaldab logiraamatut, kuhu leidja saab kirjutada oma nime ning, kui süda kutsub, teha ka muid märkmeid. Ning neid kapsleid siis jahitakse.
Meie jalutasime kolmsada meetrit mööda tänavat üles ning seal, kus pidi nüüd see cache olema, ei leidnud me midagi. Kui vaatasime ringi, püüdes aardest mingit märki leida, panime tähele, et kõrvalaias seisab suur metallist dinosaurus, ilmselgelt Tyrannosaurus Rex'i kujutis. Keegi oli sellise asja väikestest raudplaatides kokku keevitanud ning me ei saanud teha muud, kui mõelda, kui kaua selline asi aega võis võtta. Oma aarde leidmises aga mitte mingit progressi nähes, lugesime Danieli aiFõunist, et aare on täpsemalt kellegi aia ääres ning, et aia omanik olla cache'i ise paigaldanud ning on kõigist aardejahtijatest seega teadlik. Vaatasime siis õige maja aia ääres ringi ning üritasime möödakäijatest ja nende arvamustest mitte välja teha. Kiikasime aia taha ja alla ja ette ning ühel hetkel oli aia taga aia omanik. Tore tüdruk seletas, et ..tegelikult ei seletanud ta midagi, vaid lihtsalt vaatas, kuidas me oma ülesandega hakkama ei saa. Meie seletasime talle, mida me teeme ja kes me oleme ja et kuidagi raske on ning äkki saab ta ühe pisikese vihje anda, et meie elu natukesegi lihtsamaks teha. "No seal aia ääres on," vastas tema siis muigega. Aga ei läinud minutit, kui me selle imekombel lõpuks leidsime, maskeeritult tänavakivide vahele peidetult. Tõmbasime selle siis tänavast välja ning leidsime midagi huvitavamat kui lihtsalt mingi karbi. Nimelt krüpteksi. Just selle, mis raamatus "Da Vinci kood" nii palju mõistatusi tekitas. Õnneks näitas cachi omanik meile väikese vihjetega paberilipiku kätte. Kui olime sellelt lugenud: "Vastuseks saab olema elukas, mis teid nii marudalt ehmatas..." No muidugi, see jõle rauast dinosarvik. "T-Rex!" Keerasime mõistatuspulga liikuvaid osi, moodustasime vajatud sõna ning tõmbasime krüpteksi sisu välja. Kirjutasime sinna oma nimed, mainisime, et oleme vahetusõpilased, nii laheduse mõttes, ning sulgesime pulga uuesti. Selle võttis enda kätte see tore tüdruk, kes mainis, et peab mõistatust natuke parandama ning pärast seda jätsime hüvasti.
Jalutasime veel rongijaama juures asetseva tiigi äärde ning leidsime põõsast edukalt veel ühe aarde. Kuna mina sellisest asjast varem kuulnud ei olnud, olin väga üllatunud ning lihtsalt pahviks löödud, et selline tegevus eksisteerib. Aga väga mõnus, miski, mis sunnib välja minema ning natuke end liigutama. Väga tervislik.
Vantsisime tagasi koju ning veetsime õhtu juutuubist videosid vaadates, vesteldes ja nalja tehes ehk nii nagu ma kirjeldasin pühapäeva õhtut. Oli natuke lühike, aga mõnus päev. Panime end vaimselt valmis järgmisel päeval toimuvaks aastavahetuspeoks.