Rääkis degusteerija

Teadaanne: Nagu ilmselgelt näha on olnud, kasutan ma omavoliliselt paljusid Mart Juure, Andrus Kivirähki või MärtSeppjaOttAvandi Tujurikkujast pärit tsitaate. Kuna olen nende suurepäraste humoristide väga suur austaja, siis suur lugupidamine neile minu poolt ning loodan, et kui Te suurekaliibrilised humoristid juhtute seda blogi mingi enneolematu ime läbi lugema läheb teile igasugune respekt ning loodan, et hea huumori nimel ei teki  sellest mingeid probleeme. Pealegi oleks "ilge jama" kõigi nende "plagiaadihakatiste" blogist eemaldamine.

Kui ma üleeile klassiuksest sisse astusin, siis pidin hilinemise eest vabandama...oma õpilaste ees.

Igal 20. detsembril toimub mu koolis keeltepäev, üpris suurejooneliselt veel. Kui mu õpetaja juba novembri lõpus minu käest küsis, kas ma äkki saaksin väiksematele kunagi natuke eesti keel õpetada, vastasin muidugi jaatavalt. Ilma pikemalt mõtlemata arvasin kohe, et ju on mõni tund lihtsalt ära jäänud ja nüüd nii naljapärast oleks ju tore samal ajal mingit muud keelt õppida. Ei tulnud üldse pähegi mingi muu variant. Toimus aga midagi hoopis grandioossemat.

Minu ülienergilise ladina keele õpetajast klassijuhataja organiseerimise all leidis aset Sprachenschnuppertag ehk keelepäev (Google translate andis mulle küll tõlkena rääkis degusteerija, aga terve mõistus ütleb, et seda kasutada oleks kuidagi vale). Detsembri alguses saatis seega ta kutsed ilmselt väga paljudele inimestele (lapsevanematele, oletasin), et leida dotsente, kes kõiksugu võõrkeeli õpetaks. Ning tuli välja, et selliseid inimesi oli päris palju. Afgaani keel, jaapani keel, vanakreeka keel, serbia keel, türgi keel, hiina keel, vene keel (eriti eksootiline), norra keel ja eesti keel olid lõpuks valikus ja tõenäoliselt jäi paar veel nimetamata.

Igatahes vabandasin ma siis hilinemise pärast ning seejärel valgusime kõik klassi, tervelt kümnekesi. Hääleke mu südames oleks rohkematele inimestele tahtnud meie ilusat keelt õpetada. Istusime siis maha ning mina otsisin välja lehe, millele olin eelmisel õhtul kiirelt eestikeelsed väljendid kribinud. Mitte seepärast, et ma oma emakeelt enam üldse ei oska, vaid pigem sellepärast, et kui hakata mõtlema, kuidas oma emakeelt võõrkeelena õpetada, siis ei oska nagu kusagilt peale hakata. Nii et õnneks andis mulle speakestonian.co.uk mulle kõik eestikeelsed väljendid, mida mul vaja võiks minna nagu "Kuidas sul läheb?" või "Täna on päikeseline ilm," või "Mitu džiipi su isal on?" või midagi muud vajalikku.

Kolm tundi läks nagu lipsti ning hiljem mõistsin, et kui ma kunagi õpetajaks tahan saada, pean veel palju harjutama. Kellaaegade juures meenus midagi vajalikku tutvustamisest ning siis jälle

ilmast, niiet lõpuks õpetasin ma kõiki teemasid üheaegselt. Samuti õpetasin ma neile selgeks pikima eestikeelse sõna, milleks on Wikipedia sõnul sünnipäevanädalalõpupeopärastlõunaväsimus. Teine näide võiks olla ka isaspaabulinnusabakattesulesilmamunavärvivabrikukuldväravaauvahtkonna-ülemapühapäevajakirinnataskusisevoodrivahe, aga ma ei ole muidugi päris kindel. Kui mõnele keeleliselt minust intelligentsemale indiviidile tundub see häirivana, siis oletan, et mingil hetkel sellest ma ka kuulen. Mis kasu on info levitamisest, kui levitatakse valeinfot? Mitte mingit, ütlen ma. Aga ma kaldun teemast kõrvale.

Naerda sai õpetamise ajal tõesti kõvasti. Eriti siis, kui ma teatasin, et sõna Nacht kõlab eesti keeles sellise lihtsa häälitsusena nagu "öö". Natuke jubedam hetk oli, kui tegin teatavaks, et Eestis süüakse jõuluajal verivorsti. Tavaline reaktsioon on erinevate grimasside tegemine, vähemalt saab selgeks, kui mitme moel inimesed oma nägu väänata suudavad. Väga huvitav.

Ühe vahetunni ajal saime kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas kokku ning tegime kõigi dotsentidega koos ühe suure grupipildi. Kõik toredad asendusõpetajad, kaasaarvatud mina muidugi, said karbi maitsva Milka šokolaadiga ning ilusa punase roosi. Šokolaadikarbile oli läbipaistva teibiga veel diskreetselt kaks kommi kleebitud. Ilmselt pidid lisakommid tagama selle, et kõik ikka järgmine aasta tagasi tuleks ning karjuva lastekarja ees mõnest oma eluaastast lahti ütleks. Odav trikk küll, aga väike pistis ei tee kunagi paha. Lisaks ilutses kommikarbi ümber veel ilus punane lint, see andis viimase vajaliku lihvi ning mulje jäi tõesti väga kena.

Kui kõik läbi oli, tulime uuesti kooli sööklasse kokku ning vahetasime muljeid. Tundus, et kõik jäid väga rahule ning lubati ka kindlasti järgmisel aastal tulla. Siis sain teada, et enamik neist asendusõpetajaist olid seda keelepäeva juba mitu-mitu aastat vedanud. Uskumatu, mida üks šokolaadikommikarp suudab.

Lõpetuseks, sõime kohvi-teed ning jõime erinevaid jõulustritsleid samal ajal arutades, milliseid meetodeid keegi õpetamisel kasutab. Ning sel ajal kui Serbia proua seletas, kuidas tema räägib alati Nikola Teslast käis PRÕKS! ja laud oli kohvi täis. Hiina härra oli, võib oletada, ilma mingi tagamõtteta, oma plasttopsi kohviga täitnud. Ilmselgelt ei olnud see kuumade jookide vastu tolerantne. Elus tuleb tõesti kõike ette.

Kõigile keelehuvilistele: pikim sõna saksa keeles, mis ka sõnaraamatus ilmus oli kuni 2013. aasta seadusemuudatusteni Rindfleischetikettierungsüberwachungsaufgabenübertragungsgesetz. See kujutab endast seadust, mis sätestab veiseliha sildistamise jälgmist. 

Lisaks: mu vanaisa nimi on Wolfram. Kui see ei ole hardcore, siis mina küll ei tea mis on.