Kui neljapäeval viimases, hispaania keele tunnis mulle lõpuks meelde tuli, kuidas nädala alguses räägiti koos klassiga kinno minemisest, siis andsin oma parima, et kokku panna plaan, kuidas jõuda bussiga õigeaegselt koju, et jõuda tagasi linna, et jõuda õigeaegselt Lübeckisse sõitva rongi peale, mille pealt omakorda jõuda õigeaegselt kinno vaatama hispaanlaste adaptsiooni "Lumivalgekeseest" .
Lumivalgekese õigekirja pidin just järele vaatama, sest oli kange tahtmine Lumivalguke kirjutada. Ning kui DELFI kommentaarium hakkab juba nöökima stiilis "Lumivalguke, Lumirasvake, Lumisüsivesikuke", siis on ilmselt mõistlik kirjutada Lumivalgeke just sellisel moel.
Sel hetkel oli aga pool klassi juba koju läinud, sellepärast, et lõunapaus on liiga pikk ehk nelikümmend viis minutit ning keegi ei viitsi ju pärast sellist ootamist veel üheksakümneminutilises kaksiktunnis istuda. Oh, palun.
Igatahes proovisime veel tunnis mõistlikku võõrkeelset dialoogi arendada ning vahetevahel suutsin Niklase, kõige sõbralikuma ja toredama klassivenna kõrval isegi oma olematute hispaania keele teadmistega särada. Tres casas tähendab kolme maja. Lisaks, enne, kui unustan: minu meelest väga kenasti kõlav Casablanca tähendab lihtsalt valget maja, mis kõlab kõvasti igavamalt. Igatahes oli lühikeste pruunide juustega Leoni parajasti meie vastas enda hispaaniakeelset küsimust formuleerimas, kui mulle meenus, et ainuke buss, millega mul võimalik koju sõita on, lahkub umbes kümne minuti pärast, otsustasin käe püsti ajada ning alati naeratavalt senjoriita Lafitalt küsida luba tunnist lahkuda. Tema ainult muigas ning noogutas vaikselt pead. Selle peale hüppasin mina oma toolilt püsti, kahmasin oma asjad kaenlasse ja tormasin klassiuksest välja.
Vahepala:
Klassis istuvad kõik endiselt oma kohtadel, oma väikeste isiklike laudade taga, mis enam nii isiklikud ei olnud, sest need paigutati gruppidesse. Kas on lubatud öelda "grupp laudu"? No, nüüd igatahes on. Ja me istume nüüd kõik nende grupilaudade taga ning tunneme endid lasteaialastena, pudrupõlled eest ja puha ning ootame, et õpetaja meile justkui selgeks tehtud teemad uuesti läbi nämmutaks ning ette söödaks.
Põhjus ümberpaigutuseks oli selles, et kõige suuremad naljavennad klassis: Jonas, Tristan (ja Isolde oleks paras paar), Olaf ja Maximilian palusid õpetajat, et ta nad eraldi istuma paneks, et nad nii palju ei itsitaks ja rohkem õppimisega tegeleks. Poisid ise palusid õpetajat. ISE! Ja õpetaja võttis kasutusele SELLISE abinõu. Just siis, kui võiks arvata, et koolielu enam hullemaks minna ei saa tuleb keegi välja uue cool'i ideega.
Olin juba bussijaamas ja arutlesin endamisi, kuhu jääb minu buss, mis peaks juba stereotüüpse saksa täpsusega jaamas olema. Ning siis jõudsin ma järeldusele, et minu buss ei lahkunud mitte 15.10 vaid 15.00 ning, kui ma ei eksi, jalutab praegusel hetkel seesama Niklas, kes mind enne oli nõus rongi saabumiseni enda pool majutama tõenäoliselt oma vanemate auto peale, mis lahkub kohe teadmata suunas ning kaob minu jaoks igaveseks universumi avarustesse. Pärast selle mõtte mõtlemist sprintisin tagasi kooli poole lootuses ta kinni püüda, enne kui on liiga hilja. Lõpuks hingeldades oma klassikaaslaste juurde jõudes pöördusin kohe Niklase poole:
- "Kas...oh..uuh..kas ma...äkki...oh..uuh..kas ma äkki..."
- "Jah, muidugi!"
- "..ooh...tänan!"
Sellele järgnes kõigi ümberringi seisvate inimeste äkiline naerupahvak. Vähemalt sain endale mingi äraolemise koha.
Selgus, et Niklasele ei tulnudki vanemaid järgi ja nii kõndisime tema, mina, Max ja Olaf tagasi rongi- ja bussijaama. Sakslastel on sellise asutuse kohta üks lihtne sõna: Bahnhof. Ja just sellest asutuses on koos nii rongi-, bussi-, kui ka taksojaam. Otsetõlge oleks sõiduhoov - väga mõistlik minu arvates.
Sõiduhoovis arutasime peamiselt, kuidas mina õhtul koju saan, sest kõigil teistel olid omad diilid juba tehtud. Kui rong pidi lahkuma kell pool kuus ning järgmine buss sõidab minu kodukülla alles kell pool viis, siis mulle jääb täpselt kakskümmend viis minutit enda kinnominekuks ettevalmistamiseks ning kümne kilomeetri sõitmiseks tagasi Eutini. Vist ei lähe läbi. Teine võimalus oleks tagasiteel kutsuda järgi Papa. See aga juhtuks umbes kell kaksteist öösel ning söögu mind susi, kui Papa kell kaksteist öösel mulle järgi tulema hakkab. Seega jäi ainukeseks variandiks kellegi pool ööbimine. Pärast pikki kõnelusi ning kokkuleppeid sai lõpuks selgeks, et praegu sõidame meie Niklasega tema poole ning veedame seal aega, kuni mul aeg rongi peale minna on. Niklas kaasa tulla ei tahtnud. Mõeldud, tehtud.
Kui Olaf ja Max oma teed olid läinud, kõmpisime meie ühte bussipeatusesse ning jäime ootama masinat, mis meid viis kilomeetrit Niklase poole viiks.
Mulle meeldib, millised naljavennad enamik bussijuhte on.
- "Palun Malente Evangelistide kirikuni,"
- "Mis? Mis ma peaks sind sinna nüüd viima või?"
- "Tore ju oleks,"
- "Oi! No maaa ei teaa."
Igatahes sain lõpuks oma pileti kätte ning peagi avastasin end Niklase kodu uksest sisse marssimas. Pärast kolmandale korrusele ronimist tõi Niklas lagedale tuhat vabandust, et ta tuba nii sassis on ja pakkus kohe välja kaks võimalikku tegevust: mängime malet või mängime Xboxiga. Kuna ma viimast kunagi teinud ei olnud, otsustasin proovida. Ja nii mängisime me Call of Duty: Modern Warfare'i kolmandat osa, kellele see midagi ütleb. Kellele ei ütle: mängisime tulistamismängu. Maru lahe oli.
Ühel hetkel kobistasime trepist alla pitsat sööma, sest nälg juba näpistas. Selle käigus avastasin ma, et Niklase elutoas on klaver või, aus olles, tegelikult pianiino. Igatahes palusin mina suurest erutusest luba mängida ning pärast mind mängis Niklas ning kogu ülejäänud aeg kulus mul talle uue loo õpetamisele. Natuke Mozartit ei tee kellelegi paha.
Kui olime juba Malente rongijaama jalutamas, märkasin, et linna park on kõrge aiaga piiratud ning lukustatud: miski, mis Eestis silma pole jäänud. Küsisin, et miks sellist turvasüsteemi vaja on.
- "Ah, igasugu pätid ja vandaalid käivad laamendamas. Tead, see Malente on üldse üks üpris getto koht."
- "Ahah..."
Olles lõpuks rongi pardal võtsin istet juba rongis sõitva Maxi kõrval.
Max on selline lahe vend. Ei räägi palju, teeb natuke huumorit, natuke sporti - mõnus mees. Ajasime juttu ning selgus, et ta on treeninud koos saksa parima kettaheitja ja Gerd Kanteri põhivastasega Robert Hartinguga ning Maxi jutu järgi teeb Harting Kanteri võitmisest ikka tihti juttu.
Varsti pidime juba Pönitzis rongist väljuma ning Olaf pidi meid oma autoga Lübeckisse sõidutama. Peagi olime kiirteel ning üle pikema aja sain jälle tunda suuremat kiirust kui üheksakümmend kilomeetrit tunni. Ühesõnaga, mina lebotasin tagaistmel ja vaatasin autoaknast avanevat tähistaevast ning samal ajal kiirendas Olaf vaikselt. 150...160...170 kilomeetrit tunnis. Väike Golf kiiremini ei läinud, aga mulle juba piisas. Mina lihtsalt olesklesin, tundsin ennast väga mõnusalt ja mõtlesin, et elul ei ole väga vigagi.
Lübeckisse jõudes kujunes meie järgmiseks ülesandeks parkimisplatsi leidmine ning mingil ajal ka teistega kokku saamine. Jalutasime vaikselt üle kuulsa Lübecki värava kõrval asuva silla ning rühkisime edasi vanalinna poole. Lübeck on jõuluajal tõseti väga ilus. Kaunistused puudel, kaunistused majadel, kaunistused sildadel, kaunistused kaunistustel...võtab kohe hingetuks.
Kuna teisi meie kokkulepitud kohtumiskohas ei olnud ning filmi alguseni oli veel aega, otsustasime hüpata läbi linna jõuluturult ning midagi söödavat osta. Inimesed joomas glögi ning vaikselt jutlemas väikeste jõulumajakeste vahel tekitasid pea muinasjutulise tunde. Meie aga väga muinasjutulised ei olnud, meil oli nälg ja meie tellisime kõikvõimalike piparkookide ja muude maiustuste keskelt lihtsalt pitsat
Süües hakkasime tagasi kokkusaamiskohta jalutama. Kohal olle endiselt mitte kedagi nähes jäime keset tänavat ootama. Vaatasime ringi, kuni märkasime, et meie kolleegid söövad rahulikult restorani akna taga õhtust. Luise, Tristan ja Moritz.
Luise on helepruunide juustega tüdruk, lausa ilusaim meie klassis, kes käitub tavaliselt üpris peenekoeliselt, kuid vahel juhtub koos Moritziga sellist tsirkust tegema, et hoia ja keela. Näiteks veepudeli sõda pidama ja üksteist nende pudelitega materdama.
Moritz on ümarama näo ja muretu olekuga poiss, kes hilineb alatasa tundi. Tõenäoliselt suitsetamise pärast.
Tristan on mustade, tavaliselt lakitud juuste, paksu habeme ja prillidega noormees. Tema on meie klassi kloun.
Ja nii me seisime seal ja proovisime endi pitsad kiiresti lõpetada, et end restorani soojendama jõuaks minna, enne kui nad oma õhtusöögiga ühele poole saavad. Ja aeglane sööja nagu ma olen, kõik ootasid lõpuks ikkagi minu järel. Kui ma lõpuks valmis sain, astusime restorani sisse ning umbes kahe minuti pärast uuesti välja, sest nad olid juba maksta jõudnud. Tagasi külma kätte.
Hakkasime kuuekesi kino poole vantsima, kuuekesi. Ja alguses pidi terve klass tulema. Pärast lühikest peataolekut leidsime õige tänava üles ning peagi ka õige ukse. Nagu Ateena kino Tartus kohe. Kuna pidime ikkagi õpetaja ka ära ootama, siis veel sisse astuda ei julgenud. Samal ajal, kui Moritz sigaretti suitsetas avastasime endid aga kuulsa "beebiklapi" kõrvalt.
Ühel Lübecki tänaval asub selline koht, kuhu on võimalik oma beebi ära anda, kui tõesti ei ole võimalik lapse eest hoolt kanda. Tuleb lihtsalt klapp lahti teha, oma laps tekkinud tühimikku aseteda ning talle ilusat elu loota. Kuidagi kurb tunne tuli kohe, eriti kui klapi kohal ilutses veel graveering "Avada ainult täie tõsiduse korral".
Igatahes jõudis lõpuks kohale ka Frau Lafita ning trügisimegi üksteise järel kino uksest sisse.
Filmi orginaalpealkiri oli "Blancanieves" ehk "Lumivalgeke" (oh, üllatust!) ja rääkis ta teadagi millest, ainult selle vahega, et Lumivalgekese nimi oli Carmen ja tema isa oli matadoor. Lisaks oli see tummfilm ja sel puhul muidugi ka must-valge.
Pärast filmi lõppi vahetasime tänaval edasi lõdisedes muljeid. Minu arvates oli linateos väga hästi õnnestunud ning mu südame võitis see igatahes, vaataks teist kordagi. Ja mingil moel olin ma ainuke, kellele see meeldis, isegi Frau Lafita polnud oma kodumaa filmist suuremas vaimustuses. Ju olen ma siis endiselt see imelik vahetusõpilane, kes kõigist teistest erineb. Vähemalt olen ma sellega rahul! Frau Lafita viskas veel nalja ja mainis, et see on küll esimene hispaania film, millest me aru saime (sest see oli ju tummfilm!). Jah, tundus sedamoodi küll.
Jätsime hüvasti ning meie Olafi ja Maxiga jalutasime tagasi oma Golfi juurde ning manööverdasime ehitud tänavate vahelt linnast välja, tagasi kiirteele. Oli mõnus. Olaf viis meid uuesti Pönitzisse, kus ootasime pool tundi kell 00.30 saabuvat rongi ning ajasime Maxiga juttu. Kuulan ma veel muidugi ikka rohkem, kui räägin.
Kui olime rongi peale saanud sõitsime veerand tunnikest tema kodukohta Plöni, kust ta isa meid auto peale korjas ning koju viis. Maxi pool sõime veel kerge õhtuse snäki ning samal ajal pommitas Maxi isa mind küsimustega Eesti kohta ja mina vastasin nii hästi, kui oskasin. Pärast seda läksime magama, sest järgmisel hommikul tuli juba jälle kell kuus üles tõusta. Maxi tuba oli spordivõistlustelt saadud medaleid täis. Magada jäi neli ja pool tundi.
Kõik udused pildid ristin ma siin ja praegu "kunstilisteks". Asi on vaatenurgas. Oma vaatenurka muutes lahendame mitmed probleemid.
Vähemalt üks jõulufoto peab olema kirikust. Siin ta on: üks Lübecki suurejoonelistest kirikutest koos esiplaanile jääva kanaliäärse tänavaga.
 |
| Lübecki jõuluturg koos Maxi "kunstilise" näoga. |
 |
| Meeleolupilt. |
 |
| Ja nii lihtne see beebiklapp välja näebki. |
 |
| Täies tuledesäras Lübeck. |
No comments:
Post a Comment