Oh, seda elukest

Minu koolinädalad mööduvad jätkuvalt aeg-ajalt magamise ning oma autoajakirja tõlkimise tähe all. Eelmisel esmaspäeval ma juba hoiatasin ajaloo õpetajat, et ma tõenäoliselt jään magama, kui ma ainult teda kuulan ning millegi muu huvitavaga ei tegele. Tema oli sellega muidugi nõus. Kuidas saab ta mul keelata saksa keele õppimist, kui sellest kõik võidavad. Mina ei maga ning temal ei teki tunnet, et ta on maailma igavaim õpetaja, kes õpetab maailma igavaimat ainet. Ja seda ta ju kindlasti ei ole, või vähemalt tundub, et ei ole nii palju, kui ma teda vaadates aru saan. Täitsa eeskujulik. Igaks juhuks mainis ta ka, et äkki ma saaksin kolmapäeval ikkagi kuidagi ilma oma ajakirjata ärkvel püsida. Asi oli nimelt selles, et noore mehena, ja eelkõige õpetajana, pidi ta tegema läbi "lõpueksami" sarnase asja ehk kolmapäeval tulid kõik tähtsad ninad meie tundi, et teda siis lõplikult hinnata.

Tundus, et läks päris hästi, sest et täna, selle asemel, et ajalugu teha, tuli õpetaja kooli suure kasti hommikusöögitarvetega. Tasside, nugade, lusikate, tee, kohvi, saiakeste, marmelaadide ja kõige muu hea ja paremaga ning me lihtsalt sõime ja jõime ning tundsime vabadena kõigist kohustustest. Aga siis jõudis kaks tundi "lebotamist" lõpule ning tuli end hispaania keele lainele sättida.

Kui ühel hetkel avaneb võimalus minu kohta mõni tore märkus teha, siis hispaania keele õpetaja seda rõõmuga ka teeb. Tavaliselt mind kohe tähelepanu keskpunkti tõmmates, mida ma enam niiväga ei soovi. Ehk kui õpetaja tuleb klassi ja ma olen ainuke, kes teda tervitab, sest mind on õpetatud, et inimesi tuleks tervitada, kui neid esimest korda päeva jooksul nähakse, siis läheb õpetaja nägu kohe naerule ning ta kuulutab kõva häälega mind silmitsedes: "Selle klassi päike!". Ja kõik silmad on kohe minul. Ja ma olen selle tiitliga isegi täitsa rahul, aga kui selline asi kordub absoluutselt iga tund, siis muutub see pikapeale kuidagi rõhuvaks. Liiga palju tähelepanu! Tunnis aga on täitsa tore. Kui mina ei ole oma kodutööd jälle teinud ning tema sellest teada saab, siis kirub ta mind laia naeratuse saatel: "Muy mal, muy mal, fatal! Zeros puntos! Väga halb, väga halb, kohutav! Null punkti!". Ja teised itsitavad oma laudade taga vaikselt kaasa.

Ma olen tegelikult siiani üllatunud, kui emotsioonitud siin kõik on. Ja mina olen veel eestlane! Hommikul tavaliselt keegi vastu ei tervita, pärast kooli koju minnes ka keegi tšau ei ütle. Isegi sõbrad ei ütle ükteisele, peaasi, et hästi kähku minema saaks. Vahel harva ehk. Mulle selgitati, et sakslased ongi hommikuti sellised pahurad. No olge nüüd, kui mina tulen Eestist ja see mulle natuke imelik tundub, siis on ikka midagi korrast ära. Vähemalt kannatab päeva jooksul klassikaaslastega juttu teha, muidu oleks ikka täielik õudus. Nagu näha ei ole ma siiani mõningate asjadega harjunud.

Oma kolmandas hispaania keele klassis olles (ma käin keelt õppimas kolmes erinevas klassis ning seega on mul seda kümme tundi nädalas, küll lõpuks tasub ära) sattusin kord ühe täitsa toreda nägusa poiska kõrvale istuma. Eriti jäi mulle silma tema "hipsteri" soeng ehk mõlemalt poolt peaaegu paljaks pöetud pea ning pealaele järele jäänud sirged ühele poole kammitud juuksed, mis olid korraliku lakikihi all. Kahtlemata väga efektne. Rääkisime maast ja ilmast nii palju, kui seda tunni ajal teha kannatas ning järsku osutub tema järgmiseks indiviidiks, kel ei ole aimugi, mis keelt Eestis räägitakse. Näiteks küsis ta, et kas meil räägitakse äkki inglise keelt? Jah, seda ka, aga emakeeleks on eestlastel ikkagi eesti keel.

Hobidest rääkides tuli välja, et ta on omajagu aega juba jalgpalli mänginud ning kutsus mindki trenni. Kõhklesin ja mõtlesin, et ju nad on ikka kõik parajad profi, aga otsustasin lõpuks ikkagi minna. Mis ma vahetusaastal olles ikka toas kopitan.

Trenn juhtus olema aga neljapäeval. Samal ajal, mil ma kavatsesin uuesti vibu laskma minna. Jõudsin järeldusele, et ei ole hullu, sunnin ennast pärast jalkat veel lisa viit kilomeetrit sõitma ning ikka vibutrennis ka ära käima. Mõeldud tehtud.

Jõudsin siis juba pimedas (see november on ikka tapvalt pime) lõpuks tagasi Fissausse, mis moodustab osa Eutinist ning vedasin ennast jalgpalliplatsile. Teadsin, et mu uue sõbra nimi on Jorgo, nii et läksin otsejoones treeneri juurde, kes juhtus olema selline muhe valgepäine kuuekümnendates härra ning küsisin, kust ma võiks leida kellegi Jorgo nimelise. Tema vaatab korraks mulle otsa, tõstab pilgu väljale ja väga paljudele tulevastele jalgpallistaaridele ning hõikab ootamatult valju häälega: "JOOORGO!". Midagi päris sellist ma ei oodata ei osanud. Kohale sörkides tutvustab Jorgo mind põgusalt ning mina, olles märganud teiste korralikku varustust, olin sunnitud tunnistama, et mul ei ole vist kõige õigemad riided. Minu lohvakaid dressipükse ning ketse jõllitades pidi treener sama tõdema lausudes: "On näha jah."

Seejärel viis Jorgo mind riietusruumi ning otsis mulle korralikud jalgpalliriided: jalatsid, särgi, sokid, kaitsmed ja muud lisad. Ja mina tahtsin ainult natuke jalkat taguda...

Jooksime tagasi platsile, kus teised juba ringis seisid ning vahetult pärast kohale jõudmist küsis treener minult: "Mis su nimi on?"

- "Kaarel ja ma tulen Eestist ja ma ei ole jalgpallis just kõige parem."

Ning seepeale vastas tema: "See ei ole tähtis. Tähtis on, et sa hea inimene oled." Tundsin end puudutatuna, siiralt.

Pärast edasiste küsimuste vältimiseks kõigile selgeks tegemist, et ma olen vahetusõpilane, tundsin vajadust ka igaks juhuks mainida, et ma ikkagi ei ole väga tugev. Ehk on nad minuga siis natukenegi leebemad. Aga võta näpust...

Jalgpall on jõhker mäng, kus armu ei anta kellelegi. See tähendab teiste jaoks oli võib-olla küll tavaline trenn, kuid minu jaoks oli see midagi täiesti uut ja üpris hingetukstegevat. Põhiliselt sellepärast, et ma ei suutnud enda üle naermist lõpetada, kui ma absoluutselt iga kord libisesin ja pikale käisin, kui üritasin palli kas vastu võtta, kellelegi saata või lihtsalt lüüa. Ehk iga tegevus, mis hõlmas palli lõppes minu jaoks märjale murule maoli maha käimisega. Õppisin oma vigadest ning oma tasakaalu kontrolli all hoides õnnestus mul mingi ime läbi lõpuks ka üks neljast väravast lüüa.

Hiljem mainis treener riietusruumis kokkuvõtet tehes muiates, et kindlasti on sporte, mida Kaarel paremini oskab. Mina ei suutnud vastu panna ning lisasin ennastõigustavalt, et libastuda oskan ma ikkagi päris hästi, mille peale ka teised lõpuks kõhutäie naerda said. Oh, seda elukest.

Hiljem sõitsin veel vibutrenni ning veetsin tunnikese seal vaiksemalt askeldades ning rahulikku sporti tehes, oli kohe mõnusam.

Õhtul jõudsin tagasi koju alles kell kümme ning tundsin mõnusat Muskelkaterit ehk lihasvalu ning mõtlesin endamisi, kuidas ma neid hetki kunagi magusalt meenutan... ja isegi kui ma jalgpallis ainult mööda maad rooman on see seda kõike väärt. Oh, seda elukest.