Lühike nädal

Sel lühikesel nädalal oli aga palju huvitavat pakkuda. 
Esmaspäev oli tavaline koolipäev. See tähendab seda, et ma loen autoajakirja, kirjutan sealt kõik vähemtuttavad sõnad välja ning kasutan ühe oma klassikaaslase "tõlkemasinat" nende tõlkimiseks ning pikas perpektiivis loodetavasti jäävad need sõnad mulle ka külge. "Tõlkemasin" on väike elektrooniline taskusõnaraamat, mille pidid kõik mu klassikaaslased ostma 130 euro eest, tahtsid nad seda või mitte. Ega muud moodi Saksa Liitvabariigi majandus ei õitseks.
Tihti olen dilemma ees: kas peaksin õpetaja juttu kuulama ning peaaegu kindlasti magama jääma või siis oma asju tegema, nagu selle ajakirjaga töötamine, ning mitte väga palju tunnis toimuvale tähelepanu pöörama. Ma mõtlen tihti, et vahet vist ei ole, kuidagi olen ma ikkagi õpetaja ja koolikohustusega vastuolus. Isegi kui õpetajat väga ei huvita, millega ma tegelen, tundub ajakirja lugemine keset tundi endiselt kuidagi...vale. Eriti kui tundi annab kooli direktor. See on siis majanduse tund. See on täielik hobuse unenägu. Siiani on toiminud see, et ma üritan võimalikult kaua end ärkvel hoida ning siis, kui enam üldse ei jõua, raputab pinginaaber mind üles. Töötab veel.
Pärast kooli läksin jälle sõudmis- või tähendab jõutrenni. Järve peal sõudnud pole ma juba ehk kuu aega. Tavaliselt läheksin järvele kella viie paiku, aga kuna kella viie paiku on juba pime ning pimedas keset järve olla on kuidagi imelik, siis jääb minek ka ära. Igatahes, pärast trenni sain teada, et me ei tohi seina sisse pugenud niiskuse pärast kuni jõuludeni duši all käia. Halleluuja!
Teisipäev oli üdini tavaline, ehk tegelesin oma ajakirjaga. Vahel salaja lugesin ka "Da Vinci koodi". Hirmus põnev oli, Dan Brown ikka oskab kirjutada. See oli muide teine raamat, mis ma temalt siiani lugenud olin. Esimene oli "The Lost Symbol", mis on minu arvates üks põnevamaid raamatuid üldse. Hoolimata viiesajast leheküljest läks lugemine nagu niuhti. Ja kuna selles raamatuseerias on veel kaks raamatut, mida ma ilmselgelt lugeda ei saa, ei oska ma oma eluga midagi peale hakata. Kui ma saaksin, keelaksin raamatukogudel täielikult ära pikemast raamatuseeriast ainult ühe või kahe raamatu tellimise, sest sellinne "kuivale jätmine" lihtsalt ei lähe mitte. Peale selle, et see kuriteona peaks liigitatud olema, on see arvatavasti ka mitmete kuritegude põhjustajaks. Küllap uputas selline hoolimatu käitumine ka Titanicu.
Teisipäeva õhtul ootasin ma kodus pingsalt oma klassijuhataja telefonikõnet, mis pidi teatama, et keegi jäi haigeks ning nüüd on klassiekskursioonile veel üks vaba koht. Aga kõnet ei tulnud ja seega pidin nädala lõpuni teises klassis õppima. Kuna aga tundsin juba kõiki oma lisa hispaania keele tundidest, oli vahetus mõnus vaheldus. Klassis, mis koosneb kolmest poisist ning kahekümne kahest tüdrukust ei saa vist keegi neist kolmest ennast väga halvasti tunda. Tundsin end nagu esimesel koolinädalal, tutvustasin end uuesti igale uuele õpetajale ning oli tore olla. Bioloogia õpetaja arvas kohe, et ma olen kuskil ingliskeelselt maalt pärit, aga ei. Eestist, ja mitte Islandilt, nagu mõned aru on saanud. Seesama õpetaja seletas minu õnneks asju väga aeglaselt. Pärast minu nime tahvlile kirjutamist, tutvustas ta ennast ning mainis ära, et tema ei tea, kuidas Eestis asjad käivad, aga siin öeldakse õpetajale igatahes "härra". Teine nõme olukord: kui ma naeratan ja noogutan, siis enamasti arvavad inimesed, et ma tõenäoliselt ei saa aru, millest räägitakse. Tegelikult on tavaliselt just vastupidi, ning ma pean kogu aeg lisama, et ma tõesti ikkagi saan aru. Oh, jah, vahetusõpilase elu pole meelakkumine.
Eilne, kolmas vibulaskmise trenn oli vaevarikas. Pärast seda kui olin sinna sõites paduvihmast läbimärjaks sadanud, pidin maadlema oma sihikuga, mis paigal ei tahtnud püsida ning vahel viskas meele ikka päris mustaks. Aga kuna mu jalatsid olid endiselt üpris niisked, otsustasin tagasi sõita paljajalu. Ja väga mõnus oli jälle üle pooleteist kuu paljajalu olla, mis siis, et välitemperatuurid ikka viie ja kümne soojakraadi vahele jäävad. Väga värskendav.
Ja nüüd torman elutuppa oma toreda perega mänge mängima. Juhuu! Musi püksi!