Jõulumeeleolu

Täna juhtus olema viimane koolipäev. Või viimane mõistlik vähemalt, sest homne on väga lühike.

Rattasõidust jällegi kord hingeldades klassi jõudes istusin oma armsa grupilaua taha maha ning pärast õpetaja saabumist nautisin kaks tundi oma mõtete mõtlemist. Samal ajal oli minu klassikaaslastel saksa keel ja matemaatika. Väga huvitav oli. Kuna kolmandast tunnist alates kirjutasid kõik peale minu ladina keele arvestust, siis oli mul jälle aega midagi lahedat korda saata. Otsustasin oma vanaemale ühe toreda jõulukirja kirjutada. Lisaks kogu aeg blogis vabandamisele, pean ma ka kogu aeg tema ees vabandama, et ma jälle nii kaua midagi paberile saanud ei ole. Aga käsitsi kirjutamine on ka hoopis teine asi, hoopis hirmsam. Seal ei kannata ju midagi äragi kustutada, kui sõnad sassi peaks minema või esialgne mõte tobedaks muutub: rikuks kirja väljanägemise ära.

Igatahes juhtus kirjutamise ajal minust mööda hiilima meie filosoofia õpetaja. Mees, kes olla kuus aastat Helsingis elanud ja saksa koolis õpetanud ning isegi, kui ta tegelikult on puhastverd sakslane, näeb ta väga soomlase moodi välja. Ehk nii nagu tal oleks palju raha ning võiks oodata, et iga hetk libiseb üle ta huulte perkele või saatana või mõni muu ilusa kõlaga soomekeelne sõna. Tõenäoliselt Soome lihtsalt muudab inimeste välimuse selliseks. 

Igatahes, lisaks kõigile oma õpilastele Soomes aset leidnud lõpututest seiklustest rääkimise vahepeal küsib ta ka minu käest alati, kuidas ikka see või too sõna eesti keeles on. Nii et seekordki alustas ta trepist alla minemise asemel juttu:

"Kuidas on eesti keeles näiteks international?" Esitades küsimuse, mille ta minult tegelikult juba kord küsinud oli.

- "Rahvusvaheline,"

- "Väga huvitav. Vot soome keeles on see kansainvälinen. Et kansain on rahvas ja välinen on vaheline,"

- "Hmm, ahah,"

Pärast seda rääkis ta väga huvitava loo Soome ja Eesti sakslastest ehk võib ka öelda baltisakslastest, üritasin võimalikult palju aru saada. Et kord oli olnud üks naine, kes oli Eestist Viiburisse pidanud reisima Vene võimu pärast ja kuidas ta siis enne seda veel igale poole mujale sattus. Oma käekella vaadates avastas ta, et peab aga minema ning jätsimegi hüvasti.

Kui kirja valmis sain, otsisin välja oma ümbriku, panin kirja ümbrikusse, kleepisin keelega kinni ning kirjutasin peale aadressi nii ilusate tähtedega kui suutsin. Viskasin koti õlale, trampisin trepist alla ratta juurde ning väntasin Eutini suurima kaubanduskeskuse, LMK juurde. Kui poes jõulukaarte imetlema jäin, peatus hetkeks minu kõrval üks vanaproua, kes pärast kaardi hinna silmamist kommenteeris:

"NELI EUROT!?"

- "Kallis, mis?" vastasin mina.

"Oohpsssshhhkkhhuuu...uskumatu," vastas tema ning torises minema. Oh, jõuluaeg.

Mina jalutasin siis rõõmsameelselt postikassa juurde ning enne, kui midagi lausuda jõudsin, pobises lühikeste mustade juuste ja prillidega kutt leti tagant:

- "Eestisse, jah?"

- "Jah, täpselt nii,"

Maksin saatmiskulud ning soovisin häid jõule. Mulle endale ei tundu üldse, et ma seal nii tihti käin, aga selle kuti tülpimus näitas vastupidist. Ju siis ikka käin.

Sõitsin läbi tibutava vihma tagasi kooli hoovi, lukustasin ratta ning sammusin üles neljandale korrusele ootama, kuni klassi oleks võimalik minna ehk kuni mu kallid klassikaaslased oma arvestuse kirjutamise lõpetavad. Lugesin ema saadetud Imelist Ajalugu. Pärast pidevat saksa ning mõningast inglise keelega kokkupuutumist läheb eesti keele lugemine ikka maru libedalt, lausa lust.

Viimase, inglise keele tunni ajal mängisime põnevat mängu. Õpetaja ütles meile ühe tähe ning meie pidime kähku kirja panema mõrvari, mõrvatu, mõrvarelva, mõrvakoha, motiivi ja põgenemisriista, mis selle tähega algas. Daniel võitis ühe, ning Olaf teise mängu.

Pärast tundi jooksis punkar Johanna, kelle juuksed on kogu aeg erinevat värvi, kutsuma meie klassijuhatajat, sest meil tuli talle ju jõulukingitus üles anda. Pärast suure korvi kingituste nägemist oli ta VÄGA meelitatud ning tänas väga palju. Midagi tuleb ju klassijuhatajale ikkagi kinkida.

Kõik saatsid õpetaja tänusõnu aplausiga. Inimesed olid väga jõululikult meelestatud ning vaikselt hakati uksest välja, kodu poole trügima. Tristan ümises omaette:

"Feliz natsidad, feliz natsidad.."

Advendikalender, mille klassijuhataja meile valmistas. Iga päev sai keegi väikese pakikese paari šokolaadi, Lübecki martsipani ning heade soovidega. Väga südantsoojendav, tõesti. Ikka tuli kurja vaeva näha sellise asja meisterdamisega. Ja kuidas oleks me pärast seda saanud talle mitte midagi kinkida, ei lähe lihtsalt.