Oh, seda elukest

Minu koolinädalad mööduvad jätkuvalt aeg-ajalt magamise ning oma autoajakirja tõlkimise tähe all. Eelmisel esmaspäeval ma juba hoiatasin ajaloo õpetajat, et ma tõenäoliselt jään magama, kui ma ainult teda kuulan ning millegi muu huvitavaga ei tegele. Tema oli sellega muidugi nõus. Kuidas saab ta mul keelata saksa keele õppimist, kui sellest kõik võidavad. Mina ei maga ning temal ei teki tunnet, et ta on maailma igavaim õpetaja, kes õpetab maailma igavaimat ainet. Ja seda ta ju kindlasti ei ole, või vähemalt tundub, et ei ole nii palju, kui ma teda vaadates aru saan. Täitsa eeskujulik. Igaks juhuks mainis ta ka, et äkki ma saaksin kolmapäeval ikkagi kuidagi ilma oma ajakirjata ärkvel püsida. Asi oli nimelt selles, et noore mehena, ja eelkõige õpetajana, pidi ta tegema läbi "lõpueksami" sarnase asja ehk kolmapäeval tulid kõik tähtsad ninad meie tundi, et teda siis lõplikult hinnata.

Tundus, et läks päris hästi, sest et täna, selle asemel, et ajalugu teha, tuli õpetaja kooli suure kasti hommikusöögitarvetega. Tasside, nugade, lusikate, tee, kohvi, saiakeste, marmelaadide ja kõige muu hea ja paremaga ning me lihtsalt sõime ja jõime ning tundsime vabadena kõigist kohustustest. Aga siis jõudis kaks tundi "lebotamist" lõpule ning tuli end hispaania keele lainele sättida.

Kui ühel hetkel avaneb võimalus minu kohta mõni tore märkus teha, siis hispaania keele õpetaja seda rõõmuga ka teeb. Tavaliselt mind kohe tähelepanu keskpunkti tõmmates, mida ma enam niiväga ei soovi. Ehk kui õpetaja tuleb klassi ja ma olen ainuke, kes teda tervitab, sest mind on õpetatud, et inimesi tuleks tervitada, kui neid esimest korda päeva jooksul nähakse, siis läheb õpetaja nägu kohe naerule ning ta kuulutab kõva häälega mind silmitsedes: "Selle klassi päike!". Ja kõik silmad on kohe minul. Ja ma olen selle tiitliga isegi täitsa rahul, aga kui selline asi kordub absoluutselt iga tund, siis muutub see pikapeale kuidagi rõhuvaks. Liiga palju tähelepanu! Tunnis aga on täitsa tore. Kui mina ei ole oma kodutööd jälle teinud ning tema sellest teada saab, siis kirub ta mind laia naeratuse saatel: "Muy mal, muy mal, fatal! Zeros puntos! Väga halb, väga halb, kohutav! Null punkti!". Ja teised itsitavad oma laudade taga vaikselt kaasa.

Ma olen tegelikult siiani üllatunud, kui emotsioonitud siin kõik on. Ja mina olen veel eestlane! Hommikul tavaliselt keegi vastu ei tervita, pärast kooli koju minnes ka keegi tšau ei ütle. Isegi sõbrad ei ütle ükteisele, peaasi, et hästi kähku minema saaks. Vahel harva ehk. Mulle selgitati, et sakslased ongi hommikuti sellised pahurad. No olge nüüd, kui mina tulen Eestist ja see mulle natuke imelik tundub, siis on ikka midagi korrast ära. Vähemalt kannatab päeva jooksul klassikaaslastega juttu teha, muidu oleks ikka täielik õudus. Nagu näha ei ole ma siiani mõningate asjadega harjunud.

Oma kolmandas hispaania keele klassis olles (ma käin keelt õppimas kolmes erinevas klassis ning seega on mul seda kümme tundi nädalas, küll lõpuks tasub ära) sattusin kord ühe täitsa toreda nägusa poiska kõrvale istuma. Eriti jäi mulle silma tema "hipsteri" soeng ehk mõlemalt poolt peaaegu paljaks pöetud pea ning pealaele järele jäänud sirged ühele poole kammitud juuksed, mis olid korraliku lakikihi all. Kahtlemata väga efektne. Rääkisime maast ja ilmast nii palju, kui seda tunni ajal teha kannatas ning järsku osutub tema järgmiseks indiviidiks, kel ei ole aimugi, mis keelt Eestis räägitakse. Näiteks küsis ta, et kas meil räägitakse äkki inglise keelt? Jah, seda ka, aga emakeeleks on eestlastel ikkagi eesti keel.

Hobidest rääkides tuli välja, et ta on omajagu aega juba jalgpalli mänginud ning kutsus mindki trenni. Kõhklesin ja mõtlesin, et ju nad on ikka kõik parajad profi, aga otsustasin lõpuks ikkagi minna. Mis ma vahetusaastal olles ikka toas kopitan.

Trenn juhtus olema aga neljapäeval. Samal ajal, mil ma kavatsesin uuesti vibu laskma minna. Jõudsin järeldusele, et ei ole hullu, sunnin ennast pärast jalkat veel lisa viit kilomeetrit sõitma ning ikka vibutrennis ka ära käima. Mõeldud tehtud.

Jõudsin siis juba pimedas (see november on ikka tapvalt pime) lõpuks tagasi Fissausse, mis moodustab osa Eutinist ning vedasin ennast jalgpalliplatsile. Teadsin, et mu uue sõbra nimi on Jorgo, nii et läksin otsejoones treeneri juurde, kes juhtus olema selline muhe valgepäine kuuekümnendates härra ning küsisin, kust ma võiks leida kellegi Jorgo nimelise. Tema vaatab korraks mulle otsa, tõstab pilgu väljale ja väga paljudele tulevastele jalgpallistaaridele ning hõikab ootamatult valju häälega: "JOOORGO!". Midagi päris sellist ma ei oodata ei osanud. Kohale sörkides tutvustab Jorgo mind põgusalt ning mina, olles märganud teiste korralikku varustust, olin sunnitud tunnistama, et mul ei ole vist kõige õigemad riided. Minu lohvakaid dressipükse ning ketse jõllitades pidi treener sama tõdema lausudes: "On näha jah."

Seejärel viis Jorgo mind riietusruumi ning otsis mulle korralikud jalgpalliriided: jalatsid, särgi, sokid, kaitsmed ja muud lisad. Ja mina tahtsin ainult natuke jalkat taguda...

Jooksime tagasi platsile, kus teised juba ringis seisid ning vahetult pärast kohale jõudmist küsis treener minult: "Mis su nimi on?"

- "Kaarel ja ma tulen Eestist ja ma ei ole jalgpallis just kõige parem."

Ning seepeale vastas tema: "See ei ole tähtis. Tähtis on, et sa hea inimene oled." Tundsin end puudutatuna, siiralt.

Pärast edasiste küsimuste vältimiseks kõigile selgeks tegemist, et ma olen vahetusõpilane, tundsin vajadust ka igaks juhuks mainida, et ma ikkagi ei ole väga tugev. Ehk on nad minuga siis natukenegi leebemad. Aga võta näpust...

Jalgpall on jõhker mäng, kus armu ei anta kellelegi. See tähendab teiste jaoks oli võib-olla küll tavaline trenn, kuid minu jaoks oli see midagi täiesti uut ja üpris hingetukstegevat. Põhiliselt sellepärast, et ma ei suutnud enda üle naermist lõpetada, kui ma absoluutselt iga kord libisesin ja pikale käisin, kui üritasin palli kas vastu võtta, kellelegi saata või lihtsalt lüüa. Ehk iga tegevus, mis hõlmas palli lõppes minu jaoks märjale murule maoli maha käimisega. Õppisin oma vigadest ning oma tasakaalu kontrolli all hoides õnnestus mul mingi ime läbi lõpuks ka üks neljast väravast lüüa.

Hiljem mainis treener riietusruumis kokkuvõtet tehes muiates, et kindlasti on sporte, mida Kaarel paremini oskab. Mina ei suutnud vastu panna ning lisasin ennastõigustavalt, et libastuda oskan ma ikkagi päris hästi, mille peale ka teised lõpuks kõhutäie naerda said. Oh, seda elukest.

Hiljem sõitsin veel vibutrenni ning veetsin tunnikese seal vaiksemalt askeldades ning rahulikku sporti tehes, oli kohe mõnusam.

Õhtul jõudsin tagasi koju alles kell kümme ning tundsin mõnusat Muskelkaterit ehk lihasvalu ning mõtlesin endamisi, kuidas ma neid hetki kunagi magusalt meenutan... ja isegi kui ma jalgpallis ainult mööda maad rooman on see seda kõike väärt. Oh, seda elukest.

Lühike nädal

Sel lühikesel nädalal oli aga palju huvitavat pakkuda. 
Esmaspäev oli tavaline koolipäev. See tähendab seda, et ma loen autoajakirja, kirjutan sealt kõik vähemtuttavad sõnad välja ning kasutan ühe oma klassikaaslase "tõlkemasinat" nende tõlkimiseks ning pikas perpektiivis loodetavasti jäävad need sõnad mulle ka külge. "Tõlkemasin" on väike elektrooniline taskusõnaraamat, mille pidid kõik mu klassikaaslased ostma 130 euro eest, tahtsid nad seda või mitte. Ega muud moodi Saksa Liitvabariigi majandus ei õitseks.
Tihti olen dilemma ees: kas peaksin õpetaja juttu kuulama ning peaaegu kindlasti magama jääma või siis oma asju tegema, nagu selle ajakirjaga töötamine, ning mitte väga palju tunnis toimuvale tähelepanu pöörama. Ma mõtlen tihti, et vahet vist ei ole, kuidagi olen ma ikkagi õpetaja ja koolikohustusega vastuolus. Isegi kui õpetajat väga ei huvita, millega ma tegelen, tundub ajakirja lugemine keset tundi endiselt kuidagi...vale. Eriti kui tundi annab kooli direktor. See on siis majanduse tund. See on täielik hobuse unenägu. Siiani on toiminud see, et ma üritan võimalikult kaua end ärkvel hoida ning siis, kui enam üldse ei jõua, raputab pinginaaber mind üles. Töötab veel.
Pärast kooli läksin jälle sõudmis- või tähendab jõutrenni. Järve peal sõudnud pole ma juba ehk kuu aega. Tavaliselt läheksin järvele kella viie paiku, aga kuna kella viie paiku on juba pime ning pimedas keset järve olla on kuidagi imelik, siis jääb minek ka ära. Igatahes, pärast trenni sain teada, et me ei tohi seina sisse pugenud niiskuse pärast kuni jõuludeni duši all käia. Halleluuja!
Teisipäev oli üdini tavaline, ehk tegelesin oma ajakirjaga. Vahel salaja lugesin ka "Da Vinci koodi". Hirmus põnev oli, Dan Brown ikka oskab kirjutada. See oli muide teine raamat, mis ma temalt siiani lugenud olin. Esimene oli "The Lost Symbol", mis on minu arvates üks põnevamaid raamatuid üldse. Hoolimata viiesajast leheküljest läks lugemine nagu niuhti. Ja kuna selles raamatuseerias on veel kaks raamatut, mida ma ilmselgelt lugeda ei saa, ei oska ma oma eluga midagi peale hakata. Kui ma saaksin, keelaksin raamatukogudel täielikult ära pikemast raamatuseeriast ainult ühe või kahe raamatu tellimise, sest sellinne "kuivale jätmine" lihtsalt ei lähe mitte. Peale selle, et see kuriteona peaks liigitatud olema, on see arvatavasti ka mitmete kuritegude põhjustajaks. Küllap uputas selline hoolimatu käitumine ka Titanicu.
Teisipäeva õhtul ootasin ma kodus pingsalt oma klassijuhataja telefonikõnet, mis pidi teatama, et keegi jäi haigeks ning nüüd on klassiekskursioonile veel üks vaba koht. Aga kõnet ei tulnud ja seega pidin nädala lõpuni teises klassis õppima. Kuna aga tundsin juba kõiki oma lisa hispaania keele tundidest, oli vahetus mõnus vaheldus. Klassis, mis koosneb kolmest poisist ning kahekümne kahest tüdrukust ei saa vist keegi neist kolmest ennast väga halvasti tunda. Tundsin end nagu esimesel koolinädalal, tutvustasin end uuesti igale uuele õpetajale ning oli tore olla. Bioloogia õpetaja arvas kohe, et ma olen kuskil ingliskeelselt maalt pärit, aga ei. Eestist, ja mitte Islandilt, nagu mõned aru on saanud. Seesama õpetaja seletas minu õnneks asju väga aeglaselt. Pärast minu nime tahvlile kirjutamist, tutvustas ta ennast ning mainis ära, et tema ei tea, kuidas Eestis asjad käivad, aga siin öeldakse õpetajale igatahes "härra". Teine nõme olukord: kui ma naeratan ja noogutan, siis enamasti arvavad inimesed, et ma tõenäoliselt ei saa aru, millest räägitakse. Tegelikult on tavaliselt just vastupidi, ning ma pean kogu aeg lisama, et ma tõesti ikkagi saan aru. Oh, jah, vahetusõpilase elu pole meelakkumine.
Eilne, kolmas vibulaskmise trenn oli vaevarikas. Pärast seda kui olin sinna sõites paduvihmast läbimärjaks sadanud, pidin maadlema oma sihikuga, mis paigal ei tahtnud püsida ning vahel viskas meele ikka päris mustaks. Aga kuna mu jalatsid olid endiselt üpris niisked, otsustasin tagasi sõita paljajalu. Ja väga mõnus oli jälle üle pooleteist kuu paljajalu olla, mis siis, et välitemperatuurid ikka viie ja kümne soojakraadi vahele jäävad. Väga värskendav.
Ja nüüd torman elutuppa oma toreda perega mänge mängima. Juhuu! Musi püksi!

Jalgpall ja punaste laternate tänav

Järgmisel nädalal pärast Aacheni reisi olime meie isaga kodus ning naispere sõitis Mama vanavanemate juurde. Meie vahetasime samal ajal ära maja kaks ust ning neli akent kuulates Rammsteini, Pearl Jam'i, Harry Belafontet ning mitmeid teisi väga toredaid artiste. Vahel käisime kinos, vaatasime jalgpalli ja jõime teed ehk väga mehelik nädal oli.
Paar korda tegin süüa mina. Sain hakama ühe erilise kõrvitsa-kartuli-ingveri pajaroaga, kuhu ma liiga palju ingverit panin. Kuna pidin seda ka ise sööma, oli olukord natuke kurb.
Kolmapäeval sain ka pärast kahte kuud lõpuks juuksuris käia. Täitsa ise helistasin ja leppisin aja kokku ja puha. Papa juhendas enne, mis ütlema pean, aga telefonis rääkisin ikkagi mina. Olin enda üle uhke.
Sellele järgnev nädal oli mitmekesine. Esmaspäeval kirjutasin terve päev blogi Aacheni reisist. Teisipäeval käisin ja tegin koos teiste sõudjatega sõudmisklubis jõutesti. Tähendab proovisime oma harjutuste raskusmaksimumid ära ning tegime muud huvitavat. Minu jaoks oli põnev oma uue Jack Wolfskini jopega vihmas kahhekümne kilomeetri maha väntamine. Ma väga ei usu, et see supervihmakindel jope vett läbi lasi, aga kuidagi kahtlaselt niiske oli olla. Olin pea läbimärg. Oletasin, et ju ma siis higistasin nii palju. Ei tea.
Kolmapäeval andsin oma esimese eesti keele tunni. Nädalavahetusel helistas üks proua samal ajal kui me vanu aknaraame seinast välja kangutasime. Mina tormasin vastu võtma ning siis räägiti mulle pikalt, kuidas helistab keegi Frau Berg, kes oli kohalikust lehest Rosa artiklit lugenud ning kel on Lõuna-Eestis üks suvila ja et ta tahaks väga Rosaga rääkida ning uurida, kuidas tal keele õppimisega läheb, sest ta ise tahab ka marudalt eesti keelt õppida ning äkki saan ma oma tütre e-maili aadressi anda.
Minu tütre? "Papa! Keegi tahab sinuga rääkida."
Pärast Papaga rääkimist sai ta muidugi teada, et meie peres elab keegi vahetusõpilane Eestist. Ning pärast seda, kui olin temaga uuesti rääkinud olnud, olin ma jäänud nõusse talle korra nädalas ühe tunni jagu eesti keelt õpetama. Siiani on olnud tunnid sellised, et tema tuleb ja ütleb, mis me teeme ja mida harjutame ning siis me harjutamegi. Ehk ega ma väga õpetaja rollis ei ole, rohkem nagu tugiisik keele õppimisel, kel saab paluda sõnu hääldada ning tekste ette lugeda. Mina olen rahul, sest kuna ma selgitan asju saksa keeles, siis minu jaoks on see korralik saksa keele tund. Käsi peseb kätt
Laupäeva hommikul pakkisime puumaja autosuvila peale ning sõitsime Hamburgi. Nimelt oli Papa sõber Papalt ühte toredat puumaja palunud ja kuna Papa on rõõmus puusepp, oli ta ka lahkesti nõus. Endiselt on natuke raske tajuda, et ma käisin linnas, kus elab pool miljonit inimest rohkem kui terves Eestis ehk 1,8 miljonit. Ei taju.
Laupäeval me siis töötasime terve päeva ja saime suurema osa puumajast valmis. Õhtul rääkisime mõnusalt juttu ning magasime viiekesi autosuvilas. Mina, Papa, Sunna, ning kaks Papa sõbra last. Kui avaneb võimalus autosuvilas magada, siis tuleb see ära kasutada, sest ega sellist asja iga päev juhtu.
Pühapäeva hommikul oli meil plaanis minna ratastega linna vaatama. Kuna aga meie ehitis päris valmis ei olnud, ütles Papa: "Täna sõidad sa linna üksi, Martin (Papa sõber) jääb mulle appi."
Olin ka üksi minekuga rahul. Ehk ongi vaiksem. Tõmbasin siis mantli selga ja saapad jalga ning väntasin minema. Nii poole tunni pärast olin ühe bussipeatuse juures mantlit kotti toppimas, sest nii soe oli. Umbes veerand tundi pärast seda olin korra ära eksinud, abi palunud, uuesti tee leidnud ja lõpuks ratta vanalinna äärele lukustanud. Jalutasin siis mööda Hamburgi tänavaid ning nautisin suurlinna melu, aga kuna oli pühapäev ning pühapäeviti on pea kõik poed ja ärid kinni, oli kõik palju vaiksem. Aga rahvas liikus endiselt. Jalutasin mööda grandioossest raekojast ning tegin sellest pilti:

Väga võimas oli. Lõpuks jõudsin ühe katkise kiriku juurde, mille keldris olla muuseum. Astusin sisse ning oligi muuseum. Kokku veetsin seal üle tunni ning sain teada palju Teise Maailmasõja aegse Hamburgi kohta, liitlaste poolt linna strateeglise pommitamise ehk operatsioon Gomorrah kohta ning inimeste meelestatusest sel ajal. Täpselt samamoodi nagu natsid hävitasid liitlaste linnu, hävitasid liitlased hiljem natside linnu ehk sõda on mõttetu.
Pärast kõrgel kirikutorni otsas linna imetlemist oli kõht juba üpris tühi ning hakkasin otsima söögikohta, mis osutus pühapäeva pärast raskeks. Kui lõpuks ühe briti pubi leidsin, tehti mulle üks tore kompliment. Kõndisin mööda tänavat ning kuulsin järsku briti-inglisekeelset vestlust ettekandja ja tõenäolise pubi omaniku vahel. Astusin siis ligi ja küsisin oma parimas inglise keeles, et kas see koht on siis pühapäevast olenemata lahti. Öeldi, et on küll ja juhtatati sisse. Laususin veel, et tänan ning kohe pärast selja pööramist kuulsin peremeest ütlevat: "Hmm, inglasi täis.." Leti ääres menüüd silmitsedes ilmus seesama ettekandja, kes ütles mesimagusalt, et neil on inglisekeelne menüü ka olemas ning lisas naeratuse saatel: "Või tahate
oma saksa keelt harjutada?"
"Jah, tänan, ma pigem harjutaks, jah."
Pärast kala ja friikartulite ehk fish and chips'ide söömist kõndisin tagasi raekoja juurde ning nägin vist tulevikku:

Grupp inimesi kõikvõimalikest vanustest ja sugudest jalutasid selliste lisajalgadega ringi. Ma olin üpris šokeeritud, esimest korda näen sellist asja. Ja kui need inimesed liikusid, siis nägi see välja nagu mõni siga või jänes oleks käinud. Väga huvitav. Jälgisin neid mõnda aega ning ma ei olnud muide ainuke nagu arvata võib ja nemad teesklesid nagu oleks see täiesti normaalne. Tuleb tunnistada, et oleksin tahtnud isegi seda värki proovida, tundus üpris ebanormaalne.
Võtsin uuesti oma ratta ning sõitsin mööda linna nii suvaliselt ringi kui sain. Nägin ära suure õhutõrjeehitise ehk Flakturmi ja ajaloohuvilisena olin seega väga rahul:

Kui tagasi koju pidin hakkama sõitma ei olnud mul aimugi, kus ma olen ning siis kulus päris korralikult aega, enne kui ma üldse mingisse tuttavasse kohta jõudsin. Lõpuks jõudsin peatänavale, mida mööda olin enne tulnud ning siis pedaalisin nii ruttu kodu poole kui jõudsin. Ühel hetkel jäi ka termomeeter tee äärde. Mõtlesin, et 21 kraadi kahekümnendal oktoobril pole üldse paha, mõnus oli. Muidugi pidin ühest teele jäänud juuksurisalongist pilti tegema:

Kujutan ette, et kuskil seal oli veel Arno solaarium Päikesepaiste, Tootsi kasiino Kentucky Lõvi  ja väga tõenäoliselt ka Lible kõrts Ega Kui Purju Ei Teeks, Ei Läheks Vist Tilkagi Alla. Tõenäoliselt. Papa sõbra pool sõime veel kooki ning isa õnnistas puumaja selle otsa ronides ning ühte luuletust lugedes ja šampust juues sisse.
Esimene koolinädal möödus jälle kiirelt ning reedel sõitsime juba jälle Hamburgi, aga seekord oli sõit palju erilisem. Nimelt toimus kuulsal St. Pauli staadionil jalgapallimäng suurepärase FC Sankt-Pauli ja kellegi igava vahel. Kell 15.40 hakkasime ratastega Eutini sõitma, et jõuda 16.20 rongi peale Hamburgi ning seegi kord sadas vihma. Rongis rääksime mitmetest huvitavatest asjadest. Inglise keele hulk jääb õnneks iga päevaga vähemaks. Mainisin, et Uus-Meremaal elab laps, kelle nimi on Bussipeatus nr. 16, mille peale Papa arvas, et täitsa ebareaalne, mida mõned vanemad oma lastele teevad. Nõustusin.
Hamburgis sõitsime metrooga staadioni juurde ning siis hakkas vaikselt minu idealiseeritud ettekujutus jalgpallimängust purunema. Metroo väljapääsu juures olid juba ootamas türklased hoidmas papitükke, millele kirjutatud "Otsin kaarti!" (see tähendab kaarti, millega areenile pääseb). Teel staadionile müüs palju rahvast väikestest kärudest õlut, prügi oli igal pool maas, keegi urineeris seal samas puu all. Enamik inimesi oli juba ilmselgelt purjus. Pärast järjekorras seismist ning turvakaalutlustel läbi otsimist olime sees.
Ma kujutasin muidugi ette, et me saame kuskile mingidki istekohad, aga ei. Kõik see ilmselgelt üleliigne mass seisis koos nagu silgud pütis: õigetel kohtadel, trepi peal, mõned rippusid turvaaia küljes ja samuti igal muul mõeldaval kohal oli pealtvaatajaid. Pärast seda, kui ma mängu algust ei näinud, veetsin ka ülejäänud poole ajast inimesi endast mööda, õlle järele, lastes. Ega keegi minu ümber mängu väga jälgida ei saanud, sest trepi peal seistes tuli kogu aeg lihtsalt "kortsu tõmmata" kui keegi möödus. Ja keegi möödus kindlasti iga mõne sekundi tagant. Tundus, et need saalijad ei lõppegi otsa, aga õnneks tuli varsti grupp vabatahtlikke meid trepi pealt minema käsutama ning siis seisime me sama kitsalt päris seisukohtade alas edasi. Minu vaade oli selline:

 Igati põnev. Papa soovitas mul natuke liikuda ja parem koht otsida. Natukese aja pärast oli mu vaade palju etem, ehk selline:

Jah, oli põnev. Oli tõesti põnev mäng. Lausa mitte ühtegi väravat ei löödud! See-eest sain aga kuulata purjus inimeste ebavajalikku räuskamist, kohtuniku sõimamist ja laulmist minu seljataguse vahetus läheduses ehk kõrvad hakkasid poolajaks tõesti s*tavett jooksma (vabandan välenduse pärast) ja seda ilma liialdamata. Lisaks veel muule mürglile ja trianglile hüppasid ja kargasid nad ka väga rajult, nii et kui ma lõpuks sealt minema sain, olin päris tänulik. Ja sellepärast vaadataksegi jalgpalli kodus, telekast.
Mulle meeldib kui väga muretu mu Papa enamasti on. Pärast mängu pidime külastama Reeperbahni ehk Hamburgi punaste laternate tänavat. Olime veel staadioni juures ning kuidagi pidime me end sinna navigeerima. Olles mõnda aega jalutanud, vaatas Papa ebamäärase näoga ringi ning lausus: "Kuskil siin peaks nagu olema." Pärast veel mõnda aega käimist kordus sama. Mõistsin, et kõnnime üpris suvaliselt ringi ning üritame lihtsalt loodetavasti Reeperbahnile sattuda. Lõpuks me mingil imekombel sinna ka jõudsime, aga endiselt on mul tunne, et Papa loodab ikkagi rohkem õnnele kui teadmisele. "Küll me kohale jõuame. No worries!"
Alguses kasutati Reeperbahni tänavat laevade tarvis pikkade kõite valmistamiseks, nagu Papa mulle ütles, aga mingil hetkel hakkas tänav rohkem teatud asutusi sisaldama ja nii ta läks. Väga säravad tuled ja väga säravad tüdrukud olid seal. Pildid lähevad järjest udusemaks, aga umbes nii see tänav välja nägi:

Pärast mitmetele ahvatlevatele pakkumistele ära ütlemist läks kõht tühjaks. Tellisime Papaga putkast kebabi ning kõndisime sadama äärde, sest Hamburgi linnaosa Hafencity ehk Sadamalinn on muljetavaldavalt kallis koht, kus elada ning seega kindlasti päris põnev. Jalutasime mööda kallast kuni ühe mänguväljakuni ning ronisime sellel jõukate vanemate jõukate laste mängumaal veidi aega ringi. Päris lõbus oli. Kuna see koosnes tervest piraadilaevast ning muust selle juurde kuuluvast ei saanudki muud olla kui lõbus.
Tagasiteel rongijaama nägin veel Tigutorni Hamburgi ekvivalenti:

Üritades õiget rongi leida, avastasime, et see lahkus nii seitsme minuti eest ehk nüüd pidime tund aega ootama. Läksime ja ostsime endi piletid järgmisele rongile ning sisustasime oma aja raamatupoes ajakirju sirvides. Hakkasime lõpuks rongi peale sättima ning kuna tundsin suurt janu, otsustasin ühest paljudest joogiautomaatidest midagi osta. Kui olin tagasi Papa juurde jõudnud hakkas ta ühest prügikastist midagi urgitsema. Pärast kolme ajalehe kätte saamist ütles ta, et näe, midagi lugemiseks, ei hakka rongis igav. Lahe sell on mu Papa.
Pärast nende ajalehtede sirvimist ning teada saamist, et 25. oktoober on ülemaailmne nuudlipäev, tukkusin kergelt. Unistasin juba kodus ootavast inimese parimast sõbrast ehk voodist. Ja kui lõpuks Eutini tagasi jõudsime, tuli meelde, et peame veel kümme kilomeetrit ratastega läbi vihma sõitma. Kui olime kurnatuna koju jõudnud, langesin oma voodi pehmesse embusse ning uinusin silmapilkselt.
Laupäeva ma kohe ootasin, sest pidin sõitma oma esimesse vibulaskmistrenni. Küsisin Rosa sõbrannalt aadressi ning hakkasin sõtkuma. Rattasõiduga harjub nii ära, et 15 kilomeetrit trenni sõita ei ole midagi erilist. Ja Eestis arvasin ma, et bussiga sama maa trenni sõita on ikka liiga kaugel. Minu üllatuseks olla vibutrenn ühe taastusravi kliiniku spordisaalis. Hoone sissepääsu leidmata panin oma ratta lihtsalt seina äärde ja astusin ühest suvalisest uksest sisse. Avastasin end kohvikust ning kuna olin seal ikkagi esimest korda läksin ja küsisin kohvikutädilt, et kus siin vibu saab lasta. Tema mõtles pikalt ja otsustas kohvikurahvalt kõva häälega küsida: "Äkki keegi teab, kus siin vibu saab lasta?"
Üks vanem naisterahvas vastas kohe rõõmsalt: "Ah vibu, jah? Jaa, jaa, see on keldris."
Laskusin treppe mööda keldrisse ning avastasin end pikkade koridoride keskelt:

 

Pärast nende koridoride läbikäimist ning uste avamist ei olnud ma endiselt näinud ühtegi viidet vibulaskmisele. Kuna mu teele jäi üks tore töömees, otsustasin tema käest küsida, et vabandage, kus teil siin vibu saab lasta.

- "Kuidas palun?"

- "Kus teil siin vibu saab lasta?"

-  "See on ikka esimesel korrusel."

- "Ahah, aitäh!"

Jalutasin siis üles tagasi ning üritasin ise seda pagana kohta üles leida. Pärast pikka aega tulutult otsimist otsustasin jääda Rosa sõbrannat ootama. Kui juba pool tundi õigest ajast möödas oli ja kedagi endiselt ei tulnud, otsustasin teha viimase katse selle spordisaali otsimises. Läksin ühe karkudel ringi kakerdava mehe juurde, tegin juba suu lahti ning järsku küsib tema:

- "Otsid vibulaskmist, jah?"

-  "Jah , täpselt nii."

Pärast vaikusemomenti vastas ta: "Siin küll mingit vibulaskmist ei ole." Sel hetkel mõistsin ma, et olen käinud mööda taastusravihaiglat paaniliselt ringi ning otsinud kohta, kus vibu saaks lasta. Ma ei oleks imestanud, kui ta mullegi mingit ravi oleks soovitanud. 

Andsin alla ning otsustasin teha rattaga tiiru ümber maja, et leida veel mingitki märki vibu laskmisest ning just siis kui arvasin, et lootus on kadunud, nägin hoone teisel pool asuvastest suurtest akendest paljusid inimesi, kes tegelevad...vibulaskmisega. Täiesti uskumatu. 

Trenn ise oli väga lahe ja tundsin end nagu kala vees, hoolimata sellest, et olin spordisaalis ja lasin vibu. Sain ka komplimendi, et ma oskan päris hästi vibuga ümber käia. Päev oli väga korda läinud.

P.S. Loodetavasti suudan end kokku võtta ja järgmise postituse natuke väiksema ajavahega kirja panna.