Täiel rinnal, linnal, maal, peal elul heal

Juunikuuga jõudsid kätte ka esimesed vahetusaasta lõpuüritused. Tähendab, et suvekuu esimesel nädalavahetusel leidis aset Re-entry seminar ehk tagasi koduriiki integreerumist kergendav programm, kus antakse seletusi kõigile painavatele küsimustele, mis kultuurisegastel vahetusõpilastel tekkida võivad. Kuidas uut kultuurišokki üle elada? Kas mu sõbrad on veel alles? Kuidas oma vanematega rääkida? Kuidas emakeeles rääkida? Miks mul nii vähe raha on? Mis mu nimi on? Ja nii edasi.

Kuna kogu kevade olin reedeti osa võtnud meie kooli näitetrupi proovidest (proovisid nad "Suveöö unenägu") ja sealse seltskonnaga üpris lähedaseks saanud, otsustasin neile tänutäheks heade emotsioonide eest linnupiimakooki küpsetada. Kuidagi langes see kokku just selle kuupäevaga, mil pidin Re-entry'le sõitma ning kui ma läksin oma küpsetist üle andma, leidsin eest tühja koolimaja - mitte kedagi mitte kusagil. Pärast mitut korda Baierimaa suurima kooli läbi tuhlamist lõin käega ning tulin mõttele, et ju nad täna jätsid teatriringi ära. Aga ometi olid nende rattad kooli ees...veider. Igatahes, kooki ma ära ei tahtnud visata - oleks juba raiskamine. Nende rataste juurde oleks seda samuti kohatu olnud jätta. Koju ka ei saa viia, sest pean kohe rongiga Regensburgi, seminarile sõitma. Hästi, võtan selle pagana koogi siis kaasa ja söödan oma saatusekaaslastele.

Rongis kohtasin Jaapani Kukit ja Malaisia ...tüdrukut, kel oli nii pikk nimi, et see ei jäänudki meelde. Lausa ta iseendale antud hüüdnimi oli liiga keeruline.

Saime Regensburgi rongijaamas veel mehhiklaste, soomlaste, norralaste, ameeriklaste, taanlanna, brasiillase ja türklase, meie Merdiga kokku ning buss viis meid maalilisse tillukesse metsadevahelisse külasse, armsasse külalistemajakesesse. Samal õhtul tegime tutvumismänge ja jutustasime oma seiklustest keskööni.

Kaks järgmist päeva olid täis erinevaid töötubasid, et lahendada eelmainitud, vahetusõpilaste probleeme. Joonistasime, kirjutasime ja mõlgutasime mõtteid, saatmas meid tiimerite ohtrad kinnitused, et elu läheb tagasi kodus olles ikka edasi ka.

Vabal ajal jalutasime lähedalasuvas metsas.

Viimase päeva õhtul grillisime süüa ja rääkisime suures ringis koomilisi ja vahel ka tragikoomilisi lugusid, mis meiega aasta jooksul juhtunud olid. Siinkohal jutustan Ameerika Cassandra ehk Cassie loo.

"Minu ema käib hularõnga keerutamise trennis ja ma mõtlesin, et tahaks ka proovida ja hakkasingi käima. Ühel päeval ma ei viitsinud minna, aga uurisin, kas ema ikka läheb. Ja nii küsisin ema käest: "Hast du hoopen?" (Kas sul on hulakeerutamine? Hoopen - tegusõna, tuletatud ingliskeelsest nimisõnapaarist hula hooping.) Minu ema vaatas aga mulle suurte, väga üllatunud silmadega otsa, vaatas ennast, siis jälle mind ja ütles: "Miks sa seda küsid?" Ja siis ma sain teada, et Hupen tähendab baieri murdes väga suuri rindu."

Vot selline põnev lookene. Meie Merdiga rääkisime oma ootamatust Hamburgi sõidust, kuidas me pool üks öösel hakkasime Neumarktist sõitma ja meid pärast Nürnbergi välja visati, sest olime vale rongi põrandal maganud ning siis rongipõranda pärast kosutavat MacDonald'sis käimist Würzburgi rongijaama põranda vastu vahetasime ja kell pool seitse hommikul peaaegu Frankfurti läksime, aga otsustasime ikkagi edasi sõita, läbi Lääne-Saksamaa kihutasime, peaaegu vale rongi peal olemise eest trahvi saime, poissmeeste peo poissmehega terviseks jõime, Hamburgi jõudsime, koos vana hea Dimaga ja üllatuslikult ilmunud Akseliga Hamburgi vanalinnas ringi käisime ja suures Hamburgi Dom'is ehk gigantses lõbustuspargis kerges vihmas keset ööd võimsaimatel atraktsioonidel sõitsime ning pärast Dima juurde ööseks läksime, ainult selleks, et koos Akseliga terve järgmine päev tagasi koju sõita, vahel Jenas peatudes, et hiina toitu süüa ning kuskil öösel jälle lõpuks Neumarktis tagasi olla, Mert läks oma kunagise ajutise vahetuspere juurde vahepeal. Aga see oli täiesti filmilikult ulmeliselt fantastiliselt uskumatult lahedaim kogemus, mis mul Saksamaast meelde jääb. Aamen.

Kuulasime veel paari lugu ning ööpimeduse saabudes suundusime siseruumidesse diskole, kus liigutasime oma ihuliikmeid hommikuni, mil tagasi koju sõitma pidime.Veel neli nädalat...

Elamise talumatu kergus

Möödunud on natuke üle aasta viimasest postitusest siia blogisse ning ilmselgelt kahvatub see kõigi eelnevate pauside kõrval, mille tõttu ma nii mitmeid kordi vabandanud olen. Maikuuga ei olnud mu vahetusaasta veel läbi. Juuni tulekuga saabus ka suur suvi, mis kokkuhoidliku mai poolest seda pöörasem oli.

Kuna ma oma perega just tohutult palju aega koos ei veetnud, muutusin kevadel järjest lähedasemaks Merdi ja Akseli vahetusperega. Kindlasti oli nädalaid, mil elasin rohkem nende pool kui oma kodus ning kuna perekond Durin on üks väheseid sakslaste gruppe, kel huumorimeel on, oli nende kodus viibimine alati värskendav kogemus. Seega olin igati nõus minema, kui mind ühel päeval kanuumatkale kutsuti. 

Võtsin siis vaheajahommikul rattad selga, väntasin Sengenthali, kust jätkusime suure kinnise Renault ja lahtisse katusega Citroeniga ehk lausa kahe autoga lõuna poole. Teel nägin veel Baierit, mis seni minust puutumata oli jäänud ja endiselt üllatas: siinsed pinnavormid on ikka fantastilised. Kaljud, voored, suured voored ja orud, kõik on olemas, mis olla saab. Super! (PILDID ALL!)

Olles mitmes kanuulaenutuskohas juba pettunud, sõitsime edasi, lootes, et kanuumatkajumal meile õige raja kätte näitab ning meie palvetele vastati. Sõitsime kolme kanuuga välja ning väike oja muutus jõeks, kus juhtus nii mõndagi.

Esiteks: lahti läks veesõda. Kõik said muidugi täiesti läbimärjaks, õnneks oli meie paat minu, Merdi ja Oliveriga (Merdi "isa") võidukas suurem osa ajast. Sõjaks läks ka paadisiseselt. Märkimisväärselt naljakas oli seik, mil sähmasin Merdile korraliku sahmaka vett selga ja ütlesin saksa huumoriga harjunult juurde: "Sul oli midagi selja peal." Naljakaks tegi selle Oliveri kommentaar: "Ma nägin seda ka! See oli k o h u t a v!"

Teiseks: meie paat läks ümber. Otsustasime vahelduseks end jahutada (nagu veesõjast küll poleks olnud) ning hüppasime vette. Sättisin oma armsaks saanud päikeseprillid ja särgi ilusti-kenasti pingile ja sukeldusin. Ja siis me mõtlesime tüdrukutega, et maru lahe oleks nüüd Oliveri paat ümber ajada ja alles siis, kui ta täies riides jõevett puristas, tuli mul meelde, et jaa, see oli ju minu paat ka ja põhja läksid nii mu suurepärased 40-eurosed päikeseprillid, mis mind Eutinist saati nii hästi teeninud oli kui peaaegu ka teesärk (see kirjapilt on raudselt parim). Samuti kaotas Oliver paati ronimisel ja selle teistkordsel kummulikeeramisel ka oma prillid.

Kolmandaks: sõitsime läbi kärestiku. Läbi väikese küll, aga ikkagi kärestiku, kõik paadid ükshaaval. See oli ühtlasi ka meie matka lõpp-punkt. Kivise jõe osa keskele oli kaevatud paari meetri laiune süvend, kus jägi ka madalamaks läks ning mööda mida üpris järsult alla sai lasta. Nii järsult, et paadi nina kündis ikka vett ja saatis sahmakad ka üle paadi, millega me jällegi riidekuivatusjumalat pahandasime.

Tõmbasime oma kanuud ojast ning läksime lähedalasuvasse puhkekohta kiirtoitu sööma, pärast mida me, lapsed, murul pikutasime ning isa ootasime, kes autole järele läks. Järasime veel küpsiseid ja vaatasime uniseid pilvi, mis end vaevaliselt üle taevalaotuse sirutasid.

Tabasin end vist esimest korda tõsiselt mõtlemas, et möödas on juba kümme kuud ning minu vahetuselu kestab veel ainult neli nädalat. Mis võiks selle lühikese aja sees juhtuda? Aga samas on terve aasta koosnenud nädalatepikkustest päevadest. Aga olnud on ka päevapikkuseid nädalaid. Kõik võib olla. Tuleb olla tegus.

Merdi perega möödusid naerulagina saatel veel mitmed-mitmed lauamänguõhtud ning jalgpallivaatamised, oli ju ikkagi MM (mille, nagu hiljem välja tuli, võitis Saksamaa). Veel käisime koos nii vee- kui ka seikluspargis, mis vähemalt sama kreisid olid kui see kanuumatk. Kuid pikemalt ma neil ei peatu. Edasi uutele avantüüridele!

Veel avastamata Lõuna-Saksamaa maastikud.

Oliver oma uhke "kabrio" juhipositsioonil.

Pildilt on kahjuks välja jäänud Akseli. Õnneks on siin veel viimane mälestus minu kaunitest mustades päikeseprillidest. Samuti leiame pildilt Merdi vahetusõed ja ema vasakult ning õdede sõbrannad paremalt.

Mert domineerib.