Elamise talumatu kergus

Möödunud on natuke üle aasta viimasest postitusest siia blogisse ning ilmselgelt kahvatub see kõigi eelnevate pauside kõrval, mille tõttu ma nii mitmeid kordi vabandanud olen. Maikuuga ei olnud mu vahetusaasta veel läbi. Juuni tulekuga saabus ka suur suvi, mis kokkuhoidliku mai poolest seda pöörasem oli.

Kuna ma oma perega just tohutult palju aega koos ei veetnud, muutusin kevadel järjest lähedasemaks Merdi ja Akseli vahetusperega. Kindlasti oli nädalaid, mil elasin rohkem nende pool kui oma kodus ning kuna perekond Durin on üks väheseid sakslaste gruppe, kel huumorimeel on, oli nende kodus viibimine alati värskendav kogemus. Seega olin igati nõus minema, kui mind ühel päeval kanuumatkale kutsuti. 

Võtsin siis vaheajahommikul rattad selga, väntasin Sengenthali, kust jätkusime suure kinnise Renault ja lahtisse katusega Citroeniga ehk lausa kahe autoga lõuna poole. Teel nägin veel Baierit, mis seni minust puutumata oli jäänud ja endiselt üllatas: siinsed pinnavormid on ikka fantastilised. Kaljud, voored, suured voored ja orud, kõik on olemas, mis olla saab. Super! (PILDID ALL!)

Olles mitmes kanuulaenutuskohas juba pettunud, sõitsime edasi, lootes, et kanuumatkajumal meile õige raja kätte näitab ning meie palvetele vastati. Sõitsime kolme kanuuga välja ning väike oja muutus jõeks, kus juhtus nii mõndagi.

Esiteks: lahti läks veesõda. Kõik said muidugi täiesti läbimärjaks, õnneks oli meie paat minu, Merdi ja Oliveriga (Merdi "isa") võidukas suurem osa ajast. Sõjaks läks ka paadisiseselt. Märkimisväärselt naljakas oli seik, mil sähmasin Merdile korraliku sahmaka vett selga ja ütlesin saksa huumoriga harjunult juurde: "Sul oli midagi selja peal." Naljakaks tegi selle Oliveri kommentaar: "Ma nägin seda ka! See oli k o h u t a v!"

Teiseks: meie paat läks ümber. Otsustasime vahelduseks end jahutada (nagu veesõjast küll poleks olnud) ning hüppasime vette. Sättisin oma armsaks saanud päikeseprillid ja särgi ilusti-kenasti pingile ja sukeldusin. Ja siis me mõtlesime tüdrukutega, et maru lahe oleks nüüd Oliveri paat ümber ajada ja alles siis, kui ta täies riides jõevett puristas, tuli mul meelde, et jaa, see oli ju minu paat ka ja põhja läksid nii mu suurepärased 40-eurosed päikeseprillid, mis mind Eutinist saati nii hästi teeninud oli kui peaaegu ka teesärk (see kirjapilt on raudselt parim). Samuti kaotas Oliver paati ronimisel ja selle teistkordsel kummulikeeramisel ka oma prillid.

Kolmandaks: sõitsime läbi kärestiku. Läbi väikese küll, aga ikkagi kärestiku, kõik paadid ükshaaval. See oli ühtlasi ka meie matka lõpp-punkt. Kivise jõe osa keskele oli kaevatud paari meetri laiune süvend, kus jägi ka madalamaks läks ning mööda mida üpris järsult alla sai lasta. Nii järsult, et paadi nina kündis ikka vett ja saatis sahmakad ka üle paadi, millega me jällegi riidekuivatusjumalat pahandasime.

Tõmbasime oma kanuud ojast ning läksime lähedalasuvasse puhkekohta kiirtoitu sööma, pärast mida me, lapsed, murul pikutasime ning isa ootasime, kes autole järele läks. Järasime veel küpsiseid ja vaatasime uniseid pilvi, mis end vaevaliselt üle taevalaotuse sirutasid.

Tabasin end vist esimest korda tõsiselt mõtlemas, et möödas on juba kümme kuud ning minu vahetuselu kestab veel ainult neli nädalat. Mis võiks selle lühikese aja sees juhtuda? Aga samas on terve aasta koosnenud nädalatepikkustest päevadest. Aga olnud on ka päevapikkuseid nädalaid. Kõik võib olla. Tuleb olla tegus.

Merdi perega möödusid naerulagina saatel veel mitmed-mitmed lauamänguõhtud ning jalgpallivaatamised, oli ju ikkagi MM (mille, nagu hiljem välja tuli, võitis Saksamaa). Veel käisime koos nii vee- kui ka seikluspargis, mis vähemalt sama kreisid olid kui see kanuumatk. Kuid pikemalt ma neil ei peatu. Edasi uutele avantüüridele!

Veel avastamata Lõuna-Saksamaa maastikud.

Oliver oma uhke "kabrio" juhipositsioonil.

Pildilt on kahjuks välja jäänud Akseli. Õnneks on siin veel viimane mälestus minu kaunitest mustades päikeseprillidest. Samuti leiame pildilt Merdi vahetusõed ja ema vasakult ning õdede sõbrannad paremalt.

Mert domineerib.