Juunikuuga jõudsid kätte ka esimesed vahetusaasta lõpuüritused. Tähendab, et suvekuu esimesel nädalavahetusel leidis aset Re-entry seminar ehk tagasi koduriiki integreerumist kergendav programm, kus antakse seletusi kõigile painavatele küsimustele, mis kultuurisegastel vahetusõpilastel tekkida võivad. Kuidas uut kultuurišokki üle elada? Kas mu sõbrad on veel alles? Kuidas oma vanematega rääkida? Kuidas emakeeles rääkida? Miks mul nii vähe raha on? Mis mu nimi on? Ja nii edasi.
Kuna kogu kevade olin reedeti osa võtnud meie kooli näitetrupi proovidest (proovisid nad "Suveöö unenägu") ja sealse seltskonnaga üpris lähedaseks saanud, otsustasin neile tänutäheks heade emotsioonide eest linnupiimakooki küpsetada. Kuidagi langes see kokku just selle kuupäevaga, mil pidin Re-entry'le sõitma ning kui ma läksin oma küpsetist üle andma, leidsin eest tühja koolimaja - mitte kedagi mitte kusagil. Pärast mitut korda Baierimaa suurima kooli läbi tuhlamist lõin käega ning tulin mõttele, et ju nad täna jätsid teatriringi ära. Aga ometi olid nende rattad kooli ees...veider. Igatahes, kooki ma ära ei tahtnud visata - oleks juba raiskamine. Nende rataste juurde oleks seda samuti kohatu olnud jätta. Koju ka ei saa viia, sest pean kohe rongiga Regensburgi, seminarile sõitma. Hästi, võtan selle pagana koogi siis kaasa ja söödan oma saatusekaaslastele.
Rongis kohtasin Jaapani Kukit ja Malaisia ...tüdrukut, kel oli nii pikk nimi, et see ei jäänudki meelde. Lausa ta iseendale antud hüüdnimi oli liiga keeruline.
Saime Regensburgi rongijaamas veel mehhiklaste, soomlaste, norralaste, ameeriklaste, taanlanna, brasiillase ja türklase, meie Merdiga kokku ning buss viis meid maalilisse tillukesse metsadevahelisse külasse, armsasse külalistemajakesesse. Samal õhtul tegime tutvumismänge ja jutustasime oma seiklustest keskööni.
Kaks järgmist päeva olid täis erinevaid töötubasid, et lahendada eelmainitud, vahetusõpilaste probleeme. Joonistasime, kirjutasime ja mõlgutasime mõtteid, saatmas meid tiimerite ohtrad kinnitused, et elu läheb tagasi kodus olles ikka edasi ka.
Vabal ajal jalutasime lähedalasuvas metsas.
Viimase päeva õhtul grillisime süüa ja rääkisime suures ringis koomilisi ja vahel ka tragikoomilisi lugusid, mis meiega aasta jooksul juhtunud olid. Siinkohal jutustan Ameerika Cassandra ehk Cassie loo.
"Minu ema käib hularõnga keerutamise trennis ja ma mõtlesin, et tahaks ka proovida ja hakkasingi käima. Ühel päeval ma ei viitsinud minna, aga uurisin, kas ema ikka läheb. Ja nii küsisin ema käest: "Hast du hoopen?" (Kas sul on hulakeerutamine? Hoopen - tegusõna, tuletatud ingliskeelsest nimisõnapaarist hula hooping.) Minu ema vaatas aga mulle suurte, väga üllatunud silmadega otsa, vaatas ennast, siis jälle mind ja ütles: "Miks sa seda küsid?" Ja siis ma sain teada, et Hupen tähendab baieri murdes väga suuri rindu."
Vot selline põnev lookene. Meie Merdiga rääkisime oma ootamatust Hamburgi sõidust, kuidas me pool üks öösel hakkasime Neumarktist sõitma ja meid pärast Nürnbergi välja visati, sest olime vale rongi põrandal maganud ning siis rongipõranda pärast kosutavat MacDonald'sis käimist Würzburgi rongijaama põranda vastu vahetasime ja kell pool seitse hommikul peaaegu Frankfurti läksime, aga otsustasime ikkagi edasi sõita, läbi Lääne-Saksamaa kihutasime, peaaegu vale rongi peal olemise eest trahvi saime, poissmeeste peo poissmehega terviseks jõime, Hamburgi jõudsime, koos vana hea Dimaga ja üllatuslikult ilmunud Akseliga Hamburgi vanalinnas ringi käisime ja suures Hamburgi Dom'is ehk gigantses lõbustuspargis kerges vihmas keset ööd võimsaimatel atraktsioonidel sõitsime ning pärast Dima juurde ööseks läksime, ainult selleks, et koos Akseliga terve järgmine päev tagasi koju sõita, vahel Jenas peatudes, et hiina toitu süüa ning kuskil öösel jälle lõpuks Neumarktis tagasi olla, Mert läks oma kunagise ajutise vahetuspere juurde vahepeal. Aga see oli täiesti filmilikult ulmeliselt fantastiliselt uskumatult lahedaim kogemus, mis mul Saksamaast meelde jääb. Aamen.
Kuulasime veel paari lugu ning ööpimeduse saabudes suundusime siseruumidesse diskole, kus liigutasime oma ihuliikmeid hommikuni, mil tagasi koju sõitma pidime.Veel neli nädalat...
No comments:
Post a Comment