Muinasjutuloss ja Jesus

Kuna Re-entry seminaril kohatud mehhiklane Andrés (üllatavalt eestlasliku välimusega muide, samuti on nimi kena) lubas mulle, et kui nad kavatsevad pere või sõpradega veel enne Saksamaalt lahkumist Neuschwansteini lossi külastada, annab ta mulle sellest teada, siis seda ta tegigi. Just õigel ajal.

Taaskord pidin rongiga sõitma varem külastamata kohta Augsburgi.

Ülikoolilinn Augsburg on oma 284 000 elanikuga Baierimaa suuruselt kolmas linn Müncheni ja Nürnbergi järel, samuti on ta kolmas vanim linn, olles asutatud juba roomlaste poolt. Augsburgil on ainukese saksa linnana õigus oma puhkepäevale 8. augustil, mil kõik kenasti tagaaias päevitamist naudivad. Seega on Auxi, nagu noored linna kutsuvad, elanikel rohkem vabu päevi kui teistel Saksa Liitvabariigi kodanikel.

Ennelõunal kohale jõudnud, leidsin eest Andrése (kääname kenasti eestipäraselt) ning tema ema koos autos konutavate Patricio ja Jesusega (kääname seda ka eestipäraselt). Pressisin end tõmmude poiste vahele tagaistmel ja sõit Disney lossi poole algas. 

Muidugi sai eelkõige muljetatud jälle sellest, mida vahepealsel kolmel nädalal tehtud on ja kuidas Andrés ikka koolis ei käi ja kuidas ta autoga kahjuks sõita ei või, aga et muidu tore poiss, aga näed, ei või, sest ta on ju vahetusõpilane ja nemad ei või. Täitsa kahju kohe. Aga see Andrés ikka ei viitsi koolis käia, minu poeg oli ikka terasem. 

Umbes nii rääkis Andrése vahetusema, kellest kiirteel sõites teised autod ohtliku sõidustiili tõttu alatasa mööda pikeerisid. See naine oleks võinud tõesti natuke korralikumalt rooli hoida ning vähemalt jube järskudele pidurdustele, kiirendustele ja põrgulikult katkendlikele käiguvahetustele vaatamata autot ilusti sõiduraja keskel hoida, aga ei. Ei läinud hästi. Aga kõigele vaatamata olime õige varsti juba mäe jalamil, mille varjus hullu Ludwig II loss puhkab.

Eriti hästi näha just näha pole, kuid selle mäekese ümber tiirles paras posu kõrgematest sfääridest laskuvaid erksavärvilisi langevarjureid.

Ning siin ta on! Loss ilma milleta Saksamaad justkui poleks, loss, mille järgi on disainitud Disney loss. Loss, mis tõenäoliselt oleks iga keskaegse rüütli heleroosa unistus ja hobuse unenägu. Loss, mida kord elus peab külastama: kuulus Neuschwanstein. Tõlkes Uusluigekivi.

Aga mõned tunnid tuli veel oodata, enne suurehitise kuniglikest väravatest läbijalutamist oli plaanis matkata kilomeetri kõrguse mäe otsa ja sealt vaadet nautida. Alustuseks viis meid TÕSTUK

parajal kõrgusel asuvasse baaslaagrisse, kus me juba jalad selga võtsime, et edasi rühkida. TEEL 

rääkisime peamiselt hispaania keelest ja kuidas seda kasutama ja õppima peaks või võiks. Oskasin lausa paari lauset keeles endas kõnelda, nagu: "Si no cocino, no como" ehk "Kui ma süüa ei tee, siis ma ei söö" - hindamatult väärtuslikud fraasid. Mina leidsin taas mägironimise võlu. Mitte et ma nööride ja karabiinidega maa ja taeva vahel kõlguks, aga kiiresti tervate kaljunukkide peal joostes ja turnides saab umbes sama doosi adrenaliini, kui "päris" mägironimisel. Võib-olla rohkemgi, sest minul ju turvavarustus puudub. Seega meie Andrésega olime esimesed entusiastlikud mäe tipus. Peagi saabusid ka teised.

Tundsime end edevatena ning tegime palju ilusaid pilte.

Sai täitsa kena.

Täiesti õigustatult tundsime end laulusõnade järgi: "..on top of the world!"

Uuesti laskudes hakkas tasapisi paistma meie lossikene, kelle juurde olime tulnud.

Jooksime Patricio ja Andrésega mööda mäge alla, et juba kiiremini selle hingematva ilu juurde jõuda. Jesus oli veidi kartlikum ja tuli koos Andrése emaga hiljem järele. Lõpuks olime Marienbrücke sillal ning meie ees laiutas ehitis oma täies hiilguses. 

Neuschwansteini lossi ehitamist alustas hull Baieri kuningas Ludwig II justnimelt keskaegse väärika saksa rüütlilossi püstitamise põhimõttel. Hull selle tõttu, et ta püstitas kolm suurt lossi ja raiskas tohutul hulgal riigi raha, tõmbus kuningaametist oma muinasjutulossidesse ning tegi muid tempe. Aga vähemalt soosis ta Wagnerit...

Jalutasime poole tunniga läbi metsa hooneni ning astusime sisehoovi. 

Kuna seda lustlikkust külastab igal aastal terve Eesti-täis turiste, pidime end tihti inimeste, peamiselt ameeriklaste vahelt läbi suruma, et kuhugi jõuda, aga lõpp-vaade oli seda väärt. Lisan siia veel ühe 1900 aastate alguses tehtud ning hiljem värvitud foto, mis minu arvates on parim ülesvõte sellest kenast kohast: 

Vau! 

Lasime kenal suvetuulel end künka otsast alla kanda ning peatusime veel  ainult hetkeks, et jäädvustada olulist sõnumit:

"Jesus elab." Heh.

P.S: Mälestuseks headest aegadest: Patricio, Jesus, Andrés ja mina.