22 päeva vahetusõpilaste embuses

Kolm nädalat keelelaagrit Neumarktis koos teiste vahetusõpilastega on läbi ning nüüd võin öelda, et see oli üks parimaid aegu mu elus. Ma poleks kunagi osanud arvata, et kolme nädalaga võib kellegagi nii lähedaseks saada kui meie üksteisega saime. Meil tekkisid omad naljad, me teadsime lõpuks, mida üks meist öelda tahab isegi, kui ta oma suud lahti ei teinud. Me teadsime, mis kellelegi meeldib ja mis mitte. Me jagasime üksteisega kõike. Me tundsime üksteist. Sukeldume meie esimesse nädalasse koos.
Ühel õhtul kutsus Mert meid enda poole pokkerit mängima. Panime Danieliga natuke viisakamad riided selga ning leppisime vanematega kojutuleku aja kokku, mis kahjuks oli alati vähemalt tund aega varem kui kõigil teistel, ja asusime teele. Tee oli pikk, nii umbes 700 meetrit. Kui lõpuks kohale jõudsime oli mäng juba käimas ning meie asusime laua taha lisaks. Tuli välja, et Mert elab koos kahe tüdrukuga: 17-aastase, sinimustade juustega alati tumedat kandev death-metal'i fänn Samira ning 14-aastane blond Taliessa, kes olenemata oma vanusest oli minust pikem (mina olen 169 cm, nii et tegelikult ei ole üldse raske kellelgi must pikem olla) ning kes ei jäänud mingil moel oma vanemast õest ägeduse poolest maha. Samuti olid mõlemad üpris nägusad. Nagu hiljem selgus, võis neid meie seltskonnast leida alati, kui tegu ei olnud õppimisega.
Kui Samira küsis mõne aja pärast minu käest, kas ma midagi juua tahan ning pakkus Radlerit, avanes mul esimene võimalus juua alkoholi legaalselt. Ütlesin jah. Kuna jook sisaldab 2,7% alkoholi, siis ei olnud ka võimalust end täis juua ja kuna see minu kui vahetusõpilase olukorras vägagi ontlik oli, jäi kõik kontrolli alla. Kujunes väga mõnus õhtu ning pärast seda, kui peaaegu kogu "raha" oli olnud nii minu, Taliessa kui Danieli (kes teadis pokkerist tegelikult kõige rohkem) käes, tuli aeg koju minna. Ütlesime tschüss ning hakkasime pimedas koju jalutama. Teel olles tuli maru hea tunne: esimene õhtu uute inimestega läks hästi. Ja palju selliseid õhtuid oli veel ees...
Järgmisel päeval algas Volksfest. Nii kaua kui Volksfestil on käimata ei saa keegi öelda, et ta on pidutsenud. Üldiselt on see nagu Oktoberfest, ainult väiksem. Kirjeldada võiks seda umbes nii: väga palju rahvast väga suurtes telkides, kes joovad väga palju õlut ning hiljem koju minnes väga palju kordi tasakaalu kaotavad ja teeäärsetesse põõsastesse koperdavad. Kuid see ei ole veel kõik! Lisaks oleks tark tellida kõhutäidet lõpututest kiirsöögikohtadest ning seejärel uskumatut võimalust kasutada ning kõrval asuva lõbustuspargi atraktsioonidel kogu kõhutäide taaskasutusse paisata. Mõelgem roheliselt!
Kui inimene on kergelt purjus, siis on see kõik väga tore. Kui inimene on seal koos teiste kergelt purjus inimestega ning koos käiakse kõigil masinatel ning lauldakse ja plaksutatakse pinkidel püsti seistes hetkel esinevale baieri folkbändile on see täiesti uskumatu kogemus, mille sarnast mujalt ei leia. Aga ma ainult oletan, sest mina pole ju purjus olnud. Nii möödus nädal Volksfestil. Viimasel päeval oli suur ilustulestik, millele Daniel (kel oli muide väga hea huumorimeel ning kes oli ainuke, kelle naljade peale ma naersin) oli väga kontsentreerunud selle nautimisele. Kui Fanny, üks rootsi tüdrukutest, puudutas nalja pärast Danieli nina, pööras Daniel aeglaselt ringi ning ütles tugeva ungari aktsendiga väga aeglaselt ja intimideerivalt: "Please don't speak to me. I'm trying to watch the fireworks." Sellest sai hiljem üks meie paljudest kildudest.
Ühel laupäeval oli meile organiseeritud ekskursioon Nürnbergi. Kuna Nürnberg oli üks natside kuulsamaid kogunemiskohti ning seal toimusid ka kuulsad Nürnbergi protsessid, kus peeti kohut natsijuhtide üle, oligi meie sihtmärgiks just neile pühendatud muuseum. Väga suurejooneline näitus natside ajaloost oli äärmiselt aukartustäratav, peamiselt seepärast, et muuseum paiknes just natside projekteeritud (ja pooleldi ka valmis ehitatud) imelinna koha peal. Päris vinge oli näha Jodli, Krippsi ja teiste kurjade suurkujude ehtsaid allkirju.
Hiljem jalutasime läbi linna kindluse juurde ning pidasime ühel vabal muruplatsil pikniku. Pärast seda hakkas rootsi Rebeckal halb ning enamik inimestest sõitis koju. Kohale jäime mina, Daniel, Fanny ning mõlemad meie õpetajad: Rebekka ning pikkade heleblondide juustega nägus Amra. Tema kuulas räppi, räppis ise ja kandis vastavaid rõivad ehk oli tegelikult üpris mitteõpetajalik. Mõlemad olid veel oma nooruses, mis tähendab, et me saime nendega väga hästi läbi.
Igatahes, meie jäime linna ja külastasime kohe pärast piknikku Nürnbergi kindlust, kust avanes jällegi oi-oi kui ilus vaade. Peale seda tegime tuuri Albrecht Düreri majas, mis oli taas üks huvitav kogemus. Väikese maja teisel korrusel laua peal lebas kannel. Kuna ma juba kunagi üritasin Danielile seletada, milline on eesti rahvuspill, kuid sellega eriti hästi hakkama ei saanud, avanes nüüd mul võimalus talle seda lausa näidata. Ma ei olnud kindel, kas sellel võib mängida ning kuna sellist tegevust keelav silt puudus (Daniel selgitas, et kui sellist silti ei ole, võib kõike teha) proovisin ühte pala demonstreerida. Tegelikkuses oli ainuke asi, mida ma demonstreerisin ühte gruppi juhatava giidi hääl, millega ta meil kandlenäppimise ära keelas. Jätkasime oma ringkäiku ettevaatlikena. Enne lahkumist tualetist läbi minnes leidsime sealt kellegi maha unustatud fotoka. Viisime selle ilusti kassasse ning kohusetundliku kodaniku tunne levis üle keha.
Kuna Danielil on kunstiga eriline side, läksime ainult meie kaks (teised jäid kohvikusse istuma) Nürnbergi moodsa kunsti muuseumisse. Meil vedas, sest avatud oli ka minimalistliku kunsti näitus. See oli väga...huvitav. Või nagu Daniel ütles: "Sa tead, et sa oled minimaalse kunsti näitusel kui sa ei tee vahet teosel ja seinal." Umbes täpselt nii oligi. Saime palju naerda erinevate teoste interpreteerimisel. Näiteks ei saanud me tõesti aru ühest "asjast", mis oli kõrgel seina peal. See nägi välja nagu papist kivi, kuid kuna sel polnud juures silti (silt loeb tegelikult palju, sest kui silt on, siis on asi kunst, kui ei ole, siis on see lihtsalt lamp või mingi muu muuseumi dekoratsioon), ei osanud me sellest ka midagi arvata. Hiljem lugesime aga ühest targast raamatust, et see tõesti on kunst. Läksime tagasi ja Daniel jäädvustas selle grandioosse kunstiteose oma telefoni mällu. Kahtlemata kõige lahedam koht muuseumis sel hetkel oli üks pime tuba, mis oli täis süsihappegaasimasinast pärit suitsu ning milles projektor musta seina peal ühte pikka väänlevat joont näitas. Me olime väga liigutatud ning veetsime seal põrandal kükitades vist veerand tundi. Olles õhtul koju jõudnud, teadsime, et jälle on selja taha jäänud üks väga hea päev.
Veel üks meeldejäävam sündmus oli mu sünnipäev. See oli kindlasti kõige lahedam sünnipäev siiani. Ma kasutan palju ülivõrret, aga see on tegelikult ka igati õigustatud. Kuna kõik olid juba kaua aega tahtnud bowlingut mängida ning kuna Neumarktis on ainult üks bowlingusaal (siin elab 41000 inimest!), siis palju valikut just ei olnud. Nelja rajaga saal oli väike, aga hubane. Ette võib kujutada, kuidas keegi on kaminasaali bowlingusaaliks muutnud. Muusika puudumisel panime mängima telefoni ning mõne aja ja mitmete pikali kukkunud kurikate võrra hiljem oli tuju päris hea.
Olnud seal tund aega lõbutsenud, ja tunnist täiesti piisas, isegi kui meid oli 14, otsustasime minna pubisse. Seal võtsime kõik ühe õlle ja tähistasime edasi. Mina, Daniel ja hiljem kohale jõudnud mustade lokkis juustega õbluke türgi tüüp Elvan pildusime nooli, kui teised laua taga juttu ajasid. Tund aega hiljem oli muidu tagasihoidlik Dima haaranud Samira enda kaissu, keda ta meeletult iga natukese aja tagant kallistades hüüdis: "Sõbraaad!". Samira meenutas kassi, kes ei taha, et teda paitataks. Soomlane Akseli üritas järjekordsele tüdrukule külge lüüa. Sedapuhku langes ta ohvriks Hanna, kes kogu meie keelelaagrit organiseeris. Akseli ei olnud edukas, kahju küll.
Juba järgmisel õhtul oli meie lahkumispidu, kuhu olid kutsutud kõik vahetusõpilased ja nende pered. Samuti oli kõigil ülesanne: valmistada oma maa rahvustoitu. Kuna peole pidi tulema 40 inimest ning mul oli kaasas ainult üks pakk kama, siis see langes valikust välja. "Kartulisalat!" mõtlesin ma järgmisel hetkel. Lihtne eesti toit: poodi minek. Saksamaa juures olen täheldanud ka ühte üpris ebamugavat fakti. Kassa ei saa teenindada järgmist inimest enne, kui eelmine pole oma kodinaid kokku korjanud, sest mingit liikuvat linti seal kahjuks ei ole. Õnneks on see ainult mõnes poes nii ja üldiselt on kõik hästi, aga kui ma seal oma kuut kilogrammi juur- ja köögivilju oma väiksesse kotti üritasin toppida oli olukord natuke nutusem. Kuna selline süsteem ilmselgelt ei töötanud, haarasin lõpuks ainukese pappkasti, mida ma nägin ja laotasin kõik sinna laiali. Lõpp hea, kõik hea...peaaegu. Kodus avastasin, et mul on umbes pool tundi aega teha kartulisalatit neljakümnele inimesele. Nii kiiresti pole ma veel vist kartulit koorinud. Kui mugul kees ja aega oli kakskümmend minutit, helistas Hanna, kes ütles, et võime ka järgmise rongiga (rong on Saksamaal väga palju etem liiklusvahend kui buss, sest see on kiirem ja mugavam ning sellega saab igale poole, kuhu bussigagi) peokohta sõita. Jumal tänatud! Kui olime lõpuks kohale jõudnud, üksteist tervitanud ning oma vägagi internatsionaalse toiduga kaetud lauda istunud, ütlesid sakslased minu valmistatud, EESTI, kartulisalati kohta, et see on saksa toit ning Dima, ainuke venelane, et see on vene toit. Oh jah, vahel on raske olla eestlane. Rahvusroogadest jäi kahjuks ära veel rootsi hapukala, sest seda juba pooleteise tunniga kokku ei keera. Aga õnneks olid ka lihapallid pohlamoosiga väga maitsvad. Viimane suurepärane õhtu hakkas lõpule jõudma. Jätsime üksteisega hüvasti ning lubasime jõuluvaheajal uuesti Neumarktis kokku saada.
Praegu olen juba uues peres ning meenutan neid aegu sooja südamega. Jään igatsema Danieli nalju ning Merti inglise keelt, Fanny lõbusust ja Dima sõprust. Kunagi ei tasu aga jääda mälestustesse uitama, peab edasi liikuma. Tuleb olla õnnelik, et midagi üldse juhtus, mitte kurb, et see miski läbi on. Ma olen õnnelik, et minu jaoks oli see aeg olla oma sõpradega. Olla Baierimaal kakskümmend kaks päeva. Õnneks on pikem tee veel ees. 

Mõned huvitavamad faktid:
Pittsu - Tootsi koera nimi tähendab ungari keeles väikest.
Maks ja Moorits on tegelikult saksa muinasjututegelased Max ja Moritz, kes jahvatati kogemata oma tempude lõpuks veskis jahuks.
Lederhosenit ehk nahkpükse ja dirndlit ehk teada-tuntud kleiti kantakse ainult, ja ainult, Baierimaal. Baierimaa on oma keele, kuigi tegelikult ainult dialektiga, kommete ja riietusega nagu teine riik.
Lisaks juuakse just Baierimaal kõige rohkem õlut.

                     Kõik need asjad, mis teiste riikide kohta on kirjutatud...ja siis on seal veel Eesti.

                                                            Daniel imetlemas moodsat kunsti.

                                                   Vaade kindlusest Nürnbergi vanalinnale.

                                               Maja, mis asub Albrecht Düreri maja vastas.

                                                                Udune Nürnbergi tänav...

 

 ...ja udune Nürnbergi sild koos uduse Nürnbergi jõega.

                                                            Teos minimaalse kunsti näitusel...

                                                                    ...oli hoopis kootud.

                                                 Hipster Daniel salapärases projektoriruumis...

...koos salapärase valge joonega.

 Kommituutu, mille sai iga vahetusõpilane esimesel koolipäeval. Sellele oli kirjutatud "Herzlich Wilkommen!" ehk "Südamlik tervitus!"

 Minu toredad vahetuskaaslased valmistasid 21. augusti puhul (mis juhuslikult oli ka minu sünnipäev) väga kena kaarti koos eestikeelse õnnitlusega. Ma olin rabatud.

Ja õnnitlused.

Noolemäng Danieliga lõppes minu võiduga. Daniel väljendas oma rahulolematust väikse pildiga.

 See pilt jättis minusse väga sügava emotsiooni...ja selle "maalis" mu host-õde kui ta oli nelja-aastane.

 Kurval kombel on vesi Nürnbergi rongijaamas tõesti kallim kui Coca-Cola.

 Leidsime ühel päeval ostukäru ja kärutasime veidi ringi. Päris lõbus oli. Kärus istub rootsi Rebecka ning taustal on vasakult paremale Dima host-vend Jakob, mina, Dima ja Daniel.

 Koolis olles tegime pauside ajal igasugu lollusi, üks nendest oli selline.

Niisama lebotasime "squerides". Ebba leiutis.

                            Meie lõpupilt: Amra, Daniel, Elvan, Akseli, mina, Dima, Mert, Rebecka, Ebba, Fanny ja Rebekka.

Osake Saksamaast

Olles kuus päeva siin viibinud ning eesti keeles vaid mõned laused öelnud, tunnen end aeglaselt emakeelest võõrandumas. Lauseid on raskem moodustada ning tihti ei tule ka sõnad meelde. Pean hakkama blogi vist tihedamini uuendama...
Olen avastanud päris mitu huvitavat erinevust Saksamaa ja Eesti vahel, millest mul varem aimugi ei olnud. Näiteks näitavad saksa autode numbrimärkide kaks esimest tähte, kus auto omanik elab. Neumarkti autode numbrimärkidel on seega kirjas NM. Kui auto omanik peaks tahtma elukohta vahetada, peab ta tegema läbi väikese protseduuri, millega vahetatakse vana numbrimärk uue vastu nii, et seal ilutseks uue elukoha nime üks, kaks või kolm esimest tähte. Selline väike muudatus maksab umbes 80 eurot.
Mu pere on usklik. Esimestel päevadel oli see küllaltki harjumatu ning veel suurema ehmatuse tõi see kui sain teada, et nad on mormoonid. Esiteks selle pärast, et arvasin mormoonid olevat kahtlase usuharu fanaatilised austajad.
Mormoonlus hakkas levima 1840ndatel Ameerika Ühendriikides, kui mehel nimega Joseph Smith oli nägemus inglist, kes juhatas ta maetud kuldplaatideni. Nendele oli tundmata kirjas graveeritud arenenud tsivilisatsiooni (Lähis-Ida ekvivalendi) tegemised Ameerika kontinendil perioodil 2200 e.Kr. - 421 p.Kr. Joseph Smith tõlkis need plaadid kahe jumalike omadustega kivi, Uurimi ja Tummimi abil ning pani kokku raamatu, mille nimeks sai "Mormoni raamat" viimase prohveti Moroni järgi. Nagu Piibelgi, koosneb see mitmetest väiksematest raamatutest ning üldiselt viidatakse sellele ka kui "Jeesuse Kristuse teisele testamendile".
Muidugi ei ole asi nii hull ning mu pereliikmed on täiesti normaalsed inimesed. Me lihtsalt palvetame enne sööki ning enne magama minekut loeme põlvitades õhtupalve. Pühapäeviti veedame 3-4 tundi kirikus ja see on kõik. Nüüd veidi sellest kirikuskäigust.
Pühapäeva hommikul tõusime üles ning sõime hommikust. Paras üllatus minu jaoks oli, kui ebatervislikult sööb minu perekond. Hommikusöögiks on tavaliselt mingid kuivad krõbuskid piimaga, lõuna- ja õhtusöögiks poest ostetud ja soojendatud valmistoit, näiteks paar päeva tagasi olid söögiks sügavkülmutatud hot dogid, hamburgerid ja wrapid, või midagi sellist nagu tacosalat. Retsept on umbes selline: võta suur kauss, kalla põhja palju hakkliha, peale säti tomatid ja salat ning kõige peale juust ning nacho-krõpsud. Kõik see uputa muidugi kahe pudelitäie ketšupi sisse. Tõenäoliselt on seal veel midagi ohtlikku sees, mis esmapilgul märkamata jäi, aga ka see on juba paras õudus. Soovin, et oleksin end taimetoitlaseks märkinud. Pärast hommikusööki panime selga valged särgid ja ette lipsud ning asusime kiriku poole teele. Mu isa ei tundu seadustest väga huvitatud olevat, vähemalt mitte autoga sõites. Teekond kirkikusse möödus 90 alas 130ga lennates ja pärast paari kurvi tekkis mul g-jõududest täiesti uus arusaam. Kirikus tutvusime paljude uute inimestega, välismaalased on ju päris põnevad ja kuna minu inglise keel on kahjuks Danieli omast parem, räägin mina suurema osa ajast. Pärast lühikest small-talk'i ringi võtsime osa paarist töötoast, kus meile selgitati, mida mormoonlus endast kujutab ning räägiti religioonist üldiselt. Hiljem kuulasime veel kaks tundi saksakeelset juttu kiriku saalis, mis koosnes suuremalt jaolt inimeste mõtetejagamisest ning lühikesest jutlusest. Õnneks oli meil ameerika misjonärist tõlk, kes kogu jõu ja nõuga meile endiselt arusaamatut libedat germaani keelt arusaadavaks tegi. Olles lõpuks tagasi kodus, olime üpris väsinud ning vegeteerisime ülejäänud päeva peamiselt lihtsalt vesteldes.
Ülekäänud nädal on möödunud õppimise tähe all. Linnavalitsuses on meil kella üheksast neljani tunnid ning selle aja sees võib juhtuda päris palju. Esmaspäeval saime kõigepealt osa Neumarkti tuvustavast loengust ning meist kõigist tehti pilt, mis järgmisel päeval ajalehes ilmus. Enamasti veedan aega Danieli ja Mertiga. Kuna õpinguruum on väike, muutub õhk kähku umbseks ning tihti tuleb teha pause ja käia värsket õhku hingamas. Ühel natuke naljakamal vabal hetkel läksime ruumist kolmekesi välja. Mina tahtsin minna tualetti ning Mert välja värsket õhku hingama. Seega kõlas Merti suust lause: "You know, let's get some.." ja kui ta nägi mind teises suunas minemas, selge intonatsioonilangusega: "...bathroom air." Merti inglise keelega saab üldse üpris palju nalja. Näiteks, kui meile esimesel päeval seletati, et me saame vahel bathroom'is käia, küsis ta tugeva türgi aktsendiga: "So, we are taking showers in the middle of the day?" Paar kummalist momenti hiljem oli talle selgeks tehtud, et inglise keeles öeldakse lihtsalt WC kohta samuti "bathroom", mitte ei kasutata seda ainult duširuumist rääkides.
Teisipäeval sõitsime pärast kooli Wolfsteini kindluse varemete juurde võrdlemisi kõrge künka otsas. Autos suutis mu host-isa järjekordse killuga lagedale tulla. Kui pärast paari kurvi ja istmesse rebivat kiirendust proovisin mingitki huvi üles näidata ja küsisin: "Kui suur mootor sel autol siis on?" vastas ta pärast paari vaikusemomenti mind sügava pilguga tahavaatepeeglist puurides madala häälega: "Piisavalt suur.", mille peale ise laginal naerma hakkas.
Kindlusest avanev vaade oli ausalt öeldes huvitavam kui need varemed ise. Tõenäoliselt nägi sealt kaugemale kui Suure Munamäe vaatetornist. Kui olime juba mõnda aega mäe peal viibinud ning isa kommentaare kindluse ehitusviisist kuulanud, pidi saabunud tormiga kaasnev tuul meid peaaegu mäest alla puhuma. Otsustasime sealt kiiremas korras jalga lasta.
Ootamatul palju probleeme on tekkinud olmes. Näiteks paras jama on olnud sobivaima sim-kaarti valimine. Viie päeva jooksul käisime mitmes poes ja küsisime erinevaid pakkumisi ning olles eile õhtul sõpradega jälle poodi läinud ja ühte meest veerand tundi oma küsimustega piinanud, saime lõpuks oma kaardid kätte: mina ja Mert. Kodus tuli kaart internetis registreerida ning alles nüüd saan oma uut numbrit kasutada. Üks suur segadus.
Siin valitseva ilma kohta nii palju, et päris mõnus on tõusta hommikul kindla teadmisega, et väljas on sooja vähemalt 30 kraadi. Ikka päris mõnus. Kuigi viimastel päevadel on olnud temperatuur 20 ringis, pidavat leitsak õige kiirelt tagasi tulema.
Saksamaa on end siiani mitme nurga alt näidanud, kuigi kindlasti on põnevam see, mis veel ees. Sõpradega rattaga sõitmine ja koos ujumas käimine, perega koos lauamängude mängimine ja praeguseks hetkeks omandatud, endiselt kõva praktikat vajav saksa keel on juba loonud tunde, mille sarnast ükski turist kogeda ei saa. Pärast pikka päeva kell pool kümme päris oma saksa koju jõudes ning vanemaid ja host-õde ja -venda tervitades kuuldes küsimust: "Kuidas su päev läks?" või mingit naljakat kommentaari isalt, tekib tunne, et ma olengi juba osa sellest kultuurist. Et ma olengi juba osa Saksamaast.

                                         Hommikusöögi valik piimaga, mis säilib kolm kuud.

                                                               Minu väike mõnus toanurk.

                                           Neumarkti raekoda, millest paremale jääb peatänav.

                                             Mitte väga tavaline turistipilt kindluse varemetes.

                    Vaade Neumarkti linnale ja lähenevale tormile, mis meid jalust pidi rabama.

Viimased hingetõmbed Eesti ja esimesed Saksamaa pinnal

Hallo!

Iga vahetusõpilane arvab mingil hetkel, et vahetusaasta on kusagil kaugel tulevikus ning selleks valmistumise üle ei ole mõtet väga kaua pead murda. Kindlasti on veel aega sõpradega kohtuda ning perega koos olla ja kõike muud toredat teha. Ja järgmisel hetkel avastad end uuest keskkonnast, uuest riigist ning mõistad, et see aeg ei olnud ilmselgelt piisav.

Pärast tunniajast une ja ärkveloleku vahel kõikumist tuli end kell pool kolm hommikul üles ajada ning hakata lennujaama poole sõitma. Autos tukkumisest ei tulnud midagi välja ning leidsin täiesti hämmastava, kui mitmed metsloomad võivad sel kellajal kõiki teisi liiklejaid takistada. Tallinnas saime kokku veel YFU vabatahtlikuga, kes jagas meile informatsiooni lendude kohta ning andis vajalikud hädaabinumbrid juhuks, kui midagi peaks viltu minema. Siis tuli hüvastijätuaeg. See möödus täpselt nii nagu ma olin ette kujutanud ehk ema valas ikkagi pisaraid ning isa pani omalt poolt kaasa viimase hea sõna. Ning sellest hetkest oli minu reisikaaslaseks Hanna-Britt, punasejuukseline tütarlaps Tallinnast, kellega tuli mul jagada teekonda kuni Münchenini ehk lõppsihtkohani välja. Lennujaamas viibitud poolteise tunni sisse mahtus suveniire otsides Hanna-Briti sabas tolknemine ning ohter mõtetemõlgutamine olnud ning eelseisva üle. Mis saab? 11 kuud on pikk aeg.

Lennukis pakkus põnevust kümne kilomeetri kõrguselt väikese Gotlandi saare piidlemine.

Kahe tunni ja  poole Hanna-Briti halamise pärast lennuki kindla allakukkumise osas maandusime Amsterdamis. Ma teadsin, et see lennujaam on suur, aga et kohe nii suur, et pärast kolmekümneminutilist jalutuskäiku ei paistnud endiselt ei lennusadama otsa ega äärt, poleks ikkagi oodanud. Ehk siis pärast mitmekordset edasi-tagasi käimist ja lõpuks õnnetu check-in'i läbimist otsustasime Hanna mõjutustel külastada Starbucksi kohvikut. Ainulaadne võimalus neile oma nimi öelda, et nad selle ilusti ja kindlasti valesti topsi peale saaksid kritseldada pakkus elevust ning tulemus, Garlel, oli sel hetkel isegi täiesti rahuldav ning samuti ka üpris naljakas. Kuna kõht oli tühi, hüppasime ka läbi ühest paljudest söögikohtadest gigantses Sipholi lennujaamas, milleks osutus võileivarestoran ning seal istusime ära aja kuni järgmise õhkutõusuni.

Nagu Amsterdamis ei oleks jalgade ärahõõrumisest piisanud pidime nüüd Münchenisse jõudnult ajama taga oma pagasit. Kuna tahvatarkus ütleb, et alati tuleb seista seal, kus on kõige rohkem inimesi, siis seda me ka tegime. Kui olime juba tund aega vilavate silmadega oma kohvreid oodanud pidasime mõistlikuks küsida nende järele kellegi käest, kes tõenäoliselt neist asjust paremini teab. Pärast ilusat kahe minuti pikkust dialoogi kena prouaga infoleti tagant avastasime enda kotid veel korra ringi vaadates just sealt, kus olime kogu aeg seisnud. Raske on olla vahetusõpilane.

Sealt liikusime edasi terminalist välja Saksa yfu'katega kohtuma. Koos nendega kõndisime veidi ning panime oma laagri püsti keset pikka-laia  koridori, sest oodata tuli kella poole viieni ning nagu hiljem selgus, siis natuke kauemgi. Tutvusin veel Danieliga Ungarist, kellest pidi saama mu toanaaber keelelaagri ajaks.

Pärast paari turakamängu ühines meiega veel üks poiss Türgist, nimeks Mert. Arvasime, et tore oleks natuke lennujaamas jalutada ning kuna koha peal seismine muutus juba üpris tüütuks, tundus see päris hea mõttena. Uitasime aina edasi ehitise sügavustesse. Aeg-ajalt meenutas Mert kella vaadates ka mulle, et aega on küll, kõnnime aga edasi. Kui bussi väljumiseni oli jäänud pool tundi, olime lootusetult eksinud. Mõistes, et tagasitee leidmisest ei tule midagi välja, otsustas Mert ühe ameeriklasest lennujaama-asjapulga käest küsida "Where is the airport?", mille peale vahtisime nii mina kui see õnnetu turvamees teda üpris juhmi näoga. Mõningase selgitamise järel suutis ta meile ikkagi piisavalt ammendava vastuse anda, et me lõpuks oma pagasi ja inimeste juurde tagasi jõudsime. Olin üllatunud.

Lennujaamast sõitsime edasi ühe bussi ja nelja rongiga. Kohutavast, üle kolmekümnekraadisest kuumusest ajendudes viskasin oma hõõruvad kingad ja sokid jalast ning kulgesin edasi paljajalu. Oi, kui mõnus oli. Viimasele rongile sadas sisse üks paras kari purjus ja ilmselgelt ilma piletita ameeriklasi, kes ropendasid ja lärmasid nii, et vähe polnud. Olles üritanud mobiiliga piletikontrolöri sunnil mõnda aega piletit osta, sai blondil tädil neist lõpuks küllalt ja ta väänas neile 60 eurot trahvi. Jänkid palusid vabandust ning lahkusid vagunist lõpuks koos meiega. Olime jõudnud Neumarkti, keelelaagrilinna.

Kohe oli näha, et meie, ehk siis minu ja Danieli host-vanemad on kõige lahedamad, sest meie ema Birte tantsimist ja võimlemist kahe papitükiga, millele oli kirjutatud nii eesti kui ungari keeles Tere tulemast! oli kaugele näha. Isa, Armin, kiitis kohe oma poja autot, milleks osutus üheksakümnendate lõpul välja lastud E-klassi Mercedes. Pärast paari uhkusest pakatavat järsku pööret ja kiirendust olime näinud põgusalt Neumarkti linna ning saabunud koju. Meie toad asuvad kolmekordse maja viimasel korrusel, kus on muidugi kõige palavam. Õhtusöök, mis koosnes viineritest, juustust ja tüüpilistest Baieri soolakringlitest söödud, oli aeg seada korda internetiühendus. Soovisime üksteisele "Gute Nacht!" ning pererahvas keeras magama. Mina jäin oma esimest blogipostitust kirja panema.

11 kuud on pikk aeg. Nüüd on see siis käes - elu Saksamaal.

 Amsterdami lennujaama võileivakohvikus koos saia taha peituva Hanna-Briti, võileiva, õunakoogi ja "Garleli" kuuma šokolaadiga.

    Minu esimene mulje nii Baieri- kui Saksamaast.