Ühel õhtul kutsus Mert meid enda poole pokkerit mängima. Panime Danieliga natuke viisakamad riided selga ning leppisime vanematega kojutuleku aja kokku, mis kahjuks oli alati vähemalt tund aega varem kui kõigil teistel, ja asusime teele. Tee oli pikk, nii umbes 700 meetrit. Kui lõpuks kohale jõudsime oli mäng juba käimas ning meie asusime laua taha lisaks. Tuli välja, et Mert elab koos kahe tüdrukuga: 17-aastase, sinimustade juustega alati tumedat kandev death-metal'i fänn Samira ning 14-aastane blond Taliessa, kes olenemata oma vanusest oli minust pikem (mina olen 169 cm, nii et tegelikult ei ole üldse raske kellelgi must pikem olla) ning kes ei jäänud mingil moel oma vanemast õest ägeduse poolest maha. Samuti olid mõlemad üpris nägusad. Nagu hiljem selgus, võis neid meie seltskonnast leida alati, kui tegu ei olnud õppimisega.
Kui Samira küsis mõne aja pärast minu käest, kas ma midagi juua tahan ning pakkus Radlerit, avanes mul esimene võimalus juua alkoholi legaalselt. Ütlesin jah. Kuna jook sisaldab 2,7% alkoholi, siis ei olnud ka võimalust end täis juua ja kuna see minu kui vahetusõpilase olukorras vägagi ontlik oli, jäi kõik kontrolli alla. Kujunes väga mõnus õhtu ning pärast seda, kui peaaegu kogu "raha" oli olnud nii minu, Taliessa kui Danieli (kes teadis pokkerist tegelikult kõige rohkem) käes, tuli aeg koju minna. Ütlesime tschüss ning hakkasime pimedas koju jalutama. Teel olles tuli maru hea tunne: esimene õhtu uute inimestega läks hästi. Ja palju selliseid õhtuid oli veel ees...
Järgmisel päeval algas Volksfest. Nii kaua kui Volksfestil on käimata ei saa keegi öelda, et ta on pidutsenud. Üldiselt on see nagu Oktoberfest, ainult väiksem. Kirjeldada võiks seda umbes nii: väga palju rahvast väga suurtes telkides, kes joovad väga palju õlut ning hiljem koju minnes väga palju kordi tasakaalu kaotavad ja teeäärsetesse põõsastesse koperdavad. Kuid see ei ole veel kõik! Lisaks oleks tark tellida kõhutäidet lõpututest kiirsöögikohtadest ning seejärel uskumatut võimalust kasutada ning kõrval asuva lõbustuspargi atraktsioonidel kogu kõhutäide taaskasutusse paisata. Mõelgem roheliselt!
Kui inimene on kergelt purjus, siis on see kõik väga tore. Kui inimene on seal koos teiste kergelt purjus inimestega ning koos käiakse kõigil masinatel ning lauldakse ja plaksutatakse pinkidel püsti seistes hetkel esinevale baieri folkbändile on see täiesti uskumatu kogemus, mille sarnast mujalt ei leia. Aga ma ainult oletan, sest mina pole ju purjus olnud. Nii möödus nädal Volksfestil. Viimasel päeval oli suur ilustulestik, millele Daniel (kel oli muide väga hea huumorimeel ning kes oli ainuke, kelle naljade peale ma naersin) oli väga kontsentreerunud selle nautimisele. Kui Fanny, üks rootsi tüdrukutest, puudutas nalja pärast Danieli nina, pööras Daniel aeglaselt ringi ning ütles tugeva ungari aktsendiga väga aeglaselt ja intimideerivalt: "Please don't speak to me. I'm trying to watch the fireworks." Sellest sai hiljem üks meie paljudest kildudest.
Ühel laupäeval oli meile organiseeritud ekskursioon Nürnbergi. Kuna Nürnberg oli üks natside kuulsamaid kogunemiskohti ning seal toimusid ka kuulsad Nürnbergi protsessid, kus peeti kohut natsijuhtide üle, oligi meie sihtmärgiks just neile pühendatud muuseum. Väga suurejooneline näitus natside ajaloost oli äärmiselt aukartustäratav, peamiselt seepärast, et muuseum paiknes just natside projekteeritud (ja pooleldi ka valmis ehitatud) imelinna koha peal. Päris vinge oli näha Jodli, Krippsi ja teiste kurjade suurkujude ehtsaid allkirju.
Hiljem jalutasime läbi linna kindluse juurde ning pidasime ühel vabal muruplatsil pikniku. Pärast seda hakkas rootsi Rebeckal halb ning enamik inimestest sõitis koju. Kohale jäime mina, Daniel, Fanny ning mõlemad meie õpetajad: Rebekka ning pikkade heleblondide juustega nägus Amra. Tema kuulas räppi, räppis ise ja kandis vastavaid rõivad ehk oli tegelikult üpris mitteõpetajalik. Mõlemad olid veel oma nooruses, mis tähendab, et me saime nendega väga hästi läbi.
Igatahes, meie jäime linna ja külastasime kohe pärast piknikku Nürnbergi kindlust, kust avanes jällegi oi-oi kui ilus vaade. Peale seda tegime tuuri Albrecht Düreri majas, mis oli taas üks huvitav kogemus. Väikese maja teisel korrusel laua peal lebas kannel. Kuna ma juba kunagi üritasin Danielile seletada, milline on eesti rahvuspill, kuid sellega eriti hästi hakkama ei saanud, avanes nüüd mul võimalus talle seda lausa näidata. Ma ei olnud kindel, kas sellel võib mängida ning kuna sellist tegevust keelav silt puudus (Daniel selgitas, et kui sellist silti ei ole, võib kõike teha) proovisin ühte pala demonstreerida. Tegelikkuses oli ainuke asi, mida ma demonstreerisin ühte gruppi juhatava giidi hääl, millega ta meil kandlenäppimise ära keelas. Jätkasime oma ringkäiku ettevaatlikena. Enne lahkumist tualetist läbi minnes leidsime sealt kellegi maha unustatud fotoka. Viisime selle ilusti kassasse ning kohusetundliku kodaniku tunne levis üle keha.
Kuna Danielil on kunstiga eriline side, läksime ainult meie kaks (teised jäid kohvikusse istuma) Nürnbergi moodsa kunsti muuseumisse. Meil vedas, sest avatud oli ka minimalistliku kunsti näitus. See oli väga...huvitav. Või nagu Daniel ütles: "Sa tead, et sa oled minimaalse kunsti näitusel kui sa ei tee vahet teosel ja seinal." Umbes täpselt nii oligi. Saime palju naerda erinevate teoste interpreteerimisel. Näiteks ei saanud me tõesti aru ühest "asjast", mis oli kõrgel seina peal. See nägi välja nagu papist kivi, kuid kuna sel polnud juures silti (silt loeb tegelikult palju, sest kui silt on, siis on asi kunst, kui ei ole, siis on see lihtsalt lamp või mingi muu muuseumi dekoratsioon), ei osanud me sellest ka midagi arvata. Hiljem lugesime aga ühest targast raamatust, et see tõesti on kunst. Läksime tagasi ja Daniel jäädvustas selle grandioosse kunstiteose oma telefoni mällu. Kahtlemata kõige lahedam koht muuseumis sel hetkel oli üks pime tuba, mis oli täis süsihappegaasimasinast pärit suitsu ning milles projektor musta seina peal ühte pikka väänlevat joont näitas. Me olime väga liigutatud ning veetsime seal põrandal kükitades vist veerand tundi. Olles õhtul koju jõudnud, teadsime, et jälle on selja taha jäänud üks väga hea päev.
Veel üks meeldejäävam sündmus oli mu sünnipäev. See oli kindlasti kõige lahedam sünnipäev siiani. Ma kasutan palju ülivõrret, aga see on tegelikult ka igati õigustatud. Kuna kõik olid juba kaua aega tahtnud bowlingut mängida ning kuna Neumarktis on ainult üks bowlingusaal (siin elab 41000 inimest!), siis palju valikut just ei olnud. Nelja rajaga saal oli väike, aga hubane. Ette võib kujutada, kuidas keegi on kaminasaali bowlingusaaliks muutnud. Muusika puudumisel panime mängima telefoni ning mõne aja ja mitmete pikali kukkunud kurikate võrra hiljem oli tuju päris hea.
Olnud seal tund aega lõbutsenud, ja tunnist täiesti piisas, isegi kui meid oli 14, otsustasime minna pubisse. Seal võtsime kõik ühe õlle ja tähistasime edasi. Mina, Daniel ja hiljem kohale jõudnud mustade lokkis juustega õbluke türgi tüüp Elvan pildusime nooli, kui teised laua taga juttu ajasid. Tund aega hiljem oli muidu tagasihoidlik Dima haaranud Samira enda kaissu, keda ta meeletult iga natukese aja tagant kallistades hüüdis: "Sõbraaad!". Samira meenutas kassi, kes ei taha, et teda paitataks. Soomlane Akseli üritas järjekordsele tüdrukule külge lüüa. Sedapuhku langes ta ohvriks Hanna, kes kogu meie keelelaagrit organiseeris. Akseli ei olnud edukas, kahju küll.
Juba järgmisel õhtul oli meie lahkumispidu, kuhu olid kutsutud kõik vahetusõpilased ja nende pered. Samuti oli kõigil ülesanne: valmistada oma maa rahvustoitu. Kuna peole pidi tulema 40 inimest ning mul oli kaasas ainult üks pakk kama, siis see langes valikust välja. "Kartulisalat!" mõtlesin ma järgmisel hetkel. Lihtne eesti toit: poodi minek. Saksamaa juures olen täheldanud ka ühte üpris ebamugavat fakti. Kassa ei saa teenindada järgmist inimest enne, kui eelmine pole oma kodinaid kokku korjanud, sest mingit liikuvat linti seal kahjuks ei ole. Õnneks on see ainult mõnes poes nii ja üldiselt on kõik hästi, aga kui ma seal oma kuut kilogrammi juur- ja köögivilju oma väiksesse kotti üritasin toppida oli olukord natuke nutusem. Kuna selline süsteem ilmselgelt ei töötanud, haarasin lõpuks ainukese pappkasti, mida ma nägin ja laotasin kõik sinna laiali. Lõpp hea, kõik hea...peaaegu. Kodus avastasin, et mul on umbes pool tundi aega teha kartulisalatit neljakümnele inimesele. Nii kiiresti pole ma veel vist kartulit koorinud. Kui mugul kees ja aega oli kakskümmend minutit, helistas Hanna, kes ütles, et võime ka järgmise rongiga (rong on Saksamaal väga palju etem liiklusvahend kui buss, sest see on kiirem ja mugavam ning sellega saab igale poole, kuhu bussigagi) peokohta sõita. Jumal tänatud! Kui olime lõpuks kohale jõudnud, üksteist tervitanud ning oma vägagi internatsionaalse toiduga kaetud lauda istunud, ütlesid sakslased minu valmistatud, EESTI, kartulisalati kohta, et see on saksa toit ning Dima, ainuke venelane, et see on vene toit. Oh jah, vahel on raske olla eestlane. Rahvusroogadest jäi kahjuks ära veel rootsi hapukala, sest seda juba pooleteise tunniga kokku ei keera. Aga õnneks olid ka lihapallid pohlamoosiga väga maitsvad. Viimane suurepärane õhtu hakkas lõpule jõudma. Jätsime üksteisega hüvasti ning lubasime jõuluvaheajal uuesti Neumarktis kokku saada.
Praegu olen juba uues peres ning meenutan neid aegu sooja südamega. Jään igatsema Danieli nalju ning Merti inglise keelt, Fanny lõbusust ja Dima sõprust. Kunagi ei tasu aga jääda mälestustesse uitama, peab edasi liikuma. Tuleb olla õnnelik, et midagi üldse juhtus, mitte kurb, et see miski läbi on. Ma olen õnnelik, et minu jaoks oli see aeg olla oma sõpradega. Olla Baierimaal kakskümmend kaks päeva. Õnneks on pikem tee veel ees.
Mõned huvitavamad faktid:
Pittsu - Tootsi koera nimi tähendab ungari keeles väikest.
Maks ja Moorits on tegelikult saksa muinasjututegelased Max ja Moritz, kes jahvatati kogemata oma tempude lõpuks veskis jahuks.
Lederhosenit ehk nahkpükse ja dirndlit ehk teada-tuntud kleiti kantakse ainult, ja ainult, Baierimaal. Baierimaa on oma keele, kuigi tegelikult ainult dialektiga, kommete ja riietusega nagu teine riik.
Lisaks juuakse just Baierimaal kõige rohkem õlut.
Kõik need asjad, mis teiste riikide kohta on kirjutatud...ja siis on seal veel Eesti.
Daniel imetlemas moodsat kunsti.
Vaade kindlusest Nürnbergi vanalinnale.
Maja, mis asub Albrecht Düreri maja vastas.
...ja udune Nürnbergi sild koos uduse Nürnbergi jõega.
Teos minimaalse kunsti näitusel...
...oli hoopis kootud.
...koos salapärase valge joonega.
Minu toredad vahetuskaaslased valmistasid 21. augusti puhul (mis juhuslikult oli ka minu sünnipäev) väga kena kaarti koos eestikeelse õnnitlusega. Ma olin rabatud.
Ja õnnitlused.
Noolemäng Danieliga lõppes minu võiduga. Daniel väljendas oma rahulolematust väikse pildiga.
See pilt jättis minusse väga sügava emotsiooni...ja selle "maalis" mu host-õde kui ta oli nelja-aastane.
Kurval kombel on vesi Nürnbergi rongijaamas tõesti kallim kui Coca-Cola.
Leidsime ühel päeval ostukäru ja kärutasime veidi ringi. Päris lõbus oli. Kärus istub rootsi Rebecka ning taustal on vasakult paremale Dima host-vend Jakob, mina, Dima ja Daniel.
Koolis olles tegime pauside ajal igasugu lollusi, üks nendest oli selline.
Niisama lebotasime "squerides". Ebba leiutis.
Meie lõpupilt: Amra, Daniel, Elvan, Akseli, mina, Dima, Mert, Rebecka, Ebba, Fanny ja Rebekka.
No comments:
Post a Comment