Osake Saksamaast

Olles kuus päeva siin viibinud ning eesti keeles vaid mõned laused öelnud, tunnen end aeglaselt emakeelest võõrandumas. Lauseid on raskem moodustada ning tihti ei tule ka sõnad meelde. Pean hakkama blogi vist tihedamini uuendama...
Olen avastanud päris mitu huvitavat erinevust Saksamaa ja Eesti vahel, millest mul varem aimugi ei olnud. Näiteks näitavad saksa autode numbrimärkide kaks esimest tähte, kus auto omanik elab. Neumarkti autode numbrimärkidel on seega kirjas NM. Kui auto omanik peaks tahtma elukohta vahetada, peab ta tegema läbi väikese protseduuri, millega vahetatakse vana numbrimärk uue vastu nii, et seal ilutseks uue elukoha nime üks, kaks või kolm esimest tähte. Selline väike muudatus maksab umbes 80 eurot.
Mu pere on usklik. Esimestel päevadel oli see küllaltki harjumatu ning veel suurema ehmatuse tõi see kui sain teada, et nad on mormoonid. Esiteks selle pärast, et arvasin mormoonid olevat kahtlase usuharu fanaatilised austajad.
Mormoonlus hakkas levima 1840ndatel Ameerika Ühendriikides, kui mehel nimega Joseph Smith oli nägemus inglist, kes juhatas ta maetud kuldplaatideni. Nendele oli tundmata kirjas graveeritud arenenud tsivilisatsiooni (Lähis-Ida ekvivalendi) tegemised Ameerika kontinendil perioodil 2200 e.Kr. - 421 p.Kr. Joseph Smith tõlkis need plaadid kahe jumalike omadustega kivi, Uurimi ja Tummimi abil ning pani kokku raamatu, mille nimeks sai "Mormoni raamat" viimase prohveti Moroni järgi. Nagu Piibelgi, koosneb see mitmetest väiksematest raamatutest ning üldiselt viidatakse sellele ka kui "Jeesuse Kristuse teisele testamendile".
Muidugi ei ole asi nii hull ning mu pereliikmed on täiesti normaalsed inimesed. Me lihtsalt palvetame enne sööki ning enne magama minekut loeme põlvitades õhtupalve. Pühapäeviti veedame 3-4 tundi kirikus ja see on kõik. Nüüd veidi sellest kirikuskäigust.
Pühapäeva hommikul tõusime üles ning sõime hommikust. Paras üllatus minu jaoks oli, kui ebatervislikult sööb minu perekond. Hommikusöögiks on tavaliselt mingid kuivad krõbuskid piimaga, lõuna- ja õhtusöögiks poest ostetud ja soojendatud valmistoit, näiteks paar päeva tagasi olid söögiks sügavkülmutatud hot dogid, hamburgerid ja wrapid, või midagi sellist nagu tacosalat. Retsept on umbes selline: võta suur kauss, kalla põhja palju hakkliha, peale säti tomatid ja salat ning kõige peale juust ning nacho-krõpsud. Kõik see uputa muidugi kahe pudelitäie ketšupi sisse. Tõenäoliselt on seal veel midagi ohtlikku sees, mis esmapilgul märkamata jäi, aga ka see on juba paras õudus. Soovin, et oleksin end taimetoitlaseks märkinud. Pärast hommikusööki panime selga valged särgid ja ette lipsud ning asusime kiriku poole teele. Mu isa ei tundu seadustest väga huvitatud olevat, vähemalt mitte autoga sõites. Teekond kirkikusse möödus 90 alas 130ga lennates ja pärast paari kurvi tekkis mul g-jõududest täiesti uus arusaam. Kirikus tutvusime paljude uute inimestega, välismaalased on ju päris põnevad ja kuna minu inglise keel on kahjuks Danieli omast parem, räägin mina suurema osa ajast. Pärast lühikest small-talk'i ringi võtsime osa paarist töötoast, kus meile selgitati, mida mormoonlus endast kujutab ning räägiti religioonist üldiselt. Hiljem kuulasime veel kaks tundi saksakeelset juttu kiriku saalis, mis koosnes suuremalt jaolt inimeste mõtetejagamisest ning lühikesest jutlusest. Õnneks oli meil ameerika misjonärist tõlk, kes kogu jõu ja nõuga meile endiselt arusaamatut libedat germaani keelt arusaadavaks tegi. Olles lõpuks tagasi kodus, olime üpris väsinud ning vegeteerisime ülejäänud päeva peamiselt lihtsalt vesteldes.
Ülekäänud nädal on möödunud õppimise tähe all. Linnavalitsuses on meil kella üheksast neljani tunnid ning selle aja sees võib juhtuda päris palju. Esmaspäeval saime kõigepealt osa Neumarkti tuvustavast loengust ning meist kõigist tehti pilt, mis järgmisel päeval ajalehes ilmus. Enamasti veedan aega Danieli ja Mertiga. Kuna õpinguruum on väike, muutub õhk kähku umbseks ning tihti tuleb teha pause ja käia värsket õhku hingamas. Ühel natuke naljakamal vabal hetkel läksime ruumist kolmekesi välja. Mina tahtsin minna tualetti ning Mert välja värsket õhku hingama. Seega kõlas Merti suust lause: "You know, let's get some.." ja kui ta nägi mind teises suunas minemas, selge intonatsioonilangusega: "...bathroom air." Merti inglise keelega saab üldse üpris palju nalja. Näiteks, kui meile esimesel päeval seletati, et me saame vahel bathroom'is käia, küsis ta tugeva türgi aktsendiga: "So, we are taking showers in the middle of the day?" Paar kummalist momenti hiljem oli talle selgeks tehtud, et inglise keeles öeldakse lihtsalt WC kohta samuti "bathroom", mitte ei kasutata seda ainult duširuumist rääkides.
Teisipäeval sõitsime pärast kooli Wolfsteini kindluse varemete juurde võrdlemisi kõrge künka otsas. Autos suutis mu host-isa järjekordse killuga lagedale tulla. Kui pärast paari kurvi ja istmesse rebivat kiirendust proovisin mingitki huvi üles näidata ja küsisin: "Kui suur mootor sel autol siis on?" vastas ta pärast paari vaikusemomenti mind sügava pilguga tahavaatepeeglist puurides madala häälega: "Piisavalt suur.", mille peale ise laginal naerma hakkas.
Kindlusest avanev vaade oli ausalt öeldes huvitavam kui need varemed ise. Tõenäoliselt nägi sealt kaugemale kui Suure Munamäe vaatetornist. Kui olime juba mõnda aega mäe peal viibinud ning isa kommentaare kindluse ehitusviisist kuulanud, pidi saabunud tormiga kaasnev tuul meid peaaegu mäest alla puhuma. Otsustasime sealt kiiremas korras jalga lasta.
Ootamatul palju probleeme on tekkinud olmes. Näiteks paras jama on olnud sobivaima sim-kaarti valimine. Viie päeva jooksul käisime mitmes poes ja küsisime erinevaid pakkumisi ning olles eile õhtul sõpradega jälle poodi läinud ja ühte meest veerand tundi oma küsimustega piinanud, saime lõpuks oma kaardid kätte: mina ja Mert. Kodus tuli kaart internetis registreerida ning alles nüüd saan oma uut numbrit kasutada. Üks suur segadus.
Siin valitseva ilma kohta nii palju, et päris mõnus on tõusta hommikul kindla teadmisega, et väljas on sooja vähemalt 30 kraadi. Ikka päris mõnus. Kuigi viimastel päevadel on olnud temperatuur 20 ringis, pidavat leitsak õige kiirelt tagasi tulema.
Saksamaa on end siiani mitme nurga alt näidanud, kuigi kindlasti on põnevam see, mis veel ees. Sõpradega rattaga sõitmine ja koos ujumas käimine, perega koos lauamängude mängimine ja praeguseks hetkeks omandatud, endiselt kõva praktikat vajav saksa keel on juba loonud tunde, mille sarnast ükski turist kogeda ei saa. Pärast pikka päeva kell pool kümme päris oma saksa koju jõudes ning vanemaid ja host-õde ja -venda tervitades kuuldes küsimust: "Kuidas su päev läks?" või mingit naljakat kommentaari isalt, tekib tunne, et ma olengi juba osa sellest kultuurist. Et ma olengi juba osa Saksamaast.

                                         Hommikusöögi valik piimaga, mis säilib kolm kuud.

                                                               Minu väike mõnus toanurk.

                                           Neumarkti raekoda, millest paremale jääb peatänav.

                                             Mitte väga tavaline turistipilt kindluse varemetes.

                    Vaade Neumarkti linnale ja lähenevale tormile, mis meid jalust pidi rabama.