Viimased hingetõmbed Eesti ja esimesed Saksamaa pinnal

Hallo!

Iga vahetusõpilane arvab mingil hetkel, et vahetusaasta on kusagil kaugel tulevikus ning selleks valmistumise üle ei ole mõtet väga kaua pead murda. Kindlasti on veel aega sõpradega kohtuda ning perega koos olla ja kõike muud toredat teha. Ja järgmisel hetkel avastad end uuest keskkonnast, uuest riigist ning mõistad, et see aeg ei olnud ilmselgelt piisav.

Pärast tunniajast une ja ärkveloleku vahel kõikumist tuli end kell pool kolm hommikul üles ajada ning hakata lennujaama poole sõitma. Autos tukkumisest ei tulnud midagi välja ning leidsin täiesti hämmastava, kui mitmed metsloomad võivad sel kellajal kõiki teisi liiklejaid takistada. Tallinnas saime kokku veel YFU vabatahtlikuga, kes jagas meile informatsiooni lendude kohta ning andis vajalikud hädaabinumbrid juhuks, kui midagi peaks viltu minema. Siis tuli hüvastijätuaeg. See möödus täpselt nii nagu ma olin ette kujutanud ehk ema valas ikkagi pisaraid ning isa pani omalt poolt kaasa viimase hea sõna. Ning sellest hetkest oli minu reisikaaslaseks Hanna-Britt, punasejuukseline tütarlaps Tallinnast, kellega tuli mul jagada teekonda kuni Münchenini ehk lõppsihtkohani välja. Lennujaamas viibitud poolteise tunni sisse mahtus suveniire otsides Hanna-Briti sabas tolknemine ning ohter mõtetemõlgutamine olnud ning eelseisva üle. Mis saab? 11 kuud on pikk aeg.

Lennukis pakkus põnevust kümne kilomeetri kõrguselt väikese Gotlandi saare piidlemine.

Kahe tunni ja  poole Hanna-Briti halamise pärast lennuki kindla allakukkumise osas maandusime Amsterdamis. Ma teadsin, et see lennujaam on suur, aga et kohe nii suur, et pärast kolmekümneminutilist jalutuskäiku ei paistnud endiselt ei lennusadama otsa ega äärt, poleks ikkagi oodanud. Ehk siis pärast mitmekordset edasi-tagasi käimist ja lõpuks õnnetu check-in'i läbimist otsustasime Hanna mõjutustel külastada Starbucksi kohvikut. Ainulaadne võimalus neile oma nimi öelda, et nad selle ilusti ja kindlasti valesti topsi peale saaksid kritseldada pakkus elevust ning tulemus, Garlel, oli sel hetkel isegi täiesti rahuldav ning samuti ka üpris naljakas. Kuna kõht oli tühi, hüppasime ka läbi ühest paljudest söögikohtadest gigantses Sipholi lennujaamas, milleks osutus võileivarestoran ning seal istusime ära aja kuni järgmise õhkutõusuni.

Nagu Amsterdamis ei oleks jalgade ärahõõrumisest piisanud pidime nüüd Münchenisse jõudnult ajama taga oma pagasit. Kuna tahvatarkus ütleb, et alati tuleb seista seal, kus on kõige rohkem inimesi, siis seda me ka tegime. Kui olime juba tund aega vilavate silmadega oma kohvreid oodanud pidasime mõistlikuks küsida nende järele kellegi käest, kes tõenäoliselt neist asjust paremini teab. Pärast ilusat kahe minuti pikkust dialoogi kena prouaga infoleti tagant avastasime enda kotid veel korra ringi vaadates just sealt, kus olime kogu aeg seisnud. Raske on olla vahetusõpilane.

Sealt liikusime edasi terminalist välja Saksa yfu'katega kohtuma. Koos nendega kõndisime veidi ning panime oma laagri püsti keset pikka-laia  koridori, sest oodata tuli kella poole viieni ning nagu hiljem selgus, siis natuke kauemgi. Tutvusin veel Danieliga Ungarist, kellest pidi saama mu toanaaber keelelaagri ajaks.

Pärast paari turakamängu ühines meiega veel üks poiss Türgist, nimeks Mert. Arvasime, et tore oleks natuke lennujaamas jalutada ning kuna koha peal seismine muutus juba üpris tüütuks, tundus see päris hea mõttena. Uitasime aina edasi ehitise sügavustesse. Aeg-ajalt meenutas Mert kella vaadates ka mulle, et aega on küll, kõnnime aga edasi. Kui bussi väljumiseni oli jäänud pool tundi, olime lootusetult eksinud. Mõistes, et tagasitee leidmisest ei tule midagi välja, otsustas Mert ühe ameeriklasest lennujaama-asjapulga käest küsida "Where is the airport?", mille peale vahtisime nii mina kui see õnnetu turvamees teda üpris juhmi näoga. Mõningase selgitamise järel suutis ta meile ikkagi piisavalt ammendava vastuse anda, et me lõpuks oma pagasi ja inimeste juurde tagasi jõudsime. Olin üllatunud.

Lennujaamast sõitsime edasi ühe bussi ja nelja rongiga. Kohutavast, üle kolmekümnekraadisest kuumusest ajendudes viskasin oma hõõruvad kingad ja sokid jalast ning kulgesin edasi paljajalu. Oi, kui mõnus oli. Viimasele rongile sadas sisse üks paras kari purjus ja ilmselgelt ilma piletita ameeriklasi, kes ropendasid ja lärmasid nii, et vähe polnud. Olles üritanud mobiiliga piletikontrolöri sunnil mõnda aega piletit osta, sai blondil tädil neist lõpuks küllalt ja ta väänas neile 60 eurot trahvi. Jänkid palusid vabandust ning lahkusid vagunist lõpuks koos meiega. Olime jõudnud Neumarkti, keelelaagrilinna.

Kohe oli näha, et meie, ehk siis minu ja Danieli host-vanemad on kõige lahedamad, sest meie ema Birte tantsimist ja võimlemist kahe papitükiga, millele oli kirjutatud nii eesti kui ungari keeles Tere tulemast! oli kaugele näha. Isa, Armin, kiitis kohe oma poja autot, milleks osutus üheksakümnendate lõpul välja lastud E-klassi Mercedes. Pärast paari uhkusest pakatavat järsku pööret ja kiirendust olime näinud põgusalt Neumarkti linna ning saabunud koju. Meie toad asuvad kolmekordse maja viimasel korrusel, kus on muidugi kõige palavam. Õhtusöök, mis koosnes viineritest, juustust ja tüüpilistest Baieri soolakringlitest söödud, oli aeg seada korda internetiühendus. Soovisime üksteisele "Gute Nacht!" ning pererahvas keeras magama. Mina jäin oma esimest blogipostitust kirja panema.

11 kuud on pikk aeg. Nüüd on see siis käes - elu Saksamaal.

 Amsterdami lennujaama võileivakohvikus koos saia taha peituva Hanna-Briti, võileiva, õunakoogi ja "Garleli" kuuma šokolaadiga.

    Minu esimene mulje nii Baieri- kui Saksamaast.