Sunday, 18 May 2014

Austauschschüleraktivitäten

Wenn der letzte Eintrag ging über das Besuch zum Rudolf und wie wir in München und Salzburg rumgelaufen sind und wie wir bergsteigen waren, dann jetzt werde ich vom nächsten Wochenende erzählen. Wenn Rudolf, der Estnische Austauschschüler aus Oberbayern hier war. Um mich zu besuchen. 
Am Freitag ist Rudolf nach der Schule von Traunstein los gefahren. Und obwohl Pölling auf dem Weg ist, ganz nach Nürnberg gefahren ist, nur weil er immer noch nicht, genau wie ich, das Deutsche Zugverkehr nicht versteht. Warscheinlich versteht es niemand der nicht Deutsch ist. Oder dann, weil der Zug nicht in Pölling gehalten hat. War nähmlich der Regio Zug, und für den ist es ziemlich egal von den kleinen Haltestellen. Also. 
Endlich ist Rudolf dann angekommen und wir haben uns natürlich wieder gefreut Estnisch zu sprechen zu können, eigene Muttersprache dennoch. Muss man lieben. 
Nach wenn wir bei mir uns mit Essen vollgestofpt haben, haben wir entschieden nach Neumarkt zu gehen um der Finnische Akseli zu treffen und einfach ein bisschen im Pub sitzen und über was schönes zu reden. Und dann sind wir auch gegangen...zu fuss. Weil den letzten Bus hatten wir mit 11 Minuten verpasst. Ja, Pech gehabt. 
Nach eine halbe Stunde haben wir uns aber im Kangaroo Inn, der Pub, gefunden. Unterwegs war Rudolf etwas erstaunt, wie schön die Altstadt von Neumarkt ist. Bund und alles. Ist es auch.
Später sind wir in der Stadt noch rumgelaufen und allerlei von tollen Leuten getroffen. War schön. 
Um ungefähr 02:30 sind wir mit einem Taxi nach Hause gekommen und schnell in unseren Betten gegangen. So leise wie möglich, weil eigentlich müssten wie schon um zwölf Uhr Zuhause sein und wir Austauschschülern müssen es auch genau drauf beachten, kein Witz. Genau wie alle anderen, die noch 17 Jahre alt sind. Und in Estland darf man schon mit 16 solange, wie man will draussen bleiben. Estland ist ein schönes Land, muss ich sagen. Sogar, wenn alle Esten den Gegenteil sagen. 
Am Samstag sind wir dann ziemlich spät aufgestanden, um 13.00 Uhr gefrühstückt und mit den Missionaren die bei uns waren das Spiel "Connect Four" gespielt. War eigentlich viel spannender, als wir erwartet haben. Um 16.00 hatten wir dann vor Nürnberg anzuschauen und den Volksfest zu besuchen. Akseli ist auch mit uns gekommen.
Am Volksfest sind wir dann mit einem den grössten Atraktionen gefahren. Mit dem, der sich ganz schnell rumdreht, so 100 km pro Stunde, und dich dann mit heftigem Gewalt von 6G handelt. Fühlt sich sehr cool an. 
Auf dem Weg vom Fest hat Akseli entschieden zurück nach Neumarkt zu einem anderen Party zu gehen. Was für ein netter Freund. 
Auf jeden Fall haben wir uns mit Rudolf während der Blaue Nacht wieder in der mitte der Stadt gefunden. Also alles war blau, die Leute, die Leuhtung über All und das Volk war einfach zu der blaue Farbe gestimmt. Wir haben ein bisschen rumgeguckt und dann sind wir zu einem Irischen Pub gegangen, um zu sitzen und reden. Diesmal waren wir um 00.00 Uhr Zuhause. Müssten wir halt.
Sonntag war ein besonderer Tag. Zwar haben wir mit anderen Austauschschülern aus Bayern in Bamberg getroffen. Und als wir in Nürnberg in den Zug gestiegen sind haben wir fast unabsichtlich mit den anderen getroffen. Naja, wir haben sie angerufen um rauszufinden, mit welchem Zug sie fahren. Und alle waren dabei. Mädchen aus Mehiko, Brasilien, Finland, Kolumbien und Rumänien und dann Jungs aus Finland, Norwegen, USA und Estland. Eine bunde Gruppe. 
In Bamberg hatten wir dann eine tolle Stadtführung. Zum Beispiel haben wir gehört, dass sie haben den letzten Film von den Drei Musketeeren in Bamberg gefilmt. Und Orlando Bloom war auch dabei. Schön. 
Dann haben wir fast etwas gegessen und weil alle haben ohne Grund mich gefolgt und da ich keinem Platz gefunden habe, haben alle mich beschuldigt. Aber nicht schlimm, ich war nicht Schuld. Menschliche Natur war.
Später haben wir noch einem Biermuseum und ehemaligen Brauerei besucht. Und war auch richtig, wenn Bamberg mit 70 000 Einwohner fünf Brauereien hat. Ausser von einem Film, das wir angeguckt haben, indessen ich eingeschlafen bin, war es auch ganz interessant. 
Nachdem hatten wir noch Zeit die Stadt anzuschauen und alles mögliches zu machen. Und so sind wir wieder in irgendeine Kneipe gegangen um die lokale Spezialität, das Rauchbier zu probieren. Und hat auch gut geschmeckt, haben wir gefunden. Nach Rauch und Schinken, logischerweise. Nur das Finnische Mädchen hat Grimassen gemacht.
Danach sind wir dann glücklich zum Bahnhof galaufen. Wir müssten vier Mal für den Weg fragen, aber sonst war alles in Ordnung. Dann sind wir alle zusammen noch wieder nach Nürnberg gefahren und dann ist jeder sein eigenen Weg gegangen. Und ich bin mit Rudolf und zwei Mädchen aus München in einen Zug eingestiegen um nur zu finden das der Zug nicht durch Neumarkt fahren wird. Schade. 
Ich habe ihn tschüss gesagt und an der erste Haltestelle rausgestiegen, zurück nach Nürnberg gefahren, in den richtigen Zug gefunden und 10 Euro mehr gezahlt. Aber egal, der Tag war fantastisch und alles hat sich auf jeden Fall gelohnt.

Selfie-Zeit im Dönerladen.



Die Blaue Nacht

Und in Bamberg.


Die Kirche/Bräuerei/Museum.

Kleine Amsterdam, ist das nicht schön.



Das coole Rathaus



Und im Museum gab's viele tolle Sachen, sowie die Frau...

...die Sachen an der Wand...

...und die Sachen hier.


Und ein Glas mit dunkles Rauchbier. Gute Zeiten!

Wednesday, 7 May 2014

Kui vaheaja lõpuni on neli päeva

Hakates hommikul kell kuus sõitma rongiga Müncheni poole, et külastada saatusekaaslasest vahetusõpilast Rudolf-Gustav Hannit, mõtlesin, et see reis peaks kulgema küll mõnusalt, ilma igasuguste jamadeta. Nautisin varasel tunnil raamatut, milleks oli bioloogilistelt vanematelt jõuludeks saadud Dan Brown'i "Inferno" ning vaatasin aeg-ajalt aknast välja ainult selleks, et näha sooja pehmet päikesevaipa katmas Baierimaa unustamatult ilusat maastikku. Kiired sirutasid end laisalt üle küngaste ja orgude ning minu rong liigutas end vaikselt järgmise peatuse, Regensburgi suunas. Olles uuesti liikuma hakanud, otsustasin hetkeks silma looja lasta, et eesolevaks päevaks võimalikult värske olla. Kaua mul seda kahjuks teha ei lastud, sest nagu välk selgest taevast ilmus minu juurde piletikontrolör.
"Pilet, palun," küsis mees ilmselge väsinud moega.
Ulatasin mehele pileti ning sain viivitamatult vastuse.
"Noormees, see pilet ei kehti Teil. Peal on ju kirjutatud, et alles kella üheksast."
Tõesti, kiire pilk kellale:  "7:28".
"Tuleb täispilet osta."
Täispiletit mainides viitas härra minu 23-eurosele Baieripiletile, millega saab mugavalt kogu liidumaal ringi sõita nii palju, kui lusti on. Sellega oligi mul kavas terve tee Rudolfi poole kulgeda, kes Münchenist veel pooleteise tunni tee kaugusel elas.
"Hea küll," vastasin löödult. Kontrolör lõi mu pileti läbi ning soovis head päeva. Veel 22 eurot läks ainult selle peale, et Deutsche Bahni ehk Saksa Raudtee piletid kehtivad ükikute eranditega alles kella üheksast hommikul. Ainuke selgitus, mille peale mina tulin on, et kuna varahommikul on liikvel võrdlemisi palju inimesi, ostatksid kõik lihtsalt rohkem pileteid.
Astudes lõpuks Münchenist Salzburgi suunduva rongi pealt maha Traunsteinis, 20 000 elaniku ja nelja pruulikojaga linnakeses, märkasin õige pea mulle koos oma neljateist aastase vennaga vastu tulnud Rudolfit. Peale üle pika aja kedagi näost näkku eesti keeles tervitada oli mõnud. Jalutasime aeglaselt tema poole ning pärast päikesepaiste ja rohelise juustu küllast hilist hommikusööki oli ees päev Münchenis.
Teel sinna paistsid rongiaknast Alpid, esimesed tõelised mäed, millest pidin muidugi kohe pilti tegema. Ehk ülalseisva pildi allkirjaks võibki panna: "Teel Münchenisse."



Olles aastavahetusel juba Münchenit külastanud, aga peamiselt vanalinnas viibinud, viis Rudolf mind nüüd natuke moodsamate vaatamisväärsustega tutvuma. BMW peakorter ja muuseum ning 1972. aasta olümpiakompleks asuvad ühes kohas!




Muuseumi, või pigem väljapaneku hoone, kust või leida BMW kõige uuemate mudelite ning viimaste tehnoloogiate esinduse. Hoone grandioossus ei väljendu selles pildis mitte üks raas, see oli hiiglaslik.


Väga kõrgtehnoloogiline osaliselt käsitööna valminud Rolls-Royce väga kõrgtehnoloogilise ekraani taustal.


"Ning Rudolf-Gustav Hanni viimase aja marudaimate BMW tsiklite peal!"


Iga nurga alt.


291 meetri kõrgune Olümpiatorn kogu kompleksi keskel.


Mille 190 meetri kõrgusel asuvalt platvormilt on Münchenile väga lahe vaade. Valge kaugel keskel: FC Bayern Müncheni kodustaadion Allianz Arena, mis mahutab ligi 70 000 pealtvaatajat.










Metroorongist väljudes kõnetas mind kord üks purjus mees. Ma ei kuulnud seda meest, kuid kuulsin, mida ütles sõber talle kohe järele: "Jäta hipster rahule." Isegi kui ma seda ei tunnista, kipun arvama, et see võib täitsa tõsi olla.




Peegeldab küll marudalt, aga kui pingutada võib siit välja lugeda Kurt Cobain'i kirjutatud nimekirja talle kõige rohkem mõju avaldanud lugudest. Eksponaat "seal üleval" asuvas rokimuuseumis.


Kui Jim Morrisonilt küsiti, mis ta sooviks, et temast mäletataks, vastas ta ainult: "Mu sõnu, mees...ainult mu sõnu."


Bob Zimmermani või hilisema nimega Bob Dylani kiri armsale Dianale.


Pilt Biitlite Müncheni ja Alpide külastustest. Kui Jonh Lennoni käest küsiti, kas ta arvab, et Ringo on maailma parim trummar, oli Lennon vastanud: "Ta ei ole isegi Biitlite parim trummar."


Queeni fännina olin kohustatud tegema pilti Freddie Mercury kantud pükstest. Milline au.


Pükstest, mis Freddie'l kahjuks üleliigset higistamist põhjustasid ...


1972. aastal ehitatud ujula on endiselt moderne.


Pärast olümpiakompleksi juurest lahkumist patseerisime veel vanalinna tänavatel, kuni tundus olevat piisavalt hilja, et koju minna.







Pärast pikka päeva Münchenis läksime õhtul kohalikku baaro Africaribik, kus lasime kohalikel nisuõlle ehk valgeõlu pruulidel hea maitsta. Tuletan meelde, et siin kannatab ikkagi juba kuueteistkümnendast eluaasast kerget alkoholi pruukida.


Järgmisel päeval ärkasime üles veidi enne lõunat ning võtsime suuna Salzburgi poole, kus pidime veetma aega järgmise hommikuni. Jõudsime Austriasse ning veendusime kohe, et neile meeldib veel rohkem ratastega sõita kui sakslastele.






Kena vaade Salzburgi lossile ja jõeäärsele vanalinnale.


Palme vaadates tuli veel suvisem tunne peale kui sinnamaani olnud oli.


Kitsad tänavad on kaunistatud kõikvõimalike kunstiteostega. 150 000 elanikku ja ülikool muudavad Salzburgi õpris Tartusarnaseks, millel on lihtsalt teistmoodi hingamine kui tavalisel linnal.




Ringi sõitsid just sellised kaarikud, mille kutsarid oli ilusti rahvariietesse ehk lederhosenisse, kuube ja kaabusse riietatud.




Sellesama kiriku interjöör, mida võib näha filmis "Helisev muusika".


Ja just selline näeb välja üks väga maitsev jäätis. Üks pall on alati pistaatsiamaitseline, sest see on jäätise jaoks minu meelest üks väga omapärane valik. Mekib imehea.


Teel lossi.




Pärast lossi mitte minemist jalutasime kõrvalteed pidi teise künka otsa ning nautisime vaadet sealt, polnud ka just paha.







Ühe taime ronimisvõimed väga hästi demonstreeritult. Üritasin taime kõrvalt ühe professionaali eeskujul mööda seina üles ronida, kuid väga hästi just välja ei tulnud. Rudolf Instagrammis mind..


Ning võib näha, kui kallid need rahvariided tegelikult on, eriti Lederhosen. Aga eks rahvariided maksavad vist igal pool omajagu.


Ja just sellised näevad ühed nahkpüksid välja. Selga proovides selgus, et need on minust palju kõhukamale mehel parajad, aga vähemalt sai ära proovitud. Ei olnudki nii ebamugavad kui olin arvanud.


Tõenöoliselt Salzburgi turistiderohkeim tänav, mida võib Tallinna Viru tänavaga võrrelda. Brändipoode täis.


Ja muidugi tegin lõputute asiaatide hordide eeskulujul pilti Mozarti sünnikodust.




Ja võrdlemisi tagasihoidlikust väikesest kauplusest seal sees, mis oli täielikult Mozarti näoga asjadest üle ujutatud.


"Ärge ostke Mozarti küpsiseid metallkarbis, muidu maksategi ainult selle karbi eest!" Tsitaat geograafiaõpetajalt, Ülle Seevrilt. Tegemist oli küll kõigest teega, kuid tarkusesõnad siiski.






Mida õhtu edasi veeres, seda ilusamaks muutusid vaated.




Täiesti pöörase superkvaliteediga HD 1400p selfie.


Ööd oodates veetsime suure osa ajast jõe kaldal lutsu visates. Kivid olid liiga sobivalt lapikud, et seda mitte teha.






Sellisest autost ei saa ju niisama mööda minna. Üks masin ühe peene hotelli ees.


Öösel ringi kolades avastasime sellise sildi ühe Iiri pubi eest. Väga mõistlik.


Laupäeva hommikul võtsime oma matkavarustuse ning sõitsime ronima täpselt 1671 meetri kõrguse mäe otsa Saksamaa Alpides. Ja oli uskumatult lahe. Tippu jõudsime umbes kolme ja poole tunniga.


Väikese snäkipausi ajal poolel teel.








Paremate jalatsite puudumiselt olin sunnitud kandma kaks numbrit suuremaid mägironimissaapaid, mis, nagu mäe otsas selgus, päris kõvasti hõõrusid. Aga ei olnud hullu, jäin ellu.










Üks ilus väike kivimaja keset laugemat nõlva. Maja kõrval oli esimene lumekuhi, mida ma detsembrist saadik näinud olin.




Ja lõpuks vaade päris tipust.






Rudolf oma host-ema ja -vennaga.


Andestada kinnas. Laskusime alla sellisest nõlvast, mis, nagu Rudolf ütles, oli vahepeal tõesti tubli 40 kraadise nurga all. Pidime jälgima, et mitte varvas, vaid kand alati kand ees läheb, sest muidu käib krõpsti ja jalg on katski ja siis tuleb suur kopter järgi ja kui kindlustus seda ei kata on rahvakeeli öeldes täitsa "kellad" ning kõik tuleb oma taskust kinni maksta.








Mõne aja pärast asendus lumi lahtise kiviklibuga, mida mööda sai väga mõnusalt alla libistada. Üritasin nii kiiresti kui võimalik laskuda, et veidigi ekstreemsem tunne oleks. Õnnestus lõpuks vist natuke adrenaliinigi neerupealsetest lahti saada.


Hiljem alt üles vaadates ei oleks öelnud küll, et sellisest nõlvast alla tulime, kohe hirm tuli peale.





Tagasi maa peal.


Kolm musketäri ja d'Artagnan (Alpi lehmad).






Viimasel päeval sõitis Rudolf minuga Münchenisse saateks kaasa ning jalutasime uuesti vanalinnas ringi. Õige kellaaeg oli tegelikult mõne minuti pärast kolm. Baierimaa on tegelikult ainuke liidumaa, mis omab Freistaati ehk meie mõistes vabariigi tiitlit, kus mitmed asjad teistmoodi käivad kui mujal. Sellest tuli ka ütlemine, et Baieris "käivad kelladki tagurpidi". Ning piisas ainult ühest toredast linnapeast, kel tuli mõte, et kui selline ütlemine juba on, siis miks mitte pannagi üks kell ka tagurpidi käima. Ja nii juhtuski.


Ausad ajad.


Vanematega 99-aastastele sissepääs tasuta. Habemega naljad teil.


Kuna ilm oli paras hobuse unenägu ning nälg näpistas, otsustasime sisse sadada ühte üksikusse Aasia toidu restorani ning sõime 2.50 € maksvat suppi ja jõime klaasitäit õlut umbes kolm tundi. Lihtsalt väga mõnus oli tiksuda, kui väljas ainult pladistas sadada.


Olles tagasi Nürnbergis (oleksin pidanud rongist Neumarktis maha minema, aga olin magama jäänud), otsustasin kaamerasilma jäädvustada veel ühe tavalise Saksa rongijaama. See näeb välja nagu üks suur ostukeskus mitmete söögikohtade, raamatupoodide ja parfümeeriatega. Väljuvad rongid on lihtsalt üks boonus.
Ning umbes kella kümne õhtul olin uuesti kodus. Ning lõpuks oli mul tunne, et ma tõesti olen kuskil käinud ja Saksamaad, isegi tükikest Austriat näinud.