Kui vaheaja lõpuni on neli päeva

Hakates hommikul kell kuus sõitma rongiga Müncheni poole, et külastada saatusekaaslasest vahetusõpilast Rudolf-Gustav Hannit, mõtlesin, et see reis peaks kulgema küll mõnusalt, ilma igasuguste jamadeta. Nautisin varasel tunnil raamatut, milleks oli bioloogilistelt vanematelt jõuludeks saadud Dan Brown'i "Inferno" ning vaatasin aeg-ajalt aknast välja ainult selleks, et näha sooja pehmet päikesevaipa katmas Baierimaa unustamatult ilusat maastikku. Kiired sirutasid end laisalt üle küngaste ja orgude ning minu rong liigutas end vaikselt järgmise peatuse, Regensburgi suunas. Olles uuesti liikuma hakanud, otsustasin hetkeks silma looja lasta, et eesolevaks päevaks võimalikult värske olla. Kaua mul seda kahjuks teha ei lastud, sest nagu välk selgest taevast ilmus minu juurde piletikontrolör.
"Pilet, palun," küsis mees ilmselge väsinud moega.
Ulatasin mehele pileti ning sain viivitamatult vastuse.
"Noormees, see pilet ei kehti Teil. Peal on ju kirjutatud, et alles kella üheksast."
Tõesti, kiire pilk kellale:  "7:28".
"Tuleb täispilet osta."
Täispiletit mainides viitas härra minu 23-eurosele Baieripiletile, millega saab mugavalt kogu liidumaal ringi sõita nii palju, kui lusti on. Sellega oligi mul kavas terve tee Rudolfi poole kulgeda, kes Münchenist veel pooleteise tunni tee kaugusel elas.
"Hea küll," vastasin löödult. Kontrolör lõi mu pileti läbi ning soovis head päeva. Veel 22 eurot läks ainult selle peale, et Deutsche Bahni ehk Saksa Raudtee piletid kehtivad ükikute eranditega alles kella üheksast hommikul. Ainuke selgitus, mille peale mina tulin on, et kuna varahommikul on liikvel võrdlemisi palju inimesi, ostatksid kõik lihtsalt rohkem pileteid.
Astudes lõpuks Münchenist Salzburgi suunduva rongi pealt maha Traunsteinis, 20 000 elaniku ja nelja pruulikojaga linnakeses, märkasin õige pea mulle koos oma neljateist aastase vennaga vastu tulnud Rudolfit. Peale üle pika aja kedagi näost näkku eesti keeles tervitada oli mõnud. Jalutasime aeglaselt tema poole ning pärast päikesepaiste ja rohelise juustu küllast hilist hommikusööki oli ees päev Münchenis.
Teel sinna paistsid rongiaknast Alpid, esimesed tõelised mäed, millest pidin muidugi kohe pilti tegema. Ehk ülalseisva pildi allkirjaks võibki panna: "Teel Münchenisse."

Olles aastavahetusel juba Münchenit külastanud, aga peamiselt vanalinnas viibinud, viis Rudolf mind nüüd natuke moodsamate vaatamisväärsustega tutvuma. BMW peakorter ja muuseum ning 1972. aasta olümpiakompleks asuvad ühes kohas!

Muuseumi, või pigem väljapaneku hoone, kust või leida BMW kõige uuemate mudelite ning viimaste tehnoloogiate esinduse. Hoone grandioossus ei väljendu selles pildis mitte üks raas, see oli hiiglaslik.

Väga kõrgtehnoloogiline osaliselt käsitööna valminud Rolls-Royce väga kõrgtehnoloogilise ekraani taustal.

"Ning Rudolf-Gustav Hanni viimase aja marudaimate BMW tsiklite peal!"

Iga nurga alt.

291 meetri kõrgune Olümpiatorn kogu kompleksi keskel.

Mille 190 meetri kõrgusel asuvalt platvormilt on Münchenile väga lahe vaade. Valge kaugel keskel: FC Bayern Müncheni kodustaadion Allianz Arena, mis mahutab ligi 70 000 pealtvaatajat.

Metroorongist väljudes kõnetas mind kord üks purjus mees. Ma ei kuulnud seda meest, kuid kuulsin, mida ütles sõber talle kohe järele: "Jäta hipster rahule." Isegi kui ma seda ei tunnista, kipun arvama, et see võib täitsa tõsi olla.

Peegeldab küll marudalt, aga kui pingutada võib siit välja lugeda Kurt Cobain'i kirjutatud nimekirja talle kõige rohkem mõju avaldanud lugudest. Eksponaat "seal üleval" asuvas rokimuuseumis.

Kui Jim Morrisonilt küsiti, mis ta sooviks, et temast mäletataks, vastas ta ainult: "Mu sõnu, mees...ainult mu sõnu."

Bob Zimmermani või hilisema nimega Bob Dylani kiri armsale Dianale.

Pilt Biitlite Müncheni ja Alpide külastustest. Kui Jonh Lennoni käest küsiti, kas ta arvab, et Ringo on maailma parim trummar, oli Lennon vastanud: "Ta ei ole isegi Biitlite parim trummar."

Queeni fännina olin kohustatud tegema pilti Freddie Mercury kantud pükstest. Milline au.

Pükstest, mis Freddie'l kahjuks üleliigset higistamist põhjustasid ...

1972. aastal ehitatud ujula on endiselt moderne.

Pärast olümpiakompleksi juurest lahkumist patseerisime veel vanalinna tänavatel, kuni tundus olevat piisavalt hilja, et koju minna.

Pärast pikka päeva Münchenis läksime õhtul kohalikku baaro Africaribik, kus lasime kohalikel nisuõlle ehk valgeõlu pruulidel hea maitsta. Tuletan meelde, et siin kannatab ikkagi juba kuueteistkümnendast eluaasast kerget alkoholi pruukida.

Järgmisel päeval ärkasime üles veidi enne lõunat ning võtsime suuna Salzburgi poole, kus pidime veetma aega järgmise hommikuni. Jõudsime Austriasse ning veendusime kohe, et neile meeldib veel rohkem ratastega sõita kui sakslastele.

Kena vaade Salzburgi lossile ja jõeäärsele vanalinnale.

Palme vaadates tuli veel suvisem tunne peale kui sinnamaani olnud oli.

Kitsad tänavad on kaunistatud kõikvõimalike kunstiteostega. 150 000 elanikku ja ülikool muudavad Salzburgi õpris Tartusarnaseks, millel on lihtsalt teistmoodi hingamine kui tavalisel linnal.

Ringi sõitsid just sellised kaarikud, mille kutsarid oli ilusti rahvariietesse ehk lederhosenisse, kuube ja kaabusse riietatud.

Sellesama kiriku interjöör, mida võib näha filmis "Helisev muusika".

Ja just selline näeb välja üks väga maitsev jäätis. Üks pall on alati pistaatsiamaitseline, sest see on jäätise jaoks minu meelest üks väga omapärane valik. Mekib imehea.

Teel lossi.

Pärast lossi mitte minemist jalutasime kõrvalteed pidi teise künka otsa ning nautisime vaadet sealt, polnud ka just paha.

Ühe taime ronimisvõimed väga hästi demonstreeritult. Üritasin taime kõrvalt ühe professionaali eeskujul mööda seina üles ronida, kuid väga hästi just välja ei tulnud. Rudolf Instagrammis mind..

Ning võib näha, kui kallid need rahvariided tegelikult on, eriti Lederhosen. Aga eks rahvariided maksavad vist igal pool omajagu.

Ja just sellised näevad ühed nahkpüksid välja. Selga proovides selgus, et need on minust palju kõhukamale mehel parajad, aga vähemalt sai ära proovitud. Ei olnudki nii ebamugavad kui olin arvanud.

Tõenöoliselt Salzburgi turistiderohkeim tänav, mida võib Tallinna Viru tänavaga võrrelda. Brändipoode täis.

Ja muidugi tegin lõputute asiaatide hordide eeskulujul pilti Mozarti sünnikodust.

Ja võrdlemisi tagasihoidlikust väikesest kauplusest seal sees, mis oli täielikult Mozarti näoga asjadest üle ujutatud.

"Ärge ostke Mozarti küpsiseid metallkarbis, muidu maksategi ainult selle karbi eest!" Tsitaat geograafiaõpetajalt, Ülle Seevrilt. Tegemist oli küll kõigest teega, kuid tarkusesõnad siiski.

Mida õhtu edasi veeres, seda ilusamaks muutusid vaated.

Täiesti pöörase superkvaliteediga HD 1400p selfie.

Ööd oodates veetsime suure osa ajast jõe kaldal lutsu visates. Kivid olid liiga sobivalt lapikud, et seda mitte teha.

Sellisest autost ei saa ju niisama mööda minna. Üks masin ühe peene hotelli ees.

Öösel ringi kolades avastasime sellise sildi ühe Iiri pubi eest. Väga mõistlik.

Laupäeva hommikul võtsime oma matkavarustuse ning sõitsime ronima täpselt 1671 meetri kõrguse mäe otsa Saksamaa Alpides. Ja oli uskumatult lahe. Tippu jõudsime umbes kolme ja poole tunniga.

Väikese snäkipausi ajal poolel teel.

Paremate jalatsite puudumiselt olin sunnitud kandma kaks numbrit suuremaid mägironimissaapaid, mis, nagu mäe otsas selgus, päris kõvasti hõõrusid. Aga ei olnud hullu, jäin ellu.

Üks ilus väike kivimaja keset laugemat nõlva. Maja kõrval oli esimene lumekuhi, mida ma detsembrist saadik näinud olin.

Ja lõpuks vaade päris tipust.

Rudolf oma host-ema ja -vennaga.

Andestada kinnas. Laskusime alla sellisest nõlvast, mis, nagu Rudolf ütles, oli vahepeal tõesti tubli 40 kraadise nurga all. Pidime jälgima, et mitte varvas, vaid kand alati kand ees läheb, sest muidu käib krõpsti ja jalg on katski ja siis tuleb suur kopter järgi ja kui kindlustus seda ei kata on rahvakeeli öeldes täitsa "kellad" ning kõik tuleb oma taskust kinni maksta.

Mõne aja pärast asendus lumi lahtise kiviklibuga, mida mööda sai väga mõnusalt alla libistada. Üritasin nii kiiresti kui võimalik laskuda, et veidigi ekstreemsem tunne oleks. Õnnestus lõpuks vist natuke adrenaliinigi neerupealsetest lahti saada.

Hiljem alt üles vaadates ei oleks öelnud küll, et sellisest nõlvast alla tulime, kohe hirm tuli peale.

Tagasi maa peal.

Kolm musketäri ja d'Artagnan (Alpi lehmad).

Viimasel päeval sõitis Rudolf minuga Münchenisse saateks kaasa ning jalutasime uuesti vanalinnas ringi. Õige kellaaeg oli tegelikult mõne minuti pärast kolm. Baierimaa on tegelikult ainuke liidumaa, mis omab Freistaati ehk meie mõistes vabariigi tiitlit, kus mitmed asjad teistmoodi käivad kui mujal. Sellest tuli ka ütlemine, et Baieris "käivad kelladki tagurpidi". Ning piisas ainult ühest toredast linnapeast, kel tuli mõte, et kui selline ütlemine juba on, siis miks mitte pannagi üks kell ka tagurpidi käima. Ja nii juhtuski.

Ausad ajad.

Vanematega 99-aastastele sissepääs tasuta. Habemega naljad teil.

Kuna ilm oli paras hobuse unenägu ning nälg näpistas, otsustasime sisse sadada ühte üksikusse Aasia toidu restorani ning sõime 2.50 € maksvat suppi ja jõime klaasitäit õlut umbes kolm tundi. Lihtsalt väga mõnus oli tiksuda, kui väljas ainult pladistas sadada.

Olles tagasi Nürnbergis (oleksin pidanud rongist Neumarktis maha minema, aga olin magama jäänud), otsustasin kaamerasilma jäädvustada veel ühe tavalise Saksa rongijaama. See näeb välja nagu üks suur ostukeskus mitmete söögikohtade, raamatupoodide ja parfümeeriatega. Väljuvad rongid on lihtsalt üks boonus.
Ning umbes kella kümne õhtul olin uuesti kodus. Ning lõpuks oli mul tunne, et ma tõesti olen kuskil käinud ja Saksamaad, isegi tükikest Austriat näinud.