Kuidas läheb, Saksamaa?: Hea samariitlane II

Kitsas kruusatee kulges keset metsa ühe kena kanali kallastel, kus sõita oli tõesti lust. Lisaks kulges teekond ka pidevalt allamäge, nii ei tulnud isegi eriti vändata. Ja nii sõitsin ma kilomeeter kilomeetri järel nautides suurepärast laupäeva. Inimesed tulid naerul nägudega vastu, kalamehed hoolitsesid oma mitmete õngede eest ning aeg-ajalt sõitsin minust mööda professionaalsed jalgratturid oma professionaalse varustuse ning professionaalsete jalgratastega. Oli ilus. Kuni..
Kuni jõudsin järgmise sillani. Seekord pidin tavalise mõnus laskmumise asemel oma jalalihaseid pingutama, et väiksemapoolsest künkast viimase ehk kolmanda käiguga üles saada. Ning selgus, et lisaks oma jalalihastele pingutasin ma veel midagi, isegi ülearu. Viimast korda pedaalile vajutades purunes suurepäraste heliefektide saatel minu rattakett. Ilmselgelt ei pidanud see minu marudale pressimisele enam vastu ning otsustas hinge heita. Mis seal siis ikka, tulin ratta pealt maha ning hõikasin samamoodi rattaga möödunud vanaonudele järgi. Õnneks kuuldi mind veel ning taadid pöörasid otsa ringi. Seletasin siis neile, mis juhtunud oli, kuid peagi selgus, et olukord on üpriski lootusetu. Esimese võimalusena oleks ma pidanud ratast kolm kilomeetrit tagasi lähimasse asulasse lükkama, rattaparandustöökoja leidma ning paluma neil mu ratas uuesti parimasse võimalikku seisukorda viia. See langes välja, sest kahjuks ei olnud mul kaasas punast krossigi. Teine võimalus oleks lükata ratas kolm kilomeetrit tagasi lähimasse asulasse, küsida kellegi käest teed, et oskaksin oma ratast lükata umbes viis kilomeetrit Feuchti ning sealt rongiga tagasi Neumarkti sõita. See otsus langes ka välja, peamiselt selle pärast, et mul ei olnud punast krossigi. Aga koju tuli saada ning seepärast otsustasin ikkagi teise varjandi kasuks, ainult, et pidin lootma, et keegi mulle viieeurose rongisõidu tarvis raha annetaks. Hakkasin siis oma ratast kolm kilomeetrit tagasi lähimasse asulasse lükkama.
Üritasin oma teekonna möödumist natuke kiirendada ning kasutasin oma katkist transpordivahendit tõukerattana.
Vahepala: miks ei võiks olla rattaga sõitmise asemel kasutuses tegusõna ratastama. Näide: Ma ratastasin eile vanaema poole, kuid liiga kõvast ratastamisest läks kett katki.
Jõudes tõukeratastades viimasesse asulasse, hakkasin otsima kaarti, mille pealt saaksin suuna Feuchtile võtta. Parajasti nõutult kergliiklusteel ringi vahtides otsustasin õnne proovida ning järgmiselt möödujalt teed küsida.
"Vabandage, ehk oskate öelda, kuhu poole Feucht jääb?" pärisin siis lootusrikkalt esimeselt ettejuhtuvalt spordiharrastajalt. Selle peale võttis sportliku habeme ja sõbraliku näoga rattur välja oma kaarti ja hakkas seal näpuga õiget teed otsima. Pärast mõnigast seletamist, et oleks vaja rongi peale saada küsis ta aga lõpuks segaduses: "Aga, mis sul üldse juhtus? Rattaga ei kannata enam sõita või?"
"Ega väga ei kannata küll. Rattakett läks katki..."
"On sul kett veel alles, vaatame üle."
Mina võtsin oma kokkuvolditud keti ratta panipaigast välja, teate küll, sellest väiksest mustast kolmnurksest karbist, mille võib leida sadula ja tagumise ratta vahelt ning mida keegi tegelikult mitte millegi jaoks väga ei kasuta. Just sealt. Tegelikult olin üpris kindel, et seda asja enam parandada ei saa ning praegu mõtlen, miks ma seda ketti lihtsalt minema ei visanud, kuid kaasas ta mul oli.
Abivalmis härra viskas pärast keti uudistamist pilgu rattale ning lausus otsusekindlalt, muretult: "Selle saab ju korda teha!"
"Ei tea nüüd, ärge hakake oma aega minu peale raiskama. Küll ma leian rongi ja-"
"Ei ole siin midagi."
Ning pärast nende sõnade lausumist läks ta oma ratta juurde, otsis oma paljudest paunadest välja vajalikud tööriistad ning asus vaikides minu ratta kallale. Mina vaatasin peamiselt nõutult pealt ning vahel aitasin, kui minu abi vajati. Õnneks ei lasknud samariitlane end minu kohalolekust suurt häirida ning tegutses omasoodu vaikselt, efektiivselt. Ja juba õige varsti oli minu veereva sõbra tagumist ratast natuke pedaalide poole liigutatud, ühe lüli võrra lühem kett sujuvalt hammasrataste peale sobitatud ning kõik mutrid uuesti kindlalt kinni keeratud. Olin sõnatu.
Laususin tuhat tänu. Samariitlane pakkis oma vahendid kõik uuesti oma kohtadele, naeratas kergelt ning lausus ainult: "Ei ole tänu väärt."
Uurisin veel kohmakalt, kui palju juba härra tänase kena päeva jooksul ratastanud oli, mille peale tema jälle kergusega, et: "Nii 150 kilomeetri ringis on sõidetud."
"Vau, see ikka on juba midagi, " vastasin, leidmata midagi sobivamat.
"Eks ta vaikselt tuleb, jah," ütles samariitlane mängleva muigega.
Tänasin oma abistajat veel kord, soovisime üksteisele veel head reisi ning asusime vastassuundades teele. Mina nautisin oma vast korda saanud ratast ning tundsin suurt rõõmu, et maailmas veel häid ja abivalmis inimesi leidub ning tema...noh, loodame, et tema tunneb sama, et ta kedagi aidata sai. Heade inimestega juhtub nii olema.
Arvasin, et rohkem riskida ei ole mõtet ning võtsin suuna kodu poole.
Pärast õige väsinuna koju jõudmist avastasin eest oma kõige vanema host-venna, Christophi, pere, kes parajasti lihavõttepühadeaegset külastust tegi. Oldi grillitud ning seega leidus sööki lademetes. Panin endale kokku suure taldriku kõige hea ja paremaga, kooserdasin oma kolmandale korrusele, vajusin diivanile ning lasin toidul hea maitsta. Väljas paistis kuldne päike ning puulehti liigutas soe tuuleke.

Kiri ütleb küll "Kohvik "Hotell", aga umbes sellised näevad välja kõik need küladele kohustuslikud külalismajad. Tegelikult ma arvasingi tol hetkel, et pildistan ühte.