Hea samariitlane I

Vahepeal juhtub, et seiklustesse sukeldumiseks tuleb oma nina ühel päikselisel päeval lihtsalt ukse vahelt välja pista. Ja just nii juhtuski.
Laupäeva hommikul otsustasin ärgata varem, kui muidu koolivaheajal kohane. Ning, kui ma seda juba mainisin, pean tutvustama Saksamaa koolisüsteemi.
Praegu kestab kahe nädala pikkune lihavõttevaheaeg, mis algas 11. aprillil ning mis on ekvivalentne Eesti koolilaste kevadvaheajaga. Kuna Saksamaa koosneb liidumaadest ning kuna me teame, et neis maades elab kokku umbes 81 miljonit inimest, siis võib ette kujutada, et kui kogu see mass hakkaks korraga puhkusele sõitma, oleks kõik kiirteed pehmelt öeldes umbes. Ning just täpselt sellepärast, et soodustada sujuvat liiklust Autobahnil, on erinevate liidumaade koolivaheajad erinevatel aegadel. Näiteks kestis Schleswig-Holsteini kui põhjapoolseima liidumaa suvevaheaeg eelmisel aastal võtab aset 24. juunist 3.augustini, samas kestis Baierimaa kui lõunapoolseima liidumaa vaheaeg 31. juulist 11. septembrini. Muidugi ei saa siinkohal märkamata jätta ka selle vaheaja pikkust, milleks on kahjuks kõigest kuus nädalat. Ma ei mõista, kuidas nad hakkama saavad... tõenäoliselt, sest aasta jooksul on paar lisapuhkusenädalat, millest meiekuulnudki ei ole. Tähendab, aasta jooksul on veel nädalane sügisvaheaeg oktoobri lõpus, nagu meil, kahenädalane jõuluvaheaeg, nagu meil, ning siis veel Pfingstferien, kaks vaba nädalat juuni keskel. Lisaks, kuna Baierimaa on kõige religioossemate inimestega ning seega kõige rohkemate puhkusepäevadega liidumaa, on siin veel üks nädalapikkune Fashingsferien märtsi lõpus. Selline puhkuserikkus tasakaalustab veidi suvevaheaja lühisust, kuid endiselt on isegi Baierimaal koolislastel vähem vabadust, kui Eestlastel ehk siis 15 ja 17 nädalat vastavalt.
Niisiis ärkasin ma tavalise poole ühe asemel lausa kell üheksa ning otsustasin veeta päeva olles produktiivne: kirjutada blogi, käia rattaga sõitmas, mediteerida, lugeda ning korda saata veel tuhat muud asja. Pärast ebaõnnestunud meditatsioonikatset tundus olevat aga õige aeg minna rattaga väiksele tuurile.
Otsisin siis oma laimirohelise ratta garaažist välja ning andsin tuld. Ilm oli ilus ja päike paistis, kui ma mööda metsateed mäest alla sõitsin ning mõnusal tuulel oma juukseid sasida lasin. Kuidagi poeetiliseks kisub. Sel hetkel mõtlesin ma, miks küll on libedaohtu sümboliseerival liiklusmärgil auto taga näha kahe asemel kolme libisemisjutti. Peagi tulin ma järeldusele, et tõenäoliselt sellepärast, et kaks jutti oleksid liiga sarnased SS-i sümbolile. Ja selline asi ei läheks Saksamaal mitte. Aga see on muidugi ainult minu teooria, või noh, loogiline ju oleks.
Sõitsin siis rattaga mäest üles ja alla ning pean mainima, et vahel võis end juba täitsa Lõuna-Eestis tunda, ainult selle vahega, et tõusud ja laskumised on veidi järsemad. Lausa nii järsud, et ma pidin tõesti ratta seljast maha tulema ja seda käe kõrval lükkama, et künka otsa saada. Ja mina arvasin, et ma jõuan veel rattaga sõita.
Tegin ühele kõrgendikule jõudes metsa ääres peatuse ning viskasin ümbritsevatele maadele pilgu peale. Ning nagu ma juba kirjeldasin, küla külas kinni, iga kilomeetri tagant üks majade kogumik. Kuskil kaugemal on näha kiirtee autodevoogu ning künkalisel maastikul vaheldub mets aasade ja põldudega, millest osadel õitseb erekollane raps.
Kuna kuna mu seljataga leidsid end värskelt lehte läinud helerohelised sarapuupõõsad, mõtlesin, et kuidas küll nii isuäratava välimusega lehed maitsta võivad. Noppisin paar lehte prooviks ning lasin hea maitsta. Kergelt mõrkjas maitse muutub aeglaselt mesimagusaks ning pärast allaneelamist tekib suus värske mõnus tunne nagu oleks moment tagasi hammaste pesemisega lõpetanud. Sõin veel paar peotäit ning jätkasin vaimustatult oma teekonda läbi mitmete väikeste asulate. Sel hetkel märkasin ma ka, et kõigil küladel on peaaegu sama ülesehitus või vähemalt mingid kindlad asutused.
Esiteks leiab igast õigest külast Gasthofi ehk kõige tavalisemat sorti magamisinstitutsiooni siinmail. Ühest sellisest hoonest võib leida lisaks numbritubadele ka väikese kõrtsi: Bierhofi, kus hea õlle kõrvale võib nosida ka Baieri traditsioonilist soolakringlit, mis muidu ilma keelekastmeta alla ei lähekski. Kuna lõunapoolsetes liidumaades mängib religioon igapäeva elus natuke tähtsamat rolli, eriti katoliiklus, siis leiab igast asundusest ka väikese kiriku, kus siis igal pühapäeval võtab aset väike jumalateenistus. Lisaks on ühes külas vahel veel üks pisike pangakontor ning tilluke pagariärigi. Ning muidugi palju maju, mille omanikud oma ilusate aedade eest väga suurt hoolt kannavad.
Jõudsin otsaga Neumarkti ja Nürnbergi vahelisele maanteele, kus pidin kahe linna vahel otsustama. Kas sõita tagasi koju ning jääda oma tuuriga rahule või siis sõita ilma pikka aega söömata-joomata olles Nürnbergi poole? Ning muidugi otsustasin ma pärast kodu poole sõitma hakkamist, et ei saa nii ilusal päeval lasta raisku minna ning pöörasin ikkagi otsa ringi ja sõitsin suurlinna poole. Ja ma leidsin lisaks ühe väga ilusa tee.
Kitsas kruusatee kulges keset metsa ühe kena kanali kallastel, kus sõita oli tõesti lust. Lisaks kulges teekond ka pidevalt allamäge, nii ei tulnud isegi eriti vändata. Ja nii sõitsin ma kilomeeter kilomeetri järel nautides suurepärast laupäeva. Inimesed tulid naerul nägudega vastu, kalamehed hoolitsesid oma mitmete õngede eest ning aeg-ajalt sõitsin minust mööda professionaalsed jalgratturid oma professionaalse varustuse ning professionaalsete jalgratastega. Oli ilus. Kuni..