Kuidas läheb, Saksamaa?: Happy times V: Münchenisse sõitjad

Ma jõuan oma postitustega kunagi ka praegusesse aega ja jätan mõned sündmused vahele. Seega on see hetkel tõenäoliselt viimane postitus unarusse jäetud kolme kuu tagusest ajast. Vahetusaasta lõpuni on nüüd samuti kolm kuud...

Mul ei ole enam aimugi, mida me tegime uue aasta esimesel päeval. Mitte midagi erilist. Käisime vist hoopis sel päeval GeoCashingut tegemas. Kõik on segi nagu puder ja kapsad ning ega kirjutamisega nii kaua oodates midagi paremat vist loota ei olegi.

Igatahes oli 2. jaanuar päev, mil pidime sõitma oma toreda grupiga Baierimaa pealinna Münchenisse.

Meie Danieliga, Mert, Rootsi tüdrukud, Taliessa ja Samira ning Samira tumedanahaline sõbranna Anna oli need õnnelikud väljavalitud, kes meie gruppi kuulusid. Olime oma reisi planeerinud juba mitu päeva ning lõpuks oli see kätte jõudnud.

Kohtusime hommikul rongijaamas ning panime piletitele kirja oma nimed. Tuli panna, sest need ei olnud tavalised, vaid lausa Baierimaa eripiletid, millega pidi sõita saama lausa viis inimest korraga ning seega tuli 170 kilomeetri hinnaks vaid umbes seitse eurot. Pole paha.

Ootasime kõik oma grupi liikmed rahulikult ära ning sisenesime kahekorruselisse rongi. Leidsime endale mugava nurga ning hõivasime selle kõige täiega, nii et üks osa vagunist kuulus meile. Panime Danieli buumboksi (nüüdsest samuti eestistatud) mängima ning kulgesime rahulikult suurlinna poole.

Pärast pikka aega Müncheni metroos orienteerumist, peamiselt renoveerimisest tingitud komplikatsioonide tõttu, otsustas Samira, et tema tahab nüüd süüa. Burritosid süüa. Ja seejärel vedas ta tervet meie gruppi läbi, tundus, et terve Müncheni, mingisse kindlasse burritobaari, kus need ainsad ja õiged burritod müügil olid olnud.

Oletades pimedalt, et terav kaste on väga mõistlik valik, sest kodus söön ma ju niikunii kogu aeg mingeid teravaid võileibu, sain üllatuse osaliseks, kui avastasin end tualetist oma pisaraid minema pestes. Aga muidu oli väga kena söömaaeg.

Pärast seda võtsime aga suuna suurepärase Inglise Aia poole. Aiast väga juttu ei ole, sest tegu oli ikkagi pargiga, aga siiski. Ja veel täitsa suure pargiga, näha ei olnud ei otsa ega äärt ühestki ilmakaarest. Jalutades tegime üksteisele selgeks fraasi "Ma armastan sind!" kõigis keeltes, mida oskasime ehk eesti, soome, rootsi, ungari, prantsuse, hispaania, türgi ja muidugi saksa keeles, mis oli juba meile kõigile teada.

Otsisime parajasti istumiskohta, kui meie huviorbiiti sattusid kaks väga ilusat halli pinki. Umbes sellist, mille igast kuradi pargist leida võib. Ning kuna meil midagi paremat teha ei olnud, siis me lihtsalt tantsisime ja reivisime keset parki, taustaks mängimas Danieli buumboks. Tantsisime nagu keegi ei vaataks ja väga mõnus oli.

"Ma peaks vist tualeti otsima..." teatas Mert tantsimise vahel mõtlikult.

Anna: "Näed neid väikseid kollaseid maju seal?"

Mert: "Kus? Seal kaugel?"

Anna: "Just nii. Seal on tualetid."

Mert: "Aga see on liiga kaugel.."

Anna: "No, eks sa ise tead."

Ning seega läks mõtlik ning väga pingul põiega türklane otsima sobivat põõsast pargis, kuhu kannataks oma asja ajama minna. Lund ei olnud, aga oli soe sügisilm. Aga juba seegi tähendas, et ühelgi lehtpuul sel hetkel rohelist rüüd seljas ei olnud ning Merdi toimetused oli kõigile pargikülastajatele näha. Kuid kui meie sõber oli parajasti oma püksilukku avamas, sõitis võluväel järgmise põõsa tagant välja kirju auto, millele oli kirjutatud suurte tähtedega POLIZEI ja ma oletan, et see sõna ei vaja tõlkimist. Kenasti meie Merdi põõsa juures kinni pidades ning natuke olukorda Saksamaal kokku võttes, tegid nad talle üpris kindlalt selgeks, et selles riigis ei tohi avalikus kohas urineerida. Mert tuli pärast kena jutuajamist meie juurde nördinult tagasi ning ilmselgetel põhjustel hakkasime nende väikeste kollaste majade ning ühtlasi pargi väljapääsu poole liikuma.

Kui Mert end kergendas, lahutasime meie oma meelt ühel väiksel mänguväljakul ja tõesti, kiikumiseks ei ole keegi kunagi liiga vana. Loodetavasti räägin ma kaheksakümne aasta pärast sedasama.

Liikudes tagasi kesklinna kanti, leidsime meie Danieliga, et betoonpostide vahele kinnitatud kettidel on ka väga hea släkklainida. Seega hoidsime gruppi pelgalt oma lõbuks mõnda aega kinni. Meist oldi vaimustatud: tehti palju pilte ning tundsime end tõeliste artistidena.

Olles Müncheni raekojast möödunud ning külastanud (jällegi) Samira soovil nii MäkDonaldsit kui Börgerkingi, jõudsime lõpuks esimese ja ainukese "päris" vaatamisväärsuseni, milleks osutus väga kõrge torn otse raekoja vastas. Olnud kulutanud ilmatuma kaua treppidest üles kõmpimisele, oli kõrgelt platformilt avanev vaade lausa uskumatu...ja väga kitsas, sest turiste ning muidu vaatenautlejaid oli kaunis palju. Olukorda andis igat moodi võrrelda Oleviste kiriku tornis toimuvaga. Igati vaatamist väärt.

Olles tagasi maa peal, tuli kõigil kange tahtmine lihtsalt šoppama minna ning siis kõik läksidki. Ilma üksteise telefoninumbrite, mingite kokkulepete ning üleüldse üpris suvaliselt kaotsi läksid. Ning peaaegu kohe hakkas kogu ülejäänud õhtu kestev inimeste mööda suurt laia tänavat tagaajamine. Meie vanus ei olnud sel hetkel mingi näitaja. Ning kuna kõik juba kadunud olid, läksime meie Danieliga Forever 21 poodi ning tuleb öelda, see pood on üks hirmsamaid kohti, kus ma viibinud olen.

Sädelus kõikjal, läikivad pinnad, prožektorid, hooajakauba üleujutus, seintel ilutsemas hiiglaslikud BUY IT! sildid ning muidugi tubli doos suurlinna hipstereid koos suurlinna hipsterite muusikaga. Ma pidin oksele hakkama, kui ausalt öelda. Täielik ja kokkuvõttev näide tarbimiskultuurist ühiskonnas. Kui Daniel ei oleks mul palunud tema hipsteripusa sobivust hinnata, oleks ma väga kiiresti välja, tänavale värsket õhku hingama jooksnud. Aga lõpuks pääsesime.

Pärast Forever 21 poe vastas asuva ilusa kiriku külastamist ootasime umbes poolteist tundi kõiki meie toredaid grupiliikmeid, kes end kust poest välja vedas ning saime lõpuks hakata tagasi rongijaama poole liikuma.

Tagasiteel kordus rongis istmete otsimisel umbes sama, mis tulles ning meie kisamised ja häälitsused oleksid paljudel kopsu üle maksa ajanud. Õnneks olid teised meie lollustest ustega isoleeritud.

Kordamööda mängisid buumboksil kõik oma lemmiklood ette, jagades kõigiga väga paljut head muusikat.

Kahe tunni pärast jätsime meie Danieliga kõigi teistega rongis hüvasti ning astusime Pöllingi peatuses rongilt. Seadsime sammud kodutänava poole.

Teadsime, et tõenöoliselt on see viimane kord, kui me neid inimesi näeme: järgmisel hommikul pidime minema tagasi koju sõitma. Aga, mis seal ikka, elu läheb ilusti edasi.