Kuidas läheb, Saksamaa?: Prantslased

Ja ükskord ikka algab aega, mil see blogi ka tänapäeva jõuab. Lõpuks on see aeg käes, enam pole vaja oodata. Niisiis.
Arvutiekraanitagusest aknast avaneb vaade tumedale mägisele Baierimaa maastikule. Pärast ebamäärast jaanuari ja poolt veebruari jõudsin otsusele vahetada elukohta ning kolida ülejäänud ajaks tagasi oma keelelaagripere juurde. Elu läheb edasi, ei ole hullu. Praeguseks hetkeks olen ma ka siin juba kaks kuud veetnud. Muidugi mõista on vahepeal terve rida huvitavaid sündmusi aset leidnud, kuid praegu jään ma just viimasesse nädalasse ning meenutan ülejäänut hiljem.
Mingitel minule teadmata olevatel põhjustel elab meie kodus hetkel kolm prantslast, üks neist isegi minu toas põrandal. Selgus, et meie koolide õpilased hoiustavad endi juures lausa neljakümmet viit baguette'i-sööjat. Ning kuna mul see võimalus oli, sõitsin ma koos nendega rõõmsalt ekskursioonidele kaasa, jättes kooli oma rada jooksma.
Hommikul tuli meie kasuema koos Jeremy, Arnaud, Louis ja minuga bussipeatusesse kaasa, et seletada nii bussijuhile kui prantslastele, millise pileti nad ostma peaksid. Neumarkti ühistranspordiliinidel on valikus tavapilet linnasiseseks sõiduks hinnaga 1,70 €, päevapilet üksikule inimesele hinnaga 3,70 € ning päevapilet mitmetele inimestele korraga hinnaga kes-teab-kui-palju, aga tõenäoliselt palju.
Tuleb nentida, et ühistranspordi hinnad on siin Eesti omadega võrreldes küll tapvad. Näiteks busspilietid. Tartus maksab linnaliini bussipilet minu teada euro, vahe on, kui mu matemaatika mind ei peta, 1,7 kordne. See juba on midagi. 1,70 eurost hinda kannab ka rongipilet Neumarktist Pöllingisse, kui vahemaaks on kõigest kolm kilomeetrit. Kui ma õigesti mäletan, sain ma kunagi sõita bussiga kaheteist krooni eest Elvasse, mis asus kolmeteistkümne kilomeetri kaugusel. Rongipiletitest veel pisut. Neumarktist Nürnbergi maksab pilet lausa 7,20 € - vahemaaks 35 kilomeetrit. Eestis maksab pilet Tartust Tallinna 8,90 € - vahemaaga 180 kilomeetrit. Ma arvan, et numbrid räägivad iseenda eest, ühistransport on Saksamaal kallis.
Ostnud lõpuks üksikpiletid ning jõudsime hilinemisega kooli, kus meid toredad prantsuse poisid juba ees ootasid. Surusime kätt ning mina mõtlesin, et kuhu küll põsemusid jäävad. Sain aga vastuse: kui tüdrukud saabusid, siis musidest puudust ei tulnud. Tähendab, tüdrukud musitavad nii tüdrukuid kui poisse, aga poisid ainult tüdrukuid. Poisid suruvad omavahel tõesti ainult käppa, isegi kallistamist ei ole.
Startisime bussiga Nürnbergi suunas ning sõitsime suurest veel edasigi, kohta nimega Rothenburg ob der Tauben. Ja suurepäraselt säilinud keskaegse väikelinnana on see oma õdusate tänavate, rohkete vahitornidega palistatud müüri, võimsa kiriku ning romantilise atmosfääriga tõeline Saksa pärl. Ma olin täiesti pahviks löödud, kui avastasin tänava tänava järel seda erakordselt muinasjutulist linna, mille sarnast ma siin tõesti varem näinud ei ole. Või õigemini, mille sarnast ma kuskil varem näinud ei ole. Ma lihtsalt armusin. Ja selgus, et ma polnud ainuke. Kui kõndisime oma grupiga parajasti väikelinna raekoja ukse poole, jooksis minust mööda tüdruk, kes paaniliselt oma nägu nii oma jope kui juuste kui kätega varjata üritas. Talle järgnes kari tüdrukuid ning jägmisel hetkel pani käe mu õlale Arnaud, kes teatas katkises, kuid ilusa pranstuse aktsendiga inglise keeles: "See tüdruk armastab sind." Minul venis suu naerule ja vastasin lihtsalt, et see käis küll kähku. Ohjaa, prantslased armastajad.
Raekoja tornist avanes muidugi kirjeldamatu vaade punastele katustele ning ümbruskonnale.
Jalutasime tänavatel ringi ning ronisime mingil hetkel linnamüürile ning mööda sel asetsevat platvormi ringi käies jällegi ilmatu palju pilte, kuni jõudsime lõpuks mänguväljakule, kus sai nii lõunatatud, kui ronitud, kui kõigi poistega jalgpalli mängitud.
Sealt edasi liikusime läbi Saksa jõulumuuseumi ja sellele vastanduva kriminaalmuusemi. Mõlemas või nii mõndagi huvitavat näha. Nagu näiteks leidus viimatimainitus selline rauast puur, mille silt mulle kohutavalt nalja pakkus.

Pildi kvaliteet ei ole küll kiita, kuid sildil seisis: Sellel puuril olid põrandal orad ning sinna pandi:

* laimajad ja halvad ja jumalata inimesed

* naisvargad ja prostuudid

* pagarid, kes küpsetasid liiga väikest leiba

Ma ei saanud midagi parata, aga kõigile nendele väikest leiba küpsetavatele pagaritele mõeldes venis suu tõesti muigele. Tuli tunnistada, et see oli ikka naeruväärne. Ei olnud vist kerge sel ajal pagar olla.

Suvaline fakt, mida ma just blogist kõrvale kaldumise tulemusena lugesin: "Loode-Gröönimaa Thule asunduse elanikud on igasugusest tsivilisatsioonist nii kaugel, et kuni 19. sajandini pidasid nad endid maa ainsateks elanikeks."

Pärast muuseumikülastusi oli meil vaba aega. Voolasime kohe sisse ühte pagaripoodi, kus müüdi kohalikku küpsetist Lumepalli. See kujutas endast esindusliku lumepalli suurust kokkukägardatud taignast vorbitud küpsist. Ning kogu pagariäri oli just sellele ühele küpsetisele spetsialiseerunud. Tähendab, et mitmed pikad riiulid oli täis ainult Lumepalli kõikvõimalike versioonidega. Mina tulin poest välja pistaatsia-nugati- ja originaallumepalliga ja valmistusin neid mõlemat kohe kugistama. Ning pidin kohe ka pettuma, sest nende toredate pallikeste valmistamisel oli kasutatud palmiõli. Fakt, mis mulle liiga hilja meelde tuli. Olin poes näinud müügil vilksamisi Lumepalle, mis on tehtud "Palmiõli asemel võiga!", aga kuidagi ei ühendanud ära, et see tähendab, et kõik ülejäänud tõesti on taimse õliga valmistatud. See tähendas muidugi, et nende pätside maitse ei olnud pooltki nii hea, kui oleks võinud oodata ning üle poole palli ma korraga süüa ei jõudnudki.

Kondiitri juurest liikusime ühe tänava võrra edasi ühe pisikese poe poole, kuhu kogu prantslaste poistekamp korraga sisse valgus. Kui neid mõne aja pärast endiselt näha ei olnud, otsustasime tüdrukutega, et järgneme ning muidugi ei leidnud me noormehi kuskilt mujalt, kui õllevaliku juurest erinevaid marke uudistamas. Lõpuks otsustati ära ning kõik ostsid pudeli kohalikku jõulupruuli, mida pärast päikese kätte jõudmist ka kohe proovima hakati. Õnn jäi lühikeseks, kui selgus, et maitse pole kolmandikkugi nii hea, kui oodatud oli. Osa kummutas kähku pudeli tühjaks, enamik korkis pudeli kaasavõtmiseks kinni või üritas mõnele tüdrukule ära rääkida. Igatahes läkastati kõvasti ning ühesõnaga: ei mekkinud.

Pärast lühikest jalutuskäiku kohtusime teistega raekojaplatsil ning sellele järgnes väga lõbus bussisõit koju täidetud eesti, prantsuse, saksa ja inglise keelsete vestlustega.