Happy times III: Hobitegevused

Väike parandus: Sündmused, millest kirjutasin kui laupäevastest, päevast, mil saabusin,võtsid aset hoopis pühapäeva õhtul, kui kirikus ära olime käinud, ning vaja oli kõigiga kokku saada, sest eelmisel (pärislaupäeva õhtul) tahtsid kõik natuke oma peredega aega veeta. Edasi jutustan pühapäeva pärastlõunast ja esmaspäevast.
Kui imestasin, kuidas Daniel kõik nädalaks vajalikud tarvikud väiksesse seljakotti pakkinud on, vastas ta: "Ega palju vaja ei ole." Jah, ei ole tõesti. Eriti kui need vajadused hõlmavad muusika kuulamist, milleks oli Danielil BOSE boombox ning vaba aja veetmiseks üks släkklain, siis on elu väga lihtne.
Teel kirikusse oli Daniel tee ääres järsku midagi huvitavat näinud ning selle peale häälitsenud. Kui küsisime, mis oli, saime vastuseks, et: "Miks seal tee ääres nii palju släkklaine oli?"
Ema: "Ahjaa, seal on üks släkklainipark,"
Võib juba arvata, kuidas mõjub selline uudis tüübile, kes kannab ühte släkklaini endaga kaasas. Tähendab, et me läksime kohe pärast lõunasööki sellesse parki. Õhus oli elektrit.
Kui ratastega kohale olime jõudnud, näisid kergelt tuules vabisevad släkklainid vastupandamatult ahvatlevad välja. Parkisime oma sõiduvahendid, asetasime üleriided nendele varna, Daniel pani pargi keskele oma boombox'i (ala oli umbes 30 korda 20 meetrit, niiet võrdlemisi väike) ning võisime pihta hakata. Peamiselt kukkumisega sel juhul. Jah, oli imelik. Mina olin justkui nagu põhjas olles harjutanud ning Daniel samamoodi, aga näha seda igatahes küll ei olnud. Lõpuks saime mõlemad ikkagi hakkama ühe släkklainipikkuse ilma kukkumata läbimisega ning oma suures uhkuses lugesime pargi kasutusjuhendilt, et kõndisime lastele mõeldud, kõvasti lihtsamatel radadel. Mis seal siis ikka, küll need haavad kunagi paranevad. Lisaks pakkus üllatust, kui erinevad släkklainid tunduvad. Mõtled küll, et vot, selline pingule tõmmatud koormarihm, mis ta siis ära ei ole sellisel tatsuda. Aga näed, võta näpust, igal isendil on oma karakter. Mõni on selline pehmem, nagu sosistaks kohe, et: "Ole minuga õrn, astu tasa, sõber," Teisel jälle ei ole absoluutselt mingit moraalitunnetust, justkui karjudes vastu: "Mine sa ka p*rse, raisk!" Jah, tuleb harjuda. Pole keegi öelnud, et selline hobi lihtne on. Aga ilusad loomad. Pole midagi öelda, on suur au oma jalatallad selliste uhkete elukate kätte usaldada. Ja kui peakski maoli maha käima, siis ega see ei ole ju släkklaini, vaid ikka peremehe süü, et ei osanud eksemplariga õigesti ümber käia. Tuleb tarku võtteid kasutada.
Päikeseloojangu ajal aga ühe lainidevahelise posti peal jälgides, kuidas Daniel, vahel kukkudes, tasapisi harjutab, kuulates head muusikat, mida vahel segas möödasõitev auto ning vaadates ümberringi kõrguvaid mägesid ja kaugustes end laisalt ringi ajavat elektrigeneraatorit, oli üle pika aja jälle tunne, et kõik on täiuslik, et täpselt nii peabki olema. Ning isegi, kui väljas oli kaheksa kraadi sooja, siis, kuna turnimine ajab kere kuumaks, oli küllaltki soe ka teesärgi väel.
Just, teesärk on särk, mida kantakse teejoomisel või selleks valmistumisel. Eriti omane Britannia põlisrahvastele. Ei, ma lihtsalt leian sellise kirjutusviisi natuke ilusama ja eestilikumana ning nagu juba täheldada võis, eestistan ma nii mõndagi. Kui kellelegi ei meeldi, siis, noh, ega ma midagi teha ei saa, kui ei meeldi, siis ei meeldi.
Tähendab, rääkides soojast ilmast, oli tõesti mõnus, eriti veel eestlasele. Olla kolmekümnenda detsembri õhtul väljas teesärgi väel on midagi erilist. Nagu suvel juba.
Oma mõnusa hobitegevuse otsad tõmbasime kokku, kui vaikselt jahedamaks hakkas minema ning jalad juba kergelt kangestusid. Daniel jättis buumboksi kojusõiduks veel oma pusa taskusse käima. Väga praktiline. Tundsime juba, kuidas me ossimise natuke veel kaugemale viisime (ossimine - tegusõna illustreerimaks liiga palju vaba aega ning tihti liiga uuenduslikke maailmavaateid omavate noorte tegevust oma lahtiste akendega autost valju muusika laskmist, osutades sunnitult omamoodi avalikku teenust; tihti lihtsalt valesti tõlgendatud ning negatiivselt kujutatud noored). Väntasime koju ning pärast mõne tunni möödumist edasi Pepesse. Ning sealtoimunust me juba teame.
Kui esmaspäeva "hommikul", kell kolm pärastlõunal ärkasime, läksime, nagu tavaliselt, kahest trepist alla esimesel korrusele ning sõime oma kausitäie hommikuhelbeid. Kuna päike hakkas vaikselt silmapiiri taha vajuma, mõtlesime veel valges välja saada ning ühe jalutuskäigu teha ehk GeoCachima minna.
GeoCaching on ülemaailmne aardejaht, mis on just nii lahe kui kõlab. Keegi kuskil on kuhugi mujale ära peitnud väikese veekindla kapsli, mis sisaldab logiraamatut, kuhu leidja saab kirjutada oma nime ning, kui süda kutsub, teha ka muid märkmeid. Ning neid kapsleid siis jahitakse.
Meie jalutasime kolmsada meetrit mööda tänavat üles ning seal, kus pidi nüüd see cache olema, ei leidnud me midagi. Kui vaatasime ringi, püüdes aardest mingit märki leida, panime tähele, et kõrvalaias seisab suur metallist dinosaurus, ilmselgelt Tyrannosaurus Rex'i kujutis. Keegi oli sellise asja väikestest raudplaatides kokku keevitanud ning me ei saanud teha muud, kui mõelda, kui kaua selline asi aega võis võtta. Oma aarde leidmises aga mitte mingit progressi nähes, lugesime Danieli aiFõunist, et aare on täpsemalt kellegi aia ääres ning, et aia omanik olla cache'i ise paigaldanud ning on kõigist aardejahtijatest seega teadlik. Vaatasime siis õige maja aia ääres ringi ning üritasime möödakäijatest ja nende arvamustest mitte välja teha. Kiikasime aia taha ja alla ja ette ning ühel hetkel oli aia taga aia omanik. Tore tüdruk seletas, et ..tegelikult ei seletanud ta midagi, vaid lihtsalt vaatas, kuidas me oma ülesandega hakkama ei saa. Meie seletasime talle, mida me teeme ja kes me oleme ja et kuidagi raske on ning äkki saab ta ühe pisikese vihje anda, et meie elu natukesegi lihtsamaks teha. "No seal aia ääres on," vastas tema siis muigega. Aga ei läinud minutit, kui me selle imekombel lõpuks leidsime, maskeeritult tänavakivide vahele peidetult. Tõmbasime selle siis tänavast välja ning leidsime midagi huvitavamat kui lihtsalt mingi karbi. Nimelt krüpteksi. Just selle, mis raamatus "Da Vinci kood" nii palju mõistatusi tekitas. Õnneks näitas cachi omanik meile väikese vihjetega paberilipiku kätte. Kui olime sellelt lugenud: "Vastuseks saab olema elukas, mis teid nii marudalt ehmatas..." No muidugi, see jõle rauast dinosarvik. "T-Rex!" Keerasime mõistatuspulga liikuvaid osi, moodustasime vajatud sõna ning tõmbasime krüpteksi sisu välja. Kirjutasime sinna oma nimed, mainisime, et oleme vahetusõpilased, nii laheduse mõttes, ning sulgesime pulga uuesti. Selle võttis enda kätte see tore tüdruk, kes mainis, et peab mõistatust natuke parandama ning pärast seda jätsime hüvasti.
Jalutasime veel rongijaama juures asetseva tiigi äärde ning leidsime põõsast edukalt veel ühe aarde. Kuna mina sellisest asjast varem kuulnud ei olnud, olin väga üllatunud ning lihtsalt pahviks löödud, et selline tegevus eksisteerib. Aga väga mõnus, miski, mis sunnib välja minema ning natuke end liigutama. Väga tervislik.
Vantsisime tagasi koju ning veetsime õhtu juutuubist videosid vaadates, vesteldes ja nalja tehes ehk nii nagu ma kirjeldasin pühapäeva õhtut. Oli natuke lühike, aga mõnus päev. Panime end vaimselt valmis järgmisel päeval toimuvaks aastavahetuspeoks.

Happy times II: Kirikukogemused

Pühapäeva hommikul pidime üle pika aja jälle kell kaheksa üles tõusma, et minna....KIRIKUSSE! Just nii, kirikusse. Ja mitte mingisse tavalisse kirikusse, vaid mormoonide kirikusse ning paljalt see oli juba piisav põhjus kark alla ajada.

Nagu vanasti, tõusin esimesena ning käisin kiirelt duši all, pärast mida äratasin ka oma ungarlase ning riietasin end. Peagi sõime alumisel korrusel juba hommikusöögihelbeid sellesama kolm kuud säiliva piimaga. Tundsime end  kodus.

Vahepeal oli Šveitsist missioonilt koju tulnud üks meie vendadest, kel nimeks samuti Daniel, Mercedes maha müüdud ning Gideon, meie 19-aastane vend, oli valmis saanud oma projektautoga, milleks oli 1994. aasta 900 kuubikulise mootoriga 720 kilo kaaluva roosa Seat Marabella, mis on umbes sama väike, kui suur konservikarp. Et me pidime aga viiekesi autosse mahtuma, oli see lõpuks üpris keeruline ja kitsas olukord. Ehk olla tagaistmel, pressitud isa ja Danieli vahele, võimetu hingama ning oodates pikisilmi juba kiriku silmapiirile ilmumist oli jälle midagi uut.

Kui kohale jõudsime ning veendusime, et kõigil just enda kehaosad olemas on, liikusime pühakoja sisemusse. Tore oli jälle näha kõiki mahedaid inimesi, keda juba suvel tundma sai õpitud. Samuti oli meeldiv näha uusi misjonäre. See ilmselt kõlab juba üpris hirmsalt, nii et ma võtan vabaduse olukorda natuke seletada. Eelarvamusteta mõttelaad on soovituslik.

Mormooni misjonärid peavad käima, või on rangelt soovituslik, et nad seda teevad, missioonil, mis kestab kaks aastat. Kohalikus kogukonnas eksisteerib keegi isik, kes palvetab ning teeb siis pärast vastuste saamist teatavaks, millised noored mehed ja naised kuhu maailma otsa lähevad. USAst võib seega sattuda Koreasse, Columbiasse, Saksamaale, Eestisse - kuhu iganes. Missioonil ollakse ühes kohas vähemalt neli nädalat ning siis võib edasi liikuda. Näiteks viimati sain tuttavaks tüübiga, kes oli olnud Aachenis, Dortmundis ning nüüd jõudis Nürnbergi. Ja kõik nad on väga lahedad inimesed. Ühes kirikuringkonnas on ka alati kaks nais- ja kaks meesmisjonäri ning kui üks neist peab ära minema, tuleb uus tegelane asemele. Igatahes on nad väga kenad inimesed, vahel sööme koos meie pool õhtust, mängime koos võrkpalli ning ajaviiteks räägime kõigest muut. Ja nad ongi täitsa normaalsed noored, me ei palveta kogu aeg ja me ei räägi pidevalt jumalast. Kõik on väga kena.

Pärast avakõnet ja -palvet jagasime endid jällegi erinevatesse tubadesse ning arutasime religiooni olemuse üle.

"Milline seos on teil palvetamisega? Mida olete läbi palvetamise teada saanud või tundnud, Kaarel?" kuulsin küsimust. Mida ma nüüd ütlema peaks? Et ma tegelikult eriti ei usu palvetamisse ega arva sellest suurt midagi? Diplomaatiliselt nüüd!

"Raske küsimus, jah?"

Mina: "Jaaaah, küllaltki..." Vaatasin oma mõtteis oleva sõbra poole. "Daniel, äkki tahad enne vastata?"

Daniel: "Ee, ma ei saanud küsimusest aru," 

Kuna kõik räägivad ikkagi saksa keeles, mitte inglise keeles nagu suvel, siis on vahel endiselt keeruline. Pole ime.

"Kui tihti sa palvetad?"

"Aa...ma ei palvetagi," oli vähemalt Daniel endas kindel.

"Ahah, okei," ei suru keegi midagi peale. "Aga on sul üldse kindel religioon?"

Daniel: "Ma olen rohkem lihtsalt spirituaalne, ma mediteerin näiteks,"

Ja nii läks see edasi, kuni mu ungarlasest sõbrale öeldi, et ta võiks proovida endale mediteerimise ajal mingi kindel küsimus esitada ning vaadata, kas saab mingi vastuse osaliseks. Daniel ei olnud eriti vaimustatud. Hiljem, kui tund oli läbi, mainis ta: "Kurat, Kaarel, miks sa minu käest küsisid? Ma mõtlesin parajasti, miks puu-uksed niisugused välja näevad."

Pärast seda jätkasime oma tavalist kirikutalitust: kuulasime inimesi rääkimas, laulsime ja püüdsime mitte magama jääda, sest see ei ole ikkagi päris meie asi. Meie mediteerime.

Nelja tunni pärast olime kodus tagasi ning ülejäänud pühapäeva veetsime mõnusalt YouTube'ist videosid vaadates ning niisama jutustades ja pulli tehes, vältides oma tubades külmumist. Toatermomeeter näitas kolmeteist kraadi.

Happy times I

Kui jõulupühad rahulikult mööda olid saadetud, jõudis järg suurte aastavahetuspidustusteni. Ning nendeks sõitsid mitmed kunagised keelelaagrivahetusõpilasõed ja -vennad jälle väikesesse Neumarkti linna kokku. Oleksin tahtnud öelda kõik, kuid üheksast oli kohal ainult neli, väljaarvatud muidugi Mert, kes juba kaks nädalat pärast lahkumist sinna otsaga tagasi oli jõudnud. Eks tuleb igasugu asju ette.

28. detsembril ajas Papa ennast kõvasti varem üles, kui ühele ristiinimesele laupäeva hommikul kohane oleks. Samal ajal, kui mina sõin oma hommikust kausitäit müslit, pani Papa juba auto sooja, et mind Eutinst kell 7.28 lahkuvale rongile viia. Tõmbasin saapad jalga, viskasin oma selja- ja rüperaalikoti õlgadele ning asusime teele. Rongijaamas embas Papa mind veel, soovis head reisi ning jättis mu seejärel oma transpordivahendit ootama.

Kui mu veripunane rong lõpuks saabus, ronisin rõõmsalt pardale ning otsisin endale sobiva koha, mis juhtus olema esimeses vagunis, akna all. Sättisin kogu oma reisipagasi mugavalt jalgade vahele ning ootasin vaikselt liikuma hakkamist. Poole tunni pärast otsisin Lübecki suures peavaksalis õiget perrooni, mis viiks mind õigele rongile. Pärast veel ühte tundi kordasin sama protseduuri Hamburgis. Sel juhul, aga otsisin juba ICEd ehk Inter City Express rongi, mis lausa tuiskab läbi maa nagu läbi maa tuiskav kiirrong ehk siis üsna käbedalt.

Kuna teadsin, et olin reserveerinud endale koha akna all, siis liikusin kitsas, kuid väga modernses ja mugavas vahekäigus vaikselt edasi. Lugesin numbreid: "33..34..35-" ja minu kohal istub vanem naine. "Oi, kas see on Teie koht?" kostis ta ning hakkas end juba püsti ajama, kui vastasin, et ei ole hullu, las olla. 

Pakkisin oma seljakoti ning palju rohkemat, kui arvutit sisaldava sülearvutikoti peakohale riiulile ning istutasin end sinisele toolile. Avastasin, et minu "akna alune" koht oli tegelikult akende vaheline ning välja niikuinii midagi näha ei olnud, nii et kõik oli hästi. 

Kuna Eutinist väljus hommikune rong juba ammu-ammu, otsustasin olude sunnil veidikeseks silma looja lasta. Üles ärgates olime juba parasjagu Saksamaad edasi liikunud ning, kuna suu marudalt kuivas, võtsin jalad selga ja patseerisin maismaatranspotööri teises otsas asuvast restoranvagunist vett ostma. Pärast umbses väikses ruumis vaikselt lämbumist oli ka toatemperatuuril vesi lausa taevalik. Tagasi oma kohale jõudes avastasin, et ka minu kõrval istuv proua on ärkvel ning lootsin, et ehk annab veel kodanikuga mõistlikku dialoogi arendada. Küsisin siis õhinal:

"Kuhu sõidate kah?"

"Oh, (sisesta linna nimi sisseütlevas käändes) teate,"

"Oo, midagi tähtsat?"

"Mul sõbranna suri ära, ma lähen nüüd ta autot ära tooma,"

Ja järsku ei olnud mul enam aimugi, mida ma ütlema peaks. Ei osanud sellist sündmuste arengut justnagu oodata.

"Aa, oi, oijah.."

"Jaa, eks ta ole. Mis sa ikka teed,"

"Hmm, jaa-jaa"

Õnneks otsustas tädi ise morbiidse teema uuega asendada ning päris:

"Olete Münchenist?"

"Ei, tegelikult olen hoopis vahetusõpilane...Eestist,"

"Ohhoo, ma ei saanud arugi."

"Aitäh, jah!"

"Palun, palun! Kuhu Te siis sõidate kah?"

"Nürnbergi kanti, teiste vahetusõpilastega uut aastat vastu võtma."

"Ahaa, aga kui palju teid siis on?"

"Oh, vähem kui võiks, aga üks türgi poiss, kaks rootsi tüdrukut, üks ungari poiss ja mina...ja muidugi mõned meie saksa sõbrad."

"Oi, täitsa rahvusvaheline seltskond ju."

"Jajaa, eks ta ole."

Pärast seda taandus kahekõne veel mõnele üksikule lausele ning peagi pidi proua maha minema. 

"Noh, head aega siis!"

"Jah, head aega! Kõike paremat!"

"Tschüss!"

"Tschüss!"

Ning edasi sõitsin ma üksinda.

Ülejäänud teekonna suikudes hakkasin vaikselt Nürnbergi jõudma, tähendab tuli aeg viimaseks rongivahetuseks. Võtsin siis istet kahekorruselise raudruuna ülemisel korrusel. 

Hakkasin tasapisi Neumarkti jõudma ning otsustasin oma kallile Merdile igaks juhuks sõnumi saata, et ma olen nüüd tõesti kohal. Vastust ei tulnud, aga kohe olin ka jaama saabumas, nii et vahet väga ei olnudki. Kell oli 12:34, kui ma oma pakkidega masinalt maha ronisin ning tasakesi trepist alla kobistasin, et maa-all turvaliselt teisele poole perrooni saada. Ja juba ma nägin, kuidas Mert mind silmadega otsib. Embasime teineteist mehiselt ning Mert kinkis mulle kohe tervitusšokolaadi, maasikatäidisega ja puha. Panin tähele, et sõber on ennast kulmuneedi näol natuke augustada lasknud. Ei oleks osanud arvatagi. Võtsime veel ratta, mille see tore türk ekstra minu jaoks kaasa oli toonud ning jalutasime kolm kilomeetrit minu keelelaagri pere koduni Pöllingis ehk ühes Neumarkti linnaosas. Vestlesime teel olles Saksamaal veedetud ajast ning vahetasime muljeid.

Mert: "Vahepeal ma lihtsalt ei viitsi kooli minna, tead. Hommikul ütlen, et head päeva ning lähen ja teen linnas midagi või viskan kohe voodisse pikali."

Mina: "Ahah, väga mõistlik sinust,"

Mert: "No üldse ei viitsi ikka vahel, tead."

Olles mu endise kodu uksele koputanud ning väga sooja, kallistusterohke tervituse osaliseks saanud, otsustasime ka peagi saabuvale Danielile vastu minna. Samal ajal kui mina oma pagasit kolmandale korrusele tarisin, vestles Mert oma parimas saksa keeles mu ema (ma ei hakka HOST-emade ja HOST-vendadega ja HOST-isadega jamama, ema on ema ja isa on isa), Birtega, mis kummalisel moel ka toimis. Kui olin uuesti elutoas maa peal, ütles ema, et ta olla just Danieliga rääkinud ning, et ta pidi iga hetk saabuma, mis tähendas, et me pidime Merdiga kohe Pöllingi rongijaama vantsima. Ja kui me seda vana tonti (sõpra) juba nägime, siis oli peaaegu nutt valla. Aga embasime uuesti mehiselt ning Daniel võttis oma poolaasta tagasiteel kokku.

Et me pidime ikkagi pärast nii pikka aega uuesti tähistama minema, siis saime kohe samal õhtul kokku mehhiko restoranis Pepe, mis on üks meie kahest lemmikkohast Neumarkti linnas. Teiseks on austraalia-iiri pubi Kangaroo Inn. See on ka väga meeldiv. Igatahes oli uskumatult tore kõiki uuesti näha. Või siis kõiki, kes tulnud olid, see tähendab, et Elvan, Dima, Ebba ja Akseli jäid mingitel kindlasti mitte kojujäämiseks piisavatel põhjustel koju. Ja nii võis selle pisikese söögikoha pisikese laua tagant leida minu, Danieli, Merdi, Rebecka ja Fanny ning meile tuttavad õed, Samira ja Taliessa. Meie poistega saabusime natuke hiljem ning teised olid juba oma jooke nautimas. Viskasime üleriided kähku varna ning muretsesime endalegi esimesed klaasid keelekastet.

Kuna olin põhjas kõvasti harjutanud, otsustasin end proovile panna ja tellida endale kõige vürtsikamat toitu, mida parajasti saada oli. Sõõnud sellest teravast pastast omajagu, pidin nentima, et pole paha, Schleswig-Holsteini liidumaa poest saadavad vürtsid on mind hästi treeninud. Mekkis küll. Ka teised ei hoidnud tagasi ning nii tellis Daniel vahvleid ja jäätist, Fanny ja Rebecka veel kooki ning Samira uue klaasitäie veini. Kõik oli kena.

Kui kõik juba mõnusalt einestanud olid, ning kõigil oli tuju laes, otsustasime mängida "seda mängu "Inglourious Basterdsist"". Ehk siis seda mängu, kus kõik kirjutavad ühe kuulsa tegelase nime paberilehele, annavad paberi edasi, misjärel need siis tatiga otsaette kleebitakse. 

Kes kurat mõtles laubale nii loomingulise nime nagu "otsa esine"? Mida asja? 

Igatahes teavad kõik seda mängu kui "see mäng "Inglourious Basterdsist"", isegi, kui sel ka päriselt mingi nimi on. Naerda sai lõpuks ikka korralikult. Olin Rihanna. Danielil läks väga kaua aega enda tegelase välja mõtlemisele. Kui ta oma tegelasest vahekokkuvõtet koostas, oli tema suust kuulda: "Ma olen kiilakas actionfilmi näitleja, kes ei ole Vin Diesel, olen aga sündinud Saksamaal ning olin abielus Demi Moore'iga.....KES ON DEMI MOORE? Mul pole aimugi." Lõpuks me enam ei suutnud seda kannatada ning ütlesime, et ta tegelane mängis visa hinge filmis "Visa hing".

Daniel: "......hmm,"

Meie: "Nimi algab B-tähega!"

Daniel: "Eee..."

Ma ei suutnud enam ning ütlesin, et selle järgi tuleb "...ruce!" ning siis hakkas Daniel naerma ning isegi, kui võis mõelda, et ta juba teadis, lisasime igaks juhuks "WILLIS!" veel juurde. Naersime veel kõhutäie, andsime igatsevale kelnerile ta paberi ja pastakad tagasi ning maksime arve. Jalutasime jahedasse öhe. Merdi isa oli juba ukse ees ootamas ning pärast trepilt alla hüppamist ning tema märkamist pidin kinnitama, et ma olen ikkagi kaine. Ütlesime head ööd ning meie Danieliga vurasime oma ratastel koju oma võrdlemisi külmadesse aga väga pehmetesse vooditesse tuttu.