Hea samariitlane I

Vahepeal juhtub, et seiklustesse sukeldumiseks tuleb oma nina ühel päikselisel päeval lihtsalt ukse vahelt välja pista. Ja just nii juhtuski.
Laupäeva hommikul otsustasin ärgata varem, kui muidu koolivaheajal kohane. Ning, kui ma seda juba mainisin, pean tutvustama Saksamaa koolisüsteemi.
Praegu kestab kahe nädala pikkune lihavõttevaheaeg, mis algas 11. aprillil ning mis on ekvivalentne Eesti koolilaste kevadvaheajaga. Kuna Saksamaa koosneb liidumaadest ning kuna me teame, et neis maades elab kokku umbes 81 miljonit inimest, siis võib ette kujutada, et kui kogu see mass hakkaks korraga puhkusele sõitma, oleks kõik kiirteed pehmelt öeldes umbes. Ning just täpselt sellepärast, et soodustada sujuvat liiklust Autobahnil, on erinevate liidumaade koolivaheajad erinevatel aegadel. Näiteks kestis Schleswig-Holsteini kui põhjapoolseima liidumaa suvevaheaeg eelmisel aastal võtab aset 24. juunist 3.augustini, samas kestis Baierimaa kui lõunapoolseima liidumaa vaheaeg 31. juulist 11. septembrini. Muidugi ei saa siinkohal märkamata jätta ka selle vaheaja pikkust, milleks on kahjuks kõigest kuus nädalat. Ma ei mõista, kuidas nad hakkama saavad... tõenäoliselt, sest aasta jooksul on paar lisapuhkusenädalat, millest meiekuulnudki ei ole. Tähendab, aasta jooksul on veel nädalane sügisvaheaeg oktoobri lõpus, nagu meil, kahenädalane jõuluvaheaeg, nagu meil, ning siis veel Pfingstferien, kaks vaba nädalat juuni keskel. Lisaks, kuna Baierimaa on kõige religioossemate inimestega ning seega kõige rohkemate puhkusepäevadega liidumaa, on siin veel üks nädalapikkune Fashingsferien märtsi lõpus. Selline puhkuserikkus tasakaalustab veidi suvevaheaja lühisust, kuid endiselt on isegi Baierimaal koolislastel vähem vabadust, kui Eestlastel ehk siis 15 ja 17 nädalat vastavalt.
Niisiis ärkasin ma tavalise poole ühe asemel lausa kell üheksa ning otsustasin veeta päeva olles produktiivne: kirjutada blogi, käia rattaga sõitmas, mediteerida, lugeda ning korda saata veel tuhat muud asja. Pärast ebaõnnestunud meditatsioonikatset tundus olevat aga õige aeg minna rattaga väiksele tuurile.
Otsisin siis oma laimirohelise ratta garaažist välja ning andsin tuld. Ilm oli ilus ja päike paistis, kui ma mööda metsateed mäest alla sõitsin ning mõnusal tuulel oma juukseid sasida lasin. Kuidagi poeetiliseks kisub. Sel hetkel mõtlesin ma, miks küll on libedaohtu sümboliseerival liiklusmärgil auto taga näha kahe asemel kolme libisemisjutti. Peagi tulin ma järeldusele, et tõenäoliselt sellepärast, et kaks jutti oleksid liiga sarnased SS-i sümbolile. Ja selline asi ei läheks Saksamaal mitte. Aga see on muidugi ainult minu teooria, või noh, loogiline ju oleks.
Sõitsin siis rattaga mäest üles ja alla ning pean mainima, et vahel võis end juba täitsa Lõuna-Eestis tunda, ainult selle vahega, et tõusud ja laskumised on veidi järsemad. Lausa nii järsud, et ma pidin tõesti ratta seljast maha tulema ja seda käe kõrval lükkama, et künka otsa saada. Ja mina arvasin, et ma jõuan veel rattaga sõita.
Tegin ühele kõrgendikule jõudes metsa ääres peatuse ning viskasin ümbritsevatele maadele pilgu peale. Ning nagu ma juba kirjeldasin, küla külas kinni, iga kilomeetri tagant üks majade kogumik. Kuskil kaugemal on näha kiirtee autodevoogu ning künkalisel maastikul vaheldub mets aasade ja põldudega, millest osadel õitseb erekollane raps.
Kuna kuna mu seljataga leidsid end värskelt lehte läinud helerohelised sarapuupõõsad, mõtlesin, et kuidas küll nii isuäratava välimusega lehed maitsta võivad. Noppisin paar lehte prooviks ning lasin hea maitsta. Kergelt mõrkjas maitse muutub aeglaselt mesimagusaks ning pärast allaneelamist tekib suus värske mõnus tunne nagu oleks moment tagasi hammaste pesemisega lõpetanud. Sõin veel paar peotäit ning jätkasin vaimustatult oma teekonda läbi mitmete väikeste asulate. Sel hetkel märkasin ma ka, et kõigil küladel on peaaegu sama ülesehitus või vähemalt mingid kindlad asutused.
Esiteks leiab igast õigest külast Gasthofi ehk kõige tavalisemat sorti magamisinstitutsiooni siinmail. Ühest sellisest hoonest võib leida lisaks numbritubadele ka väikese kõrtsi: Bierhofi, kus hea õlle kõrvale võib nosida ka Baieri traditsioonilist soolakringlit, mis muidu ilma keelekastmeta alla ei lähekski. Kuna lõunapoolsetes liidumaades mängib religioon igapäeva elus natuke tähtsamat rolli, eriti katoliiklus, siis leiab igast asundusest ka väikese kiriku, kus siis igal pühapäeval võtab aset väike jumalateenistus. Lisaks on ühes külas vahel veel üks pisike pangakontor ning tilluke pagariärigi. Ning muidugi palju maju, mille omanikud oma ilusate aedade eest väga suurt hoolt kannavad.
Jõudsin otsaga Neumarkti ja Nürnbergi vahelisele maanteele, kus pidin kahe linna vahel otsustama. Kas sõita tagasi koju ning jääda oma tuuriga rahule või siis sõita ilma pikka aega söömata-joomata olles Nürnbergi poole? Ning muidugi otsustasin ma pärast kodu poole sõitma hakkamist, et ei saa nii ilusal päeval lasta raisku minna ning pöörasin ikkagi otsa ringi ja sõitsin suurlinna poole. Ja ma leidsin lisaks ühe väga ilusa tee.
Kitsas kruusatee kulges keset metsa ühe kena kanali kallastel, kus sõita oli tõesti lust. Lisaks kulges teekond ka pidevalt allamäge, nii ei tulnud isegi eriti vändata. Ja nii sõitsin ma kilomeeter kilomeetri järel nautides suurepärast laupäeva. Inimesed tulid naerul nägudega vastu, kalamehed hoolitsesid oma mitmete õngede eest ning aeg-ajalt sõitsin minust mööda professionaalsed jalgratturid oma professionaalse varustuse ning professionaalsete jalgratastega. Oli ilus. Kuni..

Videoülekanne Baierimaa aasadelt

Ning nüüd, esimest korda blogi ajaloos on võimalus vaadata minu päris enda tehtud videot, mis on üpriski naljakas. Põhiliselt sellepärast, et see oligi umbes seitsmes tõsine katse midagi öeldud saada. Ma arvasin tõsimeeli, et kaamera või siis telefoni ees rääkimine on veidi lihtsam, aga ei. Päris raske on. Näeb välja, nagu näeb, ma ei jõudnud enam seal külma tuule käes passida, sest sooja oli ainult kümme kraadi. Loodan, et suuremat hukkamõistu ei tule..

Ja kahjuks ei andnud tundidepikkune menetlemine tulemusi ning jõudsin järeldusele, et video jääb YouTube'i. Tundub nii kahtlaselt avalik, aga palun: Saksamaa vahetusaasta hädine esmaülekanne

Prantslased

Ja ükskord ikka algab aega, mil see blogi ka tänapäeva jõuab. Lõpuks on see aeg käes, enam pole vaja oodata. Niisiis.
Arvutiekraanitagusest aknast avaneb vaade tumedale mägisele Baierimaa maastikule. Pärast ebamäärast jaanuari ja poolt veebruari jõudsin otsusele vahetada elukohta ning kolida ülejäänud ajaks tagasi oma keelelaagripere juurde. Elu läheb edasi, ei ole hullu. Praeguseks hetkeks olen ma ka siin juba kaks kuud veetnud. Muidugi mõista on vahepeal terve rida huvitavaid sündmusi aset leidnud, kuid praegu jään ma just viimasesse nädalasse ning meenutan ülejäänut hiljem.
Mingitel minule teadmata olevatel põhjustel elab meie kodus hetkel kolm prantslast, üks neist isegi minu toas põrandal. Selgus, et meie koolide õpilased hoiustavad endi juures lausa neljakümmet viit baguette'i-sööjat. Ning kuna mul see võimalus oli, sõitsin ma koos nendega rõõmsalt ekskursioonidele kaasa, jättes kooli oma rada jooksma.
Hommikul tuli meie kasuema koos Jeremy, Arnaud, Louis ja minuga bussipeatusesse kaasa, et seletada nii bussijuhile kui prantslastele, millise pileti nad ostma peaksid. Neumarkti ühistranspordiliinidel on valikus tavapilet linnasiseseks sõiduks hinnaga 1,70 €, päevapilet üksikule inimesele hinnaga 3,70 € ning päevapilet mitmetele inimestele korraga hinnaga kes-teab-kui-palju, aga tõenäoliselt palju.
Tuleb nentida, et ühistranspordi hinnad on siin Eesti omadega võrreldes küll tapvad. Näiteks busspilietid. Tartus maksab linnaliini bussipilet minu teada euro, vahe on, kui mu matemaatika mind ei peta, 1,7 kordne. See juba on midagi. 1,70 eurost hinda kannab ka rongipilet Neumarktist Pöllingisse, kui vahemaaks on kõigest kolm kilomeetrit. Kui ma õigesti mäletan, sain ma kunagi sõita bussiga kaheteist krooni eest Elvasse, mis asus kolmeteistkümne kilomeetri kaugusel. Rongipiletitest veel pisut. Neumarktist Nürnbergi maksab pilet lausa 7,20 € - vahemaaks 35 kilomeetrit. Eestis maksab pilet Tartust Tallinna 8,90 € - vahemaaga 180 kilomeetrit. Ma arvan, et numbrid räägivad iseenda eest, ühistransport on Saksamaal kallis.
Ostnud lõpuks üksikpiletid ning jõudsime hilinemisega kooli, kus meid toredad prantsuse poisid juba ees ootasid. Surusime kätt ning mina mõtlesin, et kuhu küll põsemusid jäävad. Sain aga vastuse: kui tüdrukud saabusid, siis musidest puudust ei tulnud. Tähendab, tüdrukud musitavad nii tüdrukuid kui poisse, aga poisid ainult tüdrukuid. Poisid suruvad omavahel tõesti ainult käppa, isegi kallistamist ei ole.
Startisime bussiga Nürnbergi suunas ning sõitsime suurest veel edasigi, kohta nimega Rothenburg ob der Tauben. Ja suurepäraselt säilinud keskaegse väikelinnana on see oma õdusate tänavate, rohkete vahitornidega palistatud müüri, võimsa kiriku ning romantilise atmosfääriga tõeline Saksa pärl. Ma olin täiesti pahviks löödud, kui avastasin tänava tänava järel seda erakordselt muinasjutulist linna, mille sarnast ma siin tõesti varem näinud ei ole. Või õigemini, mille sarnast ma kuskil varem näinud ei ole. Ma lihtsalt armusin. Ja selgus, et ma polnud ainuke. Kui kõndisime oma grupiga parajasti väikelinna raekoja ukse poole, jooksis minust mööda tüdruk, kes paaniliselt oma nägu nii oma jope kui juuste kui kätega varjata üritas. Talle järgnes kari tüdrukuid ning jägmisel hetkel pani käe mu õlale Arnaud, kes teatas katkises, kuid ilusa pranstuse aktsendiga inglise keeles: "See tüdruk armastab sind." Minul venis suu naerule ja vastasin lihtsalt, et see käis küll kähku. Ohjaa, prantslased armastajad.
Raekoja tornist avanes muidugi kirjeldamatu vaade punastele katustele ning ümbruskonnale.
Jalutasime tänavatel ringi ning ronisime mingil hetkel linnamüürile ning mööda sel asetsevat platvormi ringi käies  jällegi ilmatu palju pilte, kuni jõudsime lõpuks mänguväljakule, kus sai nii lõunatatud, kui ronitud, kui kõigi poistega jalgpalli mängitud.
Sealt edasi liikusime läbi Saksa jõulumuuseumi ja sellele vastanduva kriminaalmuusemi. Mõlemas või nii mõndagi huvitavat näha. Nagu näiteks leidus viimatimainitus selline rauast puur, mille silt mulle kohutavalt nalja pakkus.

 Pildi kvaliteet ei ole küll kiita, kuid sildil seisis: Sellel puuril olid põrandal orad ning sinna pandi:

* laimajad ja halvad ja jumalata inimesed

* naisvargad ja prostuudid

* pagarid, kes küpsetasid liiga väikest leiba

Ma ei saanud midagi parata, aga kõigile nendele väikest leiba küpsetavatele pagaritele mõeldes venis suu tõesti muigele. Tuli tunnistada, et see oli ikka naeruväärne. Ei olnud vist kerge sel ajal pagar olla. 

Suvaline fakt, mida ma just blogist kõrvale kaldumise tulemusena lugesin: "Loode-Gröönimaa Thule asunduse elanikud on igasugusest tsivilisatsioonist nii kaugel, et kuni 19. sajandini pidasid nad endid maa ainsateks elanikeks."

Pärast muuseumikülastusi oli meil vaba aega. Voolasime kohe sisse ühte pagaripoodi, kus müüdi kohalikku küpsetist Lumepalli. See kujutas endast esindusliku lumepalli suurust kokkukägardatud taignast vorbitud küpsist. Ning kogu pagariäri oli just sellele ühele küpsetisele spetsialiseerunud. Tähendab, et mitmed pikad riiulid oli täis ainult Lumepalli kõikvõimalike versioonidega. Mina tulin poest välja pistaatsia-nugati- ja originaallumepalliga ja valmistusin neid mõlemat kohe kugistama. Ning pidin kohe ka pettuma, sest nende toredate pallikeste valmistamisel oli kasutatud palmiõli. Fakt, mis mulle liiga hilja meelde tuli. Olin poes näinud müügil vilksamisi Lumepalle, mis on tehtud "Palmiõli asemel võiga!", aga kuidagi ei ühendanud ära, et see tähendab, et kõik ülejäänud tõesti on taimse õliga valmistatud. See tähendas muidugi, et nende pätside maitse ei olnud pooltki nii hea, kui oleks võinud oodata ning üle poole palli ma korraga süüa ei jõudnudki. 

Kondiitri juurest liikusime ühe tänava võrra edasi ühe pisikese poe poole, kuhu kogu prantslaste poistekamp korraga sisse valgus. Kui neid mõne aja pärast endiselt näha ei olnud, otsustasime tüdrukutega, et järgneme ning muidugi ei leidnud me noormehi kuskilt mujalt, kui õllevaliku juurest erinevaid marke uudistamas. Lõpuks otsustati ära ning kõik ostsid pudeli kohalikku jõulupruuli, mida pärast päikese kätte jõudmist ka kohe proovima hakati. Õnn jäi lühikeseks, kui selgus, et maitse pole kolmandikkugi nii hea, kui oodatud oli. Osa kummutas kähku pudeli tühjaks, enamik korkis pudeli kaasavõtmiseks kinni või üritas mõnele tüdrukule ära rääkida. Igatahes läkastati kõvasti ning ühesõnaga: ei mekkinud. 

Pärast lühikest jalutuskäiku kohtusime teistega raekojaplatsil ning sellele järgnes väga lõbus bussisõit koju täidetud eesti, prantsuse, saksa ja inglise keelsete vestlustega.

Pood, kust kõik rõõmuhõisetega õlut läksid ostma, ainult selleks, et hiljem pettuda.

Mööda linna sõitis ringi selline väike lõbus auto, mille juht kõigile tahtjatele väikese tuuri tegi.

Seesamune Lumepall.

Jõulumuuseumi ees seisvale autole oli raske vastu panna, eriti peale seda, kui õpetaja ütles, et ta võib minust "ühe pildi ju teha".

Raekoda jällegi, iga linna kõige tähtsam hoone. Kui Rathaus'i ei ole, pole mingit linna.

BMW - the Ultimate Driving Machine (BMW ei maksnud mulle selle reklaami eest).

Kui võimalus avanes, pildistasime müürilt inimeste ilusaid tagahoove, mis kohe rõkkasid kevadest.

Ilus kunagine haigla.

Sillaidüll.

Oli tõesti kena sild.