Rääkis degusteerija

Teadaanne: Nagu ilmselgelt näha on olnud, kasutan ma omavoliliselt paljusid Mart Juure, Andrus Kivirähki või MärtSeppjaOttAvandi Tujurikkujast pärit tsitaate. Kuna olen nende suurepäraste humoristide väga suur austaja, siis suur lugupidamine neile minu poolt ning loodan, et kui Te suurekaliibrilised humoristid juhtute seda blogi mingi enneolematu ime läbi lugema läheb teile igasugune respekt ning loodan, et hea huumori nimel ei teki  sellest mingeid probleeme. Pealegi oleks "ilge jama" kõigi nende "plagiaadihakatiste" blogist eemaldamine.

Kui ma üleeile klassiuksest sisse astusin, siis pidin hilinemise eest vabandama...oma õpilaste ees.

Igal 20. detsembril toimub mu koolis keeltepäev, üpris suurejooneliselt veel. Kui mu õpetaja juba novembri lõpus minu käest küsis, kas ma äkki saaksin väiksematele kunagi natuke eesti keel õpetada, vastasin muidugi jaatavalt. Ilma pikemalt mõtlemata arvasin kohe, et ju on mõni tund lihtsalt ära jäänud ja nüüd nii naljapärast oleks ju tore samal ajal mingit muud keelt õppida. Ei tulnud üldse pähegi mingi muu variant. Toimus aga midagi hoopis grandioossemat.

Minu ülienergilise ladina keele õpetajast klassijuhataja organiseerimise all leidis aset Sprachenschnuppertag ehk keelepäev (Google translate andis mulle küll tõlkena rääkis degusteerija, aga terve mõistus ütleb, et seda kasutada oleks kuidagi vale). Detsembri alguses saatis seega ta kutsed ilmselt väga paljudele inimestele (lapsevanematele, oletasin), et leida dotsente, kes kõiksugu võõrkeeli õpetaks. Ning tuli välja, et selliseid inimesi oli päris palju. Afgaani keel, jaapani keel, vanakreeka keel, serbia keel, türgi keel, hiina keel, vene keel (eriti eksootiline), norra keel ja eesti keel olid lõpuks valikus ja tõenäoliselt jäi paar veel nimetamata.

Igatahes vabandasin ma siis hilinemise pärast ning seejärel valgusime kõik klassi, tervelt kümnekesi. Hääleke mu südames oleks rohkematele inimestele tahtnud meie ilusat keelt õpetada. Istusime siis maha ning mina otsisin välja lehe, millele olin eelmisel õhtul kiirelt eestikeelsed väljendid kribinud. Mitte seepärast, et ma oma emakeelt enam üldse ei oska, vaid pigem sellepärast, et kui hakata mõtlema, kuidas oma emakeelt võõrkeelena õpetada, siis ei oska nagu kusagilt peale hakata. Nii et õnneks andis mulle speakestonian.co.uk mulle kõik eestikeelsed väljendid, mida mul vaja võiks minna nagu "Kuidas sul läheb?" või "Täna on päikeseline ilm," või "Mitu džiipi su isal on?" või midagi muud vajalikku.

Kolm tundi läks nagu lipsti ning hiljem mõistsin, et kui ma kunagi õpetajaks tahan saada, pean veel palju harjutama. Kellaaegade juures meenus midagi vajalikku tutvustamisest ning siis jälle

ilmast, niiet lõpuks õpetasin ma kõiki teemasid üheaegselt. Samuti õpetasin ma neile selgeks pikima eestikeelse sõna, milleks on Wikipedia sõnul sünnipäevanädalalõpupeopärastlõunaväsimus. Teine näide võiks olla ka isaspaabulinnusabakattesulesilmamunavärvivabrikukuldväravaauvahtkonna-ülemapühapäevajakirinnataskusisevoodrivahe, aga ma ei ole muidugi päris kindel. Kui mõnele keeleliselt minust intelligentsemale indiviidile tundub see häirivana, siis oletan, et mingil hetkel sellest ma ka kuulen. Mis kasu on info levitamisest, kui levitatakse valeinfot? Mitte mingit, ütlen ma. Aga ma kaldun teemast kõrvale.

Naerda sai õpetamise ajal tõesti kõvasti. Eriti siis, kui ma teatasin, et sõna Nacht kõlab eesti keeles sellise lihtsa häälitsusena nagu "öö". Natuke jubedam hetk oli, kui tegin teatavaks, et Eestis süüakse jõuluajal verivorsti. Tavaline reaktsioon on erinevate grimasside tegemine, vähemalt saab selgeks, kui mitme moel inimesed oma nägu väänata suudavad. Väga huvitav.

Ühe vahetunni ajal saime kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas kokku ning tegime kõigi dotsentidega koos ühe suure grupipildi. Kõik toredad asendusõpetajad, kaasaarvatud mina muidugi, said karbi maitsva Milka šokolaadiga ning ilusa punase roosi. Šokolaadikarbile oli läbipaistva teibiga veel diskreetselt kaks kommi kleebitud. Ilmselt pidid lisakommid tagama selle, et kõik ikka järgmine aasta tagasi tuleks ning karjuva lastekarja ees mõnest oma eluaastast lahti ütleks. Odav trikk küll, aga väike pistis ei tee kunagi paha. Lisaks ilutses kommikarbi ümber veel ilus punane lint, see andis viimase vajaliku lihvi ning mulje jäi tõesti väga kena.

Kui kõik läbi oli, tulime uuesti kooli sööklasse kokku ning vahetasime muljeid. Tundus, et kõik jäid väga rahule ning lubati ka kindlasti järgmisel aastal tulla. Siis sain teada, et enamik neist asendusõpetajaist olid seda keelepäeva juba mitu-mitu aastat vedanud. Uskumatu, mida üks šokolaadikommikarp suudab.

Lõpetuseks, sõime kohvi-teed ning jõime erinevaid jõulustritsleid samal ajal arutades, milliseid meetodeid keegi õpetamisel kasutab. Ning sel ajal kui Serbia proua seletas, kuidas tema räägib alati Nikola Teslast käis PRÕKS! ja laud oli kohvi täis. Hiina härra oli, võib oletada, ilma mingi tagamõtteta, oma plasttopsi kohviga täitnud. Ilmselgelt ei olnud see kuumade jookide vastu tolerantne. Elus tuleb tõesti kõike ette.

Kõigile keelehuvilistele: pikim sõna saksa keeles, mis ka sõnaraamatus ilmus oli kuni 2013. aasta seadusemuudatusteni Rindfleischetikettierungsüberwachungsaufgabenübertragungsgesetz. See kujutab endast seadust, mis sätestab veiseliha sildistamise jälgmist. 

Lisaks: mu vanaisa nimi on Wolfram. Kui see ei ole hardcore, siis mina küll ei tea mis on.

Jõulumeeleolu

Täna juhtus olema viimane koolipäev. Või viimane mõistlik vähemalt, sest homne on väga lühike.

Rattasõidust jällegi kord hingeldades klassi jõudes istusin oma armsa grupilaua taha maha ning pärast õpetaja saabumist nautisin kaks tundi oma mõtete mõtlemist. Samal ajal oli minu klassikaaslastel saksa keel ja matemaatika. Väga huvitav oli. Kuna kolmandast tunnist alates kirjutasid kõik peale minu ladina keele arvestust, siis oli mul jälle aega midagi lahedat korda saata. Otsustasin oma vanaemale ühe toreda jõulukirja kirjutada. Lisaks kogu aeg blogis vabandamisele, pean ma ka kogu aeg tema ees vabandama, et ma jälle nii kaua midagi paberile saanud ei ole. Aga käsitsi kirjutamine on ka hoopis teine asi, hoopis hirmsam. Seal ei kannata ju midagi äragi kustutada, kui sõnad sassi peaks minema või esialgne mõte tobedaks muutub: rikuks kirja väljanägemise ära.

Igatahes juhtus kirjutamise ajal minust mööda hiilima meie filosoofia õpetaja. Mees, kes olla kuus aastat Helsingis elanud ja saksa koolis õpetanud ning isegi, kui ta tegelikult on puhastverd sakslane, näeb ta väga soomlase moodi välja. Ehk nii nagu tal oleks palju raha ning võiks oodata, et iga hetk libiseb üle ta huulte perkele või saatana või mõni muu ilusa kõlaga soomekeelne sõna. Tõenäoliselt Soome lihtsalt muudab inimeste välimuse selliseks. 

Igatahes, lisaks kõigile oma õpilastele Soomes aset leidnud lõpututest seiklustest rääkimise vahepeal küsib ta ka minu käest alati, kuidas ikka see või too sõna eesti keeles on. Nii et seekordki alustas ta trepist alla minemise asemel juttu:

"Kuidas on eesti keeles näiteks international?" Esitades küsimuse, mille ta minult tegelikult juba kord küsinud oli.

- "Rahvusvaheline,"

- "Väga huvitav. Vot soome keeles on see kansainvälinen. Et kansain on rahvas ja välinen on vaheline,"

- "Hmm, ahah,"

Pärast seda rääkis ta väga huvitava loo Soome ja Eesti sakslastest ehk võib ka öelda baltisakslastest, üritasin võimalikult palju aru saada. Et kord oli olnud üks naine, kes oli Eestist Viiburisse pidanud reisima Vene võimu pärast ja kuidas ta siis enne seda veel igale poole mujale sattus. Oma käekella vaadates avastas ta, et peab aga minema ning jätsimegi hüvasti.

Kui kirja valmis sain, otsisin välja oma ümbriku, panin kirja ümbrikusse, kleepisin keelega kinni ning kirjutasin peale aadressi nii ilusate tähtedega kui suutsin. Viskasin koti õlale, trampisin trepist alla ratta juurde ning väntasin Eutini suurima kaubanduskeskuse, LMK juurde. Kui poes jõulukaarte imetlema jäin, peatus hetkeks minu kõrval üks vanaproua, kes pärast kaardi hinna silmamist kommenteeris:

"NELI EUROT!?"

- "Kallis, mis?" vastasin mina.

"Oohpsssshhhkkhhuuu...uskumatu," vastas tema ning torises minema. Oh, jõuluaeg.

Mina jalutasin siis rõõmsameelselt postikassa juurde ning enne, kui midagi lausuda jõudsin, pobises lühikeste mustade juuste ja prillidega kutt leti tagant:

- "Eestisse, jah?"

- "Jah, täpselt nii,"

Maksin saatmiskulud ning soovisin häid jõule. Mulle endale ei tundu üldse, et ma seal nii tihti käin, aga selle kuti tülpimus näitas vastupidist. Ju siis ikka käin.

Sõitsin läbi tibutava vihma tagasi kooli hoovi, lukustasin ratta ning sammusin üles neljandale korrusele ootama, kuni klassi oleks võimalik minna ehk kuni mu kallid klassikaaslased oma arvestuse kirjutamise lõpetavad. Lugesin ema saadetud Imelist Ajalugu. Pärast pidevat saksa ning mõningast inglise keelega kokkupuutumist läheb eesti keele lugemine ikka maru libedalt, lausa lust.

Viimase, inglise keele tunni ajal mängisime põnevat mängu. Õpetaja ütles meile ühe tähe ning meie pidime kähku kirja panema mõrvari, mõrvatu, mõrvarelva, mõrvakoha, motiivi ja põgenemisriista, mis selle tähega algas. Daniel võitis ühe, ning Olaf teise mängu.

Pärast tundi jooksis punkar Johanna, kelle juuksed on kogu aeg erinevat värvi, kutsuma meie klassijuhatajat, sest meil tuli talle ju jõulukingitus üles anda. Pärast suure korvi kingituste nägemist oli ta VÄGA meelitatud ning tänas väga palju. Midagi tuleb ju klassijuhatajale ikkagi kinkida.

Kõik saatsid õpetaja tänusõnu aplausiga. Inimesed olid väga jõululikult meelestatud ning vaikselt hakati uksest välja, kodu poole trügima. Tristan ümises omaette:

"Feliz natsidad, feliz natsidad.."

Advendikalender, mille klassijuhataja meile valmistas. Iga päev sai keegi väikese pakikese paari šokolaadi, Lübecki martsipani ning heade soovidega. Väga südantsoojendav, tõesti. Ikka tuli kurja vaeva näha sellise asja meisterdamisega. Ja kuidas oleks me pärast seda saanud talle mitte midagi kinkida, ei lähe lihtsalt.

Vabad tunnid

Olukord vaba tunni ajal.
Leekivpunaste juustega Antonia loeb ette mälumängukalendrit, mille Nele oli hetk tagasi isale jõuludeks ostnud.
Antonia: "Milline neist lauludest ei kuulu loetellu: "Yesterday", "Yellow Submarine", "Satisfaction", "Hey Juude?"
Niklas: "Hey Juude?"
Antonia: "Hey Juude,"
Niklas: "Ma arvan, et seda hääldatakse ikkagi teisiti,"
Antonia: "Tegelt? Kuidas siis?"
Niklas: "Hey Jude ikka,"
Moritz naerab sel hetkel pööraselt. "Juude" tähendab saksa keeles juuti.
Niklas: "Hey Juut... jap, ilus laul natsionaalsotsialistlikust ajast,"

Lisaks. Kui hispaania keele topelttunni vahele paus tekkis ning ma koridori võileiba nosima läksin (vähestes koolides eksisteerib selline element nagu "koolilõuna"), avastasin, et kõrvalklassi uks on lahti ning kõik itsitavad vaikselt. Kiikasin üle ukse ning nägin, et terve klass elas häälekalt kaasa kellegi mängitud arvutimängule. Ilmselgelt oli neilgi vaba tund. Mina seisin vaikselt ukse peal ning naersin vaikselt kaasa.

Oli põnev...

...väga põnev.

Pildi nimeks on "Depressioon," Koduteel pidin korraks peatuma ning jäädvustama seda masendust, mis sellise ilmaga tekib. Fotosilma ette jäi üks paljudest suure Saksamaa tööstusrajoonidest.

Ja teisel pool teed vaatab vastu ilmselgelt liialt sügisene detsember.

Kuidas külapoisid Lübeckis kinos käisid

Mõttes mõlgub vaikselt alarubriigi "Tagasivaated" loomine, milles kajastaksin sündmusi, mis on aset leidnud näiteks eelmise ja üle-eelmise blogipostituse vahel, mida ma tol hetkel ei jõudnud kirja panna sellepärast, et olin liigselt hõivatud Näoraamatus eesti sõpradega suhtlemisega või mingite lollide kassipiltide vahtimisega mõnelt muult meelelahutuslikult internetileheküljelt, mis on tegelikult täielik ajaraiskamine ja mida ma üldse tegelikult tegema ei peaks. Jah, lõpuks sain välja öeldud selgituse kõigi kindlasti toimunud, kuid blogis mitteilmunud seikluste, jutuajamiste ja muude toimetuste eest. Andestust!
Kui neljapäeval viimases, hispaania keele tunnis mulle lõpuks meelde tuli, kuidas nädala alguses räägiti koos klassiga kinno minemisest, siis andsin oma parima, et kokku panna plaan, kuidas jõuda bussiga õigeaegselt koju, et jõuda tagasi linna, et jõuda õigeaegselt Lübeckisse sõitva rongi peale, mille pealt omakorda jõuda õigeaegselt kinno vaatama hispaanlaste adaptsiooni "Lumivalgekeseest" .
Lumivalgekese õigekirja pidin just järele vaatama, sest oli kange tahtmine Lumivalguke kirjutada. Ning kui DELFI kommentaarium hakkab juba nöökima stiilis "Lumivalguke, Lumirasvake, Lumisüsivesikuke", siis on ilmselt mõistlik kirjutada Lumivalgeke just sellisel moel.
Sel hetkel oli aga pool klassi juba koju läinud, sellepärast, et lõunapaus on liiga pikk ehk nelikümmend viis minutit ning keegi ei viitsi ju pärast sellist ootamist veel üheksakümneminutilises kaksiktunnis istuda. Oh, palun.
Igatahes proovisime veel tunnis mõistlikku võõrkeelset dialoogi arendada ning vahetevahel suutsin Niklase, kõige sõbralikuma ja toredama klassivenna kõrval isegi oma olematute hispaania keele teadmistega särada. Tres casas tähendab kolme maja. Lisaks, enne, kui unustan: minu meelest väga kenasti kõlav Casablanca tähendab lihtsalt valget maja, mis kõlab kõvasti igavamalt. Igatahes oli lühikeste pruunide juustega Leoni parajasti meie vastas enda hispaaniakeelset küsimust formuleerimas, kui mulle meenus, et ainuke buss, millega mul võimalik koju sõita on, lahkub umbes kümne minuti pärast, otsustasin käe püsti ajada ning alati naeratavalt senjoriita Lafitalt küsida luba tunnist lahkuda. Tema ainult muigas ning noogutas vaikselt pead. Selle peale hüppasin mina oma toolilt püsti, kahmasin oma asjad kaenlasse ja tormasin klassiuksest välja.

Vahepala:
Klassis istuvad kõik endiselt oma kohtadel, oma väikeste isiklike laudade taga, mis enam nii isiklikud ei olnud, sest need paigutati gruppidesse. Kas on lubatud öelda "grupp laudu"? No, nüüd igatahes on. Ja me istume nüüd kõik nende grupilaudade taga ning tunneme endid lasteaialastena, pudrupõlled eest ja puha ning ootame, et õpetaja meile justkui selgeks tehtud teemad uuesti läbi nämmutaks ning ette söödaks.
Põhjus ümberpaigutuseks oli selles, et kõige suuremad naljavennad klassis: Jonas, Tristan (ja Isolde oleks paras paar), Olaf ja Maximilian palusid õpetajat, et ta nad eraldi istuma paneks, et nad nii palju ei itsitaks ja rohkem õppimisega tegeleks. Poisid ise palusid õpetajat. ISE! Ja õpetaja võttis kasutusele SELLISE abinõu. Just siis, kui võiks arvata, et koolielu enam hullemaks minna ei saa tuleb keegi välja uue cool'i ideega.

Olin juba bussijaamas ja arutlesin endamisi, kuhu jääb minu buss, mis peaks juba stereotüüpse saksa täpsusega jaamas olema. Ning siis jõudsin ma järeldusele, et minu buss ei lahkunud mitte 15.10 vaid 15.00 ning, kui ma ei eksi, jalutab praegusel hetkel seesama Niklas, kes mind enne oli nõus rongi saabumiseni enda pool majutama tõenäoliselt oma vanemate auto peale, mis lahkub kohe teadmata suunas ning kaob minu jaoks igaveseks universumi avarustesse. Pärast selle mõtte mõtlemist sprintisin tagasi kooli poole lootuses ta kinni püüda, enne kui on liiga hilja. Lõpuks hingeldades oma klassikaaslaste juurde jõudes pöördusin kohe Niklase poole:
- "Kas...oh..uuh..kas ma...äkki...oh..uuh..kas ma äkki..."
- "Jah, muidugi!"
- "..ooh...tänan!"
Sellele järgnes kõigi ümberringi seisvate inimeste äkiline naerupahvak. Vähemalt sain endale mingi äraolemise koha.
Selgus, et Niklasele ei tulnudki vanemaid järgi ja nii kõndisime tema, mina, Max ja Olaf tagasi rongi- ja bussijaama. Sakslastel on sellise asutuse kohta üks lihtne sõna: Bahnhof. Ja just sellest asutuses on koos nii rongi-, bussi-, kui ka taksojaam. Otsetõlge oleks sõiduhoov - väga mõistlik minu arvates.
Sõiduhoovis arutasime peamiselt, kuidas mina õhtul koju saan, sest kõigil teistel olid omad diilid juba tehtud. Kui rong pidi lahkuma kell pool kuus ning järgmine buss sõidab minu kodukülla alles kell pool viis, siis mulle jääb täpselt kakskümmend viis minutit enda kinnominekuks ettevalmistamiseks ning kümne kilomeetri sõitmiseks tagasi Eutini. Vist ei lähe läbi. Teine võimalus oleks tagasiteel kutsuda järgi Papa. See aga juhtuks umbes kell kaksteist öösel ning söögu mind susi, kui Papa kell kaksteist öösel mulle järgi tulema hakkab. Seega jäi ainukeseks variandiks kellegi pool ööbimine. Pärast pikki kõnelusi ning kokkuleppeid sai lõpuks selgeks, et praegu sõidame meie Niklasega tema poole ning veedame seal aega, kuni mul aeg rongi peale minna on. Niklas kaasa tulla ei tahtnud. Mõeldud, tehtud.
Kui Olaf ja Max oma teed olid läinud, kõmpisime meie ühte bussipeatusesse ning jäime ootama masinat, mis meid viis kilomeetrit Niklase poole viiks.
Mulle meeldib, millised naljavennad enamik bussijuhte on.
- "Palun Malente Evangelistide kirikuni,"
- "Mis? Mis ma peaks sind sinna nüüd viima või?"
- "Tore ju oleks,"
- "Oi! No maaa ei teaa."
Igatahes sain lõpuks oma pileti kätte ning peagi avastasin end Niklase kodu uksest sisse marssimas. Pärast kolmandale korrusele ronimist tõi Niklas lagedale tuhat vabandust, et ta tuba nii sassis on ja pakkus kohe välja kaks võimalikku tegevust: mängime malet või mängime Xboxiga. Kuna ma viimast kunagi teinud ei olnud, otsustasin proovida. Ja nii mängisime me Call of Duty: Modern Warfare'i kolmandat osa, kellele see midagi ütleb. Kellele ei ütle: mängisime tulistamismängu. Maru lahe oli.
Ühel hetkel kobistasime trepist alla pitsat sööma, sest nälg juba näpistas. Selle käigus avastasin ma, et Niklase elutoas on klaver või, aus olles, tegelikult pianiino. Igatahes palusin mina suurest erutusest luba mängida ning pärast mind mängis Niklas ning kogu ülejäänud aeg kulus mul talle uue loo õpetamisele. Natuke Mozartit ei tee kellelegi paha.
Kui olime juba Malente rongijaama jalutamas, märkasin, et linna park on kõrge aiaga piiratud ning lukustatud: miski, mis Eestis silma pole jäänud. Küsisin, et miks sellist turvasüsteemi vaja on.
- "Ah, igasugu pätid ja vandaalid käivad laamendamas. Tead, see Malente on üldse üks üpris getto koht."
- "Ahah..."
Olles lõpuks rongi pardal võtsin istet juba rongis sõitva Maxi kõrval.
Max on selline lahe vend. Ei räägi palju, teeb natuke huumorit, natuke sporti - mõnus mees. Ajasime juttu ning selgus, et ta on treeninud  koos saksa parima kettaheitja ja Gerd Kanteri põhivastasega Robert Hartinguga ning Maxi jutu järgi teeb Harting Kanteri võitmisest ikka tihti juttu.
Varsti pidime juba Pönitzis rongist väljuma ning Olaf pidi meid oma autoga Lübeckisse sõidutama. Peagi olime kiirteel ning üle pikema aja sain jälle tunda suuremat kiirust kui üheksakümmend kilomeetrit tunni. Ühesõnaga, mina lebotasin tagaistmel ja vaatasin autoaknast avanevat tähistaevast ning samal ajal kiirendas Olaf vaikselt. 150...160...170 kilomeetrit tunnis. Väike Golf kiiremini ei läinud, aga mulle juba piisas. Mina lihtsalt olesklesin, tundsin ennast väga mõnusalt ja mõtlesin, et elul ei ole väga vigagi.
Lübeckisse jõudes kujunes meie järgmiseks ülesandeks parkimisplatsi leidmine ning mingil ajal ka teistega kokku saamine. Jalutasime vaikselt üle kuulsa Lübecki värava kõrval asuva silla ning rühkisime edasi vanalinna poole. Lübeck on jõuluajal tõseti väga ilus. Kaunistused puudel, kaunistused majadel, kaunistused sildadel, kaunistused kaunistustel...võtab kohe hingetuks.
Kuna teisi meie kokkulepitud kohtumiskohas ei olnud ning filmi alguseni oli veel aega, otsustasime hüpata läbi linna jõuluturult ning midagi söödavat osta. Inimesed joomas glögi ning vaikselt jutlemas väikeste jõulumajakeste vahel tekitasid pea muinasjutulise tunde. Meie aga väga muinasjutulised ei olnud, meil oli nälg ja meie tellisime kõikvõimalike piparkookide ja muude maiustuste keskelt lihtsalt pitsat
Süües hakkasime tagasi kokkusaamiskohta jalutama. Kohal olle endiselt mitte kedagi nähes jäime keset tänavat ootama. Vaatasime ringi, kuni märkasime, et meie kolleegid söövad rahulikult restorani akna taga õhtust. Luise, Tristan ja Moritz.
Luise on helepruunide juustega tüdruk, lausa ilusaim meie klassis, kes käitub tavaliselt üpris peenekoeliselt, kuid vahel juhtub koos Moritziga sellist tsirkust tegema, et hoia ja keela. Näiteks veepudeli sõda pidama ja üksteist nende pudelitega materdama.
Moritz on ümarama näo ja muretu olekuga poiss, kes hilineb alatasa tundi. Tõenäoliselt suitsetamise pärast.
Tristan on mustade, tavaliselt lakitud juuste, paksu habeme ja prillidega noormees. Tema on meie klassi kloun. 
Ja nii me seisime seal ja proovisime endi pitsad kiiresti lõpetada, et end restorani soojendama jõuaks minna, enne kui nad oma õhtusöögiga ühele poole saavad. Ja aeglane sööja nagu ma olen, kõik ootasid lõpuks ikkagi minu järel. Kui ma lõpuks valmis sain, astusime restorani sisse ning umbes kahe minuti pärast uuesti välja, sest nad olid juba maksta jõudnud. Tagasi külma kätte.
Hakkasime kuuekesi kino poole vantsima, kuuekesi. Ja alguses pidi terve klass tulema. Pärast lühikest peataolekut leidsime õige tänava üles ning peagi ka õige ukse. Nagu Ateena kino Tartus kohe. Kuna pidime ikkagi õpetaja ka ära ootama, siis veel sisse astuda ei julgenud. Samal ajal, kui Moritz sigaretti suitsetas avastasime endid aga kuulsa "beebiklapi" kõrvalt.
Ühel Lübecki tänaval asub selline koht, kuhu on võimalik oma beebi ära anda, kui tõesti ei ole võimalik lapse eest hoolt kanda. Tuleb lihtsalt klapp lahti teha, oma laps tekkinud tühimikku aseteda  ning talle ilusat elu loota. Kuidagi kurb tunne tuli kohe, eriti kui klapi kohal ilutses veel graveering "Avada ainult täie tõsiduse korral".
Igatahes jõudis lõpuks kohale ka Frau Lafita ning trügisimegi üksteise järel kino uksest sisse.
Filmi orginaalpealkiri oli "Blancanieves" ehk "Lumivalgeke" (oh, üllatust!) ja rääkis ta teadagi millest, ainult selle vahega, et Lumivalgekese nimi oli Carmen ja tema isa oli matadoor. Lisaks oli see tummfilm ja sel puhul muidugi ka must-valge.
Pärast filmi lõppi vahetasime tänaval edasi lõdisedes muljeid. Minu arvates oli linateos väga hästi õnnestunud ning mu südame võitis see igatahes, vaataks teist kordagi. Ja mingil moel olin ma ainuke, kellele see meeldis, isegi Frau Lafita polnud oma kodumaa filmist suuremas vaimustuses. Ju olen ma siis endiselt see imelik vahetusõpilane, kes kõigist teistest erineb. Vähemalt olen ma sellega rahul! Frau Lafita viskas veel nalja ja mainis, et see on küll esimene hispaania film, millest me aru saime (sest see oli ju tummfilm!). Jah, tundus sedamoodi küll.
Jätsime hüvasti ning meie Olafi ja Maxiga jalutasime tagasi oma Golfi juurde ning manööverdasime ehitud tänavate vahelt linnast välja, tagasi kiirteele. Oli mõnus. Olaf viis meid uuesti Pönitzisse, kus ootasime pool tundi kell 00.30 saabuvat rongi ning ajasime Maxiga juttu. Kuulan ma veel muidugi ikka rohkem, kui räägin.
Kui olime rongi peale saanud sõitsime veerand tunnikest tema kodukohta Plöni, kust ta isa meid auto peale korjas ning koju viis. Maxi pool sõime veel kerge õhtuse snäki ning samal ajal pommitas Maxi isa mind küsimustega Eesti kohta ja mina vastasin nii hästi, kui oskasin. Pärast seda läksime magama, sest järgmisel hommikul tuli juba jälle kell kuus üles tõusta. Maxi tuba oli spordivõistlustelt saadud medaleid täis. Magada jäi neli ja pool tundi.

Kõik udused pildid ristin ma siin ja praegu "kunstilisteks". Asi on vaatenurgas. Oma vaatenurka muutes lahendame mitmed probleemid.

 Vähemalt üks jõulufoto peab olema kirikust. Siin ta on: üks Lübecki suurejoonelistest kirikutest koos esiplaanile jääva kanaliäärse tänavaga.

Lübecki jõuluturg koos Maxi "kunstilise" näoga.

Meeleolupilt.

Ja nii lihtne see beebiklapp välja näebki.

Täies tuledesäras Lübeck.

Kuna ma pilte teha ei armasta ja enamiku aja ma lihtsalt sunnin end fotografeerima, siis olen isegi õnnelik, et neid pilte niigi palju sai.