Saksamaa, Poola, Leedu, Läti, kodu

Näinud ära ka Saksamaa kuulsaima ja armastatuima vaatamisväärsuse, tundsin, et on aeg hakata otsi kokku tõmbama. Üksteist kuud Saksamaal olid mööda saamas.
Pärast õhtut Pepes teatri- ja teiste parimate sõpradega, sündmust, mis organiseeriti minu lahkumispeoks, kus veel hulgaliselt kingitusi sain, ärkasin hommikul kerge ebameeldivustundega, sest täna pidin tunnistama perele, et olin rattaga liiga kõvasti sõitnud ning murdnud selle lenkstangi. "See ratas on siis nüüd ämbris..." ütles mu ema, kui kaherattalisele kiire pilgu oli visanud. "Vabandust, ma tõesti tahtsin varem öelda," proovisin olukorda leevendada. "Laps, sa pead õppima ütlema asju õigel ajal," lisas ta juurde, viimast nelja sõna eriliselt rõhutades. "Jah, ma..." Aga emale aitas. Sellegipoolest jätsime naeratades hüvasti. Tänasin, et võisin nende pere juures elada, et nad mind toitsid ja mu riideid pesid ning kirikusse kaasa julgesid võtta. Olin äärmiselt tänulik.
Mu isa sõidutas mind rongijaama, jätsime temagagi jumalaga ja mainisin veel, et kook, mille eelmisel õhtul küpsetasin, on loomulikult neile söömiseks, tänutäheks ning asusin viimasele rongisõidule Saksamaal.

Nürnbergist startisid kõik Baierimaal olnud vahetusõpilased Berliini lähedal asuva Werbellinsee järve ääres aset leidvale, vanas pioneerilaagris toimuvale, kõiki Euroopa vahetusõpilasi koondavale aastalõpuseminarile (Year Ending Seminar). YESSS! Lõpuks see kauaoodatud YES, millest unistab iga Õhtumaades talvitunud vahetusõpilane, sündmus, kus muundatakse vett veiniks, konni kassideks ja vahetusõpilasi tavalisteks kodanikeks. Kolme päeva jooksul võetakse osa mitmetest töötubadest, kus õpitakse mõndagi meie planeedi ja maailma jätkusuutlikkuse kohta, samuti tantsitakse, mängitakse lendluudpalli ning peetakse kolm õhtut järjest maha suurimad peod, mida kogu Brandenburgi liidumaa veel näinud on. Ühesõnaga, üks suur fantastika.

Pärast kaheksatunnist bussisõitu Nürnbergist läbi Dresdeni Berliini lähedale, registreerisime end, kolisime bussist tubadesse ning läksime pärastlõunasel ajal meie esimestesse töötubadesse, kodugruppidesse, kus meile juba tuttavad YFUkad aitasid üle saada kojuminemise kurbusest. Rääkisime üksteisele toredaid lugusid, tegime nalja ja nutsime kõik korraliku peatäie, et veidikenegi kergem oleks. Ülejäänud päevadel käisin swingtantsu töötoas, kus sai niimoodi jalga keerutada, et vähe pole, jätkusuutliku keskkonnasõbraliku käitumise töötoas, kus kuulasime ühe vanema naise prantsuse aktsendiga vürtsitatud kõrvupaitavat inglise keelt, füüsikat ja psühholoogiat võrdlevas töötoas, kus särasime ühe tüdrukuga oma aladel: mina üllataval kombel füüsikas, ning tema psühholoogias. Õnneks rääkisime lihtsatest asjadest nagu valguse liikumine ruumis, nii et särada ei olnud raske. Viimase tööpäeva veetsime YES Worldis nagu kõik teisedki.
Selles salapärases YES Worldis, millest nii vähe räägiti, millest kellelgi aimugi polnud, jagati kõik ära "riikide" vahel. Iga roju läks oma majja ning simuleeris ühiskonda, mida valitseb probleem, nagu hiljem taipasime, diktaator. Ehk pidime täitma ülesandeid, et teenida raha, et hoida oma perekonda koos (veel üks jaotus) ning maksta edukalt makse, mida iga natukese aja tagant suurendati. Lisaks konkureerisime teiste perekondadega. Kes teeb rohkem tööd, kes ehitab rohkem maju, kes maksab rohkem makse ja nii edasi. Seega oli gruppidevaheline kommunikatsioon taunitud nagu totalitaarsetes riikides kombeks. Ringi käis politsei, kes kontrollis, et tegevused sujuvalt kulgeksid, ning aeg-ajalt lullilööjaid El Jefe juurde viia ähvardas ning sinna ei tahtnud ju keegi minna. Kahe tunni pärast olime juba parajalt väsinud, kuid õnneks tegime pausi, et võtta einet. Lõunalauas läksid lahti jutud. "Teate, Gerbistanis korraldati ülestõus! Jaah, nagu revolutsioon kohe." Ning niipea, kui sõna revolutsioon oli kuuldavale tulnud, hakkasid kõik oma peades plaane hauduma. "Miks meie ei võiks sama teha?" - "Aga siis me rikume YES Worldi ära! Ei tea, mis siis veel saab." Aga jutud levisid ning varsti oli vastuhakk meeltel ja keeltel.
Kui olime tagasi "riikidesse" siirdunud, otsustasime veel kaasa mängida ning viimased rõhumishetked peagi lakkavat tööd teha. Maksime nädala maksud ja juba kutsuti meid peaväljakule El Jefet austama.
"Korrake nüüd meie järel," laususid korrakaitsjad, "El Jefe on parim!"
"El Jefe on parim!"
"El Jefe on suurim, võimsaim valitseja siin maal!"
"El Jefe on suurim, võimsaim valitseja siin maal!" matkisime meie koorina.
"El Jefe on väga tore!"
Ja tundsin endas viha tõusvat. "El Jefe ei ole tore!" purskasin enne teisi välja. "Jaa! Ei ole tore!" tuldi joovastusega kaasa. Kohe tuli mind vahistama politsei, keda meie vapra perekonna liikmed blokeerisid.
"El Jefe ei ole tore! Ei ole tore!" kordasid kõik vaimustunult, kuni valitsus murdus.
"Hästi," alustas El Jefe, "kui mina teile ei sobi, siis mida te tahate?"
"Tahame head ja ausat valitsust, kes hoolib oma kodanikest!"
"Siis tuleb korraldada valimised."
Ning pärast nõupidamisi esitasime oma presidendikandidaadid. Nendeks olime mina, üks norra poiss, kellega juba lõunal salavandenõud organiseerisime, ning üks soome tüdruk. Minu eest napsas napilt võidu norrakas, kes lubas kätte saada meie autahvli sodijad. Intsidendi eest, mis vahetult enne lõunapausi aset oli leidnud ning suurtes kogustes meelepaha tekitas, tuli kätte maksta. See oli nüüd meie uhiuue valitsuse ametlik eesmärk. Mina küll selle poole ei pürginud... Aga olukorraga tuli leppida. Uus valitsus ehk meie kolm ning mõned meie valitud ametnikud saime endale diktaatori eluruumid ning asusime viivitamatult nõu pidama. Kuidas rääkida läbi Irgendlandi juhtidega ning selgitada välja, kes nende kodanikest oli häbitu tahvlisodimise taga? Tuli välja, et riigi juhtimine on oluliselt keerukam, kui keegi meist ette oleks osanud kujutada, ning umbes kuuekümne pingelise minuti pärast oli rahva ning meie endigi meeleolu nii must, et kaalusime paluda El Jefel taas võim üle võtta. Kuid enne viimase sammu astumist totalitaarsuse poole, jõudsid meieni rõõmusõnumid, et ka kõik ülejäänud "riigid" on edukalt revolutsiooni läbi viinud ning demokraatlike valimiste teel endale värske valitsuse kokku pannud. YES World oli suurepärase lõpu leidnud! Me suutsime seda! Vastuhakk oligi kogu simulatsiooni eesmärk olnud. Olime äärmiselt uhked, et hakkama saime!
Järgmise päeva hommikul oli viimane kogunemine suurde saali, kus rohkete aplauside saatel tänati ürituse ja arvukate töötubade korraldajaid ning peeti lõpukõne, mida kuulates endid klombiks nuteti. Meie aasta oli läbi. Aga milline aasta see olnud oli!
Jätsime hüvasti kõigi suurepäraste inimestega, kellega üheteistkümne kuu jooksul kohtunud olime. Ütlesin head aega Merdile, hullule Akselile, rootsi Rebeckale, Fannyle ja Ebbale ning teistele. Leppisime, et näeme Neumarktis ning pisarates nägudega kooserdati bussidele, mis kodumaa poole vurama hakkasid. Hüvasti kõik! Hüvasti Saksamaa!
Pakkisime end nutubussi tagumistele istmetele ja sõitsime 36 tundi Eestisse. Peatusime korra Poolas, et poodelda, Riias, et koos YFUkatega viimast hommikusööki süüa ning paar kilomeetrit enne riigipiiri mere ääres, kuhu Eesti tiimerid lauatäie Eesti toitu olid toonud, mida kõik hoolega agaralt krabama läksid.
Pikutasin rannaliival ja mõtlesin järele. Tegelikult ei osanudki ma midagi mõelda. Kogu aasta ongi möödas, elu on läbi, sõbrad on läinud. Kõik algab kodus uuesti. Uus klass, uued näod, endised klassikaaslased on juba abituriendid. Oooooh....
Kaua aga peesitada ei lastud: mind otsustati liiva alla matta. Mis mul selle vastu sai olla? Miski niikuinii ei lugenud enam. Ja mu keha maeti. Päris lõbus oli.
Viimase peatuse enne Pärnut tegime Ikla bensiinijaamas. Nautisime eesti keeles rääkivat müüjat, eestikeelseid silte, eesti jooke ja sööke, burgereid ja hot dog'e. Võtsime vahetusõpilase elust veel viimast. Istusime parkla äärekivide peal ning arutasime, kui veider on olla kodumaal, nii veider.
Jõudsime Pärnusse, kus meid ootas kõigi meie vanematest koosnev tervitusparaad. Kallistasin üle aasta oma ema ja isa, hea oli. Palju sõnu polnud vaja.
Viisime tagasi Eestisse laulupeole tulnud Rosa Ilmatsallu oma vahetuspere juurde ning suundusime edasi koju. Koju.
Armsa kirsipunase maja ees ootasid vend ja vanaema. Kallistasime pikalt. Hea oli kodus olla. Ütlesin, et pean end hetkeks vabandama ning jooksin oma tuppa, viskasin voodile pikali ning lasin kõigest lahti. Nutsin esimest korda tõeliselt ja lahinal. Nutsin märjaks padja ja linad.
Olin kodus. Olin tõesti lõpuks kodus.

Muinasjutuloss ja Jesus

Kuna Re-entry seminaril kohatud mehhiklane Andrés (üllatavalt eestlasliku välimusega muide, samuti on nimi kena) lubas mulle, et kui nad kavatsevad pere või sõpradega veel enne Saksamaalt lahkumist Neuschwansteini lossi külastada, annab ta mulle sellest teada, siis seda ta tegigi. Just õigel ajal.

Taaskord pidin rongiga sõitma varem külastamata kohta Augsburgi.

Ülikoolilinn Augsburg on oma 284 000 elanikuga Baierimaa suuruselt kolmas linn Müncheni ja Nürnbergi järel, samuti on ta kolmas vanim linn, olles asutatud juba roomlaste poolt. Augsburgil on ainukese saksa linnana õigus oma puhkepäevale 8. augustil, mil kõik kenasti tagaaias päevitamist naudivad. Seega on Auxi, nagu noored linna kutsuvad, elanikel rohkem vabu päevi kui teistel Saksa Liitvabariigi kodanikel.

Ennelõunal kohale jõudnud, leidsin eest Andrése (kääname kenasti eestipäraselt) ning tema ema koos autos konutavate Patricio ja Jesusega (kääname seda ka eestipäraselt). Pressisin end tõmmude poiste vahele tagaistmel ja sõit Disney lossi poole algas. 

Muidugi sai eelkõige muljetatud jälle sellest, mida vahepealsel kolmel nädalal tehtud on ja kuidas Andrés ikka koolis ei käi ja kuidas ta autoga kahjuks sõita ei või, aga et muidu tore poiss, aga näed, ei või, sest ta on ju vahetusõpilane ja nemad ei või. Täitsa kahju kohe. Aga see Andrés ikka ei viitsi koolis käia, minu poeg oli ikka terasem. 

Umbes nii rääkis Andrése vahetusema, kellest kiirteel sõites teised autod ohtliku sõidustiili tõttu alatasa mööda pikeerisid. See naine oleks võinud tõesti natuke korralikumalt rooli hoida ning vähemalt jube järskudele pidurdustele, kiirendustele ja põrgulikult katkendlikele käiguvahetustele vaatamata autot ilusti sõiduraja keskel hoida, aga ei. Ei läinud hästi. Aga kõigele vaatamata olime õige varsti juba mäe jalamil, mille varjus hullu Ludwig II loss puhkab.

Eriti hästi näha just näha pole, kuid selle mäekese ümber tiirles paras posu kõrgematest sfääridest laskuvaid erksavärvilisi langevarjureid.

Ning siin ta on! Loss ilma milleta Saksamaad justkui poleks, loss, mille järgi on disainitud Disney loss. Loss, mis tõenäoliselt oleks iga keskaegse rüütli heleroosa unistus ja hobuse unenägu. Loss, mida kord elus peab külastama: kuulus Neuschwanstein. Tõlkes Uusluigekivi.

Aga mõned tunnid tuli veel oodata, enne suurehitise kuniglikest väravatest läbijalutamist oli plaanis matkata kilomeetri kõrguse mäe otsa ja sealt vaadet nautida. Alustuseks viis meid TÕSTUK

parajal kõrgusel asuvasse baaslaagrisse, kus me juba jalad selga võtsime, et edasi rühkida. TEEL 

rääkisime peamiselt hispaania keelest ja kuidas seda kasutama ja õppima peaks või võiks. Oskasin lausa paari lauset keeles endas kõnelda, nagu: "Si no cocino, no como" ehk "Kui ma süüa ei tee, siis ma ei söö" - hindamatult väärtuslikud fraasid. Mina leidsin taas mägironimise võlu. Mitte et ma nööride ja karabiinidega maa ja taeva vahel kõlguks, aga kiiresti tervate kaljunukkide peal joostes ja turnides saab umbes sama doosi adrenaliini, kui "päris" mägironimisel. Võib-olla rohkemgi, sest minul ju turvavarustus puudub. Seega meie Andrésega olime esimesed entusiastlikud mäe tipus. Peagi saabusid ka teised.

Tundsime end edevatena ning tegime palju ilusaid pilte.

Sai täitsa kena.

Täiesti õigustatult tundsime end laulusõnade järgi: "..on top of the world!"

Uuesti laskudes hakkas tasapisi paistma meie lossikene, kelle juurde olime tulnud.

Jooksime Patricio ja Andrésega mööda mäge alla, et juba kiiremini selle hingematva ilu juurde jõuda. Jesus oli veidi kartlikum ja tuli koos Andrése emaga hiljem järele. Lõpuks olime Marienbrücke sillal ning meie ees laiutas ehitis oma täies hiilguses. 

Neuschwansteini lossi ehitamist alustas hull Baieri kuningas Ludwig II justnimelt keskaegse väärika saksa rüütlilossi püstitamise põhimõttel. Hull selle tõttu, et ta püstitas kolm suurt lossi ja raiskas tohutul hulgal riigi raha, tõmbus kuningaametist oma muinasjutulossidesse ning tegi muid tempe. Aga vähemalt soosis ta Wagnerit...

Jalutasime poole tunniga läbi metsa hooneni ning astusime sisehoovi. 

Kuna seda lustlikkust külastab igal aastal terve Eesti-täis turiste, pidime end tihti inimeste, peamiselt ameeriklaste vahelt läbi suruma, et kuhugi jõuda, aga lõpp-vaade oli seda väärt. Lisan siia veel ühe 1900 aastate alguses tehtud ning hiljem värvitud foto, mis minu arvates on parim ülesvõte sellest kenast kohast: 

Vau! 

Lasime kenal suvetuulel end künka otsast alla kanda ning peatusime veel  ainult hetkeks, et jäädvustada olulist sõnumit:

"Jesus elab." Heh.

P.S: Mälestuseks headest aegadest: Patricio, Jesus, Andrés ja mina.

Täiel rinnal, linnal, maal, peal elul heal

Juunikuuga jõudsid kätte ka esimesed vahetusaasta lõpuüritused. Tähendab, et suvekuu esimesel nädalavahetusel leidis aset Re-entry seminar ehk tagasi koduriiki integreerumist kergendav programm, kus antakse seletusi kõigile painavatele küsimustele, mis kultuurisegastel vahetusõpilastel tekkida võivad. Kuidas uut kultuurišokki üle elada? Kas mu sõbrad on veel alles? Kuidas oma vanematega rääkida? Kuidas emakeeles rääkida? Miks mul nii vähe raha on? Mis mu nimi on? Ja nii edasi.

Kuna kogu kevade olin reedeti osa võtnud meie kooli näitetrupi proovidest (proovisid nad "Suveöö unenägu") ja sealse seltskonnaga üpris lähedaseks saanud, otsustasin neile tänutäheks heade emotsioonide eest linnupiimakooki küpsetada. Kuidagi langes see kokku just selle kuupäevaga, mil pidin Re-entry'le sõitma ning kui ma läksin oma küpsetist üle andma, leidsin eest tühja koolimaja - mitte kedagi mitte kusagil. Pärast mitut korda Baierimaa suurima kooli läbi tuhlamist lõin käega ning tulin mõttele, et ju nad täna jätsid teatriringi ära. Aga ometi olid nende rattad kooli ees...veider. Igatahes, kooki ma ära ei tahtnud visata - oleks juba raiskamine. Nende rataste juurde oleks seda samuti kohatu olnud jätta. Koju ka ei saa viia, sest pean kohe rongiga Regensburgi, seminarile sõitma. Hästi, võtan selle pagana koogi siis kaasa ja söödan oma saatusekaaslastele.

Rongis kohtasin Jaapani Kukit ja Malaisia ...tüdrukut, kel oli nii pikk nimi, et see ei jäänudki meelde. Lausa ta iseendale antud hüüdnimi oli liiga keeruline.

Saime Regensburgi rongijaamas veel mehhiklaste, soomlaste, norralaste, ameeriklaste, taanlanna, brasiillase ja türklase, meie Merdiga kokku ning buss viis meid maalilisse tillukesse metsadevahelisse külasse, armsasse külalistemajakesesse. Samal õhtul tegime tutvumismänge ja jutustasime oma seiklustest keskööni.

Kaks järgmist päeva olid täis erinevaid töötubasid, et lahendada eelmainitud, vahetusõpilaste probleeme. Joonistasime, kirjutasime ja mõlgutasime mõtteid, saatmas meid tiimerite ohtrad kinnitused, et elu läheb tagasi kodus olles ikka edasi ka.

Vabal ajal jalutasime lähedalasuvas metsas.

Viimase päeva õhtul grillisime süüa ja rääkisime suures ringis koomilisi ja vahel ka tragikoomilisi lugusid, mis meiega aasta jooksul juhtunud olid. Siinkohal jutustan Ameerika Cassandra ehk Cassie loo.

"Minu ema käib hularõnga keerutamise trennis ja ma mõtlesin, et tahaks ka proovida ja hakkasingi käima. Ühel päeval ma ei viitsinud minna, aga uurisin, kas ema ikka läheb. Ja nii küsisin ema käest: "Hast du hoopen?" (Kas sul on hulakeerutamine? Hoopen - tegusõna, tuletatud ingliskeelsest nimisõnapaarist hula hooping.) Minu ema vaatas aga mulle suurte, väga üllatunud silmadega otsa, vaatas ennast, siis jälle mind ja ütles: "Miks sa seda küsid?" Ja siis ma sain teada, et Hupen tähendab baieri murdes väga suuri rindu."

Vot selline põnev lookene. Meie Merdiga rääkisime oma ootamatust Hamburgi sõidust, kuidas me pool üks öösel hakkasime Neumarktist sõitma ja meid pärast Nürnbergi välja visati, sest olime vale rongi põrandal maganud ning siis rongipõranda pärast kosutavat MacDonald'sis käimist Würzburgi rongijaama põranda vastu vahetasime ja kell pool seitse hommikul peaaegu Frankfurti läksime, aga otsustasime ikkagi edasi sõita, läbi Lääne-Saksamaa kihutasime, peaaegu vale rongi peal olemise eest trahvi saime, poissmeeste peo poissmehega terviseks jõime, Hamburgi jõudsime, koos vana hea Dimaga ja üllatuslikult ilmunud Akseliga Hamburgi vanalinnas ringi käisime ja suures Hamburgi Dom'is ehk gigantses lõbustuspargis kerges vihmas keset ööd võimsaimatel atraktsioonidel sõitsime ning pärast Dima juurde ööseks läksime, ainult selleks, et koos Akseliga terve järgmine päev tagasi koju sõita, vahel Jenas peatudes, et hiina toitu süüa ning kuskil öösel jälle lõpuks Neumarktis tagasi olla, Mert läks oma kunagise ajutise vahetuspere juurde vahepeal. Aga see oli täiesti filmilikult ulmeliselt fantastiliselt uskumatult lahedaim kogemus, mis mul Saksamaast meelde jääb. Aamen.

Kuulasime veel paari lugu ning ööpimeduse saabudes suundusime siseruumidesse diskole, kus liigutasime oma ihuliikmeid hommikuni, mil tagasi koju sõitma pidime.Veel neli nädalat...

Elamise talumatu kergus

Möödunud on natuke üle aasta viimasest postitusest siia blogisse ning ilmselgelt kahvatub see kõigi eelnevate pauside kõrval, mille tõttu ma nii mitmeid kordi vabandanud olen. Maikuuga ei olnud mu vahetusaasta veel läbi. Juuni tulekuga saabus ka suur suvi, mis kokkuhoidliku mai poolest seda pöörasem oli.

Kuna ma oma perega just tohutult palju aega koos ei veetnud, muutusin kevadel järjest lähedasemaks Merdi ja Akseli vahetusperega. Kindlasti oli nädalaid, mil elasin rohkem nende pool kui oma kodus ning kuna perekond Durin on üks väheseid sakslaste gruppe, kel huumorimeel on, oli nende kodus viibimine alati värskendav kogemus. Seega olin igati nõus minema, kui mind ühel päeval kanuumatkale kutsuti. 

Võtsin siis vaheajahommikul rattad selga, väntasin Sengenthali, kust jätkusime suure kinnise Renault ja lahtisse katusega Citroeniga ehk lausa kahe autoga lõuna poole. Teel nägin veel Baierit, mis seni minust puutumata oli jäänud ja endiselt üllatas: siinsed pinnavormid on ikka fantastilised. Kaljud, voored, suured voored ja orud, kõik on olemas, mis olla saab. Super! (PILDID ALL!)

Olles mitmes kanuulaenutuskohas juba pettunud, sõitsime edasi, lootes, et kanuumatkajumal meile õige raja kätte näitab ning meie palvetele vastati. Sõitsime kolme kanuuga välja ning väike oja muutus jõeks, kus juhtus nii mõndagi.

Esiteks: lahti läks veesõda. Kõik said muidugi täiesti läbimärjaks, õnneks oli meie paat minu, Merdi ja Oliveriga (Merdi "isa") võidukas suurem osa ajast. Sõjaks läks ka paadisiseselt. Märkimisväärselt naljakas oli seik, mil sähmasin Merdile korraliku sahmaka vett selga ja ütlesin saksa huumoriga harjunult juurde: "Sul oli midagi selja peal." Naljakaks tegi selle Oliveri kommentaar: "Ma nägin seda ka! See oli k o h u t a v!"

Teiseks: meie paat läks ümber. Otsustasime vahelduseks end jahutada (nagu veesõjast küll poleks olnud) ning hüppasime vette. Sättisin oma armsaks saanud päikeseprillid ja särgi ilusti-kenasti pingile ja sukeldusin. Ja siis me mõtlesime tüdrukutega, et maru lahe oleks nüüd Oliveri paat ümber ajada ja alles siis, kui ta täies riides jõevett puristas, tuli mul meelde, et jaa, see oli ju minu paat ka ja põhja läksid nii mu suurepärased 40-eurosed päikeseprillid, mis mind Eutinist saati nii hästi teeninud oli kui peaaegu ka teesärk (see kirjapilt on raudselt parim). Samuti kaotas Oliver paati ronimisel ja selle teistkordsel kummulikeeramisel ka oma prillid.

Kolmandaks: sõitsime läbi kärestiku. Läbi väikese küll, aga ikkagi kärestiku, kõik paadid ükshaaval. See oli ühtlasi ka meie matka lõpp-punkt. Kivise jõe osa keskele oli kaevatud paari meetri laiune süvend, kus jägi ka madalamaks läks ning mööda mida üpris järsult alla sai lasta. Nii järsult, et paadi nina kündis ikka vett ja saatis sahmakad ka üle paadi, millega me jällegi riidekuivatusjumalat pahandasime.

Tõmbasime oma kanuud ojast ning läksime lähedalasuvasse puhkekohta kiirtoitu sööma, pärast mida me, lapsed, murul pikutasime ning isa ootasime, kes autole järele läks. Järasime veel küpsiseid ja vaatasime uniseid pilvi, mis end vaevaliselt üle taevalaotuse sirutasid.

Tabasin end vist esimest korda tõsiselt mõtlemas, et möödas on juba kümme kuud ning minu vahetuselu kestab veel ainult neli nädalat. Mis võiks selle lühikese aja sees juhtuda? Aga samas on terve aasta koosnenud nädalatepikkustest päevadest. Aga olnud on ka päevapikkuseid nädalaid. Kõik võib olla. Tuleb olla tegus.

Merdi perega möödusid naerulagina saatel veel mitmed-mitmed lauamänguõhtud ning jalgpallivaatamised, oli ju ikkagi MM (mille, nagu hiljem välja tuli, võitis Saksamaa). Veel käisime koos nii vee- kui ka seikluspargis, mis vähemalt sama kreisid olid kui see kanuumatk. Kuid pikemalt ma neil ei peatu. Edasi uutele avantüüridele!

Veel avastamata Lõuna-Saksamaa maastikud.

Oliver oma uhke "kabrio" juhipositsioonil.

Pildilt on kahjuks välja jäänud Akseli. Õnneks on siin veel viimane mälestus minu kaunitest mustades päikeseprillidest. Samuti leiame pildilt Merdi vahetusõed ja ema vasakult ning õdede sõbrannad paremalt.

Mert domineerib.