Oh, seda elukest

Minu koolinädalad mööduvad jätkuvalt aeg-ajalt magamise ning oma autoajakirja tõlkimise tähe all. Eelmisel esmaspäeval ma juba hoiatasin ajaloo õpetajat, et ma tõenäoliselt jään magama, kui ma ainult teda kuulan ning millegi muu huvitavaga ei tegele. Tema oli sellega muidugi nõus. Kuidas saab ta mul keelata saksa keele õppimist, kui sellest kõik võidavad. Mina ei maga ning temal ei teki tunnet, et ta on maailma igavaim õpetaja, kes õpetab maailma igavaimat ainet. Ja seda ta ju kindlasti ei ole, või vähemalt tundub, et ei ole nii palju, kui ma teda vaadates aru saan. Täitsa eeskujulik. Igaks juhuks mainis ta ka, et äkki ma saaksin kolmapäeval ikkagi kuidagi ilma oma ajakirjata ärkvel püsida. Asi oli nimelt selles, et noore mehena, ja eelkõige õpetajana, pidi ta tegema läbi "lõpueksami" sarnase asja ehk kolmapäeval tulid kõik tähtsad ninad meie tundi, et teda siis lõplikult hinnata.

Tundus, et läks päris hästi, sest et täna, selle asemel, et ajalugu teha, tuli õpetaja kooli suure kasti hommikusöögitarvetega. Tasside, nugade, lusikate, tee, kohvi, saiakeste, marmelaadide ja kõige muu hea ja paremaga ning me lihtsalt sõime ja jõime ning tundsime vabadena kõigist kohustustest. Aga siis jõudis kaks tundi "lebotamist" lõpule ning tuli end hispaania keele lainele sättida.

Kui ühel hetkel avaneb võimalus minu kohta mõni tore märkus teha, siis hispaania keele õpetaja seda rõõmuga ka teeb. Tavaliselt mind kohe tähelepanu keskpunkti tõmmates, mida ma enam niiväga ei soovi. Ehk kui õpetaja tuleb klassi ja ma olen ainuke, kes teda tervitab, sest mind on õpetatud, et inimesi tuleks tervitada, kui neid esimest korda päeva jooksul nähakse, siis läheb õpetaja nägu kohe naerule ning ta kuulutab kõva häälega mind silmitsedes: "Selle klassi päike!". Ja kõik silmad on kohe minul. Ja ma olen selle tiitliga isegi täitsa rahul, aga kui selline asi kordub absoluutselt iga tund, siis muutub see pikapeale kuidagi rõhuvaks. Liiga palju tähelepanu! Tunnis aga on täitsa tore. Kui mina ei ole oma kodutööd jälle teinud ning tema sellest teada saab, siis kirub ta mind laia naeratuse saatel: "Muy mal, muy mal, fatal! Zeros puntos! Väga halb, väga halb, kohutav! Null punkti!". Ja teised itsitavad oma laudade taga vaikselt kaasa.

Ma olen tegelikult siiani üllatunud, kui emotsioonitud siin kõik on. Ja mina olen veel eestlane! Hommikul tavaliselt keegi vastu ei tervita, pärast kooli koju minnes ka keegi tšau ei ütle. Isegi sõbrad ei ütle ükteisele, peaasi, et hästi kähku minema saaks. Vahel harva ehk. Mulle selgitati, et sakslased ongi hommikuti sellised pahurad. No olge nüüd, kui mina tulen Eestist ja see mulle natuke imelik tundub, siis on ikka midagi korrast ära. Vähemalt kannatab päeva jooksul klassikaaslastega juttu teha, muidu oleks ikka täielik õudus. Nagu näha ei ole ma siiani mõningate asjadega harjunud.

Oma kolmandas hispaania keele klassis olles (ma käin keelt õppimas kolmes erinevas klassis ning seega on mul seda kümme tundi nädalas, küll lõpuks tasub ära) sattusin kord ühe täitsa toreda nägusa poiska kõrvale istuma. Eriti jäi mulle silma tema "hipsteri" soeng ehk mõlemalt poolt peaaegu paljaks pöetud pea ning pealaele järele jäänud sirged ühele poole kammitud juuksed, mis olid korraliku lakikihi all. Kahtlemata väga efektne. Rääkisime maast ja ilmast nii palju, kui seda tunni ajal teha kannatas ning järsku osutub tema järgmiseks indiviidiks, kel ei ole aimugi, mis keelt Eestis räägitakse. Näiteks küsis ta, et kas meil räägitakse äkki inglise keelt? Jah, seda ka, aga emakeeleks on eestlastel ikkagi eesti keel.

Hobidest rääkides tuli välja, et ta on omajagu aega juba jalgpalli mänginud ning kutsus mindki trenni. Kõhklesin ja mõtlesin, et ju nad on ikka kõik parajad profi, aga otsustasin lõpuks ikkagi minna. Mis ma vahetusaastal olles ikka toas kopitan.

Trenn juhtus olema aga neljapäeval. Samal ajal, mil ma kavatsesin uuesti vibu laskma minna. Jõudsin järeldusele, et ei ole hullu, sunnin ennast pärast jalkat veel lisa viit kilomeetrit sõitma ning ikka vibutrennis ka ära käima. Mõeldud tehtud.

Jõudsin siis juba pimedas (see november on ikka tapvalt pime) lõpuks tagasi Fissausse, mis moodustab osa Eutinist ning vedasin ennast jalgpalliplatsile. Teadsin, et mu uue sõbra nimi on Jorgo, nii et läksin otsejoones treeneri juurde, kes juhtus olema selline muhe valgepäine kuuekümnendates härra ning küsisin, kust ma võiks leida kellegi Jorgo nimelise. Tema vaatab korraks mulle otsa, tõstab pilgu väljale ja väga paljudele tulevastele jalgpallistaaridele ning hõikab ootamatult valju häälega: "JOOORGO!". Midagi päris sellist ma ei oodata ei osanud. Kohale sörkides tutvustab Jorgo mind põgusalt ning mina, olles märganud teiste korralikku varustust, olin sunnitud tunnistama, et mul ei ole vist kõige õigemad riided. Minu lohvakaid dressipükse ning ketse jõllitades pidi treener sama tõdema lausudes: "On näha jah."

Seejärel viis Jorgo mind riietusruumi ning otsis mulle korralikud jalgpalliriided: jalatsid, särgi, sokid, kaitsmed ja muud lisad. Ja mina tahtsin ainult natuke jalkat taguda...

Jooksime tagasi platsile, kus teised juba ringis seisid ning vahetult pärast kohale jõudmist küsis treener minult: "Mis su nimi on?"

- "Kaarel ja ma tulen Eestist ja ma ei ole jalgpallis just kõige parem."

Ning seepeale vastas tema: "See ei ole tähtis. Tähtis on, et sa hea inimene oled." Tundsin end puudutatuna, siiralt.

Pärast edasiste küsimuste vältimiseks kõigile selgeks tegemist, et ma olen vahetusõpilane, tundsin vajadust ka igaks juhuks mainida, et ma ikkagi ei ole väga tugev. Ehk on nad minuga siis natukenegi leebemad. Aga võta näpust...

Jalgpall on jõhker mäng, kus armu ei anta kellelegi. See tähendab teiste jaoks oli võib-olla küll tavaline trenn, kuid minu jaoks oli see midagi täiesti uut ja üpris hingetukstegevat. Põhiliselt sellepärast, et ma ei suutnud enda üle naermist lõpetada, kui ma absoluutselt iga kord libisesin ja pikale käisin, kui üritasin palli kas vastu võtta, kellelegi saata või lihtsalt lüüa. Ehk iga tegevus, mis hõlmas palli lõppes minu jaoks märjale murule maoli maha käimisega. Õppisin oma vigadest ning oma tasakaalu kontrolli all hoides õnnestus mul mingi ime läbi lõpuks ka üks neljast väravast lüüa.

Hiljem mainis treener riietusruumis kokkuvõtet tehes muiates, et kindlasti on sporte, mida Kaarel paremini oskab. Mina ei suutnud vastu panna ning lisasin ennastõigustavalt, et libastuda oskan ma ikkagi päris hästi, mille peale ka teised lõpuks kõhutäie naerda said. Oh, seda elukest.

Hiljem sõitsin veel vibutrenni ning veetsin tunnikese seal vaiksemalt askeldades ning rahulikku sporti tehes, oli kohe mõnusam.

Õhtul jõudsin tagasi koju alles kell kümme ning tundsin mõnusat Muskelkaterit ehk lihasvalu ning mõtlesin endamisi, kuidas ma neid hetki kunagi magusalt meenutan... ja isegi kui ma jalgpallis ainult mööda maad rooman on see seda kõike väärt. Oh, seda elukest.

Lühike nädal

Sel lühikesel nädalal oli aga palju huvitavat pakkuda. 
Esmaspäev oli tavaline koolipäev. See tähendab seda, et ma loen autoajakirja, kirjutan sealt kõik vähemtuttavad sõnad välja ning kasutan ühe oma klassikaaslase "tõlkemasinat" nende tõlkimiseks ning pikas perpektiivis loodetavasti jäävad need sõnad mulle ka külge. "Tõlkemasin" on väike elektrooniline taskusõnaraamat, mille pidid kõik mu klassikaaslased ostma 130 euro eest, tahtsid nad seda või mitte. Ega muud moodi Saksa Liitvabariigi majandus ei õitseks.
Tihti olen dilemma ees: kas peaksin õpetaja juttu kuulama ning peaaegu kindlasti magama jääma või siis oma asju tegema, nagu selle ajakirjaga töötamine, ning mitte väga palju tunnis toimuvale tähelepanu pöörama. Ma mõtlen tihti, et vahet vist ei ole, kuidagi olen ma ikkagi õpetaja ja koolikohustusega vastuolus. Isegi kui õpetajat väga ei huvita, millega ma tegelen, tundub ajakirja lugemine keset tundi endiselt kuidagi...vale. Eriti kui tundi annab kooli direktor. See on siis majanduse tund. See on täielik hobuse unenägu. Siiani on toiminud see, et ma üritan võimalikult kaua end ärkvel hoida ning siis, kui enam üldse ei jõua, raputab pinginaaber mind üles. Töötab veel.
Pärast kooli läksin jälle sõudmis- või tähendab jõutrenni. Järve peal sõudnud pole ma juba ehk kuu aega. Tavaliselt läheksin järvele kella viie paiku, aga kuna kella viie paiku on juba pime ning pimedas keset järve olla on kuidagi imelik, siis jääb minek ka ära. Igatahes, pärast trenni sain teada, et me ei tohi seina sisse pugenud niiskuse pärast kuni jõuludeni duši all käia. Halleluuja!
Teisipäev oli üdini tavaline, ehk tegelesin oma ajakirjaga. Vahel salaja lugesin ka "Da Vinci koodi". Hirmus põnev oli, Dan Brown ikka oskab kirjutada. See oli muide teine raamat, mis ma temalt siiani lugenud olin. Esimene oli "The Lost Symbol", mis on minu arvates üks põnevamaid raamatuid üldse. Hoolimata viiesajast leheküljest läks lugemine nagu niuhti. Ja kuna selles raamatuseerias on veel kaks raamatut, mida ma ilmselgelt lugeda ei saa, ei oska ma oma eluga midagi peale hakata. Kui ma saaksin, keelaksin raamatukogudel täielikult ära pikemast raamatuseeriast ainult ühe või kahe raamatu tellimise, sest sellinne "kuivale jätmine" lihtsalt ei lähe mitte. Peale selle, et see kuriteona peaks liigitatud olema, on see arvatavasti ka mitmete kuritegude põhjustajaks. Küllap uputas selline hoolimatu käitumine ka Titanicu.
Teisipäeva õhtul ootasin ma kodus pingsalt oma klassijuhataja telefonikõnet, mis pidi teatama, et keegi jäi haigeks ning nüüd on klassiekskursioonile veel üks vaba koht. Aga kõnet ei tulnud ja seega pidin nädala lõpuni teises klassis õppima. Kuna aga tundsin juba kõiki oma lisa hispaania keele tundidest, oli vahetus mõnus vaheldus. Klassis, mis koosneb kolmest poisist ning kahekümne kahest tüdrukust ei saa vist keegi neist kolmest ennast väga halvasti tunda. Tundsin end nagu esimesel koolinädalal, tutvustasin end uuesti igale uuele õpetajale ning oli tore olla. Bioloogia õpetaja arvas kohe, et ma olen kuskil ingliskeelselt maalt pärit, aga ei. Eestist, ja mitte Islandilt, nagu mõned aru on saanud. Seesama õpetaja seletas minu õnneks asju väga aeglaselt. Pärast minu nime tahvlile kirjutamist, tutvustas ta ennast ning mainis ära, et tema ei tea, kuidas Eestis asjad käivad, aga siin öeldakse õpetajale igatahes "härra". Teine nõme olukord: kui ma naeratan ja noogutan, siis enamasti arvavad inimesed, et ma tõenäoliselt ei saa aru, millest räägitakse. Tegelikult on tavaliselt just vastupidi, ning ma pean kogu aeg lisama, et ma tõesti ikkagi saan aru. Oh, jah, vahetusõpilase elu pole meelakkumine.
Eilne, kolmas vibulaskmise trenn oli vaevarikas. Pärast seda kui olin sinna sõites paduvihmast läbimärjaks sadanud, pidin maadlema oma sihikuga, mis paigal ei tahtnud püsida ning vahel viskas meele ikka päris mustaks. Aga kuna mu jalatsid olid endiselt üpris niisked, otsustasin tagasi sõita paljajalu. Ja väga mõnus oli jälle üle pooleteist kuu paljajalu olla, mis siis, et välitemperatuurid ikka viie ja kümne soojakraadi vahele jäävad. Väga värskendav.
Ja nüüd torman elutuppa oma toreda perega mänge mängima. Juhuu! Musi püksi!

Jalgpall ja punaste laternate tänav

Järgmisel nädalal pärast Aacheni reisi olime meie isaga kodus ning naispere sõitis Mama vanavanemate juurde. Meie vahetasime samal ajal ära maja kaks ust ning neli akent kuulates Rammsteini, Pearl Jam'i, Harry Belafontet ning mitmeid teisi väga toredaid artiste. Vahel käisime kinos, vaatasime jalgpalli ja jõime teed ehk väga mehelik nädal oli.
Paar korda tegin süüa mina. Sain hakama ühe erilise kõrvitsa-kartuli-ingveri pajaroaga, kuhu ma liiga palju ingverit panin. Kuna pidin seda ka ise sööma, oli olukord natuke kurb.
Kolmapäeval sain ka pärast kahte kuud lõpuks juuksuris käia. Täitsa ise helistasin ja leppisin aja kokku ja puha. Papa juhendas enne, mis ütlema pean, aga telefonis rääkisin ikkagi mina. Olin enda üle uhke.
Sellele järgnev nädal oli mitmekesine. Esmaspäeval kirjutasin terve päev blogi Aacheni reisist. Teisipäeval käisin ja tegin koos teiste sõudjatega sõudmisklubis jõutesti. Tähendab proovisime oma harjutuste raskusmaksimumid ära ning tegime muud huvitavat. Minu jaoks oli põnev oma uue Jack Wolfskini jopega vihmas kahhekümne kilomeetri maha väntamine. Ma väga ei usu, et see supervihmakindel jope vett läbi lasi, aga kuidagi kahtlaselt niiske oli olla. Olin pea läbimärg. Oletasin, et ju ma siis higistasin nii palju. Ei tea.
Kolmapäeval andsin oma esimese eesti keele tunni. Nädalavahetusel helistas üks proua samal ajal kui me vanu aknaraame seinast välja kangutasime. Mina tormasin vastu võtma ning siis räägiti mulle pikalt, kuidas helistab keegi Frau Berg, kes oli kohalikust lehest Rosa artiklit lugenud ning kel on Lõuna-Eestis üks suvila ja et ta tahaks väga Rosaga rääkida ning uurida, kuidas tal keele õppimisega läheb, sest ta ise tahab ka marudalt eesti keelt õppida ning äkki saan ma oma tütre e-maili aadressi anda.
Minu tütre? "Papa! Keegi tahab sinuga rääkida."
Pärast Papaga rääkimist sai ta muidugi teada, et meie peres elab keegi vahetusõpilane Eestist. Ning pärast seda, kui olin temaga uuesti rääkinud olnud, olin ma jäänud nõusse talle korra nädalas ühe tunni jagu eesti keelt õpetama. Siiani on olnud tunnid sellised, et tema tuleb ja ütleb, mis me teeme ja mida harjutame ning siis me harjutamegi. Ehk ega ma väga õpetaja rollis ei ole, rohkem nagu tugiisik keele õppimisel, kel saab paluda sõnu hääldada ning tekste ette lugeda. Mina olen rahul, sest kuna ma selgitan asju saksa keeles, siis minu jaoks on see korralik saksa keele tund. Käsi peseb kätt
Laupäeva hommikul pakkisime puumaja autosuvila peale ning sõitsime Hamburgi. Nimelt oli Papa sõber Papalt ühte toredat puumaja palunud ja kuna Papa on rõõmus puusepp, oli ta ka lahkesti nõus. Endiselt on natuke raske tajuda, et ma käisin linnas, kus elab pool miljonit inimest rohkem kui terves Eestis ehk 1,8 miljonit. Ei taju.
Laupäeval me siis töötasime terve päeva ja saime suurema osa puumajast valmis. Õhtul rääkisime mõnusalt juttu ning magasime viiekesi autosuvilas. Mina, Papa, Sunna, ning kaks Papa sõbra last. Kui avaneb võimalus autosuvilas magada, siis tuleb see ära kasutada, sest ega sellist asja iga päev juhtu.
Pühapäeva hommikul oli meil plaanis minna ratastega linna vaatama. Kuna aga meie ehitis päris valmis ei olnud, ütles Papa: "Täna sõidad sa linna üksi, Martin (Papa sõber) jääb mulle appi."
Olin ka üksi minekuga rahul. Ehk ongi vaiksem. Tõmbasin siis mantli selga ja saapad jalga ning väntasin minema. Nii poole tunni pärast olin ühe bussipeatuse juures mantlit kotti toppimas, sest nii soe oli. Umbes veerand tundi pärast seda olin korra ära eksinud, abi palunud, uuesti tee leidnud ja lõpuks ratta vanalinna äärele lukustanud. Jalutasin siis mööda Hamburgi tänavaid ning nautisin suurlinna melu, aga kuna oli pühapäev ning pühapäeviti on pea kõik poed ja ärid kinni, oli kõik palju vaiksem. Aga rahvas liikus endiselt. Jalutasin mööda grandioossest raekojast ning tegin sellest pilti:

Väga võimas oli. Lõpuks jõudsin ühe katkise kiriku juurde, mille keldris olla muuseum. Astusin sisse ning oligi muuseum. Kokku veetsin seal üle tunni ning sain teada palju Teise Maailmasõja aegse Hamburgi kohta, liitlaste poolt linna strateeglise pommitamise ehk operatsioon Gomorrah kohta ning inimeste meelestatusest sel ajal. Täpselt samamoodi nagu natsid hävitasid liitlaste linnu, hävitasid liitlased hiljem natside linnu ehk sõda on mõttetu.
Pärast kõrgel kirikutorni otsas linna imetlemist oli kõht juba üpris tühi ning hakkasin otsima söögikohta, mis osutus pühapäeva pärast raskeks. Kui lõpuks ühe briti pubi leidsin, tehti mulle üks tore kompliment. Kõndisin mööda tänavat ning kuulsin järsku briti-inglisekeelset vestlust ettekandja ja tõenäolise pubi omaniku vahel. Astusin siis ligi ja küsisin oma parimas inglise keeles, et kas see koht on siis pühapäevast olenemata lahti. Öeldi, et on küll ja juhtatati sisse. Laususin veel, et tänan ning kohe pärast selja pööramist kuulsin peremeest ütlevat: "Hmm, inglasi täis.." Leti ääres menüüd silmitsedes ilmus seesama ettekandja, kes ütles mesimagusalt, et neil on inglisekeelne menüü ka olemas ning lisas naeratuse saatel: "Või tahate
oma saksa keelt harjutada?"
"Jah, tänan, ma pigem harjutaks, jah."
Pärast kala ja friikartulite ehk fish and chips'ide söömist kõndisin tagasi raekoja juurde ning nägin vist tulevikku:

Grupp inimesi kõikvõimalikest vanustest ja sugudest jalutasid selliste lisajalgadega ringi. Ma olin üpris šokeeritud, esimest korda näen sellist asja. Ja kui need inimesed liikusid, siis nägi see välja nagu mõni siga või jänes oleks käinud. Väga huvitav. Jälgisin neid mõnda aega ning ma ei olnud muide ainuke nagu arvata võib ja nemad teesklesid nagu oleks see täiesti normaalne. Tuleb tunnistada, et oleksin tahtnud isegi seda värki proovida, tundus üpris ebanormaalne.
Võtsin uuesti oma ratta ning sõitsin mööda linna nii suvaliselt ringi kui sain. Nägin ära suure õhutõrjeehitise ehk Flakturmi ja ajaloohuvilisena olin seega väga rahul:

Kui tagasi koju pidin hakkama sõitma ei olnud mul aimugi, kus ma olen ning siis kulus päris korralikult aega, enne kui ma üldse mingisse tuttavasse kohta jõudsin. Lõpuks jõudsin peatänavale, mida mööda olin enne tulnud ning siis pedaalisin nii ruttu kodu poole kui jõudsin. Ühel hetkel jäi ka termomeeter tee äärde. Mõtlesin, et 21 kraadi kahekümnendal oktoobril pole üldse paha, mõnus oli. Muidugi pidin ühest teele jäänud juuksurisalongist pilti tegema:

Kujutan ette, et kuskil seal oli veel Arno solaarium Päikesepaiste, Tootsi kasiino Kentucky Lõvi  ja väga tõenäoliselt ka Lible kõrts Ega Kui Purju Ei Teeks, Ei Läheks Vist Tilkagi Alla. Tõenäoliselt. Papa sõbra pool sõime veel kooki ning isa õnnistas puumaja selle otsa ronides ning ühte luuletust lugedes ja šampust juues sisse.
Esimene koolinädal möödus jälle kiirelt ning reedel sõitsime juba jälle Hamburgi, aga seekord oli sõit palju erilisem. Nimelt toimus kuulsal St. Pauli staadionil jalgapallimäng suurepärase FC Sankt-Pauli ja kellegi igava vahel. Kell 15.40 hakkasime ratastega Eutini sõitma, et jõuda 16.20 rongi peale Hamburgi ning seegi kord sadas vihma. Rongis rääksime mitmetest huvitavatest asjadest. Inglise keele hulk jääb õnneks iga päevaga vähemaks. Mainisin, et Uus-Meremaal elab laps, kelle nimi on Bussipeatus nr. 16, mille peale Papa arvas, et täitsa ebareaalne, mida mõned vanemad oma lastele teevad. Nõustusin.
Hamburgis sõitsime metrooga staadioni juurde ning siis hakkas vaikselt minu idealiseeritud ettekujutus jalgpallimängust purunema. Metroo väljapääsu juures olid juba ootamas türklased hoidmas papitükke, millele kirjutatud "Otsin kaarti!" (see tähendab kaarti, millega areenile pääseb). Teel staadionile müüs palju rahvast väikestest kärudest õlut, prügi oli igal pool maas, keegi urineeris seal samas puu all. Enamik inimesi oli juba ilmselgelt purjus. Pärast järjekorras seismist ning turvakaalutlustel läbi otsimist olime sees.
Ma kujutasin muidugi ette, et me saame kuskile mingidki istekohad, aga ei. Kõik see ilmselgelt üleliigne mass seisis koos nagu silgud pütis: õigetel kohtadel, trepi peal, mõned rippusid turvaaia küljes ja samuti igal muul mõeldaval kohal oli pealtvaatajaid. Pärast seda, kui ma mängu algust ei näinud, veetsin ka ülejäänud poole ajast inimesi endast mööda, õlle järele, lastes. Ega keegi minu ümber mängu väga jälgida ei saanud, sest trepi peal seistes tuli kogu aeg lihtsalt "kortsu tõmmata" kui keegi möödus. Ja keegi möödus kindlasti iga mõne sekundi tagant. Tundus, et need saalijad ei lõppegi otsa, aga õnneks tuli varsti grupp vabatahtlikke meid trepi pealt minema käsutama ning siis seisime me sama kitsalt päris seisukohtade alas edasi. Minu vaade oli selline:

 Igati põnev. Papa soovitas mul natuke liikuda ja parem koht otsida. Natukese aja pärast oli mu vaade palju etem, ehk selline:

Jah, oli põnev. Oli tõesti põnev mäng. Lausa mitte ühtegi väravat ei löödud! See-eest sain aga kuulata purjus inimeste ebavajalikku räuskamist, kohtuniku sõimamist ja laulmist minu seljataguse vahetus läheduses ehk kõrvad hakkasid poolajaks tõesti s*tavett jooksma (vabandan välenduse pärast) ja seda ilma liialdamata. Lisaks veel muule mürglile ja trianglile hüppasid ja kargasid nad ka väga rajult, nii et kui ma lõpuks sealt minema sain, olin päris tänulik. Ja sellepärast vaadataksegi jalgpalli kodus, telekast.
Mulle meeldib kui väga muretu mu Papa enamasti on. Pärast mängu pidime külastama Reeperbahni ehk Hamburgi punaste laternate tänavat. Olime veel staadioni juures ning kuidagi pidime me end sinna navigeerima. Olles mõnda aega jalutanud, vaatas Papa ebamäärase näoga ringi ning lausus: "Kuskil siin peaks nagu olema." Pärast veel mõnda aega käimist kordus sama. Mõistsin, et kõnnime üpris suvaliselt ringi ning üritame lihtsalt loodetavasti Reeperbahnile sattuda. Lõpuks me mingil imekombel sinna ka jõudsime, aga endiselt on mul tunne, et Papa loodab ikkagi rohkem õnnele kui teadmisele. "Küll me kohale jõuame. No worries!"
Alguses kasutati Reeperbahni tänavat laevade tarvis pikkade kõite valmistamiseks, nagu Papa mulle ütles, aga mingil hetkel hakkas tänav rohkem teatud asutusi sisaldama ja nii ta läks. Väga säravad tuled ja väga säravad tüdrukud olid seal. Pildid lähevad järjest udusemaks, aga umbes nii see tänav välja nägi:

Pärast mitmetele ahvatlevatele pakkumistele ära ütlemist läks kõht tühjaks. Tellisime Papaga putkast kebabi ning kõndisime sadama äärde, sest Hamburgi linnaosa Hafencity ehk Sadamalinn on muljetavaldavalt kallis koht, kus elada ning seega kindlasti päris põnev. Jalutasime mööda kallast kuni ühe mänguväljakuni ning ronisime sellel jõukate vanemate jõukate laste mängumaal veidi aega ringi. Päris lõbus oli. Kuna see koosnes tervest piraadilaevast ning muust selle juurde kuuluvast ei saanudki muud olla kui lõbus.
Tagasiteel rongijaama nägin veel Tigutorni Hamburgi ekvivalenti:

Üritades õiget rongi leida, avastasime, et see lahkus nii seitsme minuti eest ehk nüüd pidime tund aega ootama. Läksime ja ostsime endi piletid järgmisele rongile ning sisustasime oma aja raamatupoes ajakirju sirvides. Hakkasime lõpuks rongi peale sättima ning kuna tundsin suurt janu, otsustasin ühest paljudest joogiautomaatidest midagi osta. Kui olin tagasi Papa juurde jõudnud hakkas ta ühest prügikastist midagi urgitsema. Pärast kolme ajalehe kätte saamist ütles ta, et näe, midagi lugemiseks, ei hakka rongis igav. Lahe sell on mu Papa.
Pärast nende ajalehtede sirvimist ning teada saamist, et 25. oktoober on ülemaailmne nuudlipäev, tukkusin kergelt. Unistasin juba kodus ootavast inimese parimast sõbrast ehk voodist. Ja kui lõpuks Eutini tagasi jõudsime, tuli meelde, et peame veel kümme kilomeetrit ratastega läbi vihma sõitma. Kui olime kurnatuna koju jõudnud, langesin oma voodi pehmesse embusse ning uinusin silmapilkselt.
Laupäeva ma kohe ootasin, sest pidin sõitma oma esimesse vibulaskmistrenni. Küsisin Rosa sõbrannalt aadressi ning hakkasin sõtkuma. Rattasõiduga harjub nii ära, et 15 kilomeetrit trenni sõita ei ole midagi erilist. Ja Eestis arvasin ma, et bussiga sama maa trenni sõita on ikka liiga kaugel. Minu üllatuseks olla vibutrenn ühe taastusravi kliiniku spordisaalis. Hoone sissepääsu leidmata panin oma ratta lihtsalt seina äärde ja astusin ühest suvalisest uksest sisse. Avastasin end kohvikust ning kuna olin seal ikkagi esimest korda läksin ja küsisin kohvikutädilt, et kus siin vibu saab lasta. Tema mõtles pikalt ja otsustas kohvikurahvalt kõva häälega küsida: "Äkki keegi teab, kus siin vibu saab lasta?"
Üks vanem naisterahvas vastas kohe rõõmsalt: "Ah vibu, jah? Jaa, jaa, see on keldris."
Laskusin treppe mööda keldrisse ning avastasin end pikkade koridoride keskelt:

 

Pärast nende koridoride läbikäimist ning uste avamist ei olnud ma endiselt näinud ühtegi viidet vibulaskmisele. Kuna mu teele jäi üks tore töömees, otsustasin tema käest küsida, et vabandage, kus teil siin vibu saab lasta.

- "Kuidas palun?"

- "Kus teil siin vibu saab lasta?"

-  "See on ikka esimesel korrusel."

- "Ahah, aitäh!"

Jalutasin siis üles tagasi ning üritasin ise seda pagana kohta üles leida. Pärast pikka aega tulutult otsimist otsustasin jääda Rosa sõbrannat ootama. Kui juba pool tundi õigest ajast möödas oli ja kedagi endiselt ei tulnud, otsustasin teha viimase katse selle spordisaali otsimises. Läksin ühe karkudel ringi kakerdava mehe juurde, tegin juba suu lahti ning järsku küsib tema:

- "Otsid vibulaskmist, jah?"

-  "Jah , täpselt nii."

Pärast vaikusemomenti vastas ta: "Siin küll mingit vibulaskmist ei ole." Sel hetkel mõistsin ma, et olen käinud mööda taastusravihaiglat paaniliselt ringi ning otsinud kohta, kus vibu saaks lasta. Ma ei oleks imestanud, kui ta mullegi mingit ravi oleks soovitanud. 

Andsin alla ning otsustasin teha rattaga tiiru ümber maja, et leida veel mingitki märki vibu laskmisest ning just siis kui arvasin, et lootus on kadunud, nägin hoone teisel pool asuvastest suurtest akendest paljusid inimesi, kes tegelevad...vibulaskmisega. Täiesti uskumatu. 

Trenn ise oli väga lahe ja tundsin end nagu kala vees, hoolimata sellest, et olin spordisaalis ja lasin vibu. Sain ka komplimendi, et ma oskan päris hästi vibuga ümber käia. Päev oli väga korda läinud.

P.S. Loodetavasti suudan end kokku võtta ja järgmise postituse natuke väiksema ajavahega kirja panna.

Mu kallis Charlemange...

Kuna kool algas siin juba viiendal augustil, algab sügisvaheaeg kolmandal oktoobril, Saksamaa taasühinemise päeval, ning kestab seega mõnusad kaks ja pool nädalat. Selle aja jooksul saab teha tohutult palju igasugu vahvaid sügiseid tegemisi. Miks mitte sõita Aachenisse?
Neljapäeva veetsime kodus, endid kuuetunniseks autosõiduks vaimselt ette valmistades ning kõiki neid vahvaid sügiseid toimetusi toimetades. Päev möödus süües ja lugedes. Reede hommikul tõusime juba kell kaheksa ja toitusime korralikult. Vaba päeva hommikusöök koosneb magusatest saiakestest, mida isa ostab aeglaselt mööda tänavat kulgevast idüllilisest pagariautost. Tähendab saiakesed ise magusad küll ei ole, aga magus on kõik, mis saia peale määritakse: kohupiima ja suhkrusiirupit, mett, šokolaadikreeme ja moose. Soovitasin ka kondenspiima proovida, kuid kahjuks söön seda endiselt ainult ise. Seejärel sõitsime mina ja Mama linna raamatukogust pikaks sõiduks meelelahutust laenutama. Otsustasin end ühiskonnakriitilisele lainele viia ja võtsin enda jaoks nii George Orwelli "1984" kui "Loomade farmi".
Kuna sooja oli sel hetkel jälle ainult kuus kraadi ning mul oli seljas ainult dressipluus, tuli teemasse jällegi mulle ühe korraliku "kileka" ehk Regenjacke ehk otsetõlkes vihmajaki ostmine. See saaga oli käinud tegelikult juba mitu nädalat, sest pakk kodust hilines, ning lootuses, et see mingil hetkel ikka jõuab, ei pannud me minu soojustamisele väga suurt rõhku. Pakk aga ei jõudnud ega jõudnud ning ilmad läksid järjest külmemaks ja tuulisemaks. Seega, kord me justkui arutasime jälle poodi minekut ja siis ikkagi ei läinud ja nii jäigi see ostmata ning ma olengi igal hommikul viie soojakraadiga ainult dressipluusi ja ketside väel kooli läinud, kui teised käivad ringi mütside, sallide, kinnaste, saabaste ning kindlasti soojade Regenjackedega. Ja vihmajakk on siin tõesti soe, sest enamik inimesi kasutab seda läbi talve, kuna vihma sadavat siin kõvasti rohkem kui lund. Tundub ka loogiline, kui ma kuulen, et eelmine aasta olla jõulude ajal veel kuusteist kraadi sooja olnud.
Käisime korra juba külastatud Jack Wolfskini kauplusest läbi. Jack Wolfskin on üks väga tuntud saksa bränd. Mama selgitas, et kui ma peaksin juhtuma nägema välismaal kedagi Jack Wolfskini jopega, võin olla sajaprotsendiliselt kindel, et tegu on sakslasega. Kuna Mama heakskiidu saamine on väga tähtis, näitasin Mamale juba varem selga proovitud jakke. Sellega asi piirdus.  Ühesõnaga käisime hiljem veel mõnest spordipoest läbi, kuid kahjuks midagi toredat leidmata tuli koju naasta. Lubasin, et kui Aachenist midagi tarka ei leia, siis tulen tagasi ja ostan endale sellest Jack Wolfskini poest ühe korraliku Jack Wolfskini Regenjacke.
Pakkimine möödus. Pärast seda alustasime oma teekonda. Kõigepealt sõitsime külla vanaemale ja vanaisale, kes elavad õnneks kõigest kahekümne kilomeetri kaugusel. Sinna pidime jätma Sunna, sest viieaastase lapsega võtavad kuuetunnise autosõidu ette ainult kõige vapramad ja üllamad. Mama ja Papa läksid seega lihtsama vastupanu teed. Vanaema tervitas meid kõiki, kaasaarvatud mind, kallistamise ja musitamisega ning pärast mulle maja näitamist istusime kõik laua ümber ning lasime riisil ja seenekastmel hea maitsta. Kuna aga pool päeva surma, tähendab, autosõitu oli veel ees, jätsime südamlikult hüvasti ja asusime Aacheni poole teele, 588 kilomeetrit ootas maha sõitmist.
Nii kolme tunni pärast oli Betty läbi lugenud kõik Minu Hobuse ajakirjad, mis Mama tema jaoks laenutanud oli. Betty nimelt käib igal esmaspäeval ratsutamas oma poni, Pauliga, ehk ta on sellisest värgist huvitatud, mina olin läbi lugenud pool "Loomade farmi" ning vanemad kuulasid endiselt Vladimir Kamineri plaate.
Vladimir Kaminer on Saksamaal väga kuulus vene päritolu kirjanik ja koomik ning tema lindistuste peale naersid Mama ja Papa vahepeal juba üpris hüsteeriliselt. Küsisin vahel paar küsimust raadiost kostuva kohta ning siis mulle selgitati, mis seal nii naljakat on. Oli kah. Leppisime aga kokku, et kui nad mind aasta lõpus lennujaama sõidutavad, siis kuulame uuesti, nii et mina ka naerda saan. Vahepeal mõnes bensiinijaamas peatudes jõudsimegi lõpuks kohale...Hollandisse. Kuidas, kuidas? Ju siis oli kiirteelt sisse jäänud hoog liiga suur ja magasime Aacheni maha. Igatahes vaatasime ühte väiksesse külasse jõudnult pikalt kaarti ning navigeerisime endid lõpuks viisteist kilomeetrit Saksamaa poole tagasi.
Pool kümme õhtul olime Aacheni kesklinna kandis mu pere sugulaste juures pika laua taga õhtust söömas ning kõik koos vanu häid aegu meenutamas. Mina kuulasin peal. Kaasa rääkida sain siis, kui jutt läks keelte peale. Sugulased juhtusid olema frankofiilid, see tähendab, et kõik oskasid rääkida prantsuse keelt. Ning kohe küsiti ka eesti keele kohta, et kuidas see kõlab ja millele sarnaselt ning:
"Mitu käänet seal on?"
"Neliteist."
-"Oooooh..."
Inimesed on pakkunud, et eesti keel kõlab sarnaselt ehk läti ja leedu kui teiste balti keeltega või äkki rootsi või isegi vene keelega, aga ei. Hoopis soome keel on meie sugulaskeeleks. Muidugi tulevad igasugu küsimused eesti keele kohta alles siis, kui on selgeks tehtud, et Eesti inimestel ikkagi on ka päris oma keel. Ka see on paras üllatus.
Kui kanasupp oli taldrikust kadunud, hakkasime vaikselt voodisse sättima. Mina magasin perepoja, Jan Ole narivoodi alumisel korrusel. Jan Ole tuba on vist kõige teismelisem tuba, mida ma näinud olen. Suured riiulid olid täidetud legomasinate ja väikeste sõjameeste figuuridega, samuti oli seal muusikakeskus, arvutis käis parajasti mingi sõjamäng, arvuti kõrval oli pudel rummi, Jan Ole on kaheksateist, ja elektrikitarr ning muidugi oli terve ruum täielik seapesa: väga mugav. Pakkisin oma magamiskoti lahti, käisin hambaid pesemas ning ronisin voodisse.
Kell seitse hommikul, kui kõik teised veel sügavat und magasid, ärkasin mina üles, sest kõht valutas äärmise tugevusega. Samuti oli väga palav ning tuikas ka peavalu. Mõtlesin, et nüüd on küll lõpp: sellest põrgust enam pääsu ei ole. Tõusin siiski üles ja seadsin sammud vannitoa poole, kus ma igaks juhuks järgmised pool tundi olin. Uhasin endale palju külma vett näkku ning lubasin endale, et minu pärast küll puhkus tuksi ei saa minna, seega kooserdasin lõpuks tagasi voodisse ning tundsin end juba natuke kergemalt. Proovisin veel sõba silmale saada, kuid pidin silmad kohe uuesti avama, sest minu näo kohal oli Papa oma, mis ütles, et kohe hakkame hommikust sööma. Kell oli üheksa läbi.
Pugisime siis kõhu magusaid saiakesi ning teed täis ning riietusime. Kuna kuussada kilomeetrit lõuna pool oli ilm kõvasti soojem, nii 17 kraadi ringis, siis ei olnud mul mingit Regenjacket vajagi. Autoga võtsime kaasa ka jalgrattad, et linnas oleks mugav liigelda. Hüppasime ratastele ning hakkasime Aacheni lossikabeli poole vurama. Tänavate vahel manööverdades jõudsime kuumaveeallikani, mis oli purskaevuks kujundatud. Papa tuli rattalt maha, katsus voolavat vett, mis pidi umbes 60 soojakraadi juures olema, moodustas oma kätega väikse kausi ning võttis sõõmu kuuma mineraalvett. Peaaegu samal hetkel avastasin ka sildi "This is not drinking water!" olemasolu. Papa vaatas silti pikalt ning ütles lõpuks tüdimusega: "Kui ma eelmine kord jõin ja ära ei surnud, siis küll ta kõlbab." Kuna kõhuvalu ei olnud väga taandunud, siis lootsin, et ehk lonks tervendavat mineraalvett aitab ning talitasin samamoodi kui Papa. Vesi oli kuum ja soolane ning tundsin selgelt, kuidas see mööda mu söögitoru alla voolab. Enesetunne jäi samaks, aga vähemalt olen Aacheni all voolavat kuuma vett joonud.
Liikusime vanalinna poole edasi ning mingil hetkel meenutas Aachen mulle väga Tallinnat. Lukustasime oma rattad katedraali kõrvale ning uudistasime läbi turu selle ukse poole. Turul müüdi veel Saksamaa omi maasikaid.
Kuna lossikabelis toimus tol hetkel pulm, otsustasime natuke vanalinnas ringi jalutada. Kõndisime mööda kallitest brändikauplustest ja juveelipoodidest, pagariäridest ning siis, äkki, ilmus silmapiirile iiri pood. Nähes vaateaknal purki Guinessi õllega, küsis Papa minu käest kohe: "Tahad äkki ühe Guinessi osta?" Oma ebalevast olekust olenemata suutsin lõpuks ikkagi jah öelda ning astusime poodi sisse. Papa ostis endale siidri ja mulle purgi Guinessi õllega. Poes oli müügil palju põnevat: kõiksugu iiri maiustusi ja limonaade, särke ja mütse ja tuhandet muud asja. Minu ostukorvi sattusid tagasihoidlikud šokolaadi-maapähkli korvikesed ning soola ja äädika maitselised kuulsad Walkers'i kartulikrõpsud. Tagasiteel lossikabeli juurde jagasime krõpse Bettyga ning kui need lõpuks otsa said, mõtlesin, et teen nalja ning tegin väikse krõpsupakiga pauku. See oli aga üks kuradima kõva pauk ning lisaks sellele, et kõik meid ümbritsevad inimesed ehmusid, võis kuulda ka erinevaid ohkeid ning susistamist. Üleliigne tähelepanu muutus maru rõhuvaks ning edaspidi proovisin natuke madalamat profiili hoida.
Jõudnud tagasi katedraali juurde avastasime, et pulm oli läinud ning saimegi hoonesse sisse. Kõik pildid, mis ma sellest kalli keiser Charlemange'i viimaste säilmete kodust oma kunstiõpikus näinud olin kahvatusid selle tohutu ilu kõrval, mis selle kabeli seintelt vastu säras. Kõik laed olid kaunistatud kullakarva mosaiikidega ning värviliste kivikestega, kõrge lagi ja kaunistatud sambad erinevate korruste vahel olid aukartustäratavad ning kõik see kokku oli tõesti väga võimas ning muljetavaldav vaatepilt. Imetlesime veel natuke, süütasime mõned küünlad ning pärast viitteist minutit saime uuesti värske õhu kätte. Ja turistide hordid trügisid muudkui edasi katedraali sügavustesse...
Jalutasime uuesti linna peale, kaesime veel üle kõik väga huvitavad purskkaevud ning väiksed armsad pagaripoed ning sõime raekoja ees mingi imeliku kaktuse vilja, mille Papa oli ühel hetkel järjekordsest puuviljapoest ostnud oli. Maitses päris hästi. Bettyle nii hästi ei maitsenud ning tema andis oma kaktusevilja Papale. Hakkasime tasapisi rataste juurde tagasi kõndima ning ühel hetkel märkasime Jack Wolfskini poodi.
Mina astusin kohe sinna sisse ning kõik teised asutsid sisse üle tee asuvasse mänguasjaspoodi. Kõndisin paar sammu esimese stange juurde ning ostsin esimese ettejuhtuva jope ära. Muidugi proovisin seda enne ikka selga ka ning käisin vahepeal Papa heakskiitu küsimas, aga ikkagi, lõpuks oli mul oma Regenjacke. Lihtne, must, kapuutsi palistamas kunstkarusnahk. Suurepärane.
Jalutasime läbi pargi ning sõime pargipingil karbi viimaste maasikatega. Või, kes teab, kas ikka olid viimased. Äkki kasvatavad sakslased neid seal aasta läbi. Igatahes võtsime pargi nurga pealt oma rattad ning vurasime oma ajutisse koju tagasi.
Lõunasöök koosnes jällegi saiakestest. Need aga olid nii pehmed ja maitsvad, et ma võiks selliseid saiakesi päeva igaks söögikorraks nosida. Tegevus lõpetatud, ronisime jälle rataste selga ning sõitsime minu soovil Belgiasse, mis jäi umbes kolme kilomeetri kaugusele. Mõtlesin, et kui ma nii lähedal juba olen, siis miks mitte sõita veel ühest riigist läbi. Eksisime mitu korda ära, aga logistasime mööda väikseid metsateid ikka edasi. Vahel ootasime Mamat järgi kui kogemata liiga kiiresti olime sõitnud. Kui jälle üks selline olukord ette tuli, jäime ootama ning ootasime pikalt. Lõpuks mõtles Papa, et kaua võib ning sõitis tagasi. Mingi aja pärast läks ka Betty ning siis mõtlesin mina, et üksi ma siia küll ei jää ja läksin kah. Ja põhjus oli selles, et Mama oli leidnud suure puu, mille alt nüüd kastaneid korjas. Söögikastaneid. Võis oletada, et see oli söögikastanipuu. Korjasime nii palju kui leidsime ning vurasime edasi. Jõudsime väikese lagendiku äärde, kust leidsime veel ühe suure kastanipuu. Sinna ronis juba Papa üles ning raputas alla kõik viljad, mida veel raputada andis. Ning siis me korjasime veel kastaneid. Et ikka jaguks. Kui meil neid juba mitme kilo jagu koos oli, mõtlesime, et nüüd peaks küll piisama ning vurasime edasi, mööda Teise Maailmasõja aegsetest kaevikutest ning lahingupaikadest. Minu kui ajaloohuvilise jaoks oli see väga huvitav.
Maabusime siis kahe kivi peal mõne meetri kaugusel Belgia piirist, metsa äärel ning päikesepaistet ja sooja ilma nautides sõime šokolaadi ning meie Papaga jõime iiri poest ostetud Guinessi ja siidrit. Üks väga mõnus hetk oli jälle. Betty ja Mama sõid aga lihtsalt šokolaadi ning hoiatasid, et me jääme purju ning siis jääme politseile vahele ja siis on kõik hukas. Aga meie väga ei muretsenud. Olles lõpetanud, sõitsime Belgiast läbi ning mööda metsa äärt tagasi maanteele ning tagasi koju. Politseile me vahele õnneks ei jäänud ning oligi veel üks riik kirjas.
Tagasi koju jõudnud, hakkasime sugulaste pereema sünnipäevapeoks ette valmistuma. Pidu pidi tulema võimas, renditud olid ruumid ning kutsutud oli sada inimest. Viskasin selga oma viisaka valge särgi ning sõitsime peokohta. Hakkasime asju valmis seadma ning minu ülesandeks oli küünalde süütamine. Võiks ju arvata, et kui raske see ikka olla saab, aga pärast paljusid murtud tikke ja kannatuse proovile panemist põlesid kõik küünlad alles poole tunni pärast. Ja siis kustus enamik ära, sest nende kvaliteet oli nii halb.
Õhtu ise möödus mõnusalt. Me Papaga otsustasime natuke endi meelt lahutada ning pärast pikka pidusööki otsustasime mängida lauajalgpalli. Ja seda tegime me tantsimisega vaheldumisi terve õhtu. Vahepeal läks mäng nii ägedaks, et higimull tuli otsa ette ja tuli ennast välja jahutama minna, aga lõppude lõpuks oli väga äge pidu.
Järgmisel hommikul valutas mu kõht endiselt, aga tuli minna tagasi peokohta ning kõik ära koristada. Kui olime uuesti kodus tagasi, hüppasime veelkord ratastele ning sõitsime läbi metsa teise metsa seeni korjama. See tähendab mina, Papa ja uue kodu peremees. Naissoost isikud enam ei viitsinud ning nemad läksid seekord autoga.
Kuna seal midagi muud peale puravike ei leidunud, korjasime korvid kohe kuhjaga täis ning olime saagiga väga rahul. Kui olime jälle kodus tagasi, puhastasid Mama ja Betty seened ära ning keetsid neist väga maitsvat seenesousti. Kuna seened mulle väga ei sümpatiseeri, siis minu meelest need väga maitsvad ei olnud, aga kõik teised kiitsid küll. Ühel hetkel küsis pereema minu käest, et kuidas need seened eesti keeles kõlavad.
"Puravik."
"Buravijk, hmm, jaa.. Aga, kuidas neid väikseid kollaseid seeni kutsutakse?"
"Kukeseen."
"Aaah, kui armas!"
Jah, sellise reaktsiooni põhjustavad tegelikult päris mitmed, minu meelest tavalised eestikeelsed sõnad nagu kodu või rula ning samuti on terve fraas "minu nimi on..." Betty meelest uskumatult nunnu. Tuleb välja, et eesti keel lihtsalt on üks väga nunnu keel.
Hakkasime vaikselt kojusõiduks valmistuma. Kinnitasime Papaga rattad autole ning korjasime muud kodinad kokku. Mina läksin veel oma magamiskotti pakkima. Samal ajal mängisid Jan Ole ja kaks tema sõpra arvutiga, minust välja tegemata. Jätsime kõigiga hüvasti ning mainisime ära, et küll me veel üksteist näeme, tulevad meile mingil ajal kindlasti külla. Eks ole näha.
Kuus tundi sõitu algas jälle. Seekord oli väljas juba peaaegu pime ning seepärast pakkusid kaks suurt tuumaelektrijaama väga aukartustäratavat vaatepilti. Ööpimeduses säras kaugel tuledes Düsseldorfi siluett. Peagi kippus uni silma, kuid kaua magada ei saanud, sest pidin auto jaoks värava lahti tegema: olime koju jõudnud. Isa sõitis autoga ukse ette ning kõik tormasid kohe oma mugavatesse vooditesse, kus silmapilkselt uinuti. Kõhuvalu andis järgi.

 Meie äraeksinud auto Hollandis.

 Lambipost Hollandis.

 Tõestus, et me tõesti olime seal.

 Üks väga kitsas maja Aachenis.

 See kuulus Aacheni lossikabel ja kalli Charlemange'i viimne puhkepaik.

 Aacheni linnatänav koos Papa halli seljaga.

 Ja veel üks tänav.

 Üks kuulus Aacheni maja...

 ...ning  raekoda.

 Peaaegu Belgia mets. Eestis võib üpris sarnase pildi teha, ma oletan.

 Oh, Belgia. Just siin nautisime me kivi peal istudes oma jooke ning šokolaadi.

 Suur sünnipäevapidu. Ka telefon oli ilmselgelt purjus.

Värviline sitasitikas, käed üleval.

 Ning Aacheni lossikabel ehk kalli Charlemange'i viimne puhkepaik seestpoolt. (Umbes-täpselt see pilt ongi igas kunstiajalooõpikus.)

 Rand, kuhu esimesel nädalavahetusel, 25.augustil, sõitsime.

 See linnavalitsuse hoone on väga hea näide Eutini hoonestusest.

Jah, täitsa punased tellised...

 Armsa koolimaja fassaad...

...ning neljanda korruse aknast avanev vaade, mitte väga ilusa ilmaga.

 Mu linn on pühendanud terve kuju Tobu-Hansule. Väga ilus kuju on.

Raamatukogus torkasid silma tuttavad värvid. Kahjuks küll kohale minna ei saanud, aga igatahes oleks huvitav olnud Eestist välismaalaste perpesktiivis kuulda olnud.

 Näide majast külas.

 Mäe otsas asuva torni seest avanev vaade Idamerele ja Neustadtile.

 Sunna mängis mullitajaga ühel piknikul ühe mäe otsas, mõtlesin, et tohutult kuntipärane oleks pilti teha.

 Eutini kiriku torn.

 Karvased lehmad.

Kuldne sügis!

 Mulle tundus kogu aeg, et tee linna, läbi Stendorfi, on kuidagi lühem.

Ning kui vahe on üle kilomeetri, annab ikka tunda küll.

Minu koolitee.

Tähelepanekuid elust enesest

Praeguseks olen paljajalu käinud umbes-täpselt kolm kuud. Muidugi kannan ma jalatseid kehalise kasvatuse tundides, sest jooksmine, hüppamine ja kargamine paljajalu ei ole väga mugav. Aga harjutan ma sedagi. Vahel kannan jalatseid mõnel ohtlikumal juhul. Näiteks, kui lähen mõnele peole või kohta, kus väga tõenäoliselt vedeleb klaasikilde või muud ohtlikku. Muul ajal ei ole jalanõud aga väga vajalikud olnud, samuti on paljad jalad tihti palju praktilisemad. See tähendab, et kodus, koolis, õues, toas, linnas ja maal käin alati paljajalu. Põhjus lihtne: see on palju mugavam, mõnusam, vabam ja huvitavam kui jalanõude kandmine. Ma tunnen erinevaid mustreid ja pindu oma jalge all, erinevaid temperatuure, näiteks Baierimaal oli tänavasillutis kohati nii kuum, et mu jalad said lausa kerge põletuse osaliseks, valutades õhtuni. Veel ei pea ma taluma mingit umbsust, jalad saavad alati hingata ning kokkuvõttes ongi tulemus väga vaba ja huvitav. Rääkimata veel kõigist tervislikest omadustest, mis palajalu käimises peituvad. Päris ise ma selle pealtnäha üpris lihtsa otsuse peale ei tulnud, vaid mind ajendati. Suur tänu sellele inimesele, väga hea otsus oli!
Võiks ju arvata, et, miks ma halan kui ma saan kingad ilusti jalga panna, kuid kuna ma lubasin endale ja teistele, et käin paljajalu nii kaua kui võimalik ehk kuni päris külmaks läheb, siis seda ma ka tegin. Lootsin, et seda aega jätkub kauemaks, aga hea, et niigi läks. Tähendab, et uuest nädalast pean endale midagi jalga muretsema. Ma kirjutan sellest, sest see on minu jaoks lihtsalt väga tähtis, see on osa minust ning ma ei osanud midagi muud sissejuhatuseks kirjutada. Julgen aga paljajalu käimist kõigile soojalt soovitada.
Kolm nädalat on möödunud üpris rutiinselt, samas taktis. Hommikul tõusen üles, vantsin trepist üles oma isiklikku VIP (s.t. Väga Ilusa Põrandaga) vannituppa, käin duši all, pesen hambad, ning lahkun oma VIP vannitoast. Kobistan trepist alla ning kohe vasakut kätt asub minu tuba, mille uksel ilutseb silt YOUTH HALL. Riietan ennast nimetatud ruumis ning liigun edasi kööki. Tavaliselt ei ole köögis sel ajal kedagi, Betty on juba söönud, ning isa lahkus kui riidekapi ees passisin. Iga koolipäeva hommikul söön ma müslit ning ainult müslit, või tähendab, tilga piima valan ikka ka kaussi, aga ainult piima. Või noh, tegelikult oli piim ühel hommikul otsas ja olin sunnitud kasutama vedelikku nimega "buttermilk", mis teoreetiliselt oleks pidanud olema midagi keefiri taolist, kuid keefirit meenutas ainult maitse, konsistentsist ei olnud juttugi. Aga see on ka kõik.
Pärast hommikusööki paigutan nõud suurde halli nõudepesumasinasse, valmistan endale paar võileiba kooli kaasa võtmiseks, sest koolilõunad ei ole maitsvad, odavad ega tervislikud ning pakin kotti pudeli veega või Apfelschorlega. Apfelschorle on veega lahjendatud gaseeritud  õunamahl. Hoolimata oma lihtsusest on see jook vallutanud paljude sakslaste südamed ja kodud, tõenäoliselt terved linnadki. Ühesõnaga, maitseb see päris hästi.
Kui ilm on ilus, sõidan kooli jalgrattaga. Alguses tundusid teekonna kümme kilomeetrit hirmutavad, kuid õnneks harjusin ruttu. Kulgeb see teekond roheliste nõlvade ning siniste järvede, väikeste külade ning karjamaade vahel ehk sõit on igati nauditav. Linnas olles tuleb koolimajani jõudmiseks vallutada üks parajalt järsk mägi. Kuna tee on kaetud munakivisillutisega on see osa sõidust natuke vähem nauditav. Koolimaja on väga suur, sest lisaks suurele maa-alale, millel ta paikneb, omab ta veel ka nelja korrust. Punastest tellistest (üllatus, üllatus!), elegantsete katusekividega ja muude ornamentidega hoone meenutab natuke isegi lossi. Kuna minu klass on viimasel korrusel, tuleb mul lisaks munakiviteele ronida üles ka kõigist treppidest. Seega võib iga klassi jõudnud inimene end üpris uhkelt tunda. Kui klassi akendest ei avane parajasti miljoni, siis vähemalt poole miljoni vaade küll. Olenevalt ilmast. Ilm on siin tavaliselt ürpris tuuline, temperatuurid on hetkel 12 soojakraadi ringis. Põhjas, nagu mu ema mulle selgitas, tuleb suvi hiljem ja lõppeb varem, mis minu arust eriti loogiline ei olnud, aga kui nii öeldakse, siis järelikult nii ka on.
Paljajalu käimine karastab korralikult, külmataluvus on kindlasti suurenenud. Tänu sellele on mul olnud võimalus mõnel õhtul ujumas käia. Kahjuks on ilmad nii külmad, et üleeilne (s.t. kahekümne seitsmenda septembrikuu päeva) suplus jääb sel aastal vist küll viimaseks. Kevadel tuleb selle arvelt varem alustada. Aga ma kandun teemast kõrvale..
Kool on enamikel päevadel läbi juba kella ühe ajal. Või minu jaoks vähemalt. Olenevalt sellest, kas mu klassikaaslased kirjutavad arvestust või mitte, samuti mängivad rolli ka välismaal ringi rändavad õpetajad. Kuna arvestusteks mingit eraldi perioodi ette nähtud ei ole, kirjutatakse neid jooksvalt. Tundides mõlgutan ma enamasti omi mõtteid, sest ega see keel nii kiiresti ikka ei tule. Pärast jõulu ehk... aga vähemalt on lõbus. Kui ma omi mõtteid ei mõlguta, joonistan midagi või kirjutan "Kevade" või Tujurikkuja stsenaariume vihikusse ümber. Kvaliteetmeelelahutus, võib vist öelda. Igav igatahes ei hakka. Õpetajad on siin tõesti toredad, nad pööravad mulle minimaalselt tähelepanu ehk võin end omi asju ajades vähemalt turvaliselt tunda. Nii palju eneseväärikust neil õnneks ikkagi jagub, et nad mind ilma asjata ei tülita.
Muidugi olen kõigiga tuttavaks saanud, kuid kui inimesed on gruppides ning mina olen üksi, siis nendesse sakslaste gruppidesse on vahel keeruline integreeruda. Tundub, et läheb natuke aega enne, kui mind omaks võetakse. Ma lohutan end sellega, et minu vaesel vahetusõel, Rosal, läheb Eestis veel hullemini. Tema klassikaaslased avastasid, et ta ei räägi eesti keelt alles neli päeva pärast kooli algust. Nii et alati võib hullem olla.
Esmaspäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti lähen kohe pärast kooli jõusaali. Sõudmistrenn tähendab kolme päeva nädalas jõusaalis ning kahte päeva, teisipäeva ja neljapäeva, paadiga järve peal. Kuna järve peale saab minna aga alles kell viis, veedan aega linnas kas mõnda tänavamuusikut kuulates, sest neid siin jagub, või raamatuskogus lugedes. Vahel polegi laisk olla nii halb. Kui ma ei viitsi linnas vedeleda, sõidan ma koju. Tehes hiljem aga trenni tarvis veel ühe treti tuleb mu päevaseks kilometraažiks üle neljakümne kilomeetri. Nii et ma võin iseendale, või siis enda laiskusele, tänulik olla. Kui vihmasel päeval olen läinud kooli kalli bussiga, siis koju toob mind mu klassiõde. Kalli sellepärast, et pilet Kassedorfist Eutini maksab kolm eurot ja vahemaa on ainult kümme kilomeetrit. Kui mäletan õigesti, maksab bussipilet Eestis minu kodukohast Rõngust Tartusse samuti kolm eurot, kuigi vahemaa on neli korda pikem.
Minu armsale klassiõele Ronjale kingiti sünnipäevaks väike punane luukpära ainult selleks, et mind koju viia. Kus ta sellega mujal ikka sõidab? Tavaliselt viskab mu armas Ronja teel olles ka nalja. Kunagi juhtusin ta käest küsima, mis on auto juhtimise juures kõige hirmsam. Tema vastas oma tavalise üpris ebakindla häälega: "Teised autod..". Muidugi oli selline vastus täielikult õigustatud, sest neid teisi autosid oli meie ümber sel hetkel ikka päris palju.
Tavaliselt mahub päevakavasse ka hetk, mil ma koju jõuan. See suurejooneline sündmus leiab tavaliselt aset umbes kell viis. Olles järjekordsest hingematvast rattasõidust toibunud, täidan oma Mama paberilehele kritseldatud ülesanded, mis hõlmavad tavaliselt kõike nõudepesumasina nõudest tühjendamisest kuni maha kukkunud õunte lammastele viimiseni. Seejärel söön kas Mama tehtud toitu või kokkan ise midagi. Kokkamine tähendab muidugi valmis tehtud pannkoogitaigna kuumale pannile asetamist ning selle sealt mõne aja pärast lahti kraapimist, sest ilmselt oli gaasipliidi leek jälle liiga suur. Ma natuke isegi kardan seda vana gaasipliiti. Peamiselt selle pärast, et ma arvan iga kord leeki süüdates, et pliit peaks nüüd suure plahvatuse saatel õhku lendama. Siiani pole seda veel juhtunud, aga kes teab...
Pärast sööki leian endale tegevust raamatute lugemise, rüperaalis internetis surfamise, slack line'il turnimise, üherattalisega sõitmise, vibu laskmise, koos Sunnaga telekast multikate vaatamise, mitte-koristamise, metsas jalutamas käimise, ujumas käimise või oma kodutööde mitte-tegemise näol. Või noh, ma ju teeks kui ma vaid oskaks. Päris õhtul vaatan vahel isaga jalgpalli. Vahel võib sattuda keelele ka vedelik väiksest pruunist klaaspudelist, millel sildil ilutseb blond rahvariietes näitsik ning tähekombinatsioon BIER. Kuna alkoholi võib siin tarbida alates 16. eluaastast, on kõik ka täiesti legaalne.
Tavalises poes puuduvad mitmed eluks vajalikud toiduained, seega sattusin vajaduse tahtel vene poodi. Olin üllatunud kui armas ja kodune see väike poeke oli ning kui hea ja kodune tundus vene keel. Poleks arvanudki. Igatahes saab sellest poest kõike, mida eestlane vajab: magusat kondenspiima, kalja, sprotte ja muud. Kondenspiima kahmasin kohe kaks purki, et ikka pikemaks jaguks. Kui esmalt kodus rääkisin, et meil Eestis on kodenspiim magus, küsiti, et mida me sellega peale hakkame. Mina ütlesin, et saia peale pannakse või süüakse niisama, mille peale nemad nägu krimpsutasid ning Mama imestas, et kes see siis kondenspiima saia peale paneb. Oh, neid sakslasi küll. Pärast ühte neist purkidest lähemalt uurides sain vähemalt tunnistada, et näe venelased vähemalt ei pane mingit jama toiduainete sisse, koostisainete nimekiri sisaldas ainult kondenseeritud piima ja suhkrut. Ja ausad on nad ka, sest kui purgis on 397 grammi kondenspiima, siis sildil ongi kirjas 397 grammi, mitte 400.
Nende rosolje on siin heeringasalat. Uurisin ka sellegi silti ning seal seisis: suhkru ja magusainetega. Küsisin isalt, miks küll peaks heeringasalati sees olema suhkrut või magusaineid. Tema vastas selle peale muigega:
 "Tead, see on lihtsalt German-style. Ma vean kihla, et kui selle salati oleks teinud venelased poleks seal mingeid kuradi magusaineid."
Süldilaadset toodet lihuniku käest ikka saab. "Süldilaadne", sest see on lihtsalt üks tükk tailiha natukese kallerdisega, mis Eesti tootele kõvasti alla jääb, aga maitse on see-eest eeskujulik. Pika keelitamise peale oli ka Betty nõus seda proovima...ilma mingi hirmsa "marmelaadita" muidugi. Ja siis pidi ta selle palja lihatükigi välja sülitama, sest nii õudne ja kole oli. Mis inimesed siin küll elavad?
Pealegi sain teada, et Mama pole kunagi saunas käinud, õest rääkimata. Mitte kunagi. Ja sauna ei ole kellelgi ei siin külas ega linnas ega isegi mitte ujulas, kuigi arvata võiks vastupidist. Põhja-Saksamaast oleks võinud ju veel midagi loota, aga võta näpust.
Varsti saan oma vanematelt paki talveriiete ja nelja paki Eesti kommidega. Oh, seda õnne ja rõõmu siis.
Kokkuvõtteks väike tsitaat Tujurikkujast: "Ühesõnaga läheb siin nii edasi ja nii tagasi ja üldiselt on kõik väga huvitav, väga positiivne, väga positiivne...ja soe, sest, et väljas on praegu ikka päris külm."

Musi püksi
Kaarel

Minu pere ja muud loomad

Kui inimene on otsustanud hakata blogi pidama, tekib täiesti uus arusaam sellest, kui kiiresti aeg tegelikult möödub. Ehk kuigi ma olen olnud uues peres juba üle kahe nädala, on see mu esimene postitus. Aga uut informatsiooni on lihtsalt NII palju ning enne tuleb ju enda peas kõik korda seada ja sorteerida, kui seda teistega jagada saab. Niisiis, minu teistmoodi aasta esimesed päevad.
Pärast meie viimast emotsionaalset õhtut Baierimaal tuli õhtul koju minna ning valmistuda järgmisel päeval aset leidvale 750 kilomeetri pikkusele rongisõidule läbi Saksamaa, kuni täitsa põhja välja. Mis tähendas, et laupäeval kell üheksa hommikul olid pooled meist jälle koos ühe rongi peale trügimas. Kõigepealt sõitsime Neumarktist Nürnbergi. Seal jätsime veel hüvasti rootsi Rebeckaga, kes sõitis Essenisse ehk täiesti teises suunas, ostsime pikale reisile kaasa saiakesi ja vett ning rühkisime endi rongi peale.
Kui kabiini uks meie selja tagant sulgus võis selle seest leida Elvani, Danieli, Dima ja minu. Seadsime ennast mõnusalt sisse ja sõit võis alata. Isegi, kui ees oli kolmveerandtuhat kilomeetrit, ootasime seda innukalt. Esiteks selle pärast, et sõitsime oma päris vahetusperede juurde ning teiseks seepärast, et ega iga päev rongiga 250 kilomeetrit tunnis ei kihuta. Kuna aega oli maa ja ilm, otsustasime kaarte taguda. Aeg-ajalt aknast avanevaid keni vaateid nautides sai selgeks päris mitu uut mängu ning nagu selgus, pannakse inimese keelelised võimed proovile, kui ta peab kellelegi seletama kaardimängu, millest ise ka väga aru ei saa. Oletan, et minu ja Dimitri vahelist suhtlust oli üpris huvitav vaadata ja kes arvab, et ma rääkisin Dimitriga vene keeles, oh ei. Ma ei tea, kas asi on üldises vene keele õpetamise süsteemis Eesti koolides, aga pärast aastat saksa keele õppimist ja kahte nädalat Saksamaal räägin ma seda tunduvalt paremini kui seda slaavi keelt, mida olen õppinud tervelt viis aastat.
Ühel hetkel saabus aga meie kabiini üks armas vanapaar. Üritasime üksteisest võimalikult hästi aru saada ja mõistlikku dialoogi arendada, mis mingil määral isegi toimis. See tähendas, et vanahärra rääkis Saksamaast ja tema linnadest ning meie pistsime aeg-ajalt vahele "Mhm!", "Jaajaa!", "Ohoo!" või mõne muu "vaimuka" kommentaari. Mõnikord tuli juttu väike paus, kui härra meilt midagi küsima juhtus. Selle peale palusime lauset aeglaselt korrata ning alles pärast seda püüdsime adekvaatselt vastata. Enamikel kordadel jäi vanamees meie vastustega rahule ning jätkas rõõmsalt oma vestmist, kuid vahel harva juhtus ka nii, et taat jäi meid imeliku näoga vaatama ja küsis veel paar küsimust, millest me ilmselgelt aru ei saanud ning pärast meie nõutute nägude jõllitamist otsustas lihtsalt edasi minna.
Kätte hakkas jõudma aeg, kui Daniel maha pidi minema. Kobistasime kõik ennast koridori, embasime üksteist veel ning jätsime jumalaga. Järgmises peatuses läks maha vanapaar koos Elvaniga. Kordus sama rituaal.
Nüüd võis suvaline mööduja näha kabiinis Dimat, mind ja vanapaari koha võtnud üliõpilast. Tema sõitis Hamburgi, oma sõbrannale külla. Tulevikus soovis ta hambaarstiks saada. Seda tõendas tema üritus selleteemalist õpikut lugeda. Proovisime venelasega võimalikult neutraalsed olla ning istusime rahus. Kaua selline plaan aga ei töötanud, sest peagi avastas ka tema, et me oleme vahetusõpilased ning vahetusõpilased huvitavad kõiki. Rääkisime siis nii heas saksa keeles kui võimalik kõigest, mida me tolle ajani olime korda saatnud ja mis veel plaanis ning üllataval kombel sai ta kõigest aru. Või vähemalt nii ta ütles.
Hamburgis lahkusid rongi pealt kõik. Tudeng aitas meil meie perroonid üles leida ning siis läksime kõik oma teed. Rong Kieli hilines viisteist minutit ning hakkasin juba natuke kõhklema, kas olen ikka õiges kohas. Tuli välja, et ei olnud. Minu rong lahkus perrooni teiselt küljelt ehk mul tuli tervelt kolm meetrit astuda, et sinna jõuda. Maha ma õnneks ei jäänud ning olles vagunis oma koha leinud ja maha istunud, lõõgastusin, kuulates teekonna Kieli oma lemmikmuusikat.
Enne kohale jõudmist proovisin paar korda oma host-emale helistada, et kindlaks teha, kas ta ikka on seal. Kuna mul teda kätte saada ei õnnestunud, muutusin natuke närvilisemaks, aga lohutasin end mõttega, et ta ju niikuinii ootab mind. Ja nii oligi. Olles rongi pealt maha astunud ja põgusalt ringi vaadanud, üritasin rahva hulgas otsiva pilguga naisterahvast märgata. Kui arvasin, et olen õige inimese juures, kuid päris kindel veel ei olnud otsustasin veel korra helistada. Hetkel kui telefoni järele haarasin, küsis naisterahvas minu käest järsku: "Are you Kaarel?". Vastasin, et "Yes, I am!" ja tutvus oma uue emaga oli tehtud.
Mu host-ema on kõhn, lühikeste punakaspruunide juuste ja lahke pilguga naine. Ise kirjeldas ta ennast kui ehtsat sakslast ehk otsekohest, täpset ja korraarmastajat inimest. Kui pärast tunniajast autosõitu koju jõudsime, sõime, ning mu ema rääkis kõigest, millest ma esialgu teadma peaks. Sel hetkel olime kodus ainult meie kahekesi, sest mu isa ja kaks väikest õde olid Hamburgi lähedal sünnipäeval. Ema tutvustas mulle maja ning näitas mulle mu oma toa kätte. Soovisime üksteisele "Gute Nacht!"  ning läksime magama, sest kell oli juba palju. Rammestus läbis keha ja magama jääda oli oi kui hea.
Järgmisel hommikul ärgata oli täpselt sama mõnus: päike säras ja aknast paistis sinine taevas. Tõusin üles, panin selga oma korralikumad "koduriided" ning uitasin maja peale. Pärast köögist naasemist kohtasin koridoris oma ülejäänud pere: kiilast, kõrvarõngaga, pikka ja kõhna isa Franki, brünetti neljateistkümneaastast õde Betty't ning väikest blondide juuste ja siniste silmadega viie-aastast Sunnat. Kuna mu ema on ämmaemand ning lapsed sünnivad kogu aeg, siis peab ta töötama vahel päeval, vahel öösel ning tihti ka nädalavahetustel. Tol hetkel oligi ta tööle sõitnud.
Esmapilgul jätsid nad endast väga armsa mulje, mis hiljem süvenes. Positiivselt häälestatud väga rõõmsameelsed inimesed, ütleks mina.
Parasjagu käis aga välja laua katmine ning kõik tulid midagi köögist võtma. Minu esimene hommikusöök uues peres oli lausa muinasjutuline, päikese ja kerge tuule käes valmistasin endale võileiva, õunapuul rippuv kiik käis vaikselt edasi-tagasi ning samas jalutasid mööda pardid. Üpris keeruline on seda tunnet, mis mind siis valdas, sõnadesse panna. Kõik oli lihtsalt väga hea.
Oli pühapäev ja kuna pühapäev on päev, mil tehakse midagi koos, siis pakkisime oma asjad ning sõitsime Idamere äärde randa. Meie jaoks võib Läänemeri asuda läänes aga sakslastel on ikkagi natuke teine vaatenurk ehk nende jaoks on see Idameri. Niisiis, Idameri oli parajalt lainetav, sest tuul oli tugev. Pärast kerget jalutuskäiku valgel rannaliival lõime oma tuulekaitse tarvis mõeldud telgi püsti. Pakkisime oma tavaari lahti, vahetasime riided ja läksime ujuma.
Meduusi vastu puutumine on tõenäoliselt kõige õõvastavam ja vastikum kogemus, mille osaliseks on mul õnnetus saada olnud. Veel hullemad on randa uhutud surnud meduusid, mis on...ma ei hakka isegi kirjeldama. Igatahes on see väga hirmus. Ma ei soovitaks kellelgi selles rannas vee all ujuda, sest kui see õudus peaks näkku juhtuma, siis on trauma garanteeritud. Rannast natuke eemale ujudes oli neid natuke vähem. See tähendas, et läksime isaga "laineid murdma" ehk neisse pea ees sisse hüppama.
Kuna merevesi oli jahe, kuid päikes paistis, oli see väga värskendav. Kui olime end kaldal kuivatanud ja riided olid vahetatud (avalikult rannas riiete vahetamine on täiesti normaalne) jõudis kohale ka ema, kes tõi kaasa nii minu sünnipäevakoogi kui -kingituse. Selgus, et me tähistamegi rannas minu sünnipäeva. Kingituseks oli taskunuga.
Nimelt oli mu ema eelmisel õhtul küsinud, kas mul enda nuga on kaasas. Kahjuks pidin vastama, et ei ole, mille peale tema jällegi, et tema tütardel on kõigil oma noad ning, et selles majapidamises ilma hakkama ei saa. Kingitus oli seega väga praktiline. Sõime kooki ja nautisime ilma.
Mina nautisin natuke vähem, sest kohe meie kõrval oli väike Sunna, kes valmistas oma väikses ämbris meduusisuppi. See tähendas seda, et ta püüdis merest mõned meduusid, ma isegi ei tea, kas elus või surnud, ning segas need siis liivaga segi. Mingil määral ta ka kindlasti tükeldas neid, aga ma ei suutnud kauem vaadata. Ja tundus, et selline tegu on siin ühiskondlikult aktsepteeritav, sest kõik kiitsid takka kui "maitsev" see on, kui Sunna tuli oma suppi meile pakkuma. Ma mainin igaks juhuks, et me ikkagi teesklesime söömist. Ma ei olnud päris kindel, kas tegu on laiba- või loomapiinamisega, aga minu jaoks oli see igatahes hirmus vaatepilt. Kuna keegi teine aga teist nägugi ei teinud, pidin võimudele teatamise sinna paika jätma ning soovima, et ma enam sellist asja tunnistama ei pea. Peagi pakkisime oma kodinad kokku, kahjuks lubati Sunnal oma õõvastav roog pangega kaasa võtta, ning sõitsime nii kakskümmend kilomeetrit koju tagasi. Teine väga hea päev oli läbi. Maitsva meduusisupi sõid õhtul ära pardid.
Esimene koolipäev oli esimene ainult minu jaoks, kuna siin, Schleswig-Holsteinis, põhjapoolseimal liidumaal, algas kool juba viiendal augustil. Õnneks olid kooli uksel vastas kaks klassikaaslast, kes endid tutvustasid ning mind mu klassini juhatasid. Tuli välja, et mu klass on samuti väga tore, hooliv ja sõbralik ning mind võeti vastu väga soojalt. Sama lugu õpetajatega.
Nagu arvata võis, möödus esimene päev end igale uuele õpetajale tutvustades ning üritades tundides mitte magama jääda, sest kui kiirest kõnest midagi aru ei saa, kipub peale päris maru uni. Pärast kooli tulid mulle vastu isa ja Sunna ning me sõitsime siia-sinna läbi linna. Käisime poes ja sõime jäätist.
Esimesel neljapäeval läksime klassiga kanuudega sõitma, pärast mida grillisime ühe klassivenna tagaaias liha ja minu puhul suvikõrvitsat ning olime niisama mõnusad. Rääkisime vegetaarlusest (üritan olla võimalikult taimetoitlane, samuti on seda ka viis mu klassiõde), uurisin rohkem inimeste hobide kohta ning üritasin oma kaaslaste nimesid meelde jätta. Oli igati hea olemine.
Esimesel laupäeval oli suur pidu. Kutse sinna sain Rosa parimalt sõbrannalt.
Rosa on minu pere kolmas ja vanim tütar, kes veedab hetkel vahetusaastat kokkusattumuse läbi Eestis ja käib Tartu Poska Gümnaasiumis. Tema toas ma elangi.
Igatahes tulid nad mulle laupäeva õhtul kell seitse järgi...jala. Pidime järgmisesse külla hääletama, kuid kuna mul on täiesti keelatud siin olles hääletada, siis langes see valikust välja. Hakkasime ilma plaanita kümmet kilomeetrit vantsima kui mu ema, kes parajasti tööle sõitis, meid ikkagi peale otsustas võtta ja kohale viis. Kui mu isa mulle kell üks öösel järgi tuli, olin ma paljude uute inimestega tutvunud ja ohtralt tantsinud. Pidu jättis üpris raju mulje, sest kohaks oli lihtsalt üks suur laoruum, mis oli kõvasti ümberehitatud, et see klubi moodi välja näeks. Tulemus oli tegelikult vapustav ja "möll oli kõva". Esimene nädal uues kodus oli teguderohke.
Veel üks põhjus, miks mulle mu pere nii väga meeldib - nad on spontaansed. Peole eelneval reedel olid kõik peale ema, kes oli taaskord tööl, mõnusalt kodus. Õhtu oli vaikne ning isa tegi lõkke üles. Istusime pimedas lõkke ääres ja laulsime. Isa ja Betty ikka saksa ning mina eesti laule nii hästi, kui oskasin. Istusime nii päris kaua. Vahel mängisin suupilli. Ajasime lihtsalt juttu ja vahel istusime vaikuses. Kui lõke hakkas ära kustuma ning kehal hakkas kergelt jahe, läksime tuppa. Mõtlesin, et läheme magama ning jalutasin teistele head ööd soovima, kui koridoris tuli mulle vastu isa, kes küsis: "Ma lähen ujuma, tuled ka kaasa?" Ning siis võtsime oma rattad ja läksime ujuma. Muidugi tuli kaasa ka Betty. Paar kilomeetrit metsa sees oli väike järv, millesse me kõik kohe sisse sukeldusime. Suplemiseks oli õhtu väga soe ning me nautisime endid kaua. See tunne, mis mind siis jällegi valdas...kirjeldamatu. Mu pere täitis kõik mu ootused ja rohkemgi veel.
Järgmisel nädalavahetusel sõitsime Lübeckisse. Võtsime kaasa endi kanuu, laenutasime ühe kajaki ning sõudsime ümber Lübecki vanalinna. See linn näeb välja täpselt nagu iga pilt, mida ma kunagi Amsterdamist näinud olen. Võib-olla olidki need pildid Lübeckist, ega ei või teada. Mingil hetkel aga ütles mu isa: "Halt!", sidus meie kanuu suvalise redeli külge ja jalutas linna. Turistid kogunesid ja paljud pilgud olid meil. Ema ja Betty olid natuke maad edasi sõitnud, kuid naasesid peagi ning kui ma nende käest küsisin, kuhu küll papa läks, siis sain vastuseks lihtsa: "Leiba ostma,". Ahah, no kui leiba, siis leiba. Hiljem peatusime ühe pargi ääres ning pidasime laste mänguväljakul piknikku. Sunna oli otsusega väga rahul.
Natuke ka sellest kuidas mu kodu välja näeb. Ma elan vanas suures punastest tellistest talumajas, mille seintel ronivad viinamarjaväädid. Nende küljes on hetkel ka küpsed viinamarjad, mis maitsevad väga head. Maja ees muruplatsil kasvab õunapuu, mille küljes ripub kiik ning maja taga on suur laut.  Kuna maja on hiiglaslik, siis poolel sellest asuvad eluruumid inimestele ning teisel poolel neljale pardile ning kaheksale lambale. Kõigil lammastel on ka nimed, kuid hetkel meenub mulle ainult AC/DC. Paremat nime lambale on raske panna. Maja kõrval on väike karjamaa, kus lambad söömas käivad. Lisaks kuulub meile ka väike oja ning tiik karjamaa taga. Selle kõrval on suur aiamaa, kust me saame kõik vajaliku. Suvel sööb mu pere peaaegu kõike oma aiast, sest toitu jagub külluses. Nagu ma aru olen saanud, oleme me ka ainukesed, kes siin külas loomi peavad.
Küla, Kasseedorf, on ehitatud pea täielikult 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Kõik majad on punastest tellistest ning kui nende katus ei ole kaetud katusekividega, siis on see tehtud pilliroost. Külas elab umbes tuhat inimest ning asub ta maaliliste nõmmede peal ja järvede vahel.
Minu jaoks üpris naljakas on põhja-sakslaste tervitussõna. Selleks on "moin". Suurimat nalja valmistab mulle see kui ma sõidan rattaga kooli ja kodu vahet ning mu teele satub kas matkajate või ratastel pensionäride grupp, sest kui ma ütlen: "Moin!", siis kõlab nende vastus: "Moi-mo-moin-moin-mo-mo-moin-in-in!" Ma ei ole küll kindel, kuidas kalad üksteist tervitavad, aga tõenäoliselt kõlab see väga sarnaselt.
Lõpetuseks: ühinesin sõudmisklubiga, nii hobikorras. Eks näis, mis sellest välja tuleb. Siiamaani on jõutrennides palju naerda saanud. Või vähemalt teised on, sest mina ei saa endiselt midagi aru. Aga asi seegi.
Viimased kaks nädalat on niisiis õige tegusad olnud ning seepärast on nad ka väga kiiresti läinud. Aga elu Saksa Liitvabariigis tõotab tulla huvitav. Siiani on ta näidanud end õige mitmest küljest. Loodetavasti on rohkem veel avastada...
Meeleolu mu peres on sarnane meelelolule filmis "Amélie". Seepärast meenus mulle "La valse d'Amélie" kui me parasjagu kõik koos hommikust sõime ning kõik tundus jällegi liiga hea, et olla tõsi. Oh, kuidas see lugu mind praegu köidab...