Wednesday, 7 May 2014

Kui vaheaja lõpuni on neli päeva

Hakates hommikul kell kuus sõitma rongiga Müncheni poole, et külastada saatusekaaslasest vahetusõpilast Rudolf-Gustav Hannit, mõtlesin, et see reis peaks kulgema küll mõnusalt, ilma igasuguste jamadeta. Nautisin varasel tunnil raamatut, milleks oli bioloogilistelt vanematelt jõuludeks saadud Dan Brown'i "Inferno" ning vaatasin aeg-ajalt aknast välja ainult selleks, et näha sooja pehmet päikesevaipa katmas Baierimaa unustamatult ilusat maastikku. Kiired sirutasid end laisalt üle küngaste ja orgude ning minu rong liigutas end vaikselt järgmise peatuse, Regensburgi suunas. Olles uuesti liikuma hakanud, otsustasin hetkeks silma looja lasta, et eesolevaks päevaks võimalikult värske olla. Kaua mul seda kahjuks teha ei lastud, sest nagu välk selgest taevast ilmus minu juurde piletikontrolör.
"Pilet, palun," küsis mees ilmselge väsinud moega.
Ulatasin mehele pileti ning sain viivitamatult vastuse.
"Noormees, see pilet ei kehti Teil. Peal on ju kirjutatud, et alles kella üheksast."
Tõesti, kiire pilk kellale:  "7:28".
"Tuleb täispilet osta."
Täispiletit mainides viitas härra minu 23-eurosele Baieripiletile, millega saab mugavalt kogu liidumaal ringi sõita nii palju, kui lusti on. Sellega oligi mul kavas terve tee Rudolfi poole kulgeda, kes Münchenist veel pooleteise tunni tee kaugusel elas.
"Hea küll," vastasin löödult. Kontrolör lõi mu pileti läbi ning soovis head päeva. Veel 22 eurot läks ainult selle peale, et Deutsche Bahni ehk Saksa Raudtee piletid kehtivad ükikute eranditega alles kella üheksast hommikul. Ainuke selgitus, mille peale mina tulin on, et kuna varahommikul on liikvel võrdlemisi palju inimesi, ostatksid kõik lihtsalt rohkem pileteid.
Astudes lõpuks Münchenist Salzburgi suunduva rongi pealt maha Traunsteinis, 20 000 elaniku ja nelja pruulikojaga linnakeses, märkasin õige pea mulle koos oma neljateist aastase vennaga vastu tulnud Rudolfit. Peale üle pika aja kedagi näost näkku eesti keeles tervitada oli mõnud. Jalutasime aeglaselt tema poole ning pärast päikesepaiste ja rohelise juustu küllast hilist hommikusööki oli ees päev Münchenis.
Teel sinna paistsid rongiaknast Alpid, esimesed tõelised mäed, millest pidin muidugi kohe pilti tegema. Ehk ülalseisva pildi allkirjaks võibki panna: "Teel Münchenisse."



Olles aastavahetusel juba Münchenit külastanud, aga peamiselt vanalinnas viibinud, viis Rudolf mind nüüd natuke moodsamate vaatamisväärsustega tutvuma. BMW peakorter ja muuseum ning 1972. aasta olümpiakompleks asuvad ühes kohas!




Muuseumi, või pigem väljapaneku hoone, kust või leida BMW kõige uuemate mudelite ning viimaste tehnoloogiate esinduse. Hoone grandioossus ei väljendu selles pildis mitte üks raas, see oli hiiglaslik.


Väga kõrgtehnoloogiline osaliselt käsitööna valminud Rolls-Royce väga kõrgtehnoloogilise ekraani taustal.


"Ning Rudolf-Gustav Hanni viimase aja marudaimate BMW tsiklite peal!"


Iga nurga alt.


291 meetri kõrgune Olümpiatorn kogu kompleksi keskel.


Mille 190 meetri kõrgusel asuvalt platvormilt on Münchenile väga lahe vaade. Valge kaugel keskel: FC Bayern Müncheni kodustaadion Allianz Arena, mis mahutab ligi 70 000 pealtvaatajat.










Metroorongist väljudes kõnetas mind kord üks purjus mees. Ma ei kuulnud seda meest, kuid kuulsin, mida ütles sõber talle kohe järele: "Jäta hipster rahule." Isegi kui ma seda ei tunnista, kipun arvama, et see võib täitsa tõsi olla.




Peegeldab küll marudalt, aga kui pingutada võib siit välja lugeda Kurt Cobain'i kirjutatud nimekirja talle kõige rohkem mõju avaldanud lugudest. Eksponaat "seal üleval" asuvas rokimuuseumis.


Kui Jim Morrisonilt küsiti, mis ta sooviks, et temast mäletataks, vastas ta ainult: "Mu sõnu, mees...ainult mu sõnu."


Bob Zimmermani või hilisema nimega Bob Dylani kiri armsale Dianale.


Pilt Biitlite Müncheni ja Alpide külastustest. Kui Jonh Lennoni käest küsiti, kas ta arvab, et Ringo on maailma parim trummar, oli Lennon vastanud: "Ta ei ole isegi Biitlite parim trummar."


Queeni fännina olin kohustatud tegema pilti Freddie Mercury kantud pükstest. Milline au.


Pükstest, mis Freddie'l kahjuks üleliigset higistamist põhjustasid ...


1972. aastal ehitatud ujula on endiselt moderne.


Pärast olümpiakompleksi juurest lahkumist patseerisime veel vanalinna tänavatel, kuni tundus olevat piisavalt hilja, et koju minna.







Pärast pikka päeva Münchenis läksime õhtul kohalikku baaro Africaribik, kus lasime kohalikel nisuõlle ehk valgeõlu pruulidel hea maitsta. Tuletan meelde, et siin kannatab ikkagi juba kuueteistkümnendast eluaasast kerget alkoholi pruukida.


Järgmisel päeval ärkasime üles veidi enne lõunat ning võtsime suuna Salzburgi poole, kus pidime veetma aega järgmise hommikuni. Jõudsime Austriasse ning veendusime kohe, et neile meeldib veel rohkem ratastega sõita kui sakslastele.






Kena vaade Salzburgi lossile ja jõeäärsele vanalinnale.


Palme vaadates tuli veel suvisem tunne peale kui sinnamaani olnud oli.


Kitsad tänavad on kaunistatud kõikvõimalike kunstiteostega. 150 000 elanikku ja ülikool muudavad Salzburgi õpris Tartusarnaseks, millel on lihtsalt teistmoodi hingamine kui tavalisel linnal.




Ringi sõitsid just sellised kaarikud, mille kutsarid oli ilusti rahvariietesse ehk lederhosenisse, kuube ja kaabusse riietatud.




Sellesama kiriku interjöör, mida võib näha filmis "Helisev muusika".


Ja just selline näeb välja üks väga maitsev jäätis. Üks pall on alati pistaatsiamaitseline, sest see on jäätise jaoks minu meelest üks väga omapärane valik. Mekib imehea.


Teel lossi.




Pärast lossi mitte minemist jalutasime kõrvalteed pidi teise künka otsa ning nautisime vaadet sealt, polnud ka just paha.







Ühe taime ronimisvõimed väga hästi demonstreeritult. Üritasin taime kõrvalt ühe professionaali eeskujul mööda seina üles ronida, kuid väga hästi just välja ei tulnud. Rudolf Instagrammis mind..


Ning võib näha, kui kallid need rahvariided tegelikult on, eriti Lederhosen. Aga eks rahvariided maksavad vist igal pool omajagu.


Ja just sellised näevad ühed nahkpüksid välja. Selga proovides selgus, et need on minust palju kõhukamale mehel parajad, aga vähemalt sai ära proovitud. Ei olnudki nii ebamugavad kui olin arvanud.


Tõenöoliselt Salzburgi turistiderohkeim tänav, mida võib Tallinna Viru tänavaga võrrelda. Brändipoode täis.


Ja muidugi tegin lõputute asiaatide hordide eeskulujul pilti Mozarti sünnikodust.




Ja võrdlemisi tagasihoidlikust väikesest kauplusest seal sees, mis oli täielikult Mozarti näoga asjadest üle ujutatud.


"Ärge ostke Mozarti küpsiseid metallkarbis, muidu maksategi ainult selle karbi eest!" Tsitaat geograafiaõpetajalt, Ülle Seevrilt. Tegemist oli küll kõigest teega, kuid tarkusesõnad siiski.






Mida õhtu edasi veeres, seda ilusamaks muutusid vaated.




Täiesti pöörase superkvaliteediga HD 1400p selfie.


Ööd oodates veetsime suure osa ajast jõe kaldal lutsu visates. Kivid olid liiga sobivalt lapikud, et seda mitte teha.






Sellisest autost ei saa ju niisama mööda minna. Üks masin ühe peene hotelli ees.


Öösel ringi kolades avastasime sellise sildi ühe Iiri pubi eest. Väga mõistlik.


Laupäeva hommikul võtsime oma matkavarustuse ning sõitsime ronima täpselt 1671 meetri kõrguse mäe otsa Saksamaa Alpides. Ja oli uskumatult lahe. Tippu jõudsime umbes kolme ja poole tunniga.


Väikese snäkipausi ajal poolel teel.








Paremate jalatsite puudumiselt olin sunnitud kandma kaks numbrit suuremaid mägironimissaapaid, mis, nagu mäe otsas selgus, päris kõvasti hõõrusid. Aga ei olnud hullu, jäin ellu.










Üks ilus väike kivimaja keset laugemat nõlva. Maja kõrval oli esimene lumekuhi, mida ma detsembrist saadik näinud olin.




Ja lõpuks vaade päris tipust.






Rudolf oma host-ema ja -vennaga.


Andestada kinnas. Laskusime alla sellisest nõlvast, mis, nagu Rudolf ütles, oli vahepeal tõesti tubli 40 kraadise nurga all. Pidime jälgima, et mitte varvas, vaid kand alati kand ees läheb, sest muidu käib krõpsti ja jalg on katski ja siis tuleb suur kopter järgi ja kui kindlustus seda ei kata on rahvakeeli öeldes täitsa "kellad" ning kõik tuleb oma taskust kinni maksta.








Mõne aja pärast asendus lumi lahtise kiviklibuga, mida mööda sai väga mõnusalt alla libistada. Üritasin nii kiiresti kui võimalik laskuda, et veidigi ekstreemsem tunne oleks. Õnnestus lõpuks vist natuke adrenaliinigi neerupealsetest lahti saada.


Hiljem alt üles vaadates ei oleks öelnud küll, et sellisest nõlvast alla tulime, kohe hirm tuli peale.





Tagasi maa peal.


Kolm musketäri ja d'Artagnan (Alpi lehmad).






Viimasel päeval sõitis Rudolf minuga Münchenisse saateks kaasa ning jalutasime uuesti vanalinnas ringi. Õige kellaaeg oli tegelikult mõne minuti pärast kolm. Baierimaa on tegelikult ainuke liidumaa, mis omab Freistaati ehk meie mõistes vabariigi tiitlit, kus mitmed asjad teistmoodi käivad kui mujal. Sellest tuli ka ütlemine, et Baieris "käivad kelladki tagurpidi". Ning piisas ainult ühest toredast linnapeast, kel tuli mõte, et kui selline ütlemine juba on, siis miks mitte pannagi üks kell ka tagurpidi käima. Ja nii juhtuski.


Ausad ajad.


Vanematega 99-aastastele sissepääs tasuta. Habemega naljad teil.


Kuna ilm oli paras hobuse unenägu ning nälg näpistas, otsustasime sisse sadada ühte üksikusse Aasia toidu restorani ning sõime 2.50 € maksvat suppi ja jõime klaasitäit õlut umbes kolm tundi. Lihtsalt väga mõnus oli tiksuda, kui väljas ainult pladistas sadada.


Olles tagasi Nürnbergis (oleksin pidanud rongist Neumarktis maha minema, aga olin magama jäänud), otsustasin kaamerasilma jäädvustada veel ühe tavalise Saksa rongijaama. See näeb välja nagu üks suur ostukeskus mitmete söögikohtade, raamatupoodide ja parfümeeriatega. Väljuvad rongid on lihtsalt üks boonus.
Ning umbes kella kümne õhtul olin uuesti kodus. Ning lõpuks oli mul tunne, et ma tõesti olen kuskil käinud ja Saksamaad, isegi tükikest Austriat näinud.

Thursday, 1 May 2014

Hea samariitlane II

Kitsas kruusatee kulges keset metsa ühe kena kanali kallastel, kus sõita oli tõesti lust. Lisaks kulges teekond ka pidevalt allamäge, nii ei tulnud isegi eriti vändata. Ja nii sõitsin ma kilomeeter kilomeetri järel nautides suurepärast laupäeva. Inimesed tulid naerul nägudega vastu, kalamehed hoolitsesid oma mitmete õngede eest ning aeg-ajalt sõitsin minust mööda professionaalsed jalgratturid oma professionaalse varustuse ning professionaalsete jalgratastega. Oli ilus. Kuni..
Kuni jõudsin järgmise sillani. Seekord pidin tavalise mõnus laskmumise asemel oma jalalihaseid pingutama, et väiksemapoolsest künkast viimase ehk kolmanda käiguga üles saada. Ning selgus, et lisaks oma jalalihastele pingutasin ma veel midagi, isegi ülearu. Viimast korda pedaalile vajutades purunes suurepäraste heliefektide saatel minu rattakett. Ilmselgelt ei pidanud see minu marudale pressimisele enam vastu ning otsustas hinge heita. Mis seal siis ikka, tulin ratta pealt maha ning hõikasin samamoodi rattaga möödunud vanaonudele järgi. Õnneks kuuldi mind veel ning taadid pöörasid otsa ringi. Seletasin siis neile, mis juhtunud oli, kuid peagi selgus, et olukord on üpriski lootusetu. Esimese võimalusena oleks ma pidanud ratast kolm kilomeetrit tagasi lähimasse asulasse lükkama, rattaparandustöökoja leidma ning paluma neil mu ratas uuesti parimasse võimalikku seisukorda viia. See langes välja, sest kahjuks ei olnud mul kaasas punast krossigi. Teine võimalus oleks lükata ratas kolm kilomeetrit tagasi lähimasse asulasse, küsida kellegi käest teed, et oskaksin oma ratast lükata umbes viis kilomeetrit Feuchti ning sealt rongiga tagasi Neumarkti sõita. See otsus langes ka välja, peamiselt selle pärast, et mul ei olnud punast krossigi. Aga koju tuli saada ning seepärast otsustasin ikkagi teise varjandi kasuks, ainult, et pidin lootma, et keegi mulle viieeurose rongisõidu tarvis raha annetaks. Hakkasin siis oma ratast kolm kilomeetrit tagasi lähimasse asulasse lükkama.
Üritasin oma teekonna möödumist natuke kiirendada ning kasutasin oma katkist transpordivahendit tõukerattana.
Vahepala: miks ei võiks olla rattaga sõitmise asemel kasutuses tegusõna ratastama. Näide: Ma ratastasin eile vanaema poole, kuid liiga kõvast ratastamisest läks kett katki. 
Jõudes tõukeratastades viimasesse asulasse, hakkasin otsima kaarti, mille pealt saaksin suuna Feuchtile võtta. Parajasti nõutult kergliiklusteel ringi vahtides otsustasin õnne proovida ning järgmiselt möödujalt teed küsida.
"Vabandage, ehk oskate öelda, kuhu poole Feucht jääb?" pärisin siis lootusrikkalt esimeselt ettejuhtuvalt spordiharrastajalt. Selle peale võttis sportliku habeme ja sõbraliku näoga rattur välja oma kaarti ja hakkas seal näpuga õiget teed otsima. Pärast mõnigast seletamist, et oleks vaja rongi peale saada küsis ta aga lõpuks segaduses: "Aga, mis sul üldse juhtus? Rattaga ei kannata enam sõita või?"
"Ega väga ei kannata küll. Rattakett läks katki..."
"On sul kett veel alles, vaatame üle."
Mina võtsin oma kokkuvolditud keti ratta panipaigast välja, teate küll, sellest väiksest mustast kolmnurksest karbist, mille võib leida sadula ja tagumise ratta vahelt ning mida keegi tegelikult mitte millegi jaoks väga ei kasuta. Just sealt. Tegelikult olin üpris kindel, et seda asja enam parandada ei saa ning praegu mõtlen, miks ma seda ketti lihtsalt minema ei visanud, kuid kaasas ta mul oli.
Abivalmis härra viskas pärast keti uudistamist pilgu rattale ning lausus otsusekindlalt, muretult: "Selle saab ju korda teha!"
"Ei tea nüüd, ärge hakake oma aega minu peale raiskama. Küll ma leian rongi ja-"
"Ei ole siin midagi."
Ning pärast nende sõnade lausumist läks ta oma ratta juurde, otsis oma paljudest paunadest välja vajalikud tööriistad ning asus vaikides minu ratta kallale. Mina vaatasin peamiselt nõutult pealt ning vahel aitasin, kui minu abi vajati. Õnneks ei lasknud samariitlane end minu kohalolekust suurt häirida ning tegutses omasoodu vaikselt, efektiivselt. Ja juba õige varsti oli minu veereva sõbra tagumist ratast natuke pedaalide poole liigutatud, ühe lüli võrra lühem kett sujuvalt hammasrataste peale sobitatud ning kõik mutrid uuesti kindlalt kinni keeratud. Olin sõnatu.
Laususin tuhat tänu. Samariitlane pakkis oma vahendid kõik uuesti oma kohtadele, naeratas kergelt ning lausus ainult: "Ei ole tänu väärt."
Uurisin veel kohmakalt, kui palju juba härra tänase kena päeva jooksul ratastanud oli, mille peale tema jälle kergusega, et: "Nii 150 kilomeetri ringis on sõidetud."
"Vau, see ikka on juba midagi, " vastasin, leidmata midagi sobivamat.
"Eks ta vaikselt tuleb, jah," ütles samariitlane mängleva muigega.
Tänasin oma abistajat veel kord, soovisime üksteisele veel head reisi ning asusime vastassuundades teele. Mina nautisin oma vast korda saanud ratast ning tundsin suurt rõõmu, et maailmas veel häid ja abivalmis inimesi leidub ning tema...noh, loodame, et tema tunneb sama, et ta kedagi aidata sai. Heade inimestega juhtub nii olema.
Arvasin, et rohkem riskida ei ole mõtet ning võtsin suuna kodu poole.
Pärast õige väsinuna koju jõudmist avastasin eest oma kõige vanema host-venna, Christophi, pere, kes parajasti lihavõttepühadeaegset külastust tegi. Oldi grillitud ning seega leidus sööki lademetes. Panin endale kokku suure taldriku kõige hea ja paremaga, kooserdasin oma kolmandale korrusele, vajusin diivanile ning lasin toidul hea maitsta. Väljas paistis kuldne päike ning puulehti liigutas soe tuuleke.
Kiri ütleb küll "Kohvik "Hotell", aga umbes sellised näevad välja kõik need küladele kohustuslikud külalismajad. Tegelikult ma arvasingi tol hetkel, et pildistan ühte.

Koju jõudes sain ka lihavõttekingituse. Väga meeldiv, just selline lips, mida vajasin.

Iga natukese aja tagant esinev sild majaga.



Ja selline nägigi mu mõnus kruusatee välja.

Uks.



Vaade kodustele väljadele.


Wednesday, 23 April 2014

Hea samariitlane I

Vahepeal juhtub, et seiklustesse sukeldumiseks tuleb oma nina ühel päikselisel päeval lihtsalt ukse vahelt välja pista. Ja just nii juhtuski.
Laupäeva hommikul otsustasin ärgata varem, kui muidu koolivaheajal kohane. Ning, kui ma seda juba mainisin, pean tutvustama Saksamaa koolisüsteemi.
Praegu kestab kahe nädala pikkune lihavõttevaheaeg, mis algas 11. aprillil ning mis on ekvivalentne Eesti koolilaste kevadvaheajaga. Kuna Saksamaa koosneb liidumaadest ning kuna me teame, et neis maades elab kokku umbes 81 miljonit inimest, siis võib ette kujutada, et kui kogu see mass hakkaks korraga puhkusele sõitma, oleks kõik kiirteed pehmelt öeldes umbes. Ning just täpselt sellepärast, et soodustada sujuvat liiklust Autobahnil, on erinevate liidumaade koolivaheajad erinevatel aegadel. Näiteks kestis Schleswig-Holsteini kui põhjapoolseima liidumaa suvevaheaeg eelmisel aastal võtab aset 24. juunist 3.augustini, samas kestis Baierimaa kui lõunapoolseima liidumaa vaheaeg 31. juulist 11. septembrini. Muidugi ei saa siinkohal märkamata jätta ka selle vaheaja pikkust, milleks on kahjuks kõigest kuus nädalat. Ma ei mõista, kuidas nad hakkama saavad... tõenäoliselt, sest aasta jooksul on paar lisapuhkusenädalat, millest meiekuulnudki ei ole. Tähendab, aasta jooksul on veel nädalane sügisvaheaeg oktoobri lõpus, nagu meil, kahenädalane jõuluvaheaeg, nagu meil, ning siis veel Pfingstferien, kaks vaba nädalat juuni keskel. Lisaks, kuna Baierimaa on kõige religioossemate inimestega ning seega kõige rohkemate puhkusepäevadega liidumaa, on siin veel üks nädalapikkune Fashingsferien märtsi lõpus. Selline puhkuserikkus tasakaalustab veidi suvevaheaja lühisust, kuid endiselt on isegi Baierimaal koolislastel vähem vabadust, kui Eestlastel ehk siis 15 ja 17 nädalat vastavalt.
Niisiis ärkasin ma tavalise poole ühe asemel lausa kell üheksa ning otsustasin veeta päeva olles produktiivne: kirjutada blogi, käia rattaga sõitmas, mediteerida, lugeda ning korda saata veel tuhat muud asja. Pärast ebaõnnestunud meditatsioonikatset tundus olevat aga õige aeg minna rattaga väiksele tuurile.
Otsisin siis oma laimirohelise ratta garaažist välja ning andsin tuld. Ilm oli ilus ja päike paistis, kui ma mööda metsateed mäest alla sõitsin ning mõnusal tuulel oma juukseid sasida lasin. Kuidagi poeetiliseks kisub. Sel hetkel mõtlesin ma, miks küll on libedaohtu sümboliseerival liiklusmärgil auto taga näha kahe asemel kolme libisemisjutti. Peagi tulin ma järeldusele, et tõenäoliselt sellepärast, et kaks jutti oleksid liiga sarnased SS-i sümbolile. Ja selline asi ei läheks Saksamaal mitte. Aga see on muidugi ainult minu teooria, või noh, loogiline ju oleks.
Sõitsin siis rattaga mäest üles ja alla ning pean mainima, et vahel võis end juba täitsa Lõuna-Eestis tunda, ainult selle vahega, et tõusud ja laskumised on veidi järsemad. Lausa nii järsud, et ma pidin tõesti ratta seljast maha tulema ja seda käe kõrval lükkama, et künka otsa saada. Ja mina arvasin, et ma jõuan veel rattaga sõita.
Tegin ühele kõrgendikule jõudes metsa ääres peatuse ning viskasin ümbritsevatele maadele pilgu peale. Ning nagu ma juba kirjeldasin, küla külas kinni, iga kilomeetri tagant üks majade kogumik. Kuskil kaugemal on näha kiirtee autodevoogu ning künkalisel maastikul vaheldub mets aasade ja põldudega, millest osadel õitseb erekollane raps.
Kuna kuna mu seljataga leidsid end värskelt lehte läinud helerohelised sarapuupõõsad, mõtlesin, et kuidas küll nii isuäratava välimusega lehed maitsta võivad. Noppisin paar lehte prooviks ning lasin hea maitsta. Kergelt mõrkjas maitse muutub aeglaselt mesimagusaks ning pärast allaneelamist tekib suus värske mõnus tunne nagu oleks moment tagasi hammaste pesemisega lõpetanud. Sõin veel paar peotäit ning jätkasin vaimustatult oma teekonda läbi mitmete väikeste asulate. Sel hetkel märkasin ma ka, et kõigil küladel on peaaegu sama ülesehitus või vähemalt mingid kindlad asutused.
Esiteks leiab igast õigest külast Gasthofi ehk kõige tavalisemat sorti magamisinstitutsiooni siinmail. Ühest sellisest hoonest võib leida lisaks numbritubadele ka väikese kõrtsi: Bierhofi, kus hea õlle kõrvale võib nosida ka Baieri traditsioonilist soolakringlit, mis muidu ilma keelekastmeta alla ei lähekski. Kuna lõunapoolsetes liidumaades mängib religioon igapäeva elus natuke tähtsamat rolli, eriti katoliiklus, siis leiab igast asundusest ka väikese kiriku, kus siis igal pühapäeval võtab aset väike jumalateenistus. Lisaks on ühes külas vahel veel üks pisike pangakontor ning tilluke pagariärigi. Ning muidugi palju maju, mille omanikud oma ilusate aedade eest väga suurt hoolt kannavad.
Jõudsin otsaga Neumarkti ja Nürnbergi vahelisele maanteele, kus pidin kahe linna vahel otsustama. Kas sõita tagasi koju ning jääda oma tuuriga rahule või siis sõita ilma pikka aega söömata-joomata olles Nürnbergi poole? Ning muidugi otsustasin ma pärast kodu poole sõitma hakkamist, et ei saa nii ilusal päeval lasta raisku minna ning pöörasin ikkagi otsa ringi ja sõitsin suurlinna poole. Ja ma leidsin lisaks ühe väga ilusa tee.
Kitsas kruusatee kulges keset metsa ühe kena kanali kallastel, kus sõita oli tõesti lust. Lisaks kulges teekond ka pidevalt allamäge, nii ei tulnud isegi eriti vändata. Ja nii sõitsin ma kilomeeter kilomeetri järel nautides suurepärast laupäeva. Inimesed tulid naerul nägudega vastu, kalamehed hoolitsesid oma mitmete õngede eest ning aeg-ajalt sõitsin minust mööda professionaalsed jalgratturid oma professionaalse varustuse ning professionaalsete jalgratastega. Oli ilus. Kuni..

Thursday, 17 April 2014

Videoülekanne Baierimaa aasadelt

Ning nüüd, esimest korda blogi ajaloos on võimalus vaadata minu päris enda tehtud videot, mis on üpriski naljakas. Põhiliselt sellepärast, et see oligi umbes seitsmes tõsine katse midagi öeldud saada. Ma arvasin tõsimeeli, et kaamera või siis telefoni ees rääkimine on veidi lihtsam, aga ei. Päris raske on. Näeb välja, nagu näeb, ma ei jõudnud enam seal külma tuule käes passida, sest sooja oli ainult kümme kraadi. Loodan, et suuremat hukkamõistu ei tule..
Ja kahjuks ei andnud tundidepikkune menetlemine tulemusi ning jõudsin järeldusele, et video jääb YouTube'i. Tundub nii kahtlaselt avalik, aga palun: Saksamaa vahetusaasta hädine esmaülekanne