Saksamaa, Poola, Leedu, Läti, kodu

Näinud ära ka Saksamaa kuulsaima ja armastatuima vaatamisväärsuse, tundsin, et on aeg hakata otsi kokku tõmbama. Üksteist kuud Saksamaal olid mööda saamas.
Pärast õhtut Pepes teatri- ja teiste parimate sõpradega, sündmust, mis organiseeriti minu lahkumispeoks, kus veel hulgaliselt kingitusi sain, ärkasin hommikul kerge ebameeldivustundega, sest täna pidin tunnistama perele, et olin rattaga liiga kõvasti sõitnud ning murdnud selle lenkstangi. "See ratas on siis nüüd ämbris..." ütles mu ema, kui kaherattalisele kiire pilgu oli visanud. "Vabandust, ma tõesti tahtsin varem öelda," proovisin olukorda leevendada. "Laps, sa pead õppima ütlema asju õigel ajal," lisas ta juurde, viimast nelja sõna eriliselt rõhutades. "Jah, ma..." Aga emale aitas. Sellegipoolest jätsime naeratades hüvasti. Tänasin, et võisin nende pere juures elada, et nad mind toitsid ja mu riideid pesid ning kirikusse kaasa julgesid võtta. Olin äärmiselt tänulik.
Mu isa sõidutas mind rongijaama, jätsime temagagi jumalaga ja mainisin veel, et kook, mille eelmisel õhtul küpsetasin, on loomulikult neile söömiseks, tänutäheks ning asusin viimasele rongisõidule Saksamaal.

Nürnbergist startisid kõik Baierimaal olnud vahetusõpilased Berliini lähedal asuva Werbellinsee järve ääres aset leidvale, vanas pioneerilaagris toimuvale, kõiki Euroopa vahetusõpilasi koondavale aastalõpuseminarile (Year Ending Seminar). YESSS! Lõpuks see kauaoodatud YES, millest unistab iga Õhtumaades talvitunud vahetusõpilane, sündmus, kus muundatakse vett veiniks, konni kassideks ja vahetusõpilasi tavalisteks kodanikeks. Kolme päeva jooksul võetakse osa mitmetest töötubadest, kus õpitakse mõndagi meie planeedi ja maailma jätkusuutlikkuse kohta, samuti tantsitakse, mängitakse lendluudpalli ning peetakse kolm õhtut järjest maha suurimad peod, mida kogu Brandenburgi liidumaa veel näinud on. Ühesõnaga, üks suur fantastika.

Pärast kaheksatunnist bussisõitu Nürnbergist läbi Dresdeni Berliini lähedale, registreerisime end, kolisime bussist tubadesse ning läksime pärastlõunasel ajal meie esimestesse töötubadesse, kodugruppidesse, kus meile juba tuttavad YFUkad aitasid üle saada kojuminemise kurbusest. Rääkisime üksteisele toredaid lugusid, tegime nalja ja nutsime kõik korraliku peatäie, et veidikenegi kergem oleks. Ülejäänud päevadel käisin swingtantsu töötoas, kus sai niimoodi jalga keerutada, et vähe pole, jätkusuutliku keskkonnasõbraliku käitumise töötoas, kus kuulasime ühe vanema naise prantsuse aktsendiga vürtsitatud kõrvupaitavat inglise keelt, füüsikat ja psühholoogiat võrdlevas töötoas, kus särasime ühe tüdrukuga oma aladel: mina üllataval kombel füüsikas, ning tema psühholoogias. Õnneks rääkisime lihtsatest asjadest nagu valguse liikumine ruumis, nii et särada ei olnud raske. Viimase tööpäeva veetsime YES Worldis nagu kõik teisedki.
Selles salapärases YES Worldis, millest nii vähe räägiti, millest kellelgi aimugi polnud, jagati kõik ära "riikide" vahel. Iga roju läks oma majja ning simuleeris ühiskonda, mida valitseb probleem, nagu hiljem taipasime, diktaator. Ehk pidime täitma ülesandeid, et teenida raha, et hoida oma perekonda koos (veel üks jaotus) ning maksta edukalt makse, mida iga natukese aja tagant suurendati. Lisaks konkureerisime teiste perekondadega. Kes teeb rohkem tööd, kes ehitab rohkem maju, kes maksab rohkem makse ja nii edasi. Seega oli gruppidevaheline kommunikatsioon taunitud nagu totalitaarsetes riikides kombeks. Ringi käis politsei, kes kontrollis, et tegevused sujuvalt kulgeksid, ning aeg-ajalt lullilööjaid El Jefe juurde viia ähvardas ning sinna ei tahtnud ju keegi minna. Kahe tunni pärast olime juba parajalt väsinud, kuid õnneks tegime pausi, et võtta einet. Lõunalauas läksid lahti jutud. "Teate, Gerbistanis korraldati ülestõus! Jaah, nagu revolutsioon kohe." Ning niipea, kui sõna revolutsioon oli kuuldavale tulnud, hakkasid kõik oma peades plaane hauduma. "Miks meie ei võiks sama teha?" - "Aga siis me rikume YES Worldi ära! Ei tea, mis siis veel saab." Aga jutud levisid ning varsti oli vastuhakk meeltel ja keeltel.
Kui olime tagasi "riikidesse" siirdunud, otsustasime veel kaasa mängida ning viimased rõhumishetked peagi lakkavat tööd teha. Maksime nädala maksud ja juba kutsuti meid peaväljakule El Jefet austama.
"Korrake nüüd meie järel," laususid korrakaitsjad, "El Jefe on parim!"
"El Jefe on parim!"
"El Jefe on suurim, võimsaim valitseja siin maal!"
"El Jefe on suurim, võimsaim valitseja siin maal!" matkisime meie koorina.
"El Jefe on väga tore!"
Ja tundsin endas viha tõusvat. "El Jefe ei ole tore!" purskasin enne teisi välja. "Jaa! Ei ole tore!" tuldi joovastusega kaasa. Kohe tuli mind vahistama politsei, keda meie vapra perekonna liikmed blokeerisid.
"El Jefe ei ole tore! Ei ole tore!" kordasid kõik vaimustunult, kuni valitsus murdus.
"Hästi," alustas El Jefe, "kui mina teile ei sobi, siis mida te tahate?"
"Tahame head ja ausat valitsust, kes hoolib oma kodanikest!"
"Siis tuleb korraldada valimised."
Ning pärast nõupidamisi esitasime oma presidendikandidaadid. Nendeks olime mina, üks norra poiss, kellega juba lõunal salavandenõud organiseerisime, ning üks soome tüdruk. Minu eest napsas napilt võidu norrakas, kes lubas kätte saada meie autahvli sodijad. Intsidendi eest, mis vahetult enne lõunapausi aset oli leidnud ning suurtes kogustes meelepaha tekitas, tuli kätte maksta. See oli nüüd meie uhiuue valitsuse ametlik eesmärk. Mina küll selle poole ei pürginud... Aga olukorraga tuli leppida. Uus valitsus ehk meie kolm ning mõned meie valitud ametnikud saime endale diktaatori eluruumid ning asusime viivitamatult nõu pidama. Kuidas rääkida läbi Irgendlandi juhtidega ning selgitada välja, kes nende kodanikest oli häbitu tahvlisodimise taga? Tuli välja, et riigi juhtimine on oluliselt keerukam, kui keegi meist ette oleks osanud kujutada, ning umbes kuuekümne pingelise minuti pärast oli rahva ning meie endigi meeleolu nii must, et kaalusime paluda El Jefel taas võim üle võtta. Kuid enne viimase sammu astumist totalitaarsuse poole, jõudsid meieni rõõmusõnumid, et ka kõik ülejäänud "riigid" on edukalt revolutsiooni läbi viinud ning demokraatlike valimiste teel endale värske valitsuse kokku pannud. YES World oli suurepärase lõpu leidnud! Me suutsime seda! Vastuhakk oligi kogu simulatsiooni eesmärk olnud. Olime äärmiselt uhked, et hakkama saime!
Järgmise päeva hommikul oli viimane kogunemine suurde saali, kus rohkete aplauside saatel tänati ürituse ja arvukate töötubade korraldajaid ning peeti lõpukõne, mida kuulates endid klombiks nuteti. Meie aasta oli läbi. Aga milline aasta see olnud oli!
Jätsime hüvasti kõigi suurepäraste inimestega, kellega üheteistkümne kuu jooksul kohtunud olime. Ütlesin head aega Merdile, hullule Akselile, rootsi Rebeckale, Fannyle ja Ebbale ning teistele. Leppisime, et näeme Neumarktis ning pisarates nägudega kooserdati bussidele, mis kodumaa poole vurama hakkasid. Hüvasti kõik! Hüvasti Saksamaa!
Pakkisime end nutubussi tagumistele istmetele ja sõitsime 36 tundi Eestisse. Peatusime korra Poolas, et poodelda, Riias, et koos YFUkatega viimast hommikusööki süüa ning paar kilomeetrit enne riigipiiri mere ääres, kuhu Eesti tiimerid lauatäie Eesti toitu olid toonud, mida kõik hoolega agaralt krabama läksid.
Pikutasin rannaliival ja mõtlesin järele. Tegelikult ei osanudki ma midagi mõelda. Kogu aasta ongi möödas, elu on läbi, sõbrad on läinud. Kõik algab kodus uuesti. Uus klass, uued näod, endised klassikaaslased on juba abituriendid. Oooooh....
Kaua aga peesitada ei lastud: mind otsustati liiva alla matta. Mis mul selle vastu sai olla? Miski niikuinii ei lugenud enam. Ja mu keha maeti. Päris lõbus oli.
Viimase peatuse enne Pärnut tegime Ikla bensiinijaamas. Nautisime eesti keeles rääkivat müüjat, eestikeelseid silte, eesti jooke ja sööke, burgereid ja hot dog'e. Võtsime vahetusõpilase elust veel viimast. Istusime parkla äärekivide peal ning arutasime, kui veider on olla kodumaal, nii veider.
Jõudsime Pärnusse, kus meid ootas kõigi meie vanematest koosnev tervitusparaad. Kallistasin üle aasta oma ema ja isa, hea oli. Palju sõnu polnud vaja.
Viisime tagasi Eestisse laulupeole tulnud Rosa Ilmatsallu oma vahetuspere juurde ning suundusime edasi koju. Koju.
Armsa kirsipunase maja ees ootasid vend ja vanaema. Kallistasime pikalt. Hea oli kodus olla. Ütlesin, et pean end hetkeks vabandama ning jooksin oma tuppa, viskasin voodile pikali ning lasin kõigest lahti. Nutsin esimest korda tõeliselt ja lahinal. Nutsin märjaks padja ja linad.
Olin kodus. Olin tõesti lõpuks kodus.

Muinasjutuloss ja Jesus

Kuna Re-entry seminaril kohatud mehhiklane Andrés (üllatavalt eestlasliku välimusega muide, samuti on nimi kena) lubas mulle, et kui nad kavatsevad pere või sõpradega veel enne Saksamaalt lahkumist Neuschwansteini lossi külastada, annab ta mulle sellest teada, siis seda ta tegigi. Just õigel ajal.

Taaskord pidin rongiga sõitma varem külastamata kohta Augsburgi.

Ülikoolilinn Augsburg on oma 284 000 elanikuga Baierimaa suuruselt kolmas linn Müncheni ja Nürnbergi järel, samuti on ta kolmas vanim linn, olles asutatud juba roomlaste poolt. Augsburgil on ainukese saksa linnana õigus oma puhkepäevale 8. augustil, mil kõik kenasti tagaaias päevitamist naudivad. Seega on Auxi, nagu noored linna kutsuvad, elanikel rohkem vabu päevi kui teistel Saksa Liitvabariigi kodanikel.

Ennelõunal kohale jõudnud, leidsin eest Andrése (kääname kenasti eestipäraselt) ning tema ema koos autos konutavate Patricio ja Jesusega (kääname seda ka eestipäraselt). Pressisin end tõmmude poiste vahele tagaistmel ja sõit Disney lossi poole algas. 

Muidugi sai eelkõige muljetatud jälle sellest, mida vahepealsel kolmel nädalal tehtud on ja kuidas Andrés ikka koolis ei käi ja kuidas ta autoga kahjuks sõita ei või, aga et muidu tore poiss, aga näed, ei või, sest ta on ju vahetusõpilane ja nemad ei või. Täitsa kahju kohe. Aga see Andrés ikka ei viitsi koolis käia, minu poeg oli ikka terasem. 

Umbes nii rääkis Andrése vahetusema, kellest kiirteel sõites teised autod ohtliku sõidustiili tõttu alatasa mööda pikeerisid. See naine oleks võinud tõesti natuke korralikumalt rooli hoida ning vähemalt jube järskudele pidurdustele, kiirendustele ja põrgulikult katkendlikele käiguvahetustele vaatamata autot ilusti sõiduraja keskel hoida, aga ei. Ei läinud hästi. Aga kõigele vaatamata olime õige varsti juba mäe jalamil, mille varjus hullu Ludwig II loss puhkab.

Eriti hästi näha just näha pole, kuid selle mäekese ümber tiirles paras posu kõrgematest sfääridest laskuvaid erksavärvilisi langevarjureid.

Ning siin ta on! Loss ilma milleta Saksamaad justkui poleks, loss, mille järgi on disainitud Disney loss. Loss, mis tõenäoliselt oleks iga keskaegse rüütli heleroosa unistus ja hobuse unenägu. Loss, mida kord elus peab külastama: kuulus Neuschwanstein. Tõlkes Uusluigekivi.

Aga mõned tunnid tuli veel oodata, enne suurehitise kuniglikest väravatest läbijalutamist oli plaanis matkata kilomeetri kõrguse mäe otsa ja sealt vaadet nautida. Alustuseks viis meid TÕSTUK

parajal kõrgusel asuvasse baaslaagrisse, kus me juba jalad selga võtsime, et edasi rühkida. TEEL 

rääkisime peamiselt hispaania keelest ja kuidas seda kasutama ja õppima peaks või võiks. Oskasin lausa paari lauset keeles endas kõnelda, nagu: "Si no cocino, no como" ehk "Kui ma süüa ei tee, siis ma ei söö" - hindamatult väärtuslikud fraasid. Mina leidsin taas mägironimise võlu. Mitte et ma nööride ja karabiinidega maa ja taeva vahel kõlguks, aga kiiresti tervate kaljunukkide peal joostes ja turnides saab umbes sama doosi adrenaliini, kui "päris" mägironimisel. Võib-olla rohkemgi, sest minul ju turvavarustus puudub. Seega meie Andrésega olime esimesed entusiastlikud mäe tipus. Peagi saabusid ka teised.

Tundsime end edevatena ning tegime palju ilusaid pilte.

Sai täitsa kena.

Täiesti õigustatult tundsime end laulusõnade järgi: "..on top of the world!"

Uuesti laskudes hakkas tasapisi paistma meie lossikene, kelle juurde olime tulnud.

Jooksime Patricio ja Andrésega mööda mäge alla, et juba kiiremini selle hingematva ilu juurde jõuda. Jesus oli veidi kartlikum ja tuli koos Andrése emaga hiljem järele. Lõpuks olime Marienbrücke sillal ning meie ees laiutas ehitis oma täies hiilguses. 

Neuschwansteini lossi ehitamist alustas hull Baieri kuningas Ludwig II justnimelt keskaegse väärika saksa rüütlilossi püstitamise põhimõttel. Hull selle tõttu, et ta püstitas kolm suurt lossi ja raiskas tohutul hulgal riigi raha, tõmbus kuningaametist oma muinasjutulossidesse ning tegi muid tempe. Aga vähemalt soosis ta Wagnerit...

Jalutasime poole tunniga läbi metsa hooneni ning astusime sisehoovi. 

Kuna seda lustlikkust külastab igal aastal terve Eesti-täis turiste, pidime end tihti inimeste, peamiselt ameeriklaste vahelt läbi suruma, et kuhugi jõuda, aga lõpp-vaade oli seda väärt. Lisan siia veel ühe 1900 aastate alguses tehtud ning hiljem värvitud foto, mis minu arvates on parim ülesvõte sellest kenast kohast: 

Vau! 

Lasime kenal suvetuulel end künka otsast alla kanda ning peatusime veel  ainult hetkeks, et jäädvustada olulist sõnumit:

"Jesus elab." Heh.

P.S: Mälestuseks headest aegadest: Patricio, Jesus, Andrés ja mina.

Täiel rinnal, linnal, maal, peal elul heal

Juunikuuga jõudsid kätte ka esimesed vahetusaasta lõpuüritused. Tähendab, et suvekuu esimesel nädalavahetusel leidis aset Re-entry seminar ehk tagasi koduriiki integreerumist kergendav programm, kus antakse seletusi kõigile painavatele küsimustele, mis kultuurisegastel vahetusõpilastel tekkida võivad. Kuidas uut kultuurišokki üle elada? Kas mu sõbrad on veel alles? Kuidas oma vanematega rääkida? Kuidas emakeeles rääkida? Miks mul nii vähe raha on? Mis mu nimi on? Ja nii edasi.

Kuna kogu kevade olin reedeti osa võtnud meie kooli näitetrupi proovidest (proovisid nad "Suveöö unenägu") ja sealse seltskonnaga üpris lähedaseks saanud, otsustasin neile tänutäheks heade emotsioonide eest linnupiimakooki küpsetada. Kuidagi langes see kokku just selle kuupäevaga, mil pidin Re-entry'le sõitma ning kui ma läksin oma küpsetist üle andma, leidsin eest tühja koolimaja - mitte kedagi mitte kusagil. Pärast mitut korda Baierimaa suurima kooli läbi tuhlamist lõin käega ning tulin mõttele, et ju nad täna jätsid teatriringi ära. Aga ometi olid nende rattad kooli ees...veider. Igatahes, kooki ma ära ei tahtnud visata - oleks juba raiskamine. Nende rataste juurde oleks seda samuti kohatu olnud jätta. Koju ka ei saa viia, sest pean kohe rongiga Regensburgi, seminarile sõitma. Hästi, võtan selle pagana koogi siis kaasa ja söödan oma saatusekaaslastele.

Rongis kohtasin Jaapani Kukit ja Malaisia ...tüdrukut, kel oli nii pikk nimi, et see ei jäänudki meelde. Lausa ta iseendale antud hüüdnimi oli liiga keeruline.

Saime Regensburgi rongijaamas veel mehhiklaste, soomlaste, norralaste, ameeriklaste, taanlanna, brasiillase ja türklase, meie Merdiga kokku ning buss viis meid maalilisse tillukesse metsadevahelisse külasse, armsasse külalistemajakesesse. Samal õhtul tegime tutvumismänge ja jutustasime oma seiklustest keskööni.

Kaks järgmist päeva olid täis erinevaid töötubasid, et lahendada eelmainitud, vahetusõpilaste probleeme. Joonistasime, kirjutasime ja mõlgutasime mõtteid, saatmas meid tiimerite ohtrad kinnitused, et elu läheb tagasi kodus olles ikka edasi ka.

Vabal ajal jalutasime lähedalasuvas metsas.

Viimase päeva õhtul grillisime süüa ja rääkisime suures ringis koomilisi ja vahel ka tragikoomilisi lugusid, mis meiega aasta jooksul juhtunud olid. Siinkohal jutustan Ameerika Cassandra ehk Cassie loo.

"Minu ema käib hularõnga keerutamise trennis ja ma mõtlesin, et tahaks ka proovida ja hakkasingi käima. Ühel päeval ma ei viitsinud minna, aga uurisin, kas ema ikka läheb. Ja nii küsisin ema käest: "Hast du hoopen?" (Kas sul on hulakeerutamine? Hoopen - tegusõna, tuletatud ingliskeelsest nimisõnapaarist hula hooping.) Minu ema vaatas aga mulle suurte, väga üllatunud silmadega otsa, vaatas ennast, siis jälle mind ja ütles: "Miks sa seda küsid?" Ja siis ma sain teada, et Hupen tähendab baieri murdes väga suuri rindu."

Vot selline põnev lookene. Meie Merdiga rääkisime oma ootamatust Hamburgi sõidust, kuidas me pool üks öösel hakkasime Neumarktist sõitma ja meid pärast Nürnbergi välja visati, sest olime vale rongi põrandal maganud ning siis rongipõranda pärast kosutavat MacDonald'sis käimist Würzburgi rongijaama põranda vastu vahetasime ja kell pool seitse hommikul peaaegu Frankfurti läksime, aga otsustasime ikkagi edasi sõita, läbi Lääne-Saksamaa kihutasime, peaaegu vale rongi peal olemise eest trahvi saime, poissmeeste peo poissmehega terviseks jõime, Hamburgi jõudsime, koos vana hea Dimaga ja üllatuslikult ilmunud Akseliga Hamburgi vanalinnas ringi käisime ja suures Hamburgi Dom'is ehk gigantses lõbustuspargis kerges vihmas keset ööd võimsaimatel atraktsioonidel sõitsime ning pärast Dima juurde ööseks läksime, ainult selleks, et koos Akseliga terve järgmine päev tagasi koju sõita, vahel Jenas peatudes, et hiina toitu süüa ning kuskil öösel jälle lõpuks Neumarktis tagasi olla, Mert läks oma kunagise ajutise vahetuspere juurde vahepeal. Aga see oli täiesti filmilikult ulmeliselt fantastiliselt uskumatult lahedaim kogemus, mis mul Saksamaast meelde jääb. Aamen.

Kuulasime veel paari lugu ning ööpimeduse saabudes suundusime siseruumidesse diskole, kus liigutasime oma ihuliikmeid hommikuni, mil tagasi koju sõitma pidime.Veel neli nädalat...

Elamise talumatu kergus

Möödunud on natuke üle aasta viimasest postitusest siia blogisse ning ilmselgelt kahvatub see kõigi eelnevate pauside kõrval, mille tõttu ma nii mitmeid kordi vabandanud olen. Maikuuga ei olnud mu vahetusaasta veel läbi. Juuni tulekuga saabus ka suur suvi, mis kokkuhoidliku mai poolest seda pöörasem oli.

Kuna ma oma perega just tohutult palju aega koos ei veetnud, muutusin kevadel järjest lähedasemaks Merdi ja Akseli vahetusperega. Kindlasti oli nädalaid, mil elasin rohkem nende pool kui oma kodus ning kuna perekond Durin on üks väheseid sakslaste gruppe, kel huumorimeel on, oli nende kodus viibimine alati värskendav kogemus. Seega olin igati nõus minema, kui mind ühel päeval kanuumatkale kutsuti. 

Võtsin siis vaheajahommikul rattad selga, väntasin Sengenthali, kust jätkusime suure kinnise Renault ja lahtisse katusega Citroeniga ehk lausa kahe autoga lõuna poole. Teel nägin veel Baierit, mis seni minust puutumata oli jäänud ja endiselt üllatas: siinsed pinnavormid on ikka fantastilised. Kaljud, voored, suured voored ja orud, kõik on olemas, mis olla saab. Super! (PILDID ALL!)

Olles mitmes kanuulaenutuskohas juba pettunud, sõitsime edasi, lootes, et kanuumatkajumal meile õige raja kätte näitab ning meie palvetele vastati. Sõitsime kolme kanuuga välja ning väike oja muutus jõeks, kus juhtus nii mõndagi.

Esiteks: lahti läks veesõda. Kõik said muidugi täiesti läbimärjaks, õnneks oli meie paat minu, Merdi ja Oliveriga (Merdi "isa") võidukas suurem osa ajast. Sõjaks läks ka paadisiseselt. Märkimisväärselt naljakas oli seik, mil sähmasin Merdile korraliku sahmaka vett selga ja ütlesin saksa huumoriga harjunult juurde: "Sul oli midagi selja peal." Naljakaks tegi selle Oliveri kommentaar: "Ma nägin seda ka! See oli k o h u t a v!"

Teiseks: meie paat läks ümber. Otsustasime vahelduseks end jahutada (nagu veesõjast küll poleks olnud) ning hüppasime vette. Sättisin oma armsaks saanud päikeseprillid ja särgi ilusti-kenasti pingile ja sukeldusin. Ja siis me mõtlesime tüdrukutega, et maru lahe oleks nüüd Oliveri paat ümber ajada ja alles siis, kui ta täies riides jõevett puristas, tuli mul meelde, et jaa, see oli ju minu paat ka ja põhja läksid nii mu suurepärased 40-eurosed päikeseprillid, mis mind Eutinist saati nii hästi teeninud oli kui peaaegu ka teesärk (see kirjapilt on raudselt parim). Samuti kaotas Oliver paati ronimisel ja selle teistkordsel kummulikeeramisel ka oma prillid.

Kolmandaks: sõitsime läbi kärestiku. Läbi väikese küll, aga ikkagi kärestiku, kõik paadid ükshaaval. See oli ühtlasi ka meie matka lõpp-punkt. Kivise jõe osa keskele oli kaevatud paari meetri laiune süvend, kus jägi ka madalamaks läks ning mööda mida üpris järsult alla sai lasta. Nii järsult, et paadi nina kündis ikka vett ja saatis sahmakad ka üle paadi, millega me jällegi riidekuivatusjumalat pahandasime.

Tõmbasime oma kanuud ojast ning läksime lähedalasuvasse puhkekohta kiirtoitu sööma, pärast mida me, lapsed, murul pikutasime ning isa ootasime, kes autole järele läks. Järasime veel küpsiseid ja vaatasime uniseid pilvi, mis end vaevaliselt üle taevalaotuse sirutasid.

Tabasin end vist esimest korda tõsiselt mõtlemas, et möödas on juba kümme kuud ning minu vahetuselu kestab veel ainult neli nädalat. Mis võiks selle lühikese aja sees juhtuda? Aga samas on terve aasta koosnenud nädalatepikkustest päevadest. Aga olnud on ka päevapikkuseid nädalaid. Kõik võib olla. Tuleb olla tegus.

Merdi perega möödusid naerulagina saatel veel mitmed-mitmed lauamänguõhtud ning jalgpallivaatamised, oli ju ikkagi MM (mille, nagu hiljem välja tuli, võitis Saksamaa). Veel käisime koos nii vee- kui ka seikluspargis, mis vähemalt sama kreisid olid kui see kanuumatk. Kuid pikemalt ma neil ei peatu. Edasi uutele avantüüridele!

Veel avastamata Lõuna-Saksamaa maastikud.

Oliver oma uhke "kabrio" juhipositsioonil.

Pildilt on kahjuks välja jäänud Akseli. Õnneks on siin veel viimane mälestus minu kaunitest mustades päikeseprillidest. Samuti leiame pildilt Merdi vahetusõed ja ema vasakult ning õdede sõbrannad paremalt.

Mert domineerib. 

Austauschschüleraktivitäten

Wenn der letzte Eintrag ging über das Besuch zum Rudolf und wie wir in München und Salzburg rumgelaufen sind und wie wir bergsteigen waren, dann jetzt werde ich vom nächsten Wochenende erzählen. Wenn Rudolf, der Estnische Austauschschüler aus Oberbayern hier war. Um mich zu besuchen. 

Am Freitag ist Rudolf nach der Schule von Traunstein los gefahren. Und obwohl Pölling auf dem Weg ist, ganz nach Nürnberg gefahren ist, nur weil er immer noch nicht, genau wie ich, das Deutsche Zugverkehr nicht versteht. Warscheinlich versteht es niemand der nicht Deutsch ist. Oder dann, weil der Zug nicht in Pölling gehalten hat. War nähmlich der Regio Zug, und für den ist es ziemlich egal von den kleinen Haltestellen. Also. 

Endlich ist Rudolf dann angekommen und wir haben uns natürlich wieder gefreut Estnisch zu sprechen zu können, eigene Muttersprache dennoch. Muss man lieben. 

Nach wenn wir bei mir uns mit Essen vollgestofpt haben, haben wir entschieden nach Neumarkt zu gehen um der Finnische Akseli zu treffen und einfach ein bisschen im Pub sitzen und über was schönes zu reden. Und dann sind wir auch gegangen...zu fuss. Weil den letzten Bus hatten wir mit 11 Minuten verpasst. Ja, Pech gehabt. 

Nach eine halbe Stunde haben wir uns aber im Kangaroo Inn, der Pub, gefunden. Unterwegs war Rudolf etwas erstaunt, wie schön die Altstadt von Neumarkt ist. Bund und alles. Ist es auch.

Später sind wir in der Stadt noch rumgelaufen und allerlei von tollen Leuten getroffen. War schön. 

Um ungefähr 02:30 sind wir mit einem Taxi nach Hause gekommen und schnell in unseren Betten gegangen. So leise wie möglich, weil eigentlich müssten wie schon um zwölf Uhr Zuhause sein und wir Austauschschülern müssen es auch genau drauf beachten, kein Witz. Genau wie alle anderen, die noch 17 Jahre alt sind. Und in Estland darf man schon mit 16 solange, wie man will draussen bleiben. Estland ist ein schönes Land, muss ich sagen. Sogar, wenn alle Esten den Gegenteil sagen. 

Am Samstag sind wir dann ziemlich spät aufgestanden, um 13.00 Uhr gefrühstückt und mit den Missionaren die bei uns waren das Spiel "Connect Four" gespielt. War eigentlich viel spannender, als wir erwartet haben. Um 16.00 hatten wir dann vor Nürnberg anzuschauen und den Volksfest zu besuchen. Akseli ist auch mit uns gekommen.

Am Volksfest sind wir dann mit einem den grössten Atraktionen gefahren. Mit dem, der sich ganz schnell rumdreht, so 100 km pro Stunde, und dich dann mit heftigem Gewalt von 6G handelt. Fühlt sich sehr cool an. 

Auf dem Weg vom Fest hat Akseli entschieden zurück nach Neumarkt zu einem anderen Party zu gehen. Was für ein netter Freund. 

Auf jeden Fall haben wir uns mit Rudolf während der Blaue Nacht wieder in der mitte der Stadt gefunden. Also alles war blau, die Leute, die Leuhtung über All und das Volk war einfach zu der blaue Farbe gestimmt. Wir haben ein bisschen rumgeguckt und dann sind wir zu einem Irischen Pub gegangen, um zu sitzen und reden. Diesmal waren wir um 00.00 Uhr Zuhause. Müssten wir halt.

Sonntag war ein besonderer Tag. Zwar haben wir mit anderen Austauschschülern aus Bayern in Bamberg getroffen. Und als wir in Nürnberg in den Zug gestiegen sind haben wir fast unabsichtlich mit den anderen getroffen. Naja, wir haben sie angerufen um rauszufinden, mit welchem Zug sie fahren. Und alle waren dabei. Mädchen aus Mehiko, Brasilien, Finland, Kolumbien und Rumänien und dann Jungs aus Finland, Norwegen, USA und Estland. Eine bunde Gruppe. 

In Bamberg hatten wir dann eine tolle Stadtführung. Zum Beispiel haben wir gehört, dass sie haben den letzten Film von den Drei Musketeeren in Bamberg gefilmt. Und Orlando Bloom war auch dabei. Schön. 

Dann haben wir fast etwas gegessen und weil alle haben ohne Grund mich gefolgt und da ich keinem Platz gefunden habe, haben alle mich beschuldigt. Aber nicht schlimm, ich war nicht Schuld. Menschliche Natur war.

Später haben wir noch einem Biermuseum und ehemaligen Brauerei besucht. Und war auch richtig, wenn Bamberg mit 70 000 Einwohner fünf Brauereien hat. Ausser von einem Film, das wir angeguckt haben, indessen ich eingeschlafen bin, war es auch ganz interessant. 

Nachdem hatten wir noch Zeit die Stadt anzuschauen und alles mögliches zu machen. Und so sind wir wieder in irgendeine Kneipe gegangen um die lokale Spezialität, das Rauchbier zu probieren. Und hat auch gut geschmeckt, haben wir gefunden. Nach Rauch und Schinken, logischerweise. Nur das Finnische Mädchen hat Grimassen gemacht.

Danach sind wir dann glücklich zum Bahnhof galaufen. Wir müssten vier Mal für den Weg fragen, aber sonst war alles in Ordnung. Dann sind wir alle zusammen noch wieder nach Nürnberg gefahren und dann ist jeder sein eigenen Weg gegangen. Und ich bin mit Rudolf und zwei Mädchen aus München in einen Zug eingestiegen um nur zu finden das der Zug nicht durch Neumarkt fahren wird. Schade. 

Ich habe ihn tschüss gesagt und an der erste Haltestelle rausgestiegen, zurück nach Nürnberg gefahren, in den richtigen Zug gefunden und 10 Euro mehr gezahlt. Aber egal, der Tag war fantastisch und alles hat sich auf jeden Fall gelohnt.

Selfie-Zeit im Dönerladen.

Die Blaue Nacht

Und in Bamberg.

Die Kirche/Bräuerei/Museum.

Kleine Amsterdam, ist das nicht schön.

Das coole Rathaus

Und im Museum gab's viele tolle Sachen, sowie die Frau...

...die Sachen an der Wand...

...und die Sachen hier.

Und ein Glas mit dunkles Rauchbier. Gute Zeiten!

Kui vaheaja lõpuni on neli päeva

Hakates hommikul kell kuus sõitma rongiga Müncheni poole, et külastada saatusekaaslasest vahetusõpilast Rudolf-Gustav Hannit, mõtlesin, et see reis peaks kulgema küll mõnusalt, ilma igasuguste jamadeta. Nautisin varasel tunnil raamatut, milleks oli bioloogilistelt vanematelt jõuludeks saadud Dan Brown'i "Inferno" ning vaatasin aeg-ajalt aknast välja ainult selleks, et näha sooja pehmet päikesevaipa katmas Baierimaa unustamatult ilusat maastikku. Kiired sirutasid end laisalt üle küngaste ja orgude ning minu rong liigutas end vaikselt järgmise peatuse, Regensburgi suunas. Olles uuesti liikuma hakanud, otsustasin hetkeks silma looja lasta, et eesolevaks päevaks võimalikult värske olla. Kaua mul seda kahjuks teha ei lastud, sest nagu välk selgest taevast ilmus minu juurde piletikontrolör.
"Pilet, palun," küsis mees ilmselge väsinud moega.
Ulatasin mehele pileti ning sain viivitamatult vastuse.
"Noormees, see pilet ei kehti Teil. Peal on ju kirjutatud, et alles kella üheksast."
Tõesti, kiire pilk kellale:  "7:28".
"Tuleb täispilet osta."
Täispiletit mainides viitas härra minu 23-eurosele Baieripiletile, millega saab mugavalt kogu liidumaal ringi sõita nii palju, kui lusti on. Sellega oligi mul kavas terve tee Rudolfi poole kulgeda, kes Münchenist veel pooleteise tunni tee kaugusel elas.
"Hea küll," vastasin löödult. Kontrolör lõi mu pileti läbi ning soovis head päeva. Veel 22 eurot läks ainult selle peale, et Deutsche Bahni ehk Saksa Raudtee piletid kehtivad ükikute eranditega alles kella üheksast hommikul. Ainuke selgitus, mille peale mina tulin on, et kuna varahommikul on liikvel võrdlemisi palju inimesi, ostatksid kõik lihtsalt rohkem pileteid.
Astudes lõpuks Münchenist Salzburgi suunduva rongi pealt maha Traunsteinis, 20 000 elaniku ja nelja pruulikojaga linnakeses, märkasin õige pea mulle koos oma neljateist aastase vennaga vastu tulnud Rudolfit. Peale üle pika aja kedagi näost näkku eesti keeles tervitada oli mõnud. Jalutasime aeglaselt tema poole ning pärast päikesepaiste ja rohelise juustu küllast hilist hommikusööki oli ees päev Münchenis.
Teel sinna paistsid rongiaknast Alpid, esimesed tõelised mäed, millest pidin muidugi kohe pilti tegema. Ehk ülalseisva pildi allkirjaks võibki panna: "Teel Münchenisse."

Olles aastavahetusel juba Münchenit külastanud, aga peamiselt vanalinnas viibinud, viis Rudolf mind nüüd natuke moodsamate vaatamisväärsustega tutvuma. BMW peakorter ja muuseum ning 1972. aasta olümpiakompleks asuvad ühes kohas!

Muuseumi, või pigem väljapaneku hoone, kust või leida BMW kõige uuemate mudelite ning viimaste tehnoloogiate esinduse. Hoone grandioossus ei väljendu selles pildis mitte üks raas, see oli hiiglaslik.

Väga kõrgtehnoloogiline osaliselt käsitööna valminud Rolls-Royce väga kõrgtehnoloogilise ekraani taustal.

"Ning Rudolf-Gustav Hanni viimase aja marudaimate BMW tsiklite peal!"

Iga nurga alt.

291 meetri kõrgune Olümpiatorn kogu kompleksi keskel.

Mille 190 meetri kõrgusel asuvalt platvormilt on Münchenile väga lahe vaade. Valge kaugel keskel: FC Bayern Müncheni kodustaadion Allianz Arena, mis mahutab ligi 70 000 pealtvaatajat.

Metroorongist väljudes kõnetas mind kord üks purjus mees. Ma ei kuulnud seda meest, kuid kuulsin, mida ütles sõber talle kohe järele: "Jäta hipster rahule." Isegi kui ma seda ei tunnista, kipun arvama, et see võib täitsa tõsi olla.

Peegeldab küll marudalt, aga kui pingutada võib siit välja lugeda Kurt Cobain'i kirjutatud nimekirja talle kõige rohkem mõju avaldanud lugudest. Eksponaat "seal üleval" asuvas rokimuuseumis.

Kui Jim Morrisonilt küsiti, mis ta sooviks, et temast mäletataks, vastas ta ainult: "Mu sõnu, mees...ainult mu sõnu."

Bob Zimmermani või hilisema nimega Bob Dylani kiri armsale Dianale.

Pilt Biitlite Müncheni ja Alpide külastustest. Kui Jonh Lennoni käest küsiti, kas ta arvab, et Ringo on maailma parim trummar, oli Lennon vastanud: "Ta ei ole isegi Biitlite parim trummar."

Queeni fännina olin kohustatud tegema pilti Freddie Mercury kantud pükstest. Milline au.

Pükstest, mis Freddie'l kahjuks üleliigset higistamist põhjustasid ...

1972. aastal ehitatud ujula on endiselt moderne.

Pärast olümpiakompleksi juurest lahkumist patseerisime veel vanalinna tänavatel, kuni tundus olevat piisavalt hilja, et koju minna.

Pärast pikka päeva Münchenis läksime õhtul kohalikku baaro Africaribik, kus lasime kohalikel nisuõlle ehk valgeõlu pruulidel hea maitsta. Tuletan meelde, et siin kannatab ikkagi juba kuueteistkümnendast eluaasast kerget alkoholi pruukida.

Järgmisel päeval ärkasime üles veidi enne lõunat ning võtsime suuna Salzburgi poole, kus pidime veetma aega järgmise hommikuni. Jõudsime Austriasse ning veendusime kohe, et neile meeldib veel rohkem ratastega sõita kui sakslastele.

Kena vaade Salzburgi lossile ja jõeäärsele vanalinnale.

Palme vaadates tuli veel suvisem tunne peale kui sinnamaani olnud oli.

Kitsad tänavad on kaunistatud kõikvõimalike kunstiteostega. 150 000 elanikku ja ülikool muudavad Salzburgi õpris Tartusarnaseks, millel on lihtsalt teistmoodi hingamine kui tavalisel linnal.

Ringi sõitsid just sellised kaarikud, mille kutsarid oli ilusti rahvariietesse ehk lederhosenisse, kuube ja kaabusse riietatud.

Sellesama kiriku interjöör, mida võib näha filmis "Helisev muusika".

Ja just selline näeb välja üks väga maitsev jäätis. Üks pall on alati pistaatsiamaitseline, sest see on jäätise jaoks minu meelest üks väga omapärane valik. Mekib imehea.

Teel lossi.

Pärast lossi mitte minemist jalutasime kõrvalteed pidi teise künka otsa ning nautisime vaadet sealt, polnud ka just paha.

Ühe taime ronimisvõimed väga hästi demonstreeritult. Üritasin taime kõrvalt ühe professionaali eeskujul mööda seina üles ronida, kuid väga hästi just välja ei tulnud. Rudolf Instagrammis mind..

Ning võib näha, kui kallid need rahvariided tegelikult on, eriti Lederhosen. Aga eks rahvariided maksavad vist igal pool omajagu.

Ja just sellised näevad ühed nahkpüksid välja. Selga proovides selgus, et need on minust palju kõhukamale mehel parajad, aga vähemalt sai ära proovitud. Ei olnudki nii ebamugavad kui olin arvanud.

Tõenöoliselt Salzburgi turistiderohkeim tänav, mida võib Tallinna Viru tänavaga võrrelda. Brändipoode täis.

Ja muidugi tegin lõputute asiaatide hordide eeskulujul pilti Mozarti sünnikodust.

Ja võrdlemisi tagasihoidlikust väikesest kauplusest seal sees, mis oli täielikult Mozarti näoga asjadest üle ujutatud.

"Ärge ostke Mozarti küpsiseid metallkarbis, muidu maksategi ainult selle karbi eest!" Tsitaat geograafiaõpetajalt, Ülle Seevrilt. Tegemist oli küll kõigest teega, kuid tarkusesõnad siiski.

Mida õhtu edasi veeres, seda ilusamaks muutusid vaated.

Täiesti pöörase superkvaliteediga HD 1400p selfie.

Ööd oodates veetsime suure osa ajast jõe kaldal lutsu visates. Kivid olid liiga sobivalt lapikud, et seda mitte teha.

Sellisest autost ei saa ju niisama mööda minna. Üks masin ühe peene hotelli ees.

Öösel ringi kolades avastasime sellise sildi ühe Iiri pubi eest. Väga mõistlik.

Laupäeva hommikul võtsime oma matkavarustuse ning sõitsime ronima täpselt 1671 meetri kõrguse mäe otsa Saksamaa Alpides. Ja oli uskumatult lahe. Tippu jõudsime umbes kolme ja poole tunniga.

Väikese snäkipausi ajal poolel teel.

Paremate jalatsite puudumiselt olin sunnitud kandma kaks numbrit suuremaid mägironimissaapaid, mis, nagu mäe otsas selgus, päris kõvasti hõõrusid. Aga ei olnud hullu, jäin ellu.

Üks ilus väike kivimaja keset laugemat nõlva. Maja kõrval oli esimene lumekuhi, mida ma detsembrist saadik näinud olin.

Ja lõpuks vaade päris tipust.

Rudolf oma host-ema ja -vennaga.

Andestada kinnas. Laskusime alla sellisest nõlvast, mis, nagu Rudolf ütles, oli vahepeal tõesti tubli 40 kraadise nurga all. Pidime jälgima, et mitte varvas, vaid kand alati kand ees läheb, sest muidu käib krõpsti ja jalg on katski ja siis tuleb suur kopter järgi ja kui kindlustus seda ei kata on rahvakeeli öeldes täitsa "kellad" ning kõik tuleb oma taskust kinni maksta.

Mõne aja pärast asendus lumi lahtise kiviklibuga, mida mööda sai väga mõnusalt alla libistada. Üritasin nii kiiresti kui võimalik laskuda, et veidigi ekstreemsem tunne oleks. Õnnestus lõpuks vist natuke adrenaliinigi neerupealsetest lahti saada.

Hiljem alt üles vaadates ei oleks öelnud küll, et sellisest nõlvast alla tulime, kohe hirm tuli peale.

Tagasi maa peal.

Kolm musketäri ja d'Artagnan (Alpi lehmad).

Viimasel päeval sõitis Rudolf minuga Münchenisse saateks kaasa ning jalutasime uuesti vanalinnas ringi. Õige kellaaeg oli tegelikult mõne minuti pärast kolm. Baierimaa on tegelikult ainuke liidumaa, mis omab Freistaati ehk meie mõistes vabariigi tiitlit, kus mitmed asjad teistmoodi käivad kui mujal. Sellest tuli ka ütlemine, et Baieris "käivad kelladki tagurpidi". Ning piisas ainult ühest toredast linnapeast, kel tuli mõte, et kui selline ütlemine juba on, siis miks mitte pannagi üks kell ka tagurpidi käima. Ja nii juhtuski.

Ausad ajad.

Vanematega 99-aastastele sissepääs tasuta. Habemega naljad teil.

Kuna ilm oli paras hobuse unenägu ning nälg näpistas, otsustasime sisse sadada ühte üksikusse Aasia toidu restorani ning sõime 2.50 € maksvat suppi ja jõime klaasitäit õlut umbes kolm tundi. Lihtsalt väga mõnus oli tiksuda, kui väljas ainult pladistas sadada.

Olles tagasi Nürnbergis (oleksin pidanud rongist Neumarktis maha minema, aga olin magama jäänud), otsustasin kaamerasilma jäädvustada veel ühe tavalise Saksa rongijaama. See näeb välja nagu üks suur ostukeskus mitmete söögikohtade, raamatupoodide ja parfümeeriatega. Väljuvad rongid on lihtsalt üks boonus.
Ning umbes kella kümne õhtul olin uuesti kodus. Ning lõpuks oli mul tunne, et ma tõesti olen kuskil käinud ja Saksamaad, isegi tükikest Austriat näinud.