Rääkis degusteerija

Teadaanne: Nagu ilmselgelt näha on olnud, kasutan ma omavoliliselt paljusid Mart Juure, Andrus Kivirähki või MärtSeppjaOttAvandi Tujurikkujast pärit tsitaate. Kuna olen nende suurepäraste humoristide väga suur austaja, siis suur lugupidamine neile minu poolt ning loodan, et kui Te suurekaliibrilised humoristid juhtute seda blogi mingi enneolematu ime läbi lugema läheb teile igasugune respekt ning loodan, et hea huumori nimel ei teki  sellest mingeid probleeme. Pealegi oleks "ilge jama" kõigi nende "plagiaadihakatiste" blogist eemaldamine.

Kui ma üleeile klassiuksest sisse astusin, siis pidin hilinemise eest vabandama...oma õpilaste ees.

Igal 20. detsembril toimub mu koolis keeltepäev, üpris suurejooneliselt veel. Kui mu õpetaja juba novembri lõpus minu käest küsis, kas ma äkki saaksin väiksematele kunagi natuke eesti keel õpetada, vastasin muidugi jaatavalt. Ilma pikemalt mõtlemata arvasin kohe, et ju on mõni tund lihtsalt ära jäänud ja nüüd nii naljapärast oleks ju tore samal ajal mingit muud keelt õppida. Ei tulnud üldse pähegi mingi muu variant. Toimus aga midagi hoopis grandioossemat.

Minu ülienergilise ladina keele õpetajast klassijuhataja organiseerimise all leidis aset Sprachenschnuppertag ehk keelepäev (Google translate andis mulle küll tõlkena rääkis degusteerija, aga terve mõistus ütleb, et seda kasutada oleks kuidagi vale). Detsembri alguses saatis seega ta kutsed ilmselt väga paljudele inimestele (lapsevanematele, oletasin), et leida dotsente, kes kõiksugu võõrkeeli õpetaks. Ning tuli välja, et selliseid inimesi oli päris palju. Afgaani keel, jaapani keel, vanakreeka keel, serbia keel, türgi keel, hiina keel, vene keel (eriti eksootiline), norra keel ja eesti keel olid lõpuks valikus ja tõenäoliselt jäi paar veel nimetamata.

Igatahes vabandasin ma siis hilinemise pärast ning seejärel valgusime kõik klassi, tervelt kümnekesi. Hääleke mu südames oleks rohkematele inimestele tahtnud meie ilusat keelt õpetada. Istusime siis maha ning mina otsisin välja lehe, millele olin eelmisel õhtul kiirelt eestikeelsed väljendid kribinud. Mitte seepärast, et ma oma emakeelt enam üldse ei oska, vaid pigem sellepärast, et kui hakata mõtlema, kuidas oma emakeelt võõrkeelena õpetada, siis ei oska nagu kusagilt peale hakata. Nii et õnneks andis mulle speakestonian.co.uk mulle kõik eestikeelsed väljendid, mida mul vaja võiks minna nagu "Kuidas sul läheb?" või "Täna on päikeseline ilm," või "Mitu džiipi su isal on?" või midagi muud vajalikku.

Kolm tundi läks nagu lipsti ning hiljem mõistsin, et kui ma kunagi õpetajaks tahan saada, pean veel palju harjutama. Kellaaegade juures meenus midagi vajalikku tutvustamisest ning siis jälle

ilmast, niiet lõpuks õpetasin ma kõiki teemasid üheaegselt. Samuti õpetasin ma neile selgeks pikima eestikeelse sõna, milleks on Wikipedia sõnul sünnipäevanädalalõpupeopärastlõunaväsimus. Teine näide võiks olla ka isaspaabulinnusabakattesulesilmamunavärvivabrikukuldväravaauvahtkonna-ülemapühapäevajakirinnataskusisevoodrivahe, aga ma ei ole muidugi päris kindel. Kui mõnele keeleliselt minust intelligentsemale indiviidile tundub see häirivana, siis oletan, et mingil hetkel sellest ma ka kuulen. Mis kasu on info levitamisest, kui levitatakse valeinfot? Mitte mingit, ütlen ma. Aga ma kaldun teemast kõrvale.

Naerda sai õpetamise ajal tõesti kõvasti. Eriti siis, kui ma teatasin, et sõna Nacht kõlab eesti keeles sellise lihtsa häälitsusena nagu "öö". Natuke jubedam hetk oli, kui tegin teatavaks, et Eestis süüakse jõuluajal verivorsti. Tavaline reaktsioon on erinevate grimasside tegemine, vähemalt saab selgeks, kui mitme moel inimesed oma nägu väänata suudavad. Väga huvitav.

Ühe vahetunni ajal saime kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas kokku ning tegime kõigi dotsentidega koos ühe suure grupipildi. Kõik toredad asendusõpetajad, kaasaarvatud mina muidugi, said karbi maitsva Milka šokolaadiga ning ilusa punase roosi. Šokolaadikarbile oli läbipaistva teibiga veel diskreetselt kaks kommi kleebitud. Ilmselt pidid lisakommid tagama selle, et kõik ikka järgmine aasta tagasi tuleks ning karjuva lastekarja ees mõnest oma eluaastast lahti ütleks. Odav trikk küll, aga väike pistis ei tee kunagi paha. Lisaks ilutses kommikarbi ümber veel ilus punane lint, see andis viimase vajaliku lihvi ning mulje jäi tõesti väga kena.

Kui kõik läbi oli, tulime uuesti kooli sööklasse kokku ning vahetasime muljeid. Tundus, et kõik jäid väga rahule ning lubati ka kindlasti järgmisel aastal tulla. Siis sain teada, et enamik neist asendusõpetajaist olid seda keelepäeva juba mitu-mitu aastat vedanud. Uskumatu, mida üks šokolaadikommikarp suudab.

Lõpetuseks, sõime kohvi-teed ning jõime erinevaid jõulustritsleid samal ajal arutades, milliseid meetodeid keegi õpetamisel kasutab. Ning sel ajal kui Serbia proua seletas, kuidas tema räägib alati Nikola Teslast käis PRÕKS! ja laud oli kohvi täis. Hiina härra oli, võib oletada, ilma mingi tagamõtteta, oma plasttopsi kohviga täitnud. Ilmselgelt ei olnud see kuumade jookide vastu tolerantne. Elus tuleb tõesti kõike ette.

Kõigile keelehuvilistele: pikim sõna saksa keeles, mis ka sõnaraamatus ilmus oli kuni 2013. aasta seadusemuudatusteni Rindfleischetikettierungsüberwachungsaufgabenübertragungsgesetz. See kujutab endast seadust, mis sätestab veiseliha sildistamise jälgmist. 

Lisaks: mu vanaisa nimi on Wolfram. Kui see ei ole hardcore, siis mina küll ei tea mis on.

Jõulumeeleolu

Täna juhtus olema viimane koolipäev. Või viimane mõistlik vähemalt, sest homne on väga lühike.

Rattasõidust jällegi kord hingeldades klassi jõudes istusin oma armsa grupilaua taha maha ning pärast õpetaja saabumist nautisin kaks tundi oma mõtete mõtlemist. Samal ajal oli minu klassikaaslastel saksa keel ja matemaatika. Väga huvitav oli. Kuna kolmandast tunnist alates kirjutasid kõik peale minu ladina keele arvestust, siis oli mul jälle aega midagi lahedat korda saata. Otsustasin oma vanaemale ühe toreda jõulukirja kirjutada. Lisaks kogu aeg blogis vabandamisele, pean ma ka kogu aeg tema ees vabandama, et ma jälle nii kaua midagi paberile saanud ei ole. Aga käsitsi kirjutamine on ka hoopis teine asi, hoopis hirmsam. Seal ei kannata ju midagi äragi kustutada, kui sõnad sassi peaks minema või esialgne mõte tobedaks muutub: rikuks kirja väljanägemise ära.

Igatahes juhtus kirjutamise ajal minust mööda hiilima meie filosoofia õpetaja. Mees, kes olla kuus aastat Helsingis elanud ja saksa koolis õpetanud ning isegi, kui ta tegelikult on puhastverd sakslane, näeb ta väga soomlase moodi välja. Ehk nii nagu tal oleks palju raha ning võiks oodata, et iga hetk libiseb üle ta huulte perkele või saatana või mõni muu ilusa kõlaga soomekeelne sõna. Tõenäoliselt Soome lihtsalt muudab inimeste välimuse selliseks. 

Igatahes, lisaks kõigile oma õpilastele Soomes aset leidnud lõpututest seiklustest rääkimise vahepeal küsib ta ka minu käest alati, kuidas ikka see või too sõna eesti keeles on. Nii et seekordki alustas ta trepist alla minemise asemel juttu:

"Kuidas on eesti keeles näiteks international?" Esitades küsimuse, mille ta minult tegelikult juba kord küsinud oli.

- "Rahvusvaheline,"

- "Väga huvitav. Vot soome keeles on see kansainvälinen. Et kansain on rahvas ja välinen on vaheline,"

- "Hmm, ahah,"

Pärast seda rääkis ta väga huvitava loo Soome ja Eesti sakslastest ehk võib ka öelda baltisakslastest, üritasin võimalikult palju aru saada. Et kord oli olnud üks naine, kes oli Eestist Viiburisse pidanud reisima Vene võimu pärast ja kuidas ta siis enne seda veel igale poole mujale sattus. Oma käekella vaadates avastas ta, et peab aga minema ning jätsimegi hüvasti.

Kui kirja valmis sain, otsisin välja oma ümbriku, panin kirja ümbrikusse, kleepisin keelega kinni ning kirjutasin peale aadressi nii ilusate tähtedega kui suutsin. Viskasin koti õlale, trampisin trepist alla ratta juurde ning väntasin Eutini suurima kaubanduskeskuse, LMK juurde. Kui poes jõulukaarte imetlema jäin, peatus hetkeks minu kõrval üks vanaproua, kes pärast kaardi hinna silmamist kommenteeris:

"NELI EUROT!?"

- "Kallis, mis?" vastasin mina.

"Oohpsssshhhkkhhuuu...uskumatu," vastas tema ning torises minema. Oh, jõuluaeg.

Mina jalutasin siis rõõmsameelselt postikassa juurde ning enne, kui midagi lausuda jõudsin, pobises lühikeste mustade juuste ja prillidega kutt leti tagant:

- "Eestisse, jah?"

- "Jah, täpselt nii,"

Maksin saatmiskulud ning soovisin häid jõule. Mulle endale ei tundu üldse, et ma seal nii tihti käin, aga selle kuti tülpimus näitas vastupidist. Ju siis ikka käin.

Sõitsin läbi tibutava vihma tagasi kooli hoovi, lukustasin ratta ning sammusin üles neljandale korrusele ootama, kuni klassi oleks võimalik minna ehk kuni mu kallid klassikaaslased oma arvestuse kirjutamise lõpetavad. Lugesin ema saadetud Imelist Ajalugu. Pärast pidevat saksa ning mõningast inglise keelega kokkupuutumist läheb eesti keele lugemine ikka maru libedalt, lausa lust.

Viimase, inglise keele tunni ajal mängisime põnevat mängu. Õpetaja ütles meile ühe tähe ning meie pidime kähku kirja panema mõrvari, mõrvatu, mõrvarelva, mõrvakoha, motiivi ja põgenemisriista, mis selle tähega algas. Daniel võitis ühe, ning Olaf teise mängu.

Pärast tundi jooksis punkar Johanna, kelle juuksed on kogu aeg erinevat värvi, kutsuma meie klassijuhatajat, sest meil tuli talle ju jõulukingitus üles anda. Pärast suure korvi kingituste nägemist oli ta VÄGA meelitatud ning tänas väga palju. Midagi tuleb ju klassijuhatajale ikkagi kinkida.

Kõik saatsid õpetaja tänusõnu aplausiga. Inimesed olid väga jõululikult meelestatud ning vaikselt hakati uksest välja, kodu poole trügima. Tristan ümises omaette:

"Feliz natsidad, feliz natsidad.."

Advendikalender, mille klassijuhataja meile valmistas. Iga päev sai keegi väikese pakikese paari šokolaadi, Lübecki martsipani ning heade soovidega. Väga südantsoojendav, tõesti. Ikka tuli kurja vaeva näha sellise asja meisterdamisega. Ja kuidas oleks me pärast seda saanud talle mitte midagi kinkida, ei lähe lihtsalt.

Vabad tunnid

Olukord vaba tunni ajal.
Leekivpunaste juustega Antonia loeb ette mälumängukalendrit, mille Nele oli hetk tagasi isale jõuludeks ostnud.
Antonia: "Milline neist lauludest ei kuulu loetellu: "Yesterday", "Yellow Submarine", "Satisfaction", "Hey Juude?"
Niklas: "Hey Juude?"
Antonia: "Hey Juude,"
Niklas: "Ma arvan, et seda hääldatakse ikkagi teisiti,"
Antonia: "Tegelt? Kuidas siis?"
Niklas: "Hey Jude ikka,"
Moritz naerab sel hetkel pööraselt. "Juude" tähendab saksa keeles juuti.
Niklas: "Hey Juut... jap, ilus laul natsionaalsotsialistlikust ajast,"

Lisaks. Kui hispaania keele topelttunni vahele paus tekkis ning ma koridori võileiba nosima läksin (vähestes koolides eksisteerib selline element nagu "koolilõuna"), avastasin, et kõrvalklassi uks on lahti ning kõik itsitavad vaikselt. Kiikasin üle ukse ning nägin, et terve klass elas häälekalt kaasa kellegi mängitud arvutimängule. Ilmselgelt oli neilgi vaba tund. Mina seisin vaikselt ukse peal ning naersin vaikselt kaasa.

Oli põnev...

...väga põnev.

Pildi nimeks on "Depressioon," Koduteel pidin korraks peatuma ning jäädvustama seda masendust, mis sellise ilmaga tekib. Fotosilma ette jäi üks paljudest suure Saksamaa tööstusrajoonidest.

Ja teisel pool teed vaatab vastu ilmselgelt liialt sügisene detsember.

Kuidas külapoisid Lübeckis kinos käisid

Mõttes mõlgub vaikselt alarubriigi "Tagasivaated" loomine, milles kajastaksin sündmusi, mis on aset leidnud näiteks eelmise ja üle-eelmise blogipostituse vahel, mida ma tol hetkel ei jõudnud kirja panna sellepärast, et olin liigselt hõivatud Näoraamatus eesti sõpradega suhtlemisega või mingite lollide kassipiltide vahtimisega mõnelt muult meelelahutuslikult internetileheküljelt, mis on tegelikult täielik ajaraiskamine ja mida ma üldse tegelikult tegema ei peaks. Jah, lõpuks sain välja öeldud selgituse kõigi kindlasti toimunud, kuid blogis mitteilmunud seikluste, jutuajamiste ja muude toimetuste eest. Andestust!
Kui neljapäeval viimases, hispaania keele tunnis mulle lõpuks meelde tuli, kuidas nädala alguses räägiti koos klassiga kinno minemisest, siis andsin oma parima, et kokku panna plaan, kuidas jõuda bussiga õigeaegselt koju, et jõuda tagasi linna, et jõuda õigeaegselt Lübeckisse sõitva rongi peale, mille pealt omakorda jõuda õigeaegselt kinno vaatama hispaanlaste adaptsiooni "Lumivalgekeseest" .
Lumivalgekese õigekirja pidin just järele vaatama, sest oli kange tahtmine Lumivalguke kirjutada. Ning kui DELFI kommentaarium hakkab juba nöökima stiilis "Lumivalguke, Lumirasvake, Lumisüsivesikuke", siis on ilmselt mõistlik kirjutada Lumivalgeke just sellisel moel.
Sel hetkel oli aga pool klassi juba koju läinud, sellepärast, et lõunapaus on liiga pikk ehk nelikümmend viis minutit ning keegi ei viitsi ju pärast sellist ootamist veel üheksakümneminutilises kaksiktunnis istuda. Oh, palun.
Igatahes proovisime veel tunnis mõistlikku võõrkeelset dialoogi arendada ning vahetevahel suutsin Niklase, kõige sõbralikuma ja toredama klassivenna kõrval isegi oma olematute hispaania keele teadmistega särada. Tres casas tähendab kolme maja. Lisaks, enne, kui unustan: minu meelest väga kenasti kõlav Casablanca tähendab lihtsalt valget maja, mis kõlab kõvasti igavamalt. Igatahes oli lühikeste pruunide juustega Leoni parajasti meie vastas enda hispaaniakeelset küsimust formuleerimas, kui mulle meenus, et ainuke buss, millega mul võimalik koju sõita on, lahkub umbes kümne minuti pärast, otsustasin käe püsti ajada ning alati naeratavalt senjoriita Lafitalt küsida luba tunnist lahkuda. Tema ainult muigas ning noogutas vaikselt pead. Selle peale hüppasin mina oma toolilt püsti, kahmasin oma asjad kaenlasse ja tormasin klassiuksest välja.

Vahepala:
Klassis istuvad kõik endiselt oma kohtadel, oma väikeste isiklike laudade taga, mis enam nii isiklikud ei olnud, sest need paigutati gruppidesse. Kas on lubatud öelda "grupp laudu"? No, nüüd igatahes on. Ja me istume nüüd kõik nende grupilaudade taga ning tunneme endid lasteaialastena, pudrupõlled eest ja puha ning ootame, et õpetaja meile justkui selgeks tehtud teemad uuesti läbi nämmutaks ning ette söödaks.
Põhjus ümberpaigutuseks oli selles, et kõige suuremad naljavennad klassis: Jonas, Tristan (ja Isolde oleks paras paar), Olaf ja Maximilian palusid õpetajat, et ta nad eraldi istuma paneks, et nad nii palju ei itsitaks ja rohkem õppimisega tegeleks. Poisid ise palusid õpetajat. ISE! Ja õpetaja võttis kasutusele SELLISE abinõu. Just siis, kui võiks arvata, et koolielu enam hullemaks minna ei saa tuleb keegi välja uue cool'i ideega.

Olin juba bussijaamas ja arutlesin endamisi, kuhu jääb minu buss, mis peaks juba stereotüüpse saksa täpsusega jaamas olema. Ning siis jõudsin ma järeldusele, et minu buss ei lahkunud mitte 15.10 vaid 15.00 ning, kui ma ei eksi, jalutab praegusel hetkel seesama Niklas, kes mind enne oli nõus rongi saabumiseni enda pool majutama tõenäoliselt oma vanemate auto peale, mis lahkub kohe teadmata suunas ning kaob minu jaoks igaveseks universumi avarustesse. Pärast selle mõtte mõtlemist sprintisin tagasi kooli poole lootuses ta kinni püüda, enne kui on liiga hilja. Lõpuks hingeldades oma klassikaaslaste juurde jõudes pöördusin kohe Niklase poole:
- "Kas...oh..uuh..kas ma...äkki...oh..uuh..kas ma äkki..."
- "Jah, muidugi!"
- "..ooh...tänan!"
Sellele järgnes kõigi ümberringi seisvate inimeste äkiline naerupahvak. Vähemalt sain endale mingi äraolemise koha.
Selgus, et Niklasele ei tulnudki vanemaid järgi ja nii kõndisime tema, mina, Max ja Olaf tagasi rongi- ja bussijaama. Sakslastel on sellise asutuse kohta üks lihtne sõna: Bahnhof. Ja just sellest asutuses on koos nii rongi-, bussi-, kui ka taksojaam. Otsetõlge oleks sõiduhoov - väga mõistlik minu arvates.
Sõiduhoovis arutasime peamiselt, kuidas mina õhtul koju saan, sest kõigil teistel olid omad diilid juba tehtud. Kui rong pidi lahkuma kell pool kuus ning järgmine buss sõidab minu kodukülla alles kell pool viis, siis mulle jääb täpselt kakskümmend viis minutit enda kinnominekuks ettevalmistamiseks ning kümne kilomeetri sõitmiseks tagasi Eutini. Vist ei lähe läbi. Teine võimalus oleks tagasiteel kutsuda järgi Papa. See aga juhtuks umbes kell kaksteist öösel ning söögu mind susi, kui Papa kell kaksteist öösel mulle järgi tulema hakkab. Seega jäi ainukeseks variandiks kellegi pool ööbimine. Pärast pikki kõnelusi ning kokkuleppeid sai lõpuks selgeks, et praegu sõidame meie Niklasega tema poole ning veedame seal aega, kuni mul aeg rongi peale minna on. Niklas kaasa tulla ei tahtnud. Mõeldud, tehtud.
Kui Olaf ja Max oma teed olid läinud, kõmpisime meie ühte bussipeatusesse ning jäime ootama masinat, mis meid viis kilomeetrit Niklase poole viiks.
Mulle meeldib, millised naljavennad enamik bussijuhte on.
- "Palun Malente Evangelistide kirikuni,"
- "Mis? Mis ma peaks sind sinna nüüd viima või?"
- "Tore ju oleks,"
- "Oi! No maaa ei teaa."
Igatahes sain lõpuks oma pileti kätte ning peagi avastasin end Niklase kodu uksest sisse marssimas. Pärast kolmandale korrusele ronimist tõi Niklas lagedale tuhat vabandust, et ta tuba nii sassis on ja pakkus kohe välja kaks võimalikku tegevust: mängime malet või mängime Xboxiga. Kuna ma viimast kunagi teinud ei olnud, otsustasin proovida. Ja nii mängisime me Call of Duty: Modern Warfare'i kolmandat osa, kellele see midagi ütleb. Kellele ei ütle: mängisime tulistamismängu. Maru lahe oli.
Ühel hetkel kobistasime trepist alla pitsat sööma, sest nälg juba näpistas. Selle käigus avastasin ma, et Niklase elutoas on klaver või, aus olles, tegelikult pianiino. Igatahes palusin mina suurest erutusest luba mängida ning pärast mind mängis Niklas ning kogu ülejäänud aeg kulus mul talle uue loo õpetamisele. Natuke Mozartit ei tee kellelegi paha.
Kui olime juba Malente rongijaama jalutamas, märkasin, et linna park on kõrge aiaga piiratud ning lukustatud: miski, mis Eestis silma pole jäänud. Küsisin, et miks sellist turvasüsteemi vaja on.
- "Ah, igasugu pätid ja vandaalid käivad laamendamas. Tead, see Malente on üldse üks üpris getto koht."
- "Ahah..."
Olles lõpuks rongi pardal võtsin istet juba rongis sõitva Maxi kõrval.
Max on selline lahe vend. Ei räägi palju, teeb natuke huumorit, natuke sporti - mõnus mees. Ajasime juttu ning selgus, et ta on treeninud  koos saksa parima kettaheitja ja Gerd Kanteri põhivastasega Robert Hartinguga ning Maxi jutu järgi teeb Harting Kanteri võitmisest ikka tihti juttu.
Varsti pidime juba Pönitzis rongist väljuma ning Olaf pidi meid oma autoga Lübeckisse sõidutama. Peagi olime kiirteel ning üle pikema aja sain jälle tunda suuremat kiirust kui üheksakümmend kilomeetrit tunni. Ühesõnaga, mina lebotasin tagaistmel ja vaatasin autoaknast avanevat tähistaevast ning samal ajal kiirendas Olaf vaikselt. 150...160...170 kilomeetrit tunnis. Väike Golf kiiremini ei läinud, aga mulle juba piisas. Mina lihtsalt olesklesin, tundsin ennast väga mõnusalt ja mõtlesin, et elul ei ole väga vigagi.
Lübeckisse jõudes kujunes meie järgmiseks ülesandeks parkimisplatsi leidmine ning mingil ajal ka teistega kokku saamine. Jalutasime vaikselt üle kuulsa Lübecki värava kõrval asuva silla ning rühkisime edasi vanalinna poole. Lübeck on jõuluajal tõseti väga ilus. Kaunistused puudel, kaunistused majadel, kaunistused sildadel, kaunistused kaunistustel...võtab kohe hingetuks.
Kuna teisi meie kokkulepitud kohtumiskohas ei olnud ning filmi alguseni oli veel aega, otsustasime hüpata läbi linna jõuluturult ning midagi söödavat osta. Inimesed joomas glögi ning vaikselt jutlemas väikeste jõulumajakeste vahel tekitasid pea muinasjutulise tunde. Meie aga väga muinasjutulised ei olnud, meil oli nälg ja meie tellisime kõikvõimalike piparkookide ja muude maiustuste keskelt lihtsalt pitsat
Süües hakkasime tagasi kokkusaamiskohta jalutama. Kohal olle endiselt mitte kedagi nähes jäime keset tänavat ootama. Vaatasime ringi, kuni märkasime, et meie kolleegid söövad rahulikult restorani akna taga õhtust. Luise, Tristan ja Moritz.
Luise on helepruunide juustega tüdruk, lausa ilusaim meie klassis, kes käitub tavaliselt üpris peenekoeliselt, kuid vahel juhtub koos Moritziga sellist tsirkust tegema, et hoia ja keela. Näiteks veepudeli sõda pidama ja üksteist nende pudelitega materdama.
Moritz on ümarama näo ja muretu olekuga poiss, kes hilineb alatasa tundi. Tõenäoliselt suitsetamise pärast.
Tristan on mustade, tavaliselt lakitud juuste, paksu habeme ja prillidega noormees. Tema on meie klassi kloun. 
Ja nii me seisime seal ja proovisime endi pitsad kiiresti lõpetada, et end restorani soojendama jõuaks minna, enne kui nad oma õhtusöögiga ühele poole saavad. Ja aeglane sööja nagu ma olen, kõik ootasid lõpuks ikkagi minu järel. Kui ma lõpuks valmis sain, astusime restorani sisse ning umbes kahe minuti pärast uuesti välja, sest nad olid juba maksta jõudnud. Tagasi külma kätte.
Hakkasime kuuekesi kino poole vantsima, kuuekesi. Ja alguses pidi terve klass tulema. Pärast lühikest peataolekut leidsime õige tänava üles ning peagi ka õige ukse. Nagu Ateena kino Tartus kohe. Kuna pidime ikkagi õpetaja ka ära ootama, siis veel sisse astuda ei julgenud. Samal ajal, kui Moritz sigaretti suitsetas avastasime endid aga kuulsa "beebiklapi" kõrvalt.
Ühel Lübecki tänaval asub selline koht, kuhu on võimalik oma beebi ära anda, kui tõesti ei ole võimalik lapse eest hoolt kanda. Tuleb lihtsalt klapp lahti teha, oma laps tekkinud tühimikku aseteda  ning talle ilusat elu loota. Kuidagi kurb tunne tuli kohe, eriti kui klapi kohal ilutses veel graveering "Avada ainult täie tõsiduse korral".
Igatahes jõudis lõpuks kohale ka Frau Lafita ning trügisimegi üksteise järel kino uksest sisse.
Filmi orginaalpealkiri oli "Blancanieves" ehk "Lumivalgeke" (oh, üllatust!) ja rääkis ta teadagi millest, ainult selle vahega, et Lumivalgekese nimi oli Carmen ja tema isa oli matadoor. Lisaks oli see tummfilm ja sel puhul muidugi ka must-valge.
Pärast filmi lõppi vahetasime tänaval edasi lõdisedes muljeid. Minu arvates oli linateos väga hästi õnnestunud ning mu südame võitis see igatahes, vaataks teist kordagi. Ja mingil moel olin ma ainuke, kellele see meeldis, isegi Frau Lafita polnud oma kodumaa filmist suuremas vaimustuses. Ju olen ma siis endiselt see imelik vahetusõpilane, kes kõigist teistest erineb. Vähemalt olen ma sellega rahul! Frau Lafita viskas veel nalja ja mainis, et see on küll esimene hispaania film, millest me aru saime (sest see oli ju tummfilm!). Jah, tundus sedamoodi küll.
Jätsime hüvasti ning meie Olafi ja Maxiga jalutasime tagasi oma Golfi juurde ning manööverdasime ehitud tänavate vahelt linnast välja, tagasi kiirteele. Oli mõnus. Olaf viis meid uuesti Pönitzisse, kus ootasime pool tundi kell 00.30 saabuvat rongi ning ajasime Maxiga juttu. Kuulan ma veel muidugi ikka rohkem, kui räägin.
Kui olime rongi peale saanud sõitsime veerand tunnikest tema kodukohta Plöni, kust ta isa meid auto peale korjas ning koju viis. Maxi pool sõime veel kerge õhtuse snäki ning samal ajal pommitas Maxi isa mind küsimustega Eesti kohta ja mina vastasin nii hästi, kui oskasin. Pärast seda läksime magama, sest järgmisel hommikul tuli juba jälle kell kuus üles tõusta. Maxi tuba oli spordivõistlustelt saadud medaleid täis. Magada jäi neli ja pool tundi.

Kõik udused pildid ristin ma siin ja praegu "kunstilisteks". Asi on vaatenurgas. Oma vaatenurka muutes lahendame mitmed probleemid.

 Vähemalt üks jõulufoto peab olema kirikust. Siin ta on: üks Lübecki suurejoonelistest kirikutest koos esiplaanile jääva kanaliäärse tänavaga.

Lübecki jõuluturg koos Maxi "kunstilise" näoga.

Meeleolupilt.

Ja nii lihtne see beebiklapp välja näebki.

Täies tuledesäras Lübeck.

Kuna ma pilte teha ei armasta ja enamiku aja ma lihtsalt sunnin end fotografeerima, siis olen isegi õnnelik, et neid pilte niigi palju sai.

Oh, seda elukest

Minu koolinädalad mööduvad jätkuvalt aeg-ajalt magamise ning oma autoajakirja tõlkimise tähe all. Eelmisel esmaspäeval ma juba hoiatasin ajaloo õpetajat, et ma tõenäoliselt jään magama, kui ma ainult teda kuulan ning millegi muu huvitavaga ei tegele. Tema oli sellega muidugi nõus. Kuidas saab ta mul keelata saksa keele õppimist, kui sellest kõik võidavad. Mina ei maga ning temal ei teki tunnet, et ta on maailma igavaim õpetaja, kes õpetab maailma igavaimat ainet. Ja seda ta ju kindlasti ei ole, või vähemalt tundub, et ei ole nii palju, kui ma teda vaadates aru saan. Täitsa eeskujulik. Igaks juhuks mainis ta ka, et äkki ma saaksin kolmapäeval ikkagi kuidagi ilma oma ajakirjata ärkvel püsida. Asi oli nimelt selles, et noore mehena, ja eelkõige õpetajana, pidi ta tegema läbi "lõpueksami" sarnase asja ehk kolmapäeval tulid kõik tähtsad ninad meie tundi, et teda siis lõplikult hinnata.

Tundus, et läks päris hästi, sest et täna, selle asemel, et ajalugu teha, tuli õpetaja kooli suure kasti hommikusöögitarvetega. Tasside, nugade, lusikate, tee, kohvi, saiakeste, marmelaadide ja kõige muu hea ja paremaga ning me lihtsalt sõime ja jõime ning tundsime vabadena kõigist kohustustest. Aga siis jõudis kaks tundi "lebotamist" lõpule ning tuli end hispaania keele lainele sättida.

Kui ühel hetkel avaneb võimalus minu kohta mõni tore märkus teha, siis hispaania keele õpetaja seda rõõmuga ka teeb. Tavaliselt mind kohe tähelepanu keskpunkti tõmmates, mida ma enam niiväga ei soovi. Ehk kui õpetaja tuleb klassi ja ma olen ainuke, kes teda tervitab, sest mind on õpetatud, et inimesi tuleks tervitada, kui neid esimest korda päeva jooksul nähakse, siis läheb õpetaja nägu kohe naerule ning ta kuulutab kõva häälega mind silmitsedes: "Selle klassi päike!". Ja kõik silmad on kohe minul. Ja ma olen selle tiitliga isegi täitsa rahul, aga kui selline asi kordub absoluutselt iga tund, siis muutub see pikapeale kuidagi rõhuvaks. Liiga palju tähelepanu! Tunnis aga on täitsa tore. Kui mina ei ole oma kodutööd jälle teinud ning tema sellest teada saab, siis kirub ta mind laia naeratuse saatel: "Muy mal, muy mal, fatal! Zeros puntos! Väga halb, väga halb, kohutav! Null punkti!". Ja teised itsitavad oma laudade taga vaikselt kaasa.

Ma olen tegelikult siiani üllatunud, kui emotsioonitud siin kõik on. Ja mina olen veel eestlane! Hommikul tavaliselt keegi vastu ei tervita, pärast kooli koju minnes ka keegi tšau ei ütle. Isegi sõbrad ei ütle ükteisele, peaasi, et hästi kähku minema saaks. Vahel harva ehk. Mulle selgitati, et sakslased ongi hommikuti sellised pahurad. No olge nüüd, kui mina tulen Eestist ja see mulle natuke imelik tundub, siis on ikka midagi korrast ära. Vähemalt kannatab päeva jooksul klassikaaslastega juttu teha, muidu oleks ikka täielik õudus. Nagu näha ei ole ma siiani mõningate asjadega harjunud.

Oma kolmandas hispaania keele klassis olles (ma käin keelt õppimas kolmes erinevas klassis ning seega on mul seda kümme tundi nädalas, küll lõpuks tasub ära) sattusin kord ühe täitsa toreda nägusa poiska kõrvale istuma. Eriti jäi mulle silma tema "hipsteri" soeng ehk mõlemalt poolt peaaegu paljaks pöetud pea ning pealaele järele jäänud sirged ühele poole kammitud juuksed, mis olid korraliku lakikihi all. Kahtlemata väga efektne. Rääkisime maast ja ilmast nii palju, kui seda tunni ajal teha kannatas ning järsku osutub tema järgmiseks indiviidiks, kel ei ole aimugi, mis keelt Eestis räägitakse. Näiteks küsis ta, et kas meil räägitakse äkki inglise keelt? Jah, seda ka, aga emakeeleks on eestlastel ikkagi eesti keel.

Hobidest rääkides tuli välja, et ta on omajagu aega juba jalgpalli mänginud ning kutsus mindki trenni. Kõhklesin ja mõtlesin, et ju nad on ikka kõik parajad profi, aga otsustasin lõpuks ikkagi minna. Mis ma vahetusaastal olles ikka toas kopitan.

Trenn juhtus olema aga neljapäeval. Samal ajal, mil ma kavatsesin uuesti vibu laskma minna. Jõudsin järeldusele, et ei ole hullu, sunnin ennast pärast jalkat veel lisa viit kilomeetrit sõitma ning ikka vibutrennis ka ära käima. Mõeldud tehtud.

Jõudsin siis juba pimedas (see november on ikka tapvalt pime) lõpuks tagasi Fissausse, mis moodustab osa Eutinist ning vedasin ennast jalgpalliplatsile. Teadsin, et mu uue sõbra nimi on Jorgo, nii et läksin otsejoones treeneri juurde, kes juhtus olema selline muhe valgepäine kuuekümnendates härra ning küsisin, kust ma võiks leida kellegi Jorgo nimelise. Tema vaatab korraks mulle otsa, tõstab pilgu väljale ja väga paljudele tulevastele jalgpallistaaridele ning hõikab ootamatult valju häälega: "JOOORGO!". Midagi päris sellist ma ei oodata ei osanud. Kohale sörkides tutvustab Jorgo mind põgusalt ning mina, olles märganud teiste korralikku varustust, olin sunnitud tunnistama, et mul ei ole vist kõige õigemad riided. Minu lohvakaid dressipükse ning ketse jõllitades pidi treener sama tõdema lausudes: "On näha jah."

Seejärel viis Jorgo mind riietusruumi ning otsis mulle korralikud jalgpalliriided: jalatsid, särgi, sokid, kaitsmed ja muud lisad. Ja mina tahtsin ainult natuke jalkat taguda...

Jooksime tagasi platsile, kus teised juba ringis seisid ning vahetult pärast kohale jõudmist küsis treener minult: "Mis su nimi on?"

- "Kaarel ja ma tulen Eestist ja ma ei ole jalgpallis just kõige parem."

Ning seepeale vastas tema: "See ei ole tähtis. Tähtis on, et sa hea inimene oled." Tundsin end puudutatuna, siiralt.

Pärast edasiste küsimuste vältimiseks kõigile selgeks tegemist, et ma olen vahetusõpilane, tundsin vajadust ka igaks juhuks mainida, et ma ikkagi ei ole väga tugev. Ehk on nad minuga siis natukenegi leebemad. Aga võta näpust...

Jalgpall on jõhker mäng, kus armu ei anta kellelegi. See tähendab teiste jaoks oli võib-olla küll tavaline trenn, kuid minu jaoks oli see midagi täiesti uut ja üpris hingetukstegevat. Põhiliselt sellepärast, et ma ei suutnud enda üle naermist lõpetada, kui ma absoluutselt iga kord libisesin ja pikale käisin, kui üritasin palli kas vastu võtta, kellelegi saata või lihtsalt lüüa. Ehk iga tegevus, mis hõlmas palli lõppes minu jaoks märjale murule maoli maha käimisega. Õppisin oma vigadest ning oma tasakaalu kontrolli all hoides õnnestus mul mingi ime läbi lõpuks ka üks neljast väravast lüüa.

Hiljem mainis treener riietusruumis kokkuvõtet tehes muiates, et kindlasti on sporte, mida Kaarel paremini oskab. Mina ei suutnud vastu panna ning lisasin ennastõigustavalt, et libastuda oskan ma ikkagi päris hästi, mille peale ka teised lõpuks kõhutäie naerda said. Oh, seda elukest.

Hiljem sõitsin veel vibutrenni ning veetsin tunnikese seal vaiksemalt askeldades ning rahulikku sporti tehes, oli kohe mõnusam.

Õhtul jõudsin tagasi koju alles kell kümme ning tundsin mõnusat Muskelkaterit ehk lihasvalu ning mõtlesin endamisi, kuidas ma neid hetki kunagi magusalt meenutan... ja isegi kui ma jalgpallis ainult mööda maad rooman on see seda kõike väärt. Oh, seda elukest.

Lühike nädal

Sel lühikesel nädalal oli aga palju huvitavat pakkuda. 
Esmaspäev oli tavaline koolipäev. See tähendab seda, et ma loen autoajakirja, kirjutan sealt kõik vähemtuttavad sõnad välja ning kasutan ühe oma klassikaaslase "tõlkemasinat" nende tõlkimiseks ning pikas perpektiivis loodetavasti jäävad need sõnad mulle ka külge. "Tõlkemasin" on väike elektrooniline taskusõnaraamat, mille pidid kõik mu klassikaaslased ostma 130 euro eest, tahtsid nad seda või mitte. Ega muud moodi Saksa Liitvabariigi majandus ei õitseks.
Tihti olen dilemma ees: kas peaksin õpetaja juttu kuulama ning peaaegu kindlasti magama jääma või siis oma asju tegema, nagu selle ajakirjaga töötamine, ning mitte väga palju tunnis toimuvale tähelepanu pöörama. Ma mõtlen tihti, et vahet vist ei ole, kuidagi olen ma ikkagi õpetaja ja koolikohustusega vastuolus. Isegi kui õpetajat väga ei huvita, millega ma tegelen, tundub ajakirja lugemine keset tundi endiselt kuidagi...vale. Eriti kui tundi annab kooli direktor. See on siis majanduse tund. See on täielik hobuse unenägu. Siiani on toiminud see, et ma üritan võimalikult kaua end ärkvel hoida ning siis, kui enam üldse ei jõua, raputab pinginaaber mind üles. Töötab veel.
Pärast kooli läksin jälle sõudmis- või tähendab jõutrenni. Järve peal sõudnud pole ma juba ehk kuu aega. Tavaliselt läheksin järvele kella viie paiku, aga kuna kella viie paiku on juba pime ning pimedas keset järve olla on kuidagi imelik, siis jääb minek ka ära. Igatahes, pärast trenni sain teada, et me ei tohi seina sisse pugenud niiskuse pärast kuni jõuludeni duši all käia. Halleluuja!
Teisipäev oli üdini tavaline, ehk tegelesin oma ajakirjaga. Vahel salaja lugesin ka "Da Vinci koodi". Hirmus põnev oli, Dan Brown ikka oskab kirjutada. See oli muide teine raamat, mis ma temalt siiani lugenud olin. Esimene oli "The Lost Symbol", mis on minu arvates üks põnevamaid raamatuid üldse. Hoolimata viiesajast leheküljest läks lugemine nagu niuhti. Ja kuna selles raamatuseerias on veel kaks raamatut, mida ma ilmselgelt lugeda ei saa, ei oska ma oma eluga midagi peale hakata. Kui ma saaksin, keelaksin raamatukogudel täielikult ära pikemast raamatuseeriast ainult ühe või kahe raamatu tellimise, sest sellinne "kuivale jätmine" lihtsalt ei lähe mitte. Peale selle, et see kuriteona peaks liigitatud olema, on see arvatavasti ka mitmete kuritegude põhjustajaks. Küllap uputas selline hoolimatu käitumine ka Titanicu.
Teisipäeva õhtul ootasin ma kodus pingsalt oma klassijuhataja telefonikõnet, mis pidi teatama, et keegi jäi haigeks ning nüüd on klassiekskursioonile veel üks vaba koht. Aga kõnet ei tulnud ja seega pidin nädala lõpuni teises klassis õppima. Kuna aga tundsin juba kõiki oma lisa hispaania keele tundidest, oli vahetus mõnus vaheldus. Klassis, mis koosneb kolmest poisist ning kahekümne kahest tüdrukust ei saa vist keegi neist kolmest ennast väga halvasti tunda. Tundsin end nagu esimesel koolinädalal, tutvustasin end uuesti igale uuele õpetajale ning oli tore olla. Bioloogia õpetaja arvas kohe, et ma olen kuskil ingliskeelselt maalt pärit, aga ei. Eestist, ja mitte Islandilt, nagu mõned aru on saanud. Seesama õpetaja seletas minu õnneks asju väga aeglaselt. Pärast minu nime tahvlile kirjutamist, tutvustas ta ennast ning mainis ära, et tema ei tea, kuidas Eestis asjad käivad, aga siin öeldakse õpetajale igatahes "härra". Teine nõme olukord: kui ma naeratan ja noogutan, siis enamasti arvavad inimesed, et ma tõenäoliselt ei saa aru, millest räägitakse. Tegelikult on tavaliselt just vastupidi, ning ma pean kogu aeg lisama, et ma tõesti ikkagi saan aru. Oh, jah, vahetusõpilase elu pole meelakkumine.
Eilne, kolmas vibulaskmise trenn oli vaevarikas. Pärast seda kui olin sinna sõites paduvihmast läbimärjaks sadanud, pidin maadlema oma sihikuga, mis paigal ei tahtnud püsida ning vahel viskas meele ikka päris mustaks. Aga kuna mu jalatsid olid endiselt üpris niisked, otsustasin tagasi sõita paljajalu. Ja väga mõnus oli jälle üle pooleteist kuu paljajalu olla, mis siis, et välitemperatuurid ikka viie ja kümne soojakraadi vahele jäävad. Väga värskendav.
Ja nüüd torman elutuppa oma toreda perega mänge mängima. Juhuu! Musi püksi!

Jalgpall ja punaste laternate tänav

Järgmisel nädalal pärast Aacheni reisi olime meie isaga kodus ning naispere sõitis Mama vanavanemate juurde. Meie vahetasime samal ajal ära maja kaks ust ning neli akent kuulates Rammsteini, Pearl Jam'i, Harry Belafontet ning mitmeid teisi väga toredaid artiste. Vahel käisime kinos, vaatasime jalgpalli ja jõime teed ehk väga mehelik nädal oli.
Paar korda tegin süüa mina. Sain hakama ühe erilise kõrvitsa-kartuli-ingveri pajaroaga, kuhu ma liiga palju ingverit panin. Kuna pidin seda ka ise sööma, oli olukord natuke kurb.
Kolmapäeval sain ka pärast kahte kuud lõpuks juuksuris käia. Täitsa ise helistasin ja leppisin aja kokku ja puha. Papa juhendas enne, mis ütlema pean, aga telefonis rääkisin ikkagi mina. Olin enda üle uhke.
Sellele järgnev nädal oli mitmekesine. Esmaspäeval kirjutasin terve päev blogi Aacheni reisist. Teisipäeval käisin ja tegin koos teiste sõudjatega sõudmisklubis jõutesti. Tähendab proovisime oma harjutuste raskusmaksimumid ära ning tegime muud huvitavat. Minu jaoks oli põnev oma uue Jack Wolfskini jopega vihmas kahhekümne kilomeetri maha väntamine. Ma väga ei usu, et see supervihmakindel jope vett läbi lasi, aga kuidagi kahtlaselt niiske oli olla. Olin pea läbimärg. Oletasin, et ju ma siis higistasin nii palju. Ei tea.
Kolmapäeval andsin oma esimese eesti keele tunni. Nädalavahetusel helistas üks proua samal ajal kui me vanu aknaraame seinast välja kangutasime. Mina tormasin vastu võtma ning siis räägiti mulle pikalt, kuidas helistab keegi Frau Berg, kes oli kohalikust lehest Rosa artiklit lugenud ning kel on Lõuna-Eestis üks suvila ja et ta tahaks väga Rosaga rääkida ning uurida, kuidas tal keele õppimisega läheb, sest ta ise tahab ka marudalt eesti keelt õppida ning äkki saan ma oma tütre e-maili aadressi anda.
Minu tütre? "Papa! Keegi tahab sinuga rääkida."
Pärast Papaga rääkimist sai ta muidugi teada, et meie peres elab keegi vahetusõpilane Eestist. Ning pärast seda, kui olin temaga uuesti rääkinud olnud, olin ma jäänud nõusse talle korra nädalas ühe tunni jagu eesti keelt õpetama. Siiani on olnud tunnid sellised, et tema tuleb ja ütleb, mis me teeme ja mida harjutame ning siis me harjutamegi. Ehk ega ma väga õpetaja rollis ei ole, rohkem nagu tugiisik keele õppimisel, kel saab paluda sõnu hääldada ning tekste ette lugeda. Mina olen rahul, sest kuna ma selgitan asju saksa keeles, siis minu jaoks on see korralik saksa keele tund. Käsi peseb kätt
Laupäeva hommikul pakkisime puumaja autosuvila peale ning sõitsime Hamburgi. Nimelt oli Papa sõber Papalt ühte toredat puumaja palunud ja kuna Papa on rõõmus puusepp, oli ta ka lahkesti nõus. Endiselt on natuke raske tajuda, et ma käisin linnas, kus elab pool miljonit inimest rohkem kui terves Eestis ehk 1,8 miljonit. Ei taju.
Laupäeval me siis töötasime terve päeva ja saime suurema osa puumajast valmis. Õhtul rääkisime mõnusalt juttu ning magasime viiekesi autosuvilas. Mina, Papa, Sunna, ning kaks Papa sõbra last. Kui avaneb võimalus autosuvilas magada, siis tuleb see ära kasutada, sest ega sellist asja iga päev juhtu.
Pühapäeva hommikul oli meil plaanis minna ratastega linna vaatama. Kuna aga meie ehitis päris valmis ei olnud, ütles Papa: "Täna sõidad sa linna üksi, Martin (Papa sõber) jääb mulle appi."
Olin ka üksi minekuga rahul. Ehk ongi vaiksem. Tõmbasin siis mantli selga ja saapad jalga ning väntasin minema. Nii poole tunni pärast olin ühe bussipeatuse juures mantlit kotti toppimas, sest nii soe oli. Umbes veerand tundi pärast seda olin korra ära eksinud, abi palunud, uuesti tee leidnud ja lõpuks ratta vanalinna äärele lukustanud. Jalutasin siis mööda Hamburgi tänavaid ning nautisin suurlinna melu, aga kuna oli pühapäev ning pühapäeviti on pea kõik poed ja ärid kinni, oli kõik palju vaiksem. Aga rahvas liikus endiselt. Jalutasin mööda grandioossest raekojast ning tegin sellest pilti:

Väga võimas oli. Lõpuks jõudsin ühe katkise kiriku juurde, mille keldris olla muuseum. Astusin sisse ning oligi muuseum. Kokku veetsin seal üle tunni ning sain teada palju Teise Maailmasõja aegse Hamburgi kohta, liitlaste poolt linna strateeglise pommitamise ehk operatsioon Gomorrah kohta ning inimeste meelestatusest sel ajal. Täpselt samamoodi nagu natsid hävitasid liitlaste linnu, hävitasid liitlased hiljem natside linnu ehk sõda on mõttetu.
Pärast kõrgel kirikutorni otsas linna imetlemist oli kõht juba üpris tühi ning hakkasin otsima söögikohta, mis osutus pühapäeva pärast raskeks. Kui lõpuks ühe briti pubi leidsin, tehti mulle üks tore kompliment. Kõndisin mööda tänavat ning kuulsin järsku briti-inglisekeelset vestlust ettekandja ja tõenäolise pubi omaniku vahel. Astusin siis ligi ja küsisin oma parimas inglise keeles, et kas see koht on siis pühapäevast olenemata lahti. Öeldi, et on küll ja juhtatati sisse. Laususin veel, et tänan ning kohe pärast selja pööramist kuulsin peremeest ütlevat: "Hmm, inglasi täis.." Leti ääres menüüd silmitsedes ilmus seesama ettekandja, kes ütles mesimagusalt, et neil on inglisekeelne menüü ka olemas ning lisas naeratuse saatel: "Või tahate
oma saksa keelt harjutada?"
"Jah, tänan, ma pigem harjutaks, jah."
Pärast kala ja friikartulite ehk fish and chips'ide söömist kõndisin tagasi raekoja juurde ning nägin vist tulevikku:

Grupp inimesi kõikvõimalikest vanustest ja sugudest jalutasid selliste lisajalgadega ringi. Ma olin üpris šokeeritud, esimest korda näen sellist asja. Ja kui need inimesed liikusid, siis nägi see välja nagu mõni siga või jänes oleks käinud. Väga huvitav. Jälgisin neid mõnda aega ning ma ei olnud muide ainuke nagu arvata võib ja nemad teesklesid nagu oleks see täiesti normaalne. Tuleb tunnistada, et oleksin tahtnud isegi seda värki proovida, tundus üpris ebanormaalne.
Võtsin uuesti oma ratta ning sõitsin mööda linna nii suvaliselt ringi kui sain. Nägin ära suure õhutõrjeehitise ehk Flakturmi ja ajaloohuvilisena olin seega väga rahul:

Kui tagasi koju pidin hakkama sõitma ei olnud mul aimugi, kus ma olen ning siis kulus päris korralikult aega, enne kui ma üldse mingisse tuttavasse kohta jõudsin. Lõpuks jõudsin peatänavale, mida mööda olin enne tulnud ning siis pedaalisin nii ruttu kodu poole kui jõudsin. Ühel hetkel jäi ka termomeeter tee äärde. Mõtlesin, et 21 kraadi kahekümnendal oktoobril pole üldse paha, mõnus oli. Muidugi pidin ühest teele jäänud juuksurisalongist pilti tegema:

Kujutan ette, et kuskil seal oli veel Arno solaarium Päikesepaiste, Tootsi kasiino Kentucky Lõvi  ja väga tõenäoliselt ka Lible kõrts Ega Kui Purju Ei Teeks, Ei Läheks Vist Tilkagi Alla. Tõenäoliselt. Papa sõbra pool sõime veel kooki ning isa õnnistas puumaja selle otsa ronides ning ühte luuletust lugedes ja šampust juues sisse.
Esimene koolinädal möödus jälle kiirelt ning reedel sõitsime juba jälle Hamburgi, aga seekord oli sõit palju erilisem. Nimelt toimus kuulsal St. Pauli staadionil jalgapallimäng suurepärase FC Sankt-Pauli ja kellegi igava vahel. Kell 15.40 hakkasime ratastega Eutini sõitma, et jõuda 16.20 rongi peale Hamburgi ning seegi kord sadas vihma. Rongis rääksime mitmetest huvitavatest asjadest. Inglise keele hulk jääb õnneks iga päevaga vähemaks. Mainisin, et Uus-Meremaal elab laps, kelle nimi on Bussipeatus nr. 16, mille peale Papa arvas, et täitsa ebareaalne, mida mõned vanemad oma lastele teevad. Nõustusin.
Hamburgis sõitsime metrooga staadioni juurde ning siis hakkas vaikselt minu idealiseeritud ettekujutus jalgpallimängust purunema. Metroo väljapääsu juures olid juba ootamas türklased hoidmas papitükke, millele kirjutatud "Otsin kaarti!" (see tähendab kaarti, millega areenile pääseb). Teel staadionile müüs palju rahvast väikestest kärudest õlut, prügi oli igal pool maas, keegi urineeris seal samas puu all. Enamik inimesi oli juba ilmselgelt purjus. Pärast järjekorras seismist ning turvakaalutlustel läbi otsimist olime sees.
Ma kujutasin muidugi ette, et me saame kuskile mingidki istekohad, aga ei. Kõik see ilmselgelt üleliigne mass seisis koos nagu silgud pütis: õigetel kohtadel, trepi peal, mõned rippusid turvaaia küljes ja samuti igal muul mõeldaval kohal oli pealtvaatajaid. Pärast seda, kui ma mängu algust ei näinud, veetsin ka ülejäänud poole ajast inimesi endast mööda, õlle järele, lastes. Ega keegi minu ümber mängu väga jälgida ei saanud, sest trepi peal seistes tuli kogu aeg lihtsalt "kortsu tõmmata" kui keegi möödus. Ja keegi möödus kindlasti iga mõne sekundi tagant. Tundus, et need saalijad ei lõppegi otsa, aga õnneks tuli varsti grupp vabatahtlikke meid trepi pealt minema käsutama ning siis seisime me sama kitsalt päris seisukohtade alas edasi. Minu vaade oli selline:

 Igati põnev. Papa soovitas mul natuke liikuda ja parem koht otsida. Natukese aja pärast oli mu vaade palju etem, ehk selline:

Jah, oli põnev. Oli tõesti põnev mäng. Lausa mitte ühtegi väravat ei löödud! See-eest sain aga kuulata purjus inimeste ebavajalikku räuskamist, kohtuniku sõimamist ja laulmist minu seljataguse vahetus läheduses ehk kõrvad hakkasid poolajaks tõesti s*tavett jooksma (vabandan välenduse pärast) ja seda ilma liialdamata. Lisaks veel muule mürglile ja trianglile hüppasid ja kargasid nad ka väga rajult, nii et kui ma lõpuks sealt minema sain, olin päris tänulik. Ja sellepärast vaadataksegi jalgpalli kodus, telekast.
Mulle meeldib kui väga muretu mu Papa enamasti on. Pärast mängu pidime külastama Reeperbahni ehk Hamburgi punaste laternate tänavat. Olime veel staadioni juures ning kuidagi pidime me end sinna navigeerima. Olles mõnda aega jalutanud, vaatas Papa ebamäärase näoga ringi ning lausus: "Kuskil siin peaks nagu olema." Pärast veel mõnda aega käimist kordus sama. Mõistsin, et kõnnime üpris suvaliselt ringi ning üritame lihtsalt loodetavasti Reeperbahnile sattuda. Lõpuks me mingil imekombel sinna ka jõudsime, aga endiselt on mul tunne, et Papa loodab ikkagi rohkem õnnele kui teadmisele. "Küll me kohale jõuame. No worries!"
Alguses kasutati Reeperbahni tänavat laevade tarvis pikkade kõite valmistamiseks, nagu Papa mulle ütles, aga mingil hetkel hakkas tänav rohkem teatud asutusi sisaldama ja nii ta läks. Väga säravad tuled ja väga säravad tüdrukud olid seal. Pildid lähevad järjest udusemaks, aga umbes nii see tänav välja nägi:

Pärast mitmetele ahvatlevatele pakkumistele ära ütlemist läks kõht tühjaks. Tellisime Papaga putkast kebabi ning kõndisime sadama äärde, sest Hamburgi linnaosa Hafencity ehk Sadamalinn on muljetavaldavalt kallis koht, kus elada ning seega kindlasti päris põnev. Jalutasime mööda kallast kuni ühe mänguväljakuni ning ronisime sellel jõukate vanemate jõukate laste mängumaal veidi aega ringi. Päris lõbus oli. Kuna see koosnes tervest piraadilaevast ning muust selle juurde kuuluvast ei saanudki muud olla kui lõbus.
Tagasiteel rongijaama nägin veel Tigutorni Hamburgi ekvivalenti:

Üritades õiget rongi leida, avastasime, et see lahkus nii seitsme minuti eest ehk nüüd pidime tund aega ootama. Läksime ja ostsime endi piletid järgmisele rongile ning sisustasime oma aja raamatupoes ajakirju sirvides. Hakkasime lõpuks rongi peale sättima ning kuna tundsin suurt janu, otsustasin ühest paljudest joogiautomaatidest midagi osta. Kui olin tagasi Papa juurde jõudnud hakkas ta ühest prügikastist midagi urgitsema. Pärast kolme ajalehe kätte saamist ütles ta, et näe, midagi lugemiseks, ei hakka rongis igav. Lahe sell on mu Papa.
Pärast nende ajalehtede sirvimist ning teada saamist, et 25. oktoober on ülemaailmne nuudlipäev, tukkusin kergelt. Unistasin juba kodus ootavast inimese parimast sõbrast ehk voodist. Ja kui lõpuks Eutini tagasi jõudsime, tuli meelde, et peame veel kümme kilomeetrit ratastega läbi vihma sõitma. Kui olime kurnatuna koju jõudnud, langesin oma voodi pehmesse embusse ning uinusin silmapilkselt.
Laupäeva ma kohe ootasin, sest pidin sõitma oma esimesse vibulaskmistrenni. Küsisin Rosa sõbrannalt aadressi ning hakkasin sõtkuma. Rattasõiduga harjub nii ära, et 15 kilomeetrit trenni sõita ei ole midagi erilist. Ja Eestis arvasin ma, et bussiga sama maa trenni sõita on ikka liiga kaugel. Minu üllatuseks olla vibutrenn ühe taastusravi kliiniku spordisaalis. Hoone sissepääsu leidmata panin oma ratta lihtsalt seina äärde ja astusin ühest suvalisest uksest sisse. Avastasin end kohvikust ning kuna olin seal ikkagi esimest korda läksin ja küsisin kohvikutädilt, et kus siin vibu saab lasta. Tema mõtles pikalt ja otsustas kohvikurahvalt kõva häälega küsida: "Äkki keegi teab, kus siin vibu saab lasta?"
Üks vanem naisterahvas vastas kohe rõõmsalt: "Ah vibu, jah? Jaa, jaa, see on keldris."
Laskusin treppe mööda keldrisse ning avastasin end pikkade koridoride keskelt:

 

Pärast nende koridoride läbikäimist ning uste avamist ei olnud ma endiselt näinud ühtegi viidet vibulaskmisele. Kuna mu teele jäi üks tore töömees, otsustasin tema käest küsida, et vabandage, kus teil siin vibu saab lasta.

- "Kuidas palun?"

- "Kus teil siin vibu saab lasta?"

-  "See on ikka esimesel korrusel."

- "Ahah, aitäh!"

Jalutasin siis üles tagasi ning üritasin ise seda pagana kohta üles leida. Pärast pikka aega tulutult otsimist otsustasin jääda Rosa sõbrannat ootama. Kui juba pool tundi õigest ajast möödas oli ja kedagi endiselt ei tulnud, otsustasin teha viimase katse selle spordisaali otsimises. Läksin ühe karkudel ringi kakerdava mehe juurde, tegin juba suu lahti ning järsku küsib tema:

- "Otsid vibulaskmist, jah?"

-  "Jah , täpselt nii."

Pärast vaikusemomenti vastas ta: "Siin küll mingit vibulaskmist ei ole." Sel hetkel mõistsin ma, et olen käinud mööda taastusravihaiglat paaniliselt ringi ning otsinud kohta, kus vibu saaks lasta. Ma ei oleks imestanud, kui ta mullegi mingit ravi oleks soovitanud. 

Andsin alla ning otsustasin teha rattaga tiiru ümber maja, et leida veel mingitki märki vibu laskmisest ning just siis kui arvasin, et lootus on kadunud, nägin hoone teisel pool asuvastest suurtest akendest paljusid inimesi, kes tegelevad...vibulaskmisega. Täiesti uskumatu. 

Trenn ise oli väga lahe ja tundsin end nagu kala vees, hoolimata sellest, et olin spordisaalis ja lasin vibu. Sain ka komplimendi, et ma oskan päris hästi vibuga ümber käia. Päev oli väga korda läinud.

P.S. Loodetavasti suudan end kokku võtta ja järgmise postituse natuke väiksema ajavahega kirja panna.

Mu kallis Charlemange...

Kuna kool algas siin juba viiendal augustil, algab sügisvaheaeg kolmandal oktoobril, Saksamaa taasühinemise päeval, ning kestab seega mõnusad kaks ja pool nädalat. Selle aja jooksul saab teha tohutult palju igasugu vahvaid sügiseid tegemisi. Miks mitte sõita Aachenisse?
Neljapäeva veetsime kodus, endid kuuetunniseks autosõiduks vaimselt ette valmistades ning kõiki neid vahvaid sügiseid toimetusi toimetades. Päev möödus süües ja lugedes. Reede hommikul tõusime juba kell kaheksa ja toitusime korralikult. Vaba päeva hommikusöök koosneb magusatest saiakestest, mida isa ostab aeglaselt mööda tänavat kulgevast idüllilisest pagariautost. Tähendab saiakesed ise magusad küll ei ole, aga magus on kõik, mis saia peale määritakse: kohupiima ja suhkrusiirupit, mett, šokolaadikreeme ja moose. Soovitasin ka kondenspiima proovida, kuid kahjuks söön seda endiselt ainult ise. Seejärel sõitsime mina ja Mama linna raamatukogust pikaks sõiduks meelelahutust laenutama. Otsustasin end ühiskonnakriitilisele lainele viia ja võtsin enda jaoks nii George Orwelli "1984" kui "Loomade farmi".
Kuna sooja oli sel hetkel jälle ainult kuus kraadi ning mul oli seljas ainult dressipluus, tuli teemasse jällegi mulle ühe korraliku "kileka" ehk Regenjacke ehk otsetõlkes vihmajaki ostmine. See saaga oli käinud tegelikult juba mitu nädalat, sest pakk kodust hilines, ning lootuses, et see mingil hetkel ikka jõuab, ei pannud me minu soojustamisele väga suurt rõhku. Pakk aga ei jõudnud ega jõudnud ning ilmad läksid järjest külmemaks ja tuulisemaks. Seega, kord me justkui arutasime jälle poodi minekut ja siis ikkagi ei läinud ja nii jäigi see ostmata ning ma olengi igal hommikul viie soojakraadiga ainult dressipluusi ja ketside väel kooli läinud, kui teised käivad ringi mütside, sallide, kinnaste, saabaste ning kindlasti soojade Regenjackedega. Ja vihmajakk on siin tõesti soe, sest enamik inimesi kasutab seda läbi talve, kuna vihma sadavat siin kõvasti rohkem kui lund. Tundub ka loogiline, kui ma kuulen, et eelmine aasta olla jõulude ajal veel kuusteist kraadi sooja olnud.
Käisime korra juba külastatud Jack Wolfskini kauplusest läbi. Jack Wolfskin on üks väga tuntud saksa bränd. Mama selgitas, et kui ma peaksin juhtuma nägema välismaal kedagi Jack Wolfskini jopega, võin olla sajaprotsendiliselt kindel, et tegu on sakslasega. Kuna Mama heakskiidu saamine on väga tähtis, näitasin Mamale juba varem selga proovitud jakke. Sellega asi piirdus.  Ühesõnaga käisime hiljem veel mõnest spordipoest läbi, kuid kahjuks midagi toredat leidmata tuli koju naasta. Lubasin, et kui Aachenist midagi tarka ei leia, siis tulen tagasi ja ostan endale sellest Jack Wolfskini poest ühe korraliku Jack Wolfskini Regenjacke.
Pakkimine möödus. Pärast seda alustasime oma teekonda. Kõigepealt sõitsime külla vanaemale ja vanaisale, kes elavad õnneks kõigest kahekümne kilomeetri kaugusel. Sinna pidime jätma Sunna, sest viieaastase lapsega võtavad kuuetunnise autosõidu ette ainult kõige vapramad ja üllamad. Mama ja Papa läksid seega lihtsama vastupanu teed. Vanaema tervitas meid kõiki, kaasaarvatud mind, kallistamise ja musitamisega ning pärast mulle maja näitamist istusime kõik laua ümber ning lasime riisil ja seenekastmel hea maitsta. Kuna aga pool päeva surma, tähendab, autosõitu oli veel ees, jätsime südamlikult hüvasti ja asusime Aacheni poole teele, 588 kilomeetrit ootas maha sõitmist.
Nii kolme tunni pärast oli Betty läbi lugenud kõik Minu Hobuse ajakirjad, mis Mama tema jaoks laenutanud oli. Betty nimelt käib igal esmaspäeval ratsutamas oma poni, Pauliga, ehk ta on sellisest värgist huvitatud, mina olin läbi lugenud pool "Loomade farmi" ning vanemad kuulasid endiselt Vladimir Kamineri plaate.
Vladimir Kaminer on Saksamaal väga kuulus vene päritolu kirjanik ja koomik ning tema lindistuste peale naersid Mama ja Papa vahepeal juba üpris hüsteeriliselt. Küsisin vahel paar küsimust raadiost kostuva kohta ning siis mulle selgitati, mis seal nii naljakat on. Oli kah. Leppisime aga kokku, et kui nad mind aasta lõpus lennujaama sõidutavad, siis kuulame uuesti, nii et mina ka naerda saan. Vahepeal mõnes bensiinijaamas peatudes jõudsimegi lõpuks kohale...Hollandisse. Kuidas, kuidas? Ju siis oli kiirteelt sisse jäänud hoog liiga suur ja magasime Aacheni maha. Igatahes vaatasime ühte väiksesse külasse jõudnult pikalt kaarti ning navigeerisime endid lõpuks viisteist kilomeetrit Saksamaa poole tagasi.
Pool kümme õhtul olime Aacheni kesklinna kandis mu pere sugulaste juures pika laua taga õhtust söömas ning kõik koos vanu häid aegu meenutamas. Mina kuulasin peal. Kaasa rääkida sain siis, kui jutt läks keelte peale. Sugulased juhtusid olema frankofiilid, see tähendab, et kõik oskasid rääkida prantsuse keelt. Ning kohe küsiti ka eesti keele kohta, et kuidas see kõlab ja millele sarnaselt ning:
"Mitu käänet seal on?"
"Neliteist."
-"Oooooh..."
Inimesed on pakkunud, et eesti keel kõlab sarnaselt ehk läti ja leedu kui teiste balti keeltega või äkki rootsi või isegi vene keelega, aga ei. Hoopis soome keel on meie sugulaskeeleks. Muidugi tulevad igasugu küsimused eesti keele kohta alles siis, kui on selgeks tehtud, et Eesti inimestel ikkagi on ka päris oma keel. Ka see on paras üllatus.
Kui kanasupp oli taldrikust kadunud, hakkasime vaikselt voodisse sättima. Mina magasin perepoja, Jan Ole narivoodi alumisel korrusel. Jan Ole tuba on vist kõige teismelisem tuba, mida ma näinud olen. Suured riiulid olid täidetud legomasinate ja väikeste sõjameeste figuuridega, samuti oli seal muusikakeskus, arvutis käis parajasti mingi sõjamäng, arvuti kõrval oli pudel rummi, Jan Ole on kaheksateist, ja elektrikitarr ning muidugi oli terve ruum täielik seapesa: väga mugav. Pakkisin oma magamiskoti lahti, käisin hambaid pesemas ning ronisin voodisse.
Kell seitse hommikul, kui kõik teised veel sügavat und magasid, ärkasin mina üles, sest kõht valutas äärmise tugevusega. Samuti oli väga palav ning tuikas ka peavalu. Mõtlesin, et nüüd on küll lõpp: sellest põrgust enam pääsu ei ole. Tõusin siiski üles ja seadsin sammud vannitoa poole, kus ma igaks juhuks järgmised pool tundi olin. Uhasin endale palju külma vett näkku ning lubasin endale, et minu pärast küll puhkus tuksi ei saa minna, seega kooserdasin lõpuks tagasi voodisse ning tundsin end juba natuke kergemalt. Proovisin veel sõba silmale saada, kuid pidin silmad kohe uuesti avama, sest minu näo kohal oli Papa oma, mis ütles, et kohe hakkame hommikust sööma. Kell oli üheksa läbi.
Pugisime siis kõhu magusaid saiakesi ning teed täis ning riietusime. Kuna kuussada kilomeetrit lõuna pool oli ilm kõvasti soojem, nii 17 kraadi ringis, siis ei olnud mul mingit Regenjacket vajagi. Autoga võtsime kaasa ka jalgrattad, et linnas oleks mugav liigelda. Hüppasime ratastele ning hakkasime Aacheni lossikabeli poole vurama. Tänavate vahel manööverdades jõudsime kuumaveeallikani, mis oli purskaevuks kujundatud. Papa tuli rattalt maha, katsus voolavat vett, mis pidi umbes 60 soojakraadi juures olema, moodustas oma kätega väikse kausi ning võttis sõõmu kuuma mineraalvett. Peaaegu samal hetkel avastasin ka sildi "This is not drinking water!" olemasolu. Papa vaatas silti pikalt ning ütles lõpuks tüdimusega: "Kui ma eelmine kord jõin ja ära ei surnud, siis küll ta kõlbab." Kuna kõhuvalu ei olnud väga taandunud, siis lootsin, et ehk lonks tervendavat mineraalvett aitab ning talitasin samamoodi kui Papa. Vesi oli kuum ja soolane ning tundsin selgelt, kuidas see mööda mu söögitoru alla voolab. Enesetunne jäi samaks, aga vähemalt olen Aacheni all voolavat kuuma vett joonud.
Liikusime vanalinna poole edasi ning mingil hetkel meenutas Aachen mulle väga Tallinnat. Lukustasime oma rattad katedraali kõrvale ning uudistasime läbi turu selle ukse poole. Turul müüdi veel Saksamaa omi maasikaid.
Kuna lossikabelis toimus tol hetkel pulm, otsustasime natuke vanalinnas ringi jalutada. Kõndisime mööda kallitest brändikauplustest ja juveelipoodidest, pagariäridest ning siis, äkki, ilmus silmapiirile iiri pood. Nähes vaateaknal purki Guinessi õllega, küsis Papa minu käest kohe: "Tahad äkki ühe Guinessi osta?" Oma ebalevast olekust olenemata suutsin lõpuks ikkagi jah öelda ning astusime poodi sisse. Papa ostis endale siidri ja mulle purgi Guinessi õllega. Poes oli müügil palju põnevat: kõiksugu iiri maiustusi ja limonaade, särke ja mütse ja tuhandet muud asja. Minu ostukorvi sattusid tagasihoidlikud šokolaadi-maapähkli korvikesed ning soola ja äädika maitselised kuulsad Walkers'i kartulikrõpsud. Tagasiteel lossikabeli juurde jagasime krõpse Bettyga ning kui need lõpuks otsa said, mõtlesin, et teen nalja ning tegin väikse krõpsupakiga pauku. See oli aga üks kuradima kõva pauk ning lisaks sellele, et kõik meid ümbritsevad inimesed ehmusid, võis kuulda ka erinevaid ohkeid ning susistamist. Üleliigne tähelepanu muutus maru rõhuvaks ning edaspidi proovisin natuke madalamat profiili hoida.
Jõudnud tagasi katedraali juurde avastasime, et pulm oli läinud ning saimegi hoonesse sisse. Kõik pildid, mis ma sellest kalli keiser Charlemange'i viimaste säilmete kodust oma kunstiõpikus näinud olin kahvatusid selle tohutu ilu kõrval, mis selle kabeli seintelt vastu säras. Kõik laed olid kaunistatud kullakarva mosaiikidega ning värviliste kivikestega, kõrge lagi ja kaunistatud sambad erinevate korruste vahel olid aukartustäratavad ning kõik see kokku oli tõesti väga võimas ning muljetavaldav vaatepilt. Imetlesime veel natuke, süütasime mõned küünlad ning pärast viitteist minutit saime uuesti värske õhu kätte. Ja turistide hordid trügisid muudkui edasi katedraali sügavustesse...
Jalutasime uuesti linna peale, kaesime veel üle kõik väga huvitavad purskkaevud ning väiksed armsad pagaripoed ning sõime raekoja ees mingi imeliku kaktuse vilja, mille Papa oli ühel hetkel järjekordsest puuviljapoest ostnud oli. Maitses päris hästi. Bettyle nii hästi ei maitsenud ning tema andis oma kaktusevilja Papale. Hakkasime tasapisi rataste juurde tagasi kõndima ning ühel hetkel märkasime Jack Wolfskini poodi.
Mina astusin kohe sinna sisse ning kõik teised asutsid sisse üle tee asuvasse mänguasjaspoodi. Kõndisin paar sammu esimese stange juurde ning ostsin esimese ettejuhtuva jope ära. Muidugi proovisin seda enne ikka selga ka ning käisin vahepeal Papa heakskiitu küsimas, aga ikkagi, lõpuks oli mul oma Regenjacke. Lihtne, must, kapuutsi palistamas kunstkarusnahk. Suurepärane.
Jalutasime läbi pargi ning sõime pargipingil karbi viimaste maasikatega. Või, kes teab, kas ikka olid viimased. Äkki kasvatavad sakslased neid seal aasta läbi. Igatahes võtsime pargi nurga pealt oma rattad ning vurasime oma ajutisse koju tagasi.
Lõunasöök koosnes jällegi saiakestest. Need aga olid nii pehmed ja maitsvad, et ma võiks selliseid saiakesi päeva igaks söögikorraks nosida. Tegevus lõpetatud, ronisime jälle rataste selga ning sõitsime minu soovil Belgiasse, mis jäi umbes kolme kilomeetri kaugusele. Mõtlesin, et kui ma nii lähedal juba olen, siis miks mitte sõita veel ühest riigist läbi. Eksisime mitu korda ära, aga logistasime mööda väikseid metsateid ikka edasi. Vahel ootasime Mamat järgi kui kogemata liiga kiiresti olime sõitnud. Kui jälle üks selline olukord ette tuli, jäime ootama ning ootasime pikalt. Lõpuks mõtles Papa, et kaua võib ning sõitis tagasi. Mingi aja pärast läks ka Betty ning siis mõtlesin mina, et üksi ma siia küll ei jää ja läksin kah. Ja põhjus oli selles, et Mama oli leidnud suure puu, mille alt nüüd kastaneid korjas. Söögikastaneid. Võis oletada, et see oli söögikastanipuu. Korjasime nii palju kui leidsime ning vurasime edasi. Jõudsime väikese lagendiku äärde, kust leidsime veel ühe suure kastanipuu. Sinna ronis juba Papa üles ning raputas alla kõik viljad, mida veel raputada andis. Ning siis me korjasime veel kastaneid. Et ikka jaguks. Kui meil neid juba mitme kilo jagu koos oli, mõtlesime, et nüüd peaks küll piisama ning vurasime edasi, mööda Teise Maailmasõja aegsetest kaevikutest ning lahingupaikadest. Minu kui ajaloohuvilise jaoks oli see väga huvitav.
Maabusime siis kahe kivi peal mõne meetri kaugusel Belgia piirist, metsa äärel ning päikesepaistet ja sooja ilma nautides sõime šokolaadi ning meie Papaga jõime iiri poest ostetud Guinessi ja siidrit. Üks väga mõnus hetk oli jälle. Betty ja Mama sõid aga lihtsalt šokolaadi ning hoiatasid, et me jääme purju ning siis jääme politseile vahele ja siis on kõik hukas. Aga meie väga ei muretsenud. Olles lõpetanud, sõitsime Belgiast läbi ning mööda metsa äärt tagasi maanteele ning tagasi koju. Politseile me vahele õnneks ei jäänud ning oligi veel üks riik kirjas.
Tagasi koju jõudnud, hakkasime sugulaste pereema sünnipäevapeoks ette valmistuma. Pidu pidi tulema võimas, renditud olid ruumid ning kutsutud oli sada inimest. Viskasin selga oma viisaka valge särgi ning sõitsime peokohta. Hakkasime asju valmis seadma ning minu ülesandeks oli küünalde süütamine. Võiks ju arvata, et kui raske see ikka olla saab, aga pärast paljusid murtud tikke ja kannatuse proovile panemist põlesid kõik küünlad alles poole tunni pärast. Ja siis kustus enamik ära, sest nende kvaliteet oli nii halb.
Õhtu ise möödus mõnusalt. Me Papaga otsustasime natuke endi meelt lahutada ning pärast pikka pidusööki otsustasime mängida lauajalgpalli. Ja seda tegime me tantsimisega vaheldumisi terve õhtu. Vahepeal läks mäng nii ägedaks, et higimull tuli otsa ette ja tuli ennast välja jahutama minna, aga lõppude lõpuks oli väga äge pidu.
Järgmisel hommikul valutas mu kõht endiselt, aga tuli minna tagasi peokohta ning kõik ära koristada. Kui olime uuesti kodus tagasi, hüppasime veelkord ratastele ning sõitsime läbi metsa teise metsa seeni korjama. See tähendab mina, Papa ja uue kodu peremees. Naissoost isikud enam ei viitsinud ning nemad läksid seekord autoga.
Kuna seal midagi muud peale puravike ei leidunud, korjasime korvid kohe kuhjaga täis ning olime saagiga väga rahul. Kui olime jälle kodus tagasi, puhastasid Mama ja Betty seened ära ning keetsid neist väga maitsvat seenesousti. Kuna seened mulle väga ei sümpatiseeri, siis minu meelest need väga maitsvad ei olnud, aga kõik teised kiitsid küll. Ühel hetkel küsis pereema minu käest, et kuidas need seened eesti keeles kõlavad.
"Puravik."
"Buravijk, hmm, jaa.. Aga, kuidas neid väikseid kollaseid seeni kutsutakse?"
"Kukeseen."
"Aaah, kui armas!"
Jah, sellise reaktsiooni põhjustavad tegelikult päris mitmed, minu meelest tavalised eestikeelsed sõnad nagu kodu või rula ning samuti on terve fraas "minu nimi on..." Betty meelest uskumatult nunnu. Tuleb välja, et eesti keel lihtsalt on üks väga nunnu keel.
Hakkasime vaikselt kojusõiduks valmistuma. Kinnitasime Papaga rattad autole ning korjasime muud kodinad kokku. Mina läksin veel oma magamiskotti pakkima. Samal ajal mängisid Jan Ole ja kaks tema sõpra arvutiga, minust välja tegemata. Jätsime kõigiga hüvasti ning mainisime ära, et küll me veel üksteist näeme, tulevad meile mingil ajal kindlasti külla. Eks ole näha.
Kuus tundi sõitu algas jälle. Seekord oli väljas juba peaaegu pime ning seepärast pakkusid kaks suurt tuumaelektrijaama väga aukartustäratavat vaatepilti. Ööpimeduses säras kaugel tuledes Düsseldorfi siluett. Peagi kippus uni silma, kuid kaua magada ei saanud, sest pidin auto jaoks värava lahti tegema: olime koju jõudnud. Isa sõitis autoga ukse ette ning kõik tormasid kohe oma mugavatesse vooditesse, kus silmapilkselt uinuti. Kõhuvalu andis järgi.

 Meie äraeksinud auto Hollandis.

 Lambipost Hollandis.

 Tõestus, et me tõesti olime seal.

 Üks väga kitsas maja Aachenis.

 See kuulus Aacheni lossikabel ja kalli Charlemange'i viimne puhkepaik.

 Aacheni linnatänav koos Papa halli seljaga.

 Ja veel üks tänav.

 Üks kuulus Aacheni maja...

 ...ning  raekoda.

 Peaaegu Belgia mets. Eestis võib üpris sarnase pildi teha, ma oletan.

 Oh, Belgia. Just siin nautisime me kivi peal istudes oma jooke ning šokolaadi.

 Suur sünnipäevapidu. Ka telefon oli ilmselgelt purjus.

Värviline sitasitikas, käed üleval.

 Ning Aacheni lossikabel ehk kalli Charlemange'i viimne puhkepaik seestpoolt. (Umbes-täpselt see pilt ongi igas kunstiajalooõpikus.)

 Rand, kuhu esimesel nädalavahetusel, 25.augustil, sõitsime.

 See linnavalitsuse hoone on väga hea näide Eutini hoonestusest.

Jah, täitsa punased tellised...

 Armsa koolimaja fassaad...

...ning neljanda korruse aknast avanev vaade, mitte väga ilusa ilmaga.

 Mu linn on pühendanud terve kuju Tobu-Hansule. Väga ilus kuju on.

Raamatukogus torkasid silma tuttavad värvid. Kahjuks küll kohale minna ei saanud, aga igatahes oleks huvitav olnud Eestist välismaalaste perpesktiivis kuulda olnud.

 Näide majast külas.

 Mäe otsas asuva torni seest avanev vaade Idamerele ja Neustadtile.

 Sunna mängis mullitajaga ühel piknikul ühe mäe otsas, mõtlesin, et tohutult kuntipärane oleks pilti teha.

 Eutini kiriku torn.

 Karvased lehmad.

Kuldne sügis!

 Mulle tundus kogu aeg, et tee linna, läbi Stendorfi, on kuidagi lühem.

Ning kui vahe on üle kilomeetri, annab ikka tunda küll.

Minu koolitee.