Prantslased

Ja ükskord ikka algab aega, mil see blogi ka tänapäeva jõuab. Lõpuks on see aeg käes, enam pole vaja oodata. Niisiis.
Arvutiekraanitagusest aknast avaneb vaade tumedale mägisele Baierimaa maastikule. Pärast ebamäärast jaanuari ja poolt veebruari jõudsin otsusele vahetada elukohta ning kolida ülejäänud ajaks tagasi oma keelelaagripere juurde. Elu läheb edasi, ei ole hullu. Praeguseks hetkeks olen ma ka siin juba kaks kuud veetnud. Muidugi mõista on vahepeal terve rida huvitavaid sündmusi aset leidnud, kuid praegu jään ma just viimasesse nädalasse ning meenutan ülejäänut hiljem.
Mingitel minule teadmata olevatel põhjustel elab meie kodus hetkel kolm prantslast, üks neist isegi minu toas põrandal. Selgus, et meie koolide õpilased hoiustavad endi juures lausa neljakümmet viit baguette'i-sööjat. Ning kuna mul see võimalus oli, sõitsin ma koos nendega rõõmsalt ekskursioonidele kaasa, jättes kooli oma rada jooksma.
Hommikul tuli meie kasuema koos Jeremy, Arnaud, Louis ja minuga bussipeatusesse kaasa, et seletada nii bussijuhile kui prantslastele, millise pileti nad ostma peaksid. Neumarkti ühistranspordiliinidel on valikus tavapilet linnasiseseks sõiduks hinnaga 1,70 €, päevapilet üksikule inimesele hinnaga 3,70 € ning päevapilet mitmetele inimestele korraga hinnaga kes-teab-kui-palju, aga tõenäoliselt palju.
Tuleb nentida, et ühistranspordi hinnad on siin Eesti omadega võrreldes küll tapvad. Näiteks busspilietid. Tartus maksab linnaliini bussipilet minu teada euro, vahe on, kui mu matemaatika mind ei peta, 1,7 kordne. See juba on midagi. 1,70 eurost hinda kannab ka rongipilet Neumarktist Pöllingisse, kui vahemaaks on kõigest kolm kilomeetrit. Kui ma õigesti mäletan, sain ma kunagi sõita bussiga kaheteist krooni eest Elvasse, mis asus kolmeteistkümne kilomeetri kaugusel. Rongipiletitest veel pisut. Neumarktist Nürnbergi maksab pilet lausa 7,20 € - vahemaaks 35 kilomeetrit. Eestis maksab pilet Tartust Tallinna 8,90 € - vahemaaga 180 kilomeetrit. Ma arvan, et numbrid räägivad iseenda eest, ühistransport on Saksamaal kallis.
Ostnud lõpuks üksikpiletid ning jõudsime hilinemisega kooli, kus meid toredad prantsuse poisid juba ees ootasid. Surusime kätt ning mina mõtlesin, et kuhu küll põsemusid jäävad. Sain aga vastuse: kui tüdrukud saabusid, siis musidest puudust ei tulnud. Tähendab, tüdrukud musitavad nii tüdrukuid kui poisse, aga poisid ainult tüdrukuid. Poisid suruvad omavahel tõesti ainult käppa, isegi kallistamist ei ole.
Startisime bussiga Nürnbergi suunas ning sõitsime suurest veel edasigi, kohta nimega Rothenburg ob der Tauben. Ja suurepäraselt säilinud keskaegse väikelinnana on see oma õdusate tänavate, rohkete vahitornidega palistatud müüri, võimsa kiriku ning romantilise atmosfääriga tõeline Saksa pärl. Ma olin täiesti pahviks löödud, kui avastasin tänava tänava järel seda erakordselt muinasjutulist linna, mille sarnast ma siin tõesti varem näinud ei ole. Või õigemini, mille sarnast ma kuskil varem näinud ei ole. Ma lihtsalt armusin. Ja selgus, et ma polnud ainuke. Kui kõndisime oma grupiga parajasti väikelinna raekoja ukse poole, jooksis minust mööda tüdruk, kes paaniliselt oma nägu nii oma jope kui juuste kui kätega varjata üritas. Talle järgnes kari tüdrukuid ning jägmisel hetkel pani käe mu õlale Arnaud, kes teatas katkises, kuid ilusa pranstuse aktsendiga inglise keeles: "See tüdruk armastab sind." Minul venis suu naerule ja vastasin lihtsalt, et see käis küll kähku. Ohjaa, prantslased armastajad.
Raekoja tornist avanes muidugi kirjeldamatu vaade punastele katustele ning ümbruskonnale.
Jalutasime tänavatel ringi ning ronisime mingil hetkel linnamüürile ning mööda sel asetsevat platvormi ringi käies  jällegi ilmatu palju pilte, kuni jõudsime lõpuks mänguväljakule, kus sai nii lõunatatud, kui ronitud, kui kõigi poistega jalgpalli mängitud.
Sealt edasi liikusime läbi Saksa jõulumuuseumi ja sellele vastanduva kriminaalmuusemi. Mõlemas või nii mõndagi huvitavat näha. Nagu näiteks leidus viimatimainitus selline rauast puur, mille silt mulle kohutavalt nalja pakkus.

 Pildi kvaliteet ei ole küll kiita, kuid sildil seisis: Sellel puuril olid põrandal orad ning sinna pandi:

* laimajad ja halvad ja jumalata inimesed

* naisvargad ja prostuudid

* pagarid, kes küpsetasid liiga väikest leiba

Ma ei saanud midagi parata, aga kõigile nendele väikest leiba küpsetavatele pagaritele mõeldes venis suu tõesti muigele. Tuli tunnistada, et see oli ikka naeruväärne. Ei olnud vist kerge sel ajal pagar olla. 

Suvaline fakt, mida ma just blogist kõrvale kaldumise tulemusena lugesin: "Loode-Gröönimaa Thule asunduse elanikud on igasugusest tsivilisatsioonist nii kaugel, et kuni 19. sajandini pidasid nad endid maa ainsateks elanikeks."

Pärast muuseumikülastusi oli meil vaba aega. Voolasime kohe sisse ühte pagaripoodi, kus müüdi kohalikku küpsetist Lumepalli. See kujutas endast esindusliku lumepalli suurust kokkukägardatud taignast vorbitud küpsist. Ning kogu pagariäri oli just sellele ühele küpsetisele spetsialiseerunud. Tähendab, et mitmed pikad riiulid oli täis ainult Lumepalli kõikvõimalike versioonidega. Mina tulin poest välja pistaatsia-nugati- ja originaallumepalliga ja valmistusin neid mõlemat kohe kugistama. Ning pidin kohe ka pettuma, sest nende toredate pallikeste valmistamisel oli kasutatud palmiõli. Fakt, mis mulle liiga hilja meelde tuli. Olin poes näinud müügil vilksamisi Lumepalle, mis on tehtud "Palmiõli asemel võiga!", aga kuidagi ei ühendanud ära, et see tähendab, et kõik ülejäänud tõesti on taimse õliga valmistatud. See tähendas muidugi, et nende pätside maitse ei olnud pooltki nii hea, kui oleks võinud oodata ning üle poole palli ma korraga süüa ei jõudnudki. 

Kondiitri juurest liikusime ühe tänava võrra edasi ühe pisikese poe poole, kuhu kogu prantslaste poistekamp korraga sisse valgus. Kui neid mõne aja pärast endiselt näha ei olnud, otsustasime tüdrukutega, et järgneme ning muidugi ei leidnud me noormehi kuskilt mujalt, kui õllevaliku juurest erinevaid marke uudistamas. Lõpuks otsustati ära ning kõik ostsid pudeli kohalikku jõulupruuli, mida pärast päikese kätte jõudmist ka kohe proovima hakati. Õnn jäi lühikeseks, kui selgus, et maitse pole kolmandikkugi nii hea, kui oodatud oli. Osa kummutas kähku pudeli tühjaks, enamik korkis pudeli kaasavõtmiseks kinni või üritas mõnele tüdrukule ära rääkida. Igatahes läkastati kõvasti ning ühesõnaga: ei mekkinud. 

Pärast lühikest jalutuskäiku kohtusime teistega raekojaplatsil ning sellele järgnes väga lõbus bussisõit koju täidetud eesti, prantsuse, saksa ja inglise keelsete vestlustega.

Pood, kust kõik rõõmuhõisetega õlut läksid ostma, ainult selleks, et hiljem pettuda.

Mööda linna sõitis ringi selline väike lõbus auto, mille juht kõigile tahtjatele väikese tuuri tegi.

Seesamune Lumepall.

Jõulumuuseumi ees seisvale autole oli raske vastu panna, eriti peale seda, kui õpetaja ütles, et ta võib minust "ühe pildi ju teha".

Raekoda jällegi, iga linna kõige tähtsam hoone. Kui Rathaus'i ei ole, pole mingit linna.

BMW - the Ultimate Driving Machine (BMW ei maksnud mulle selle reklaami eest).

Kui võimalus avanes, pildistasime müürilt inimeste ilusaid tagahoove, mis kohe rõkkasid kevadest.

Ilus kunagine haigla.

Sillaidüll.

Oli tõesti kena sild.

Happy times V: Münchenisse sõitjad

Ma jõuan oma postitustega kunagi ka praegusesse aega ja jätan mõned sündmused vahele. Seega on see hetkel tõenäoliselt viimane postitus unarusse jäetud kolme kuu tagusest ajast. Vahetusaasta lõpuni on nüüd samuti kolm kuud...

Mul ei ole enam aimugi, mida me tegime uue aasta esimesel päeval. Mitte midagi erilist. Käisime vist hoopis sel päeval GeoCashingut tegemas. Kõik on segi nagu puder ja kapsad ning ega kirjutamisega nii kaua oodates midagi paremat vist loota ei olegi.

Igatahes oli 2. jaanuar päev, mil pidime sõitma oma toreda grupiga Baierimaa pealinna Münchenisse.

Meie Danieliga, Mert, Rootsi tüdrukud, Taliessa ja Samira ning Samira tumedanahaline sõbranna Anna oli need õnnelikud väljavalitud, kes meie gruppi kuulusid. Olime oma reisi planeerinud juba mitu päeva ning lõpuks oli see kätte jõudnud.

Kohtusime hommikul rongijaamas ning panime piletitele kirja oma nimed. Tuli panna, sest need ei olnud tavalised, vaid lausa Baierimaa eripiletid, millega pidi sõita saama lausa viis inimest korraga ning seega tuli 170 kilomeetri hinnaks vaid umbes seitse eurot. Pole paha.

Ootasime kõik oma grupi liikmed rahulikult ära ning sisenesime kahekorruselisse rongi. Leidsime endale mugava nurga ning hõivasime selle kõige täiega, nii et üks osa vagunist kuulus meile. Panime Danieli buumboksi (nüüdsest samuti eestistatud) mängima ning kulgesime rahulikult suurlinna poole.

Pärast pikka aega Müncheni metroos orienteerumist, peamiselt renoveerimisest tingitud komplikatsioonide tõttu, otsustas Samira, et tema tahab nüüd süüa. Burritosid süüa. Ja seejärel vedas ta tervet meie gruppi läbi, tundus, et terve Müncheni, mingisse kindlasse burritobaari, kus need ainsad ja õiged burritod müügil olid olnud.

Oletades pimedalt, et terav kaste on väga mõistlik valik, sest kodus söön ma ju niikunii kogu aeg mingeid teravaid võileibu, sain üllatuse osaliseks, kui avastasin end tualetist oma pisaraid minema pestes. Aga muidu oli väga kena söömaaeg.

Pärast seda võtsime aga suuna suurepärase Inglise Aia poole. Aiast väga juttu ei ole, sest tegu oli ikkagi pargiga, aga siiski. Ja veel täitsa suure pargiga, näha ei olnud ei otsa ega äärt ühestki ilmakaarest. Jalutades tegime üksteisele selgeks fraasi "Ma armastan sind!" kõigis keeltes, mida oskasime ehk eesti, soome, rootsi, ungari, prantsuse, hispaania, türgi ja muidugi saksa keeles, mis oli juba meile kõigile teada.

Otsisime parajasti istumiskohta, kui meie huviorbiiti sattusid kaks väga ilusat halli pinki. Umbes sellist, mille igast kuradi pargist leida võib. Ning kuna meil midagi paremat teha ei olnud, siis me lihtsalt tantsisime ja reivisime keset parki, taustaks mängimas Danieli buumboks. Tantsisime nagu keegi ei vaataks ja väga mõnus oli.

"Ma peaks vist tualeti otsima..." teatas Mert tantsimise vahel mõtlikult.

Anna: "Näed neid väikseid kollaseid maju seal?"

Mert: "Kus? Seal kaugel?"

Anna: "Just nii. Seal on tualetid."

Mert: "Aga see on liiga kaugel.."

Anna: "No, eks sa ise tead."

Ning seega läks mõtlik ning väga pingul põiega türklane otsima sobivat põõsast pargis, kuhu kannataks oma asja ajama minna. Lund ei olnud, aga oli soe sügisilm. Aga juba seegi tähendas, et ühelgi lehtpuul sel hetkel rohelist rüüd seljas ei olnud ning Merdi toimetused oli kõigile pargikülastajatele näha. Kuid kui meie sõber oli parajasti oma püksilukku avamas, sõitis võluväel järgmise põõsa tagant välja kirju auto, millele oli kirjutatud suurte tähtedega POLIZEI ja ma oletan, et see sõna ei vaja tõlkimist. Kenasti meie Merdi põõsa juures kinni pidades ning natuke olukorda Saksamaal kokku võttes, tegid nad talle üpris kindlalt selgeks, et selles riigis ei tohi avalikus kohas urineerida. Mert tuli pärast kena jutuajamist meie juurde nördinult tagasi ning ilmselgetel põhjustel hakkasime nende väikeste kollaste majade ning ühtlasi pargi väljapääsu poole liikuma.

Kui Mert end kergendas, lahutasime meie oma meelt ühel väiksel mänguväljakul ja tõesti, kiikumiseks ei ole keegi kunagi liiga vana. Loodetavasti räägin ma kaheksakümne aasta pärast sedasama.

Liikudes tagasi kesklinna kanti, leidsime meie Danieliga, et betoonpostide vahele kinnitatud kettidel on ka väga hea släkklainida. Seega hoidsime gruppi pelgalt oma lõbuks mõnda aega kinni. Meist oldi vaimustatud: tehti palju pilte ning tundsime end tõeliste artistidena.

Olles Müncheni raekojast möödunud ning külastanud (jällegi) Samira soovil nii MäkDonaldsit kui Börgerkingi, jõudsime lõpuks esimese ja ainukese "päris" vaatamisväärsuseni, milleks osutus väga kõrge torn otse raekoja vastas. Olnud kulutanud ilmatuma kaua treppidest üles kõmpimisele, oli kõrgelt platformilt avanev vaade lausa uskumatu...ja väga kitsas, sest turiste ning muidu vaatenautlejaid oli kaunis palju. Olukorda andis igat moodi võrrelda Oleviste kiriku tornis toimuvaga. Igati vaatamist väärt.

Olles tagasi maa peal, tuli kõigil kange tahtmine lihtsalt šoppama minna ning siis kõik läksidki. Ilma üksteise telefoninumbrite, mingite kokkulepete ning üleüldse üpris suvaliselt kaotsi läksid. Ning peaaegu kohe hakkas kogu ülejäänud õhtu kestev inimeste mööda suurt laia tänavat tagaajamine. Meie vanus ei olnud sel hetkel mingi näitaja. Ning kuna kõik juba kadunud olid, läksime meie Danieliga Forever 21 poodi ning tuleb öelda, see pood on üks hirmsamaid kohti, kus ma viibinud olen.

Sädelus kõikjal, läikivad pinnad, prožektorid, hooajakauba üleujutus, seintel ilutsemas hiiglaslikud BUY IT! sildid ning muidugi tubli doos suurlinna hipstereid koos suurlinna hipsterite muusikaga. Ma pidin oksele hakkama, kui ausalt öelda. Täielik ja kokkuvõttev näide tarbimiskultuurist ühiskonnas. Kui Daniel ei oleks mul palunud tema hipsteripusa sobivust hinnata, oleks ma väga kiiresti välja, tänavale värsket õhku hingama jooksnud. Aga lõpuks pääsesime.

Pärast Forever 21 poe vastas asuva ilusa kiriku külastamist ootasime umbes poolteist tundi kõiki meie toredaid grupiliikmeid, kes end kust poest välja vedas ning saime lõpuks hakata tagasi rongijaama poole liikuma.

Tagasiteel kordus rongis istmete otsimisel umbes sama, mis tulles ning meie kisamised ja häälitsused oleksid paljudel kopsu üle maksa ajanud. Õnneks olid teised meie lollustest ustega isoleeritud.

Kordamööda mängisid buumboksil kõik oma lemmiklood ette, jagades kõigiga väga paljut head muusikat.

Kahe tunni pärast jätsime meie Danieliga kõigi teistega rongis hüvasti ning astusime Pöllingi peatuses rongilt. Seadsime sammud kodutänava poole.

Teadsime, et tõenöoliselt on see viimane kord, kui me neid inimesi näeme: järgmisel hommikul pidime minema tagasi koju sõitma. Aga, mis seal ikka, elu läheb ilusti edasi.

Pilt Müncheni metroost.

Ning München kõrgest tornist pildistatuna.

See igavesti kohutav Forever 21 kauplus. Õnneks pole Eestisse selliseid veel tekkinud.

Muidugi raekoda.

Daniel koos suusaliftiga, millest oli tehtud üks kohviku istumiskohti.

Üpris tühi tänav.

Mert metroos. Ma tean, mu pildi allkirjad on kohutavalt originaalsed.

Ja meie burritokohas: Mert, Rebecka ja Fanny.

...ja Daniel.

Happy times IV: Uusaastaöövastuvõtuhommikuidüll

Järgmisel päeval mingil ebamäärasel ajal ärgates juba teadsime, et selle päeva õhtu tuleb õige maru. Läbisime oma tavalised hommikused protseduurid, käisime veel släkklainipargis ning vahtisime jälle videosid vaid selleks, et aega parajaks teha.

Kui kell hakkas lähenema neljale ning õues hakkas tasapisi pimedamaks minema, tuli meelde, et pidime veel pidustuste tarvis joogipoolist ja snäkke muretsema. Kähku-kähku tõmbasime oma joped selga, hüppasime oma ilmselgelt liiga palju kasutatud jalgratastele ning panime linna poole ajama. Meie kodu asub Pöllingis. Pölling justkui oleks üks Neumarkti linnaosa ja nagu ei oleks ka. See on üks nendest väikestest küladest, mis ootas vaikselt kuni vanem vend Neumarkt oli piisavalt suur ja Pöllingile piisavalt lähedal, et omastada küla linnaosa tiitli all. Väikeste külade kurb saatus. Seega on rattaga linna sõit kohati frustreeriv, oleks põhimõtteliselt juba linnas sees, aga ikka tuleb kolm kilomeetrit vändata, kui on soov tsiviliseeritud maailma jõuda.

Pärast paari kilomeetrit ning mitut punaseks jääda tahtvat valgusfoori hiljem olime jõudnud väikeste Lidli ja Aldi ehk Säästumarketi ja Säästumarketi juurde. Ühel pool teed proovisime saada sisse Aldisse, mis oli ilmselgelt juba lausa kaheksa minutit suletud ning sama saatust jagas teisel pool teed muidugi ka Lidl. Õnneks paiknes poe ukse kõrval aga kergelt räsitud välimusega sõbralik naine, kes teatas rusuvusega, et "KÕIK...on suletud...!" Kuid õnneks tuli talle järgmisel hetkel meelde, et "Kaufhaus ju ei ole!" ning seletas meile täpselt, kuidas sinna saada.

Jätkasime oma otsinguid avatud poe järele. Liikusime juba kesklinna kandis ning märkasime, et tänavad on kuidagi kahtlaselt tühjad, aga siis meenus, et kui kõik avalikud asutused on TERVELT veerand tundi kinni olnud, siis mis seal tänaval ikka teha on. Kuna teejuhised Kaufhaus'i jõudmiseks ei olnud meie jaoks selged, siis otsustasime õnne proovida juba kord külastatud suuremas Real'is teisel pool raudteed. Olles sõitnud veel paar kilomeerit, laskunud liftiga raudteejaama allla, navigeerinud end õigele poole liipreid ning avastanud, et meie Real on samuti suletud, arvasime, et oleme tõesti KÕIKJALE lootusetult hiljaks jäänud. Hakkasime kesklinna poole väntama ning üritasime Danieli Ai-Fõuni abil leida seda müstilist kaua lahti olevat Kaufhausi. Pärast korralikku tänavate rägastiku läbimist me sinna ka jõudsime. Õigeaegselt ka veel. Olime taevale väga tänulikud ning läksime ja tegime oma sisseostud ära.

Kui meie mõlema seljakotid oli kõvasti raskemad, hakkasime tagasi koju sõitma. Tuldud teed tagasi ei raatsi nagu minna, eksime veel ära. Ja valisimegi tee, mida mäletasime osaliselt suvest. Sest nii on ju kindlam. Muidugi. Ja me eksisime ära. Olime veendunud, et siin oli ju olnud kunagi see tee, mis noh, sealt mööda läheb ja..ja siis lõpuks Lidli juurest välja tuleb ja...jah. Me ei viitsinud endid enam mingite mõtetega vaevata, tahtsime uuesti kodus olla ning seega sõitsime lihtsalt edasi. Avastasime järsku end Pöllingusse viiva maanteega paralleelselt ning läbi võsa ja muude radade sõites jõudsimegi uuesti oma hubasesse ajutisse koju.

Panime end praaždniku tarvis valmis ning mõne aja pärast viskasime oma maiustusi täis kotid selga. Samuti võtsime selga ka jalad, sest pidime kõigepealt kõndima Samira ja Taliessa poole, et sealt autoga edasi reisida. Nautisime karget vana-aastaõhtuõhku ning vahtisime tee peal tähti. Taevas oli selge.

Jõudsime Samira poole, ootasime tüdrukute järele nagu tavaliselt ning viimaks kolisime nende kasuisa uhkesse Audisse. Ja tuleb öelda. Kui juba paar korda on uhkema autoga sõidetud, siis on latt end juba üpris kõrgele seadnud ning "tavaliste" autode poole väga ei kisu. Ma ütlen: ärge ronige uhketesse autodesse, tuleb ainult kurb-kurb tunne teades, et niikuinii endale sellist autot ei saa. Või lähemal ajal vähmalt mitte. Hirmus.

Saabusime pittu ning avastasime, et osa rahvast oli juba seal. Minu inimesed ning mõned muud karvased ja sulelisedki. Tutvustasime siis endid kõigile, kellega veel kontakti polnud olnud, korkisime lahti esimesed joogid ning tundsime end mõnusalt.

Ning aeg jõudis kingituste mänguni. Mäng seisnes selles, et igaühel on kaks kingitust, sellist täiesti mõttetut või ebavajalikku asja, ilusti ära pakitud. Kõik istuvad oma mandiga laua taha ning hakatakse veeretama täringut. Silmade arvust olenevalt saadetakse oma pakk vasakule, paremale või pakitakse lahti. Ja nii said siis kõik suurepäraste mõttetuste omanikeks, mis siis, et jõulud juba möödas olid. Minu kätte jõudis lõpuks kaks Disney multifilmidest pärit pilti, sellist, mida nätsupaki seest leida võib ning paar väikseid käevõrusid...või mingeid plikalikke kulinaid igatahes. Jätkasime pidutsemist.

Toanurgas oli jõulukuusk, keset elutuba kaks pikka lauda, tuba oli inimesi täis ja meeleolu oli laes. Hämaras valguses vestlesid häälekalt sõbrad, sugulased, tuttavad ja pereliikmed. Kui kellelgi jook otsa sai, mindi ja toodi garaažist kohe täiendust. Ja juua ikka jagus. Loogiline ka, kui Merdi host-isa amet seisneb pidude jookidega varustamises. Ühesõnaga, puudust ei tulnud millestki. Ma olen peaaegu kindel, et, kui keegi kasutab väljendit "ühesõnaga", siis sellele ei järgne millegi pärast kunagi ühesõnaline vastus. Tähelepanuväärne.

Ja nagu võluväel olid kätte jõudnud 2013. aasta viimased minutid. Tuli jätta pooleliolevad jutud sinnapaika, end riietada ning tänavale vedada. Paika said sätitud igasugused paketid ning üllatuslikult tegeles väga palju inimesi juba väiksemate lõhkekehadega nagu tavaliste paukude, Mesilaste ja muude väiksemamastaabiliste isenditega.

Kell lõi kaksteist ning suur tulevärk läks lahti. Sirrud ja virrud täitsid õhku ning taeva kaunistasid kõikvõimalikud värvilised vihmad. Moodustasime Merdi, Jakobi, Rebekka, Taliessa ja Taliessa sõbranna Larissaga ringi. Hoidsime kõik õlgadest kinni ning Mert tegi ettepaneku, et kõik peavad kõigile musi tegema. Olgem ausad, me olime natuke švipsis ja see tundus tol hetkel päris hea ideena. Ma ise küll kõigini (õnneks) ei jõudnud, aga ka juba Merdist, Jakobist ja Rootsi Rebekkast piisas. Õnnelikke mälestusi kohe kuhjaga.

Igatahes soovisime üksteisele veel väga head uut aastat nii palju kui võimalik ning pärast poolt tundi eufoorias ringi kargamist kobistasime tagasi tuppa.

Nüüd tõi Daniel välja oma salarelva, püksid. Ja mitte mingid tavalised püksid, vaid haaremipüksid, mis ta oma host-õelt jõuludeks saanud oli. Eesmärk oli, et igaüks kirjutab pükstele midagi meeldejäävat. Kui püksid täis olid kritseldatud, tõmbas Daniel need jalga ning jooksis mööda maja ringi, tehes vahetevahel tiiru ümber diivani, tõmmates püksid kellelgi selja tagant üle pea ning siis uuesti minema joostes. Mingil hetkel sain need püksid enda kätte ning kohe tõmbasin need endale õlgadeni. Väikese kasvu plussid. Nii hüppasin ja kargasin ma siis Danieli asemel edasi. Tundsin end kui kunagisest hittsaatest "Sipelga 14" pärit Müürsepa...jah, just. Oli ilus. Ja pealegi suutsin teistele kvaliteetmeelelahutust pakkuda.

Pärast seda sai veel muidugi kõigist maailma asjadest räägitud, kuni inimesed vaikselt kodu poole sättima hakkasid. Meie Danieli, Samira ja Taliessaga olime viimaste lahkujate seas kella poole viie ajal hommikul. Merdi host-isa oli nii lahke, et ta viis meid lausa koju. Tõenäoliselt oli tal meist lihtsalt nii villand ja meist lahti saamine oli juba prioriteet. Aga lootus jääb, et ta oli ka hea inimene.

Ronisime siis Samira maja juures autost välja, ütlesime kõigile suur aitäh toreda õhtu eest ning meie Danieliga hakkasime 2014. aasta varastel tundidel kodu poole jalutama. Vahtisime tee peal veel tähtigi.

Avasime võtmeid kõlistades ukse, kõmpisime kolmandale korrusele ning vajusime Danieli tuppa istuma. Huvitaval kombel ei tahtnudki kumbki meist väga magada. Arutasime maast ja ilmast, see tähendab rääkisime tüdrukutest, veel kuni umbes kella seitsmeni ning siis otsustasime, et on aeg kotile kobida. Soovisin head ööd, roomasin oma kalli voodini ning lõpp.

Happy times III: Hobitegevused

Väike parandus: Sündmused, millest kirjutasin kui laupäevastest, päevast, mil saabusin,võtsid aset hoopis pühapäeva õhtul, kui kirikus ära olime käinud, ning vaja oli kõigiga kokku saada, sest eelmisel (pärislaupäeva õhtul) tahtsid kõik natuke oma peredega aega veeta. Edasi jutustan pühapäeva pärastlõunast ja esmaspäevast.
Kui imestasin, kuidas Daniel kõik nädalaks vajalikud tarvikud väiksesse seljakotti pakkinud on, vastas ta: "Ega palju vaja ei ole." Jah, ei ole tõesti. Eriti kui need vajadused hõlmavad muusika kuulamist, milleks oli Danielil BOSE boombox ning vaba aja veetmiseks üks släkklain, siis on elu väga lihtne.
Teel kirikusse oli Daniel tee ääres järsku midagi huvitavat näinud ning selle peale häälitsenud. Kui küsisime, mis oli, saime vastuseks, et: "Miks seal tee ääres nii palju släkklaine oli?"
Ema: "Ahjaa, seal on üks släkklainipark,"
Võib juba arvata, kuidas mõjub selline uudis tüübile, kes kannab ühte släkklaini endaga kaasas. Tähendab, et me läksime kohe pärast lõunasööki sellesse parki. Õhus oli elektrit.
Kui ratastega kohale olime jõudnud, näisid kergelt tuules vabisevad släkklainid vastupandamatult ahvatlevad välja. Parkisime oma sõiduvahendid, asetasime üleriided nendele varna, Daniel pani pargi keskele oma boombox'i (ala oli umbes 30 korda 20 meetrit, niiet võrdlemisi väike) ning võisime pihta hakata. Peamiselt kukkumisega sel juhul. Jah, oli imelik. Mina olin justkui nagu põhjas olles harjutanud ning Daniel samamoodi, aga näha seda igatahes küll ei olnud. Lõpuks saime mõlemad ikkagi hakkama ühe släkklainipikkuse ilma kukkumata läbimisega ning oma suures uhkuses lugesime pargi kasutusjuhendilt, et kõndisime lastele mõeldud, kõvasti lihtsamatel radadel. Mis seal siis ikka, küll need haavad kunagi paranevad. Lisaks pakkus üllatust, kui erinevad släkklainid tunduvad. Mõtled küll, et vot, selline pingule tõmmatud koormarihm, mis ta siis ära ei ole sellisel tatsuda. Aga näed, võta näpust, igal isendil on oma karakter. Mõni on selline pehmem, nagu sosistaks kohe, et: "Ole minuga õrn, astu tasa, sõber," Teisel jälle ei ole absoluutselt mingit moraalitunnetust, justkui karjudes vastu: "Mine sa ka p*rse, raisk!" Jah, tuleb harjuda. Pole keegi öelnud, et selline hobi lihtne on. Aga ilusad loomad. Pole midagi öelda, on suur au oma jalatallad selliste uhkete elukate kätte usaldada. Ja kui peakski maoli maha käima, siis ega see ei ole ju släkklaini, vaid ikka peremehe süü, et ei osanud eksemplariga õigesti ümber käia. Tuleb tarku võtteid kasutada.
Päikeseloojangu ajal aga ühe lainidevahelise posti peal jälgides, kuidas Daniel, vahel kukkudes, tasapisi harjutab, kuulates head muusikat, mida vahel segas möödasõitev auto ning vaadates ümberringi kõrguvaid mägesid ja kaugustes end laisalt ringi ajavat elektrigeneraatorit, oli üle pika aja jälle tunne, et kõik on täiuslik, et täpselt nii peabki olema. Ning isegi, kui väljas oli kaheksa kraadi sooja, siis, kuna turnimine ajab kere kuumaks, oli küllaltki soe ka teesärgi väel.
Just, teesärk on särk, mida kantakse teejoomisel või selleks valmistumisel. Eriti omane Britannia põlisrahvastele. Ei, ma lihtsalt leian sellise kirjutusviisi natuke ilusama ja eestilikumana ning nagu juba täheldada võis, eestistan ma nii mõndagi. Kui kellelegi ei meeldi, siis, noh, ega ma midagi teha ei saa, kui ei meeldi, siis ei meeldi.
Tähendab, rääkides soojast ilmast, oli tõesti mõnus, eriti veel eestlasele. Olla kolmekümnenda detsembri õhtul väljas teesärgi väel on midagi erilist. Nagu suvel juba.
Oma mõnusa hobitegevuse otsad tõmbasime kokku, kui vaikselt jahedamaks hakkas minema ning jalad juba kergelt kangestusid. Daniel jättis buumboksi kojusõiduks veel oma pusa taskusse käima. Väga praktiline. Tundsime juba, kuidas me ossimise natuke veel kaugemale viisime (ossimine - tegusõna illustreerimaks liiga palju vaba aega ning tihti liiga uuenduslikke maailmavaateid omavate noorte tegevust oma lahtiste akendega autost valju muusika laskmist, osutades sunnitult omamoodi avalikku teenust; tihti lihtsalt valesti tõlgendatud ning negatiivselt kujutatud noored). Väntasime koju ning pärast mõne tunni möödumist edasi Pepesse. Ning sealtoimunust me juba teame.
Kui esmaspäeva "hommikul", kell kolm pärastlõunal ärkasime, läksime, nagu tavaliselt, kahest trepist alla esimesel korrusele ning sõime oma kausitäie hommikuhelbeid. Kuna päike hakkas vaikselt silmapiiri taha vajuma, mõtlesime veel valges välja saada ning ühe jalutuskäigu teha ehk GeoCachima minna.
GeoCaching on ülemaailmne aardejaht, mis on just nii lahe kui kõlab. Keegi kuskil on kuhugi mujale ära peitnud väikese veekindla kapsli, mis sisaldab logiraamatut, kuhu leidja saab kirjutada oma nime ning, kui süda kutsub, teha ka muid märkmeid. Ning neid kapsleid siis jahitakse.
Meie jalutasime kolmsada meetrit mööda tänavat üles ning seal, kus pidi nüüd see cache olema, ei leidnud me midagi. Kui vaatasime ringi, püüdes aardest mingit märki leida, panime tähele, et kõrvalaias seisab suur metallist dinosaurus, ilmselgelt Tyrannosaurus Rex'i kujutis. Keegi oli sellise asja väikestest raudplaatides kokku keevitanud ning me ei saanud teha muud, kui mõelda, kui kaua selline asi aega võis võtta. Oma aarde leidmises aga mitte mingit progressi nähes, lugesime Danieli aiFõunist, et aare on täpsemalt kellegi aia ääres ning, et aia omanik olla cache'i ise paigaldanud ning on kõigist aardejahtijatest seega teadlik. Vaatasime siis õige maja aia ääres ringi ning üritasime möödakäijatest ja nende arvamustest mitte välja teha. Kiikasime aia taha ja alla ja ette ning ühel hetkel oli aia taga aia omanik. Tore tüdruk seletas, et ..tegelikult ei seletanud ta midagi, vaid lihtsalt vaatas, kuidas me oma ülesandega hakkama ei saa. Meie seletasime talle, mida me teeme ja kes me oleme ja et kuidagi raske on ning äkki saab ta ühe pisikese vihje anda, et meie elu natukesegi lihtsamaks teha. "No seal aia ääres on," vastas tema siis muigega. Aga ei läinud minutit, kui me selle imekombel lõpuks leidsime, maskeeritult tänavakivide vahele peidetult. Tõmbasime selle siis tänavast välja ning leidsime midagi huvitavamat kui lihtsalt mingi karbi. Nimelt krüpteksi. Just selle, mis raamatus "Da Vinci kood" nii palju mõistatusi tekitas. Õnneks näitas cachi omanik meile väikese vihjetega paberilipiku kätte. Kui olime sellelt lugenud: "Vastuseks saab olema elukas, mis teid nii marudalt ehmatas..." No muidugi, see jõle rauast dinosarvik. "T-Rex!" Keerasime mõistatuspulga liikuvaid osi, moodustasime vajatud sõna ning tõmbasime krüpteksi sisu välja. Kirjutasime sinna oma nimed, mainisime, et oleme vahetusõpilased, nii laheduse mõttes, ning sulgesime pulga uuesti. Selle võttis enda kätte see tore tüdruk, kes mainis, et peab mõistatust natuke parandama ning pärast seda jätsime hüvasti.
Jalutasime veel rongijaama juures asetseva tiigi äärde ning leidsime põõsast edukalt veel ühe aarde. Kuna mina sellisest asjast varem kuulnud ei olnud, olin väga üllatunud ning lihtsalt pahviks löödud, et selline tegevus eksisteerib. Aga väga mõnus, miski, mis sunnib välja minema ning natuke end liigutama. Väga tervislik.
Vantsisime tagasi koju ning veetsime õhtu juutuubist videosid vaadates, vesteldes ja nalja tehes ehk nii nagu ma kirjeldasin pühapäeva õhtut. Oli natuke lühike, aga mõnus päev. Panime end vaimselt valmis järgmisel päeval toimuvaks aastavahetuspeoks.

Happy times II: Kirikukogemused

Pühapäeva hommikul pidime üle pika aja jälle kell kaheksa üles tõusma, et minna....KIRIKUSSE! Just nii, kirikusse. Ja mitte mingisse tavalisse kirikusse, vaid mormoonide kirikusse ning paljalt see oli juba piisav põhjus kark alla ajada.

Nagu vanasti, tõusin esimesena ning käisin kiirelt duši all, pärast mida äratasin ka oma ungarlase ning riietasin end. Peagi sõime alumisel korrusel juba hommikusöögihelbeid sellesama kolm kuud säiliva piimaga. Tundsime end  kodus.

Vahepeal oli Šveitsist missioonilt koju tulnud üks meie vendadest, kel nimeks samuti Daniel, Mercedes maha müüdud ning Gideon, meie 19-aastane vend, oli valmis saanud oma projektautoga, milleks oli 1994. aasta 900 kuubikulise mootoriga 720 kilo kaaluva roosa Seat Marabella, mis on umbes sama väike, kui suur konservikarp. Et me pidime aga viiekesi autosse mahtuma, oli see lõpuks üpris keeruline ja kitsas olukord. Ehk olla tagaistmel, pressitud isa ja Danieli vahele, võimetu hingama ning oodates pikisilmi juba kiriku silmapiirile ilmumist oli jälle midagi uut.

Kui kohale jõudsime ning veendusime, et kõigil just enda kehaosad olemas on, liikusime pühakoja sisemusse. Tore oli jälle näha kõiki mahedaid inimesi, keda juba suvel tundma sai õpitud. Samuti oli meeldiv näha uusi misjonäre. See ilmselt kõlab juba üpris hirmsalt, nii et ma võtan vabaduse olukorda natuke seletada. Eelarvamusteta mõttelaad on soovituslik.

Mormooni misjonärid peavad käima, või on rangelt soovituslik, et nad seda teevad, missioonil, mis kestab kaks aastat. Kohalikus kogukonnas eksisteerib keegi isik, kes palvetab ning teeb siis pärast vastuste saamist teatavaks, millised noored mehed ja naised kuhu maailma otsa lähevad. USAst võib seega sattuda Koreasse, Columbiasse, Saksamaale, Eestisse - kuhu iganes. Missioonil ollakse ühes kohas vähemalt neli nädalat ning siis võib edasi liikuda. Näiteks viimati sain tuttavaks tüübiga, kes oli olnud Aachenis, Dortmundis ning nüüd jõudis Nürnbergi. Ja kõik nad on väga lahedad inimesed. Ühes kirikuringkonnas on ka alati kaks nais- ja kaks meesmisjonäri ning kui üks neist peab ära minema, tuleb uus tegelane asemele. Igatahes on nad väga kenad inimesed, vahel sööme koos meie pool õhtust, mängime koos võrkpalli ning ajaviiteks räägime kõigest muut. Ja nad ongi täitsa normaalsed noored, me ei palveta kogu aeg ja me ei räägi pidevalt jumalast. Kõik on väga kena.

Pärast avakõnet ja -palvet jagasime endid jällegi erinevatesse tubadesse ning arutasime religiooni olemuse üle.

"Milline seos on teil palvetamisega? Mida olete läbi palvetamise teada saanud või tundnud, Kaarel?" kuulsin küsimust. Mida ma nüüd ütlema peaks? Et ma tegelikult eriti ei usu palvetamisse ega arva sellest suurt midagi? Diplomaatiliselt nüüd!

"Raske küsimus, jah?"

Mina: "Jaaaah, küllaltki..." Vaatasin oma mõtteis oleva sõbra poole. "Daniel, äkki tahad enne vastata?"

Daniel: "Ee, ma ei saanud küsimusest aru," 

Kuna kõik räägivad ikkagi saksa keeles, mitte inglise keeles nagu suvel, siis on vahel endiselt keeruline. Pole ime.

"Kui tihti sa palvetad?"

"Aa...ma ei palvetagi," oli vähemalt Daniel endas kindel.

"Ahah, okei," ei suru keegi midagi peale. "Aga on sul üldse kindel religioon?"

Daniel: "Ma olen rohkem lihtsalt spirituaalne, ma mediteerin näiteks,"

Ja nii läks see edasi, kuni mu ungarlasest sõbrale öeldi, et ta võiks proovida endale mediteerimise ajal mingi kindel küsimus esitada ning vaadata, kas saab mingi vastuse osaliseks. Daniel ei olnud eriti vaimustatud. Hiljem, kui tund oli läbi, mainis ta: "Kurat, Kaarel, miks sa minu käest küsisid? Ma mõtlesin parajasti, miks puu-uksed niisugused välja näevad."

Pärast seda jätkasime oma tavalist kirikutalitust: kuulasime inimesi rääkimas, laulsime ja püüdsime mitte magama jääda, sest see ei ole ikkagi päris meie asi. Meie mediteerime.

Nelja tunni pärast olime kodus tagasi ning ülejäänud pühapäeva veetsime mõnusalt YouTube'ist videosid vaadates ning niisama jutustades ja pulli tehes, vältides oma tubades külmumist. Toatermomeeter näitas kolmeteist kraadi.

Happy times I

Kui jõulupühad rahulikult mööda olid saadetud, jõudis järg suurte aastavahetuspidustusteni. Ning nendeks sõitsid mitmed kunagised keelelaagrivahetusõpilasõed ja -vennad jälle väikesesse Neumarkti linna kokku. Oleksin tahtnud öelda kõik, kuid üheksast oli kohal ainult neli, väljaarvatud muidugi Mert, kes juba kaks nädalat pärast lahkumist sinna otsaga tagasi oli jõudnud. Eks tuleb igasugu asju ette.

28. detsembril ajas Papa ennast kõvasti varem üles, kui ühele ristiinimesele laupäeva hommikul kohane oleks. Samal ajal, kui mina sõin oma hommikust kausitäit müslit, pani Papa juba auto sooja, et mind Eutinst kell 7.28 lahkuvale rongile viia. Tõmbasin saapad jalga, viskasin oma selja- ja rüperaalikoti õlgadele ning asusime teele. Rongijaamas embas Papa mind veel, soovis head reisi ning jättis mu seejärel oma transpordivahendit ootama.

Kui mu veripunane rong lõpuks saabus, ronisin rõõmsalt pardale ning otsisin endale sobiva koha, mis juhtus olema esimeses vagunis, akna all. Sättisin kogu oma reisipagasi mugavalt jalgade vahele ning ootasin vaikselt liikuma hakkamist. Poole tunni pärast otsisin Lübecki suures peavaksalis õiget perrooni, mis viiks mind õigele rongile. Pärast veel ühte tundi kordasin sama protseduuri Hamburgis. Sel juhul, aga otsisin juba ICEd ehk Inter City Express rongi, mis lausa tuiskab läbi maa nagu läbi maa tuiskav kiirrong ehk siis üsna käbedalt.

Kuna teadsin, et olin reserveerinud endale koha akna all, siis liikusin kitsas, kuid väga modernses ja mugavas vahekäigus vaikselt edasi. Lugesin numbreid: "33..34..35-" ja minu kohal istub vanem naine. "Oi, kas see on Teie koht?" kostis ta ning hakkas end juba püsti ajama, kui vastasin, et ei ole hullu, las olla. 

Pakkisin oma seljakoti ning palju rohkemat, kui arvutit sisaldava sülearvutikoti peakohale riiulile ning istutasin end sinisele toolile. Avastasin, et minu "akna alune" koht oli tegelikult akende vaheline ning välja niikuinii midagi näha ei olnud, nii et kõik oli hästi. 

Kuna Eutinist väljus hommikune rong juba ammu-ammu, otsustasin olude sunnil veidikeseks silma looja lasta. Üles ärgates olime juba parasjagu Saksamaad edasi liikunud ning, kuna suu marudalt kuivas, võtsin jalad selga ja patseerisin maismaatranspotööri teises otsas asuvast restoranvagunist vett ostma. Pärast umbses väikses ruumis vaikselt lämbumist oli ka toatemperatuuril vesi lausa taevalik. Tagasi oma kohale jõudes avastasin, et ka minu kõrval istuv proua on ärkvel ning lootsin, et ehk annab veel kodanikuga mõistlikku dialoogi arendada. Küsisin siis õhinal:

"Kuhu sõidate kah?"

"Oh, (sisesta linna nimi sisseütlevas käändes) teate,"

"Oo, midagi tähtsat?"

"Mul sõbranna suri ära, ma lähen nüüd ta autot ära tooma,"

Ja järsku ei olnud mul enam aimugi, mida ma ütlema peaks. Ei osanud sellist sündmuste arengut justnagu oodata.

"Aa, oi, oijah.."

"Jaa, eks ta ole. Mis sa ikka teed,"

"Hmm, jaa-jaa"

Õnneks otsustas tädi ise morbiidse teema uuega asendada ning päris:

"Olete Münchenist?"

"Ei, tegelikult olen hoopis vahetusõpilane...Eestist,"

"Ohhoo, ma ei saanud arugi."

"Aitäh, jah!"

"Palun, palun! Kuhu Te siis sõidate kah?"

"Nürnbergi kanti, teiste vahetusõpilastega uut aastat vastu võtma."

"Ahaa, aga kui palju teid siis on?"

"Oh, vähem kui võiks, aga üks türgi poiss, kaks rootsi tüdrukut, üks ungari poiss ja mina...ja muidugi mõned meie saksa sõbrad."

"Oi, täitsa rahvusvaheline seltskond ju."

"Jajaa, eks ta ole."

Pärast seda taandus kahekõne veel mõnele üksikule lausele ning peagi pidi proua maha minema. 

"Noh, head aega siis!"

"Jah, head aega! Kõike paremat!"

"Tschüss!"

"Tschüss!"

Ning edasi sõitsin ma üksinda.

Ülejäänud teekonna suikudes hakkasin vaikselt Nürnbergi jõudma, tähendab tuli aeg viimaseks rongivahetuseks. Võtsin siis istet kahekorruselise raudruuna ülemisel korrusel. 

Hakkasin tasapisi Neumarkti jõudma ning otsustasin oma kallile Merdile igaks juhuks sõnumi saata, et ma olen nüüd tõesti kohal. Vastust ei tulnud, aga kohe olin ka jaama saabumas, nii et vahet väga ei olnudki. Kell oli 12:34, kui ma oma pakkidega masinalt maha ronisin ning tasakesi trepist alla kobistasin, et maa-all turvaliselt teisele poole perrooni saada. Ja juba ma nägin, kuidas Mert mind silmadega otsib. Embasime teineteist mehiselt ning Mert kinkis mulle kohe tervitusšokolaadi, maasikatäidisega ja puha. Panin tähele, et sõber on ennast kulmuneedi näol natuke augustada lasknud. Ei oleks osanud arvatagi. Võtsime veel ratta, mille see tore türk ekstra minu jaoks kaasa oli toonud ning jalutasime kolm kilomeetrit minu keelelaagri pere koduni Pöllingis ehk ühes Neumarkti linnaosas. Vestlesime teel olles Saksamaal veedetud ajast ning vahetasime muljeid.

Mert: "Vahepeal ma lihtsalt ei viitsi kooli minna, tead. Hommikul ütlen, et head päeva ning lähen ja teen linnas midagi või viskan kohe voodisse pikali."

Mina: "Ahah, väga mõistlik sinust,"

Mert: "No üldse ei viitsi ikka vahel, tead."

Olles mu endise kodu uksele koputanud ning väga sooja, kallistusterohke tervituse osaliseks saanud, otsustasime ka peagi saabuvale Danielile vastu minna. Samal ajal kui mina oma pagasit kolmandale korrusele tarisin, vestles Mert oma parimas saksa keeles mu ema (ma ei hakka HOST-emade ja HOST-vendadega ja HOST-isadega jamama, ema on ema ja isa on isa), Birtega, mis kummalisel moel ka toimis. Kui olin uuesti elutoas maa peal, ütles ema, et ta olla just Danieliga rääkinud ning, et ta pidi iga hetk saabuma, mis tähendas, et me pidime Merdiga kohe Pöllingi rongijaama vantsima. Ja kui me seda vana tonti (sõpra) juba nägime, siis oli peaaegu nutt valla. Aga embasime uuesti mehiselt ning Daniel võttis oma poolaasta tagasiteel kokku.

Et me pidime ikkagi pärast nii pikka aega uuesti tähistama minema, siis saime kohe samal õhtul kokku mehhiko restoranis Pepe, mis on üks meie kahest lemmikkohast Neumarkti linnas. Teiseks on austraalia-iiri pubi Kangaroo Inn. See on ka väga meeldiv. Igatahes oli uskumatult tore kõiki uuesti näha. Või siis kõiki, kes tulnud olid, see tähendab, et Elvan, Dima, Ebba ja Akseli jäid mingitel kindlasti mitte kojujäämiseks piisavatel põhjustel koju. Ja nii võis selle pisikese söögikoha pisikese laua tagant leida minu, Danieli, Merdi, Rebecka ja Fanny ning meile tuttavad õed, Samira ja Taliessa. Meie poistega saabusime natuke hiljem ning teised olid juba oma jooke nautimas. Viskasime üleriided kähku varna ning muretsesime endalegi esimesed klaasid keelekastet.

Kuna olin põhjas kõvasti harjutanud, otsustasin end proovile panna ja tellida endale kõige vürtsikamat toitu, mida parajasti saada oli. Sõõnud sellest teravast pastast omajagu, pidin nentima, et pole paha, Schleswig-Holsteini liidumaa poest saadavad vürtsid on mind hästi treeninud. Mekkis küll. Ka teised ei hoidnud tagasi ning nii tellis Daniel vahvleid ja jäätist, Fanny ja Rebecka veel kooki ning Samira uue klaasitäie veini. Kõik oli kena.

Kui kõik juba mõnusalt einestanud olid, ning kõigil oli tuju laes, otsustasime mängida "seda mängu "Inglourious Basterdsist"". Ehk siis seda mängu, kus kõik kirjutavad ühe kuulsa tegelase nime paberilehele, annavad paberi edasi, misjärel need siis tatiga otsaette kleebitakse. 

Kes kurat mõtles laubale nii loomingulise nime nagu "otsa esine"? Mida asja? 

Igatahes teavad kõik seda mängu kui "see mäng "Inglourious Basterdsist"", isegi, kui sel ka päriselt mingi nimi on. Naerda sai lõpuks ikka korralikult. Olin Rihanna. Danielil läks väga kaua aega enda tegelase välja mõtlemisele. Kui ta oma tegelasest vahekokkuvõtet koostas, oli tema suust kuulda: "Ma olen kiilakas actionfilmi näitleja, kes ei ole Vin Diesel, olen aga sündinud Saksamaal ning olin abielus Demi Moore'iga.....KES ON DEMI MOORE? Mul pole aimugi." Lõpuks me enam ei suutnud seda kannatada ning ütlesime, et ta tegelane mängis visa hinge filmis "Visa hing".

Daniel: "......hmm,"

Meie: "Nimi algab B-tähega!"

Daniel: "Eee..."

Ma ei suutnud enam ning ütlesin, et selle järgi tuleb "...ruce!" ning siis hakkas Daniel naerma ning isegi, kui võis mõelda, et ta juba teadis, lisasime igaks juhuks "WILLIS!" veel juurde. Naersime veel kõhutäie, andsime igatsevale kelnerile ta paberi ja pastakad tagasi ning maksime arve. Jalutasime jahedasse öhe. Merdi isa oli juba ukse ees ootamas ning pärast trepilt alla hüppamist ning tema märkamist pidin kinnitama, et ma olen ikkagi kaine. Ütlesime head ööd ning meie Danieliga vurasime oma ratastel koju oma võrdlemisi külmadesse aga väga pehmetesse vooditesse tuttu.