Happy times II: Kirikukogemused

Pühapäeva hommikul pidime üle pika aja jälle kell kaheksa üles tõusma, et minna....KIRIKUSSE! Just nii, kirikusse. Ja mitte mingisse tavalisse kirikusse, vaid mormoonide kirikusse ning paljalt see oli juba piisav põhjus kark alla ajada.

Nagu vanasti, tõusin esimesena ning käisin kiirelt duši all, pärast mida äratasin ka oma ungarlase ning riietasin end. Peagi sõime alumisel korrusel juba hommikusöögihelbeid sellesama kolm kuud säiliva piimaga. Tundsime end  kodus.

Vahepeal oli Šveitsist missioonilt koju tulnud üks meie vendadest, kel nimeks samuti Daniel, Mercedes maha müüdud ning Gideon, meie 19-aastane vend, oli valmis saanud oma projektautoga, milleks oli 1994. aasta 900 kuubikulise mootoriga 720 kilo kaaluva roosa Seat Marabella, mis on umbes sama väike, kui suur konservikarp. Et me pidime aga viiekesi autosse mahtuma, oli see lõpuks üpris keeruline ja kitsas olukord. Ehk olla tagaistmel, pressitud isa ja Danieli vahele, võimetu hingama ning oodates pikisilmi juba kiriku silmapiirile ilmumist oli jälle midagi uut.

Kui kohale jõudsime ning veendusime, et kõigil just enda kehaosad olemas on, liikusime pühakoja sisemusse. Tore oli jälle näha kõiki mahedaid inimesi, keda juba suvel tundma sai õpitud. Samuti oli meeldiv näha uusi misjonäre. See ilmselt kõlab juba üpris hirmsalt, nii et ma võtan vabaduse olukorda natuke seletada. Eelarvamusteta mõttelaad on soovituslik.

Mormooni misjonärid peavad käima, või on rangelt soovituslik, et nad seda teevad, missioonil, mis kestab kaks aastat. Kohalikus kogukonnas eksisteerib keegi isik, kes palvetab ning teeb siis pärast vastuste saamist teatavaks, millised noored mehed ja naised kuhu maailma otsa lähevad. USAst võib seega sattuda Koreasse, Columbiasse, Saksamaale, Eestisse - kuhu iganes. Missioonil ollakse ühes kohas vähemalt neli nädalat ning siis võib edasi liikuda. Näiteks viimati sain tuttavaks tüübiga, kes oli olnud Aachenis, Dortmundis ning nüüd jõudis Nürnbergi. Ja kõik nad on väga lahedad inimesed. Ühes kirikuringkonnas on ka alati kaks nais- ja kaks meesmisjonäri ning kui üks neist peab ära minema, tuleb uus tegelane asemele. Igatahes on nad väga kenad inimesed, vahel sööme koos meie pool õhtust, mängime koos võrkpalli ning ajaviiteks räägime kõigest muut. Ja nad ongi täitsa normaalsed noored, me ei palveta kogu aeg ja me ei räägi pidevalt jumalast. Kõik on väga kena.

Pärast avakõnet ja -palvet jagasime endid jällegi erinevatesse tubadesse ning arutasime religiooni olemuse üle.

"Milline seos on teil palvetamisega? Mida olete läbi palvetamise teada saanud või tundnud, Kaarel?" kuulsin küsimust. Mida ma nüüd ütlema peaks? Et ma tegelikult eriti ei usu palvetamisse ega arva sellest suurt midagi? Diplomaatiliselt nüüd!

"Raske küsimus, jah?"

Mina: "Jaaaah, küllaltki..." Vaatasin oma mõtteis oleva sõbra poole. "Daniel, äkki tahad enne vastata?"

Daniel: "Ee, ma ei saanud küsimusest aru," 

Kuna kõik räägivad ikkagi saksa keeles, mitte inglise keeles nagu suvel, siis on vahel endiselt keeruline. Pole ime.

"Kui tihti sa palvetad?"

"Aa...ma ei palvetagi," oli vähemalt Daniel endas kindel.

"Ahah, okei," ei suru keegi midagi peale. "Aga on sul üldse kindel religioon?"

Daniel: "Ma olen rohkem lihtsalt spirituaalne, ma mediteerin näiteks,"

Ja nii läks see edasi, kuni mu ungarlasest sõbrale öeldi, et ta võiks proovida endale mediteerimise ajal mingi kindel küsimus esitada ning vaadata, kas saab mingi vastuse osaliseks. Daniel ei olnud eriti vaimustatud. Hiljem, kui tund oli läbi, mainis ta: "Kurat, Kaarel, miks sa minu käest küsisid? Ma mõtlesin parajasti, miks puu-uksed niisugused välja näevad."

Pärast seda jätkasime oma tavalist kirikutalitust: kuulasime inimesi rääkimas, laulsime ja püüdsime mitte magama jääda, sest see ei ole ikkagi päris meie asi. Meie mediteerime.

Nelja tunni pärast olime kodus tagasi ning ülejäänud pühapäeva veetsime mõnusalt YouTube'ist videosid vaadates ning niisama jutustades ja pulli tehes, vältides oma tubades külmumist. Toatermomeeter näitas kolmeteist kraadi.

Happy times I

Kui jõulupühad rahulikult mööda olid saadetud, jõudis järg suurte aastavahetuspidustusteni. Ning nendeks sõitsid mitmed kunagised keelelaagrivahetusõpilasõed ja -vennad jälle väikesesse Neumarkti linna kokku. Oleksin tahtnud öelda kõik, kuid üheksast oli kohal ainult neli, väljaarvatud muidugi Mert, kes juba kaks nädalat pärast lahkumist sinna otsaga tagasi oli jõudnud. Eks tuleb igasugu asju ette.

28. detsembril ajas Papa ennast kõvasti varem üles, kui ühele ristiinimesele laupäeva hommikul kohane oleks. Samal ajal, kui mina sõin oma hommikust kausitäit müslit, pani Papa juba auto sooja, et mind Eutinst kell 7.28 lahkuvale rongile viia. Tõmbasin saapad jalga, viskasin oma selja- ja rüperaalikoti õlgadele ning asusime teele. Rongijaamas embas Papa mind veel, soovis head reisi ning jättis mu seejärel oma transpordivahendit ootama.

Kui mu veripunane rong lõpuks saabus, ronisin rõõmsalt pardale ning otsisin endale sobiva koha, mis juhtus olema esimeses vagunis, akna all. Sättisin kogu oma reisipagasi mugavalt jalgade vahele ning ootasin vaikselt liikuma hakkamist. Poole tunni pärast otsisin Lübecki suures peavaksalis õiget perrooni, mis viiks mind õigele rongile. Pärast veel ühte tundi kordasin sama protseduuri Hamburgis. Sel juhul, aga otsisin juba ICEd ehk Inter City Express rongi, mis lausa tuiskab läbi maa nagu läbi maa tuiskav kiirrong ehk siis üsna käbedalt.

Kuna teadsin, et olin reserveerinud endale koha akna all, siis liikusin kitsas, kuid väga modernses ja mugavas vahekäigus vaikselt edasi. Lugesin numbreid: "33..34..35-" ja minu kohal istub vanem naine. "Oi, kas see on Teie koht?" kostis ta ning hakkas end juba püsti ajama, kui vastasin, et ei ole hullu, las olla. 

Pakkisin oma seljakoti ning palju rohkemat, kui arvutit sisaldava sülearvutikoti peakohale riiulile ning istutasin end sinisele toolile. Avastasin, et minu "akna alune" koht oli tegelikult akende vaheline ning välja niikuinii midagi näha ei olnud, nii et kõik oli hästi. 

Kuna Eutinist väljus hommikune rong juba ammu-ammu, otsustasin olude sunnil veidikeseks silma looja lasta. Üles ärgates olime juba parasjagu Saksamaad edasi liikunud ning, kuna suu marudalt kuivas, võtsin jalad selga ja patseerisin maismaatranspotööri teises otsas asuvast restoranvagunist vett ostma. Pärast umbses väikses ruumis vaikselt lämbumist oli ka toatemperatuuril vesi lausa taevalik. Tagasi oma kohale jõudes avastasin, et ka minu kõrval istuv proua on ärkvel ning lootsin, et ehk annab veel kodanikuga mõistlikku dialoogi arendada. Küsisin siis õhinal:

"Kuhu sõidate kah?"

"Oh, (sisesta linna nimi sisseütlevas käändes) teate,"

"Oo, midagi tähtsat?"

"Mul sõbranna suri ära, ma lähen nüüd ta autot ära tooma,"

Ja järsku ei olnud mul enam aimugi, mida ma ütlema peaks. Ei osanud sellist sündmuste arengut justnagu oodata.

"Aa, oi, oijah.."

"Jaa, eks ta ole. Mis sa ikka teed,"

"Hmm, jaa-jaa"

Õnneks otsustas tädi ise morbiidse teema uuega asendada ning päris:

"Olete Münchenist?"

"Ei, tegelikult olen hoopis vahetusõpilane...Eestist,"

"Ohhoo, ma ei saanud arugi."

"Aitäh, jah!"

"Palun, palun! Kuhu Te siis sõidate kah?"

"Nürnbergi kanti, teiste vahetusõpilastega uut aastat vastu võtma."

"Ahaa, aga kui palju teid siis on?"

"Oh, vähem kui võiks, aga üks türgi poiss, kaks rootsi tüdrukut, üks ungari poiss ja mina...ja muidugi mõned meie saksa sõbrad."

"Oi, täitsa rahvusvaheline seltskond ju."

"Jajaa, eks ta ole."

Pärast seda taandus kahekõne veel mõnele üksikule lausele ning peagi pidi proua maha minema. 

"Noh, head aega siis!"

"Jah, head aega! Kõike paremat!"

"Tschüss!"

"Tschüss!"

Ning edasi sõitsin ma üksinda.

Ülejäänud teekonna suikudes hakkasin vaikselt Nürnbergi jõudma, tähendab tuli aeg viimaseks rongivahetuseks. Võtsin siis istet kahekorruselise raudruuna ülemisel korrusel. 

Hakkasin tasapisi Neumarkti jõudma ning otsustasin oma kallile Merdile igaks juhuks sõnumi saata, et ma olen nüüd tõesti kohal. Vastust ei tulnud, aga kohe olin ka jaama saabumas, nii et vahet väga ei olnudki. Kell oli 12:34, kui ma oma pakkidega masinalt maha ronisin ning tasakesi trepist alla kobistasin, et maa-all turvaliselt teisele poole perrooni saada. Ja juba ma nägin, kuidas Mert mind silmadega otsib. Embasime teineteist mehiselt ning Mert kinkis mulle kohe tervitusšokolaadi, maasikatäidisega ja puha. Panin tähele, et sõber on ennast kulmuneedi näol natuke augustada lasknud. Ei oleks osanud arvatagi. Võtsime veel ratta, mille see tore türk ekstra minu jaoks kaasa oli toonud ning jalutasime kolm kilomeetrit minu keelelaagri pere koduni Pöllingis ehk ühes Neumarkti linnaosas. Vestlesime teel olles Saksamaal veedetud ajast ning vahetasime muljeid.

Mert: "Vahepeal ma lihtsalt ei viitsi kooli minna, tead. Hommikul ütlen, et head päeva ning lähen ja teen linnas midagi või viskan kohe voodisse pikali."

Mina: "Ahah, väga mõistlik sinust,"

Mert: "No üldse ei viitsi ikka vahel, tead."

Olles mu endise kodu uksele koputanud ning väga sooja, kallistusterohke tervituse osaliseks saanud, otsustasime ka peagi saabuvale Danielile vastu minna. Samal ajal kui mina oma pagasit kolmandale korrusele tarisin, vestles Mert oma parimas saksa keeles mu ema (ma ei hakka HOST-emade ja HOST-vendadega ja HOST-isadega jamama, ema on ema ja isa on isa), Birtega, mis kummalisel moel ka toimis. Kui olin uuesti elutoas maa peal, ütles ema, et ta olla just Danieliga rääkinud ning, et ta pidi iga hetk saabuma, mis tähendas, et me pidime Merdiga kohe Pöllingi rongijaama vantsima. Ja kui me seda vana tonti (sõpra) juba nägime, siis oli peaaegu nutt valla. Aga embasime uuesti mehiselt ning Daniel võttis oma poolaasta tagasiteel kokku.

Et me pidime ikkagi pärast nii pikka aega uuesti tähistama minema, siis saime kohe samal õhtul kokku mehhiko restoranis Pepe, mis on üks meie kahest lemmikkohast Neumarkti linnas. Teiseks on austraalia-iiri pubi Kangaroo Inn. See on ka väga meeldiv. Igatahes oli uskumatult tore kõiki uuesti näha. Või siis kõiki, kes tulnud olid, see tähendab, et Elvan, Dima, Ebba ja Akseli jäid mingitel kindlasti mitte kojujäämiseks piisavatel põhjustel koju. Ja nii võis selle pisikese söögikoha pisikese laua tagant leida minu, Danieli, Merdi, Rebecka ja Fanny ning meile tuttavad õed, Samira ja Taliessa. Meie poistega saabusime natuke hiljem ning teised olid juba oma jooke nautimas. Viskasime üleriided kähku varna ning muretsesime endalegi esimesed klaasid keelekastet.

Kuna olin põhjas kõvasti harjutanud, otsustasin end proovile panna ja tellida endale kõige vürtsikamat toitu, mida parajasti saada oli. Sõõnud sellest teravast pastast omajagu, pidin nentima, et pole paha, Schleswig-Holsteini liidumaa poest saadavad vürtsid on mind hästi treeninud. Mekkis küll. Ka teised ei hoidnud tagasi ning nii tellis Daniel vahvleid ja jäätist, Fanny ja Rebecka veel kooki ning Samira uue klaasitäie veini. Kõik oli kena.

Kui kõik juba mõnusalt einestanud olid, ning kõigil oli tuju laes, otsustasime mängida "seda mängu "Inglourious Basterdsist"". Ehk siis seda mängu, kus kõik kirjutavad ühe kuulsa tegelase nime paberilehele, annavad paberi edasi, misjärel need siis tatiga otsaette kleebitakse. 

Kes kurat mõtles laubale nii loomingulise nime nagu "otsa esine"? Mida asja? 

Igatahes teavad kõik seda mängu kui "see mäng "Inglourious Basterdsist"", isegi, kui sel ka päriselt mingi nimi on. Naerda sai lõpuks ikka korralikult. Olin Rihanna. Danielil läks väga kaua aega enda tegelase välja mõtlemisele. Kui ta oma tegelasest vahekokkuvõtet koostas, oli tema suust kuulda: "Ma olen kiilakas actionfilmi näitleja, kes ei ole Vin Diesel, olen aga sündinud Saksamaal ning olin abielus Demi Moore'iga.....KES ON DEMI MOORE? Mul pole aimugi." Lõpuks me enam ei suutnud seda kannatada ning ütlesime, et ta tegelane mängis visa hinge filmis "Visa hing".

Daniel: "......hmm,"

Meie: "Nimi algab B-tähega!"

Daniel: "Eee..."

Ma ei suutnud enam ning ütlesin, et selle järgi tuleb "...ruce!" ning siis hakkas Daniel naerma ning isegi, kui võis mõelda, et ta juba teadis, lisasime igaks juhuks "WILLIS!" veel juurde. Naersime veel kõhutäie, andsime igatsevale kelnerile ta paberi ja pastakad tagasi ning maksime arve. Jalutasime jahedasse öhe. Merdi isa oli juba ukse ees ootamas ning pärast trepilt alla hüppamist ning tema märkamist pidin kinnitama, et ma olen ikkagi kaine. Ütlesime head ööd ning meie Danieliga vurasime oma ratastel koju oma võrdlemisi külmadesse aga väga pehmetesse vooditesse tuttu.

Püha öö, õnnistud öö

24. detsembrikuu päeva, mis on sakslastel mingitel seletamatutel põhjustel täiesti tavaline tööpäev, esimesel poolel valmistusime hästi ette päeva teiseks pooleks. See tähendas, et me läksime kõik koos jalutama. Kõigepealt käisime ja kolistasime Sunna Tagesmutteri ukse taga ning kui tädike lõpuks uksele ilmus, soovisime talle igavesti toredaid jõule ja rahulikke pühi. Tagesmutter on isik, ilmselgelt naine, sellepärast, et Mutter tähendab ema ning, ei, sellest ei või järeldada, et polt isa tähendab, selle jaoks on olemas Vatter, kes toimib ühemehe, sel juhul siis ühenaise, lasteaiana. Ehk ta kogub enda juurde palju väikseid lapsi ning siis hoolitseb nende eest samal ajal, kui latsekeste emmed-issid tööl on. Väga mõistlik.

Pärast päevaema, nii kõlaks siis Tagesmutter eesti keeles, juurest lahkumist võtsime suuna metsa poole, et rebida kuskilt natuke sammalt ning lõigata paar kibuvitsaoksa kodusteks lauakaunistuseks. Eestlane siinset puude kontsetratsiooni muidugi metsaks ei nimetaks, vahest ehk hõredikuks või millekski sarnaseks, aga rohkemaks küll mitte. Või vahel isegi justkui nagu oleks metsas, aga endiselt on selline tsiviliseerituse tunne, selline tunne, et iga hetk võiks selja tagant auto mööda sõita. Selline tunne, et metsa ei saa ära eksida. Ja sellist asja juba Eestist ei leia. Kui on mets, siis on ikka kohe mets ja kui ära eksid, siis sinna sa tõenäoliselt ka jääd. Igatahes kõndisime siis meie vaikselt teed mööda edasi ning hoidsime potentsiaalsete jõuludekoratsioonide suhtes silmad lahti. Ma muidugi ei kasutaks sõna „suhtes“, sellepärast, et see ei ole tegelikult üldse mingi mõistlik sõna, sest seda võiks ju tegelikult igal pool kasutada, aga paremat ma ei leidnud ning praegu võib sellega rahulduda. Kõndisime me ka mööda asfaltteed, mis mind, kui eestlast, ikka veel üllatab. Üllatab see, et absoluutselt kõik teed on kõvakattega. Ehk kui tee on, siis on see asfalteeritud. Paar sellist pehmet metsateed kuskil veel redutab, kuid nendel sõidavadki ainult metsamehed oma metsamasinatega, mitte tavalised kodanikud. Meenub juba vaikselt isalt kuuldud jutt Eesti ja Läti teedeehituse strateegiast, mis sai alguse, kui ma ei eksi, kolmekümnendatel aastatel.

Kui Eesti alustas kampaaniaga, mis dikteeris, et iga küla ja vallakeskuse vaheline tee peaks saama tolmuvabaks ehk pööras tähelepanu väiksematele teedele, siis Läti hoidis korras oma peateed. Seepärast oli ka Läti NSVs suuremate linnade vahel sõita vahel mugavam kui Eestis. Meil aga see-eest oli lõppkokkuvõttes palju rohkem teid asfalteeritud ning sellepärast teab tänapäeval ka juba iga esimesse klassi astuv laps, milline piin on sõita autoga läbi Läti, kui vanemad tahavad autoga Lääne-Euroopasse reisule sõita. Läti lihtsalt ei tule toime kõigi teede korras hoidmisega. Ja kui vene sõjaväes olla kunagi mu isa käest veel küsiti, et: "Noh, Eestis viib iga talu hoovile asfalttee, jah?" ning, võrreldes olukorda ülejäänud NSV Liiduga, sellega peaaegu, et nõustuda võis, siis Saksamaal see täpselt nii ongi. Kui Eestis jagub ikka veel kuhjaga kruusateid ja külavaheteid, siis siin sellist nalja ei näe. Aga nagu üks tähtis mees kord öelnud, et Eesti on veel üks väheseid riike Euroopas, või vähemalt lääneriikide seas, kus leidub veel lihtsalt radu ning teid, mis otseselt kuhugi ei viigi ning mida järgides võidki ära eksida. Selle üle, arvan ma, võime päris uhked olla.

Jalutasime mööda teed edasi. Läbi metsa, üle mäe, leidsime oma sambla ja oksa ning mina mõtlesin, et hakkame, tagasi kodu poole kõndima, aga ei, ikka edasi. Sattusime ühe hüljatud kruusakarjääri peale ning jäime hetkeks seisma. Selsamal hetkel jooksis põõsast aga välja jänes ning kuna keegi teine seda märganud ei olnud, võtsin endale vastutuse ning karjusin teistele: „KANINCHEN!“ ehk jänes ning nautisin tuledesära endal, kui teised üllatunult ahhetasid ning Mama Sunnale seletama pidi, et just siin elabki lihavõttejänes. Päev läks korda. Pärast seda kui Sunna leidis maast vana püssipadruni, utsitas Mama teda selle maha viskama ning me kiirustasime minema.

Jalg jala ette ning vaikselt hakkasime juba järgmisse asulasse jõudma. Küsisin lõpuks, et kuskohas me nüüd olema peaks ning sellele sain vastuse, et Kasseedorfis ikka. Hmm...väga huvitav, ma olen siin juba neli kuud elanud ning ma ei tunne oma koduküla ära. Iga päev toob üllatusi.

Olles tagasi koju jõudnud, hakkasime vaikselt külalisi ootama ning samal ajal ehtisime jõulukuuske. Puu olla sel aastal palju väiksem kui muidu, ehk tavaliselt olla pool elutuba kuuske täis, seekord oli ainult üks toa nurk selle päralt. Kõigepealt pidime muidugi Papaga jõulupuu oma kohale kinnitama ning see ei olnud üldse nii lihtne kui arvata võiks. Sel ajal kui Papa hoidis kuuske tipust otse ja püsti, sidusin mina puu tüve helesinise nööriga grammofoni aluseks oleva vana puust kasti külge. Kord sidusid liiga lõdvalt, kord liiga tugevalt ning lõpuks nihutas Papa kasti koos grammofoniga lihtsalt natuke paremale, et puu püsti püsiks. Pärast seda siis ehtisime oma suurejoonelise Tannenbaumi igasugu ehetega ning vanaisa enda tehtud vahaküünaldega, mis, tuleb rõhutada, ei tilgu. Ning toas, millel on vaipkattega põrand, ei saa nii olulisest detailist mööda vaadata. Vähemalt tegi vanaisa selle meile kõigile ka selgeks.

Ühel hetkel oli juba õhtu käes ning tuli ennast viisakalt riidesse panna. Kandsin musti pükse ja särki ning oma ilusat veinipunast sviitrit. Oli kena.

Külla ootasime me Papa õde ning tema meest ning muidugi oma kalleid vanavanemaid. Kui kõik kord saabunud olid, alustasime õhtut teejoomise ja muidu kudrutamisega. Meil oli muidugi kõigil paljust jutustada ning kõik kasutasid seda aega ka väga suurepäraselt ära. Seejärel hakkasime vaikselt jõuluvana ootama ning oodata tuli, sest Papa otsis vanaisale suurt kotti, kuhu kõik kingitused korraga sisse kannataks panna. Samal riietas vanaisa end aga punasesse kuube. Varsti olid kõik vajalikud inimesed tagasi elutoas, välja arvatud muidugi jõuluvana ning peagi tualetist naasev vanaisa. Kui keegi lõpuks märkas, et väljas keegi liigub, oli juba liiga hilja, jõuluvana koputas aknale. Sunna jooksis kähku lähemale, hõikas suure üllatusega: „Vanaisa!“ ja jooksis ust avama. Pärast seda, kui meie jõuluvana end suurjooneliselt esitlenud oli ning koos Sunnaga saanist kingikotti tooma läks, oli veel kuulda, kuidas koridoris Sunna veel vaikselt küsis: „Vanaisa, miks sa end niimoodi riidesse panid?“ Nii palju siis lapsepõlvest...ja Sunna on kõigest kuue aastane.

Kui jõulumees oli lahkunud ning taat tualetist naasnud, üritati Sunnale veel kinnitada, et vanaisa oli tõesti kõik maha maganud ning jõuluvana külaskäigu ajal peldikus istunud. Pärast pikka vaidlust andis Opa (hellitav asendussõna „vanaisale“) alla ning ütles tülpinult: „Aah, ei usu ta enam seda,“ Kuna üldine meeleolu oli endiselt hea ning ka Sunna ei tundunud laskvat end purunenud lapsepõlveillusioonidest häirida, siis hakkasime vaikselt kinke lahti pakkima.

Pärast suurt kilkamist ja ringi aelemist oli kõigil oma osa käes ning minu nimekiri nägi välja selline: taskulamp, alkoholimaitselised Lübecki martsipanikommid ja kakskümmend eurot vanavanematelt, suupill, mida tahtsin osta kunagi sügisel kirbuturult, kuid jäi sinnapaika soolase hinna tõttu vanematelt, väike jalgpalli MM-i raamat, kus on kirjas kõik informatsioon meeskondade ja staadionite kohta, tulemuste märkimise ala ning palju muud oma õelt, Bettylt, Friedrich Dürrenmatti raamatu „Justiz“ oma Papalt ja kahekümneeurose spordipoe kinkekaardi Papa õelt ja tema mehelt.

Ise kinkisin ma Eestist saadetut: Papale eesti rahvamustriga mütsi ning pisikese pudeli Kiiu Torni munalikööri, Mamale mu eesti vanaema heegeldatud valge liniku ning, kuna Mama austab indie rock'i ei saanud ma kinkimata jätta ka plaati Ewertilt ja kahelt tragunilt, Bettyle eesti teed, kõrvarõngad ning ilusa vitraaži ning õele kassinäoga käpikud, Lotte komme ning jällegi vanaema kootud väikese päkapiku. Teistele ei tulnud mul pähegi midagi kinkida, minu perekond elab kodus ja kingitusi saab ainult minu perekond. See-eest said kõik aga hulganisti Kalevi šokolaadi, see peab ju ka midagi väärt olema.

Kui kõik natuke maha rahunenud olid, istusime jõululauda sööma jõulupraadi, see tähendab suppi, see tähendab seljankat. Mama oli kodus kõik ise valmis vaaritanud ja kõik need vaaritused olid seepärast ka ilmatuma maitsvad. Pärast suppi ootas veel magustoit, milleks oli puuviljasalat. Nendel jõuludel siis mitte nii traditsiooniliselt. Aga ongi huvitavam.

Hiljem, kui kõik end punni söönud olid, tuli teha väike Skype'i kõne oma vanematele, et soovida veel häid jõule, et ka kõik pärispereliikmed sel toredalt õhtul nähtud saaks.

Olles arvuti sulgenud ning "interneti" seinast välja tõmmanud, panin tähele, et teised mängivad juba lauamänge. Ühinesin siis õhinaga ning selgus, et parajasti käib „Activity“ ehk põhimõtteliselt „Alias“ ainult, et kaardid on raskusastmete järgi sorteeritud ning seletama peab ka joonistades ja pantomiimi tehes. Oh, seda õnne. Mina olin paaris vanaisaga ning peagi sain teada, et just sellises mängus saab teada, kui hästi keegi võõrtkeelt oskab, muidugi kui seda võõrkeeles mängida, mida ma ju ka kahtlemata tegin. Ehk sõna „garantiikaart“ seletamine läks väga libedalt, just nagu eesti keeles juba. Paar viga siin ja seal, aga ei ole hullu, Opa sai aru ning teadsime, et pärast paari sellist edusammu oleme veel võitjad. Just, ja viimase koha me ka võitsime. Vähemalt oli väga tore ning sai palju naerda. Eriti siis kui Papa õde üritas teha paaniliselt pantomiimi, kui ta tegelikult pidi midagi suuliselt seletama. Oli lõbus.

Pärast mängu lõppu hakkasime vaikselt oma õhtut kokku tõmbama. Oli mängitud ja kingitusi jagatud, söödud ja naerdud ning keha oli rammestunud. Ja oli selline jõulutunne, mida saab ainult jõuluõhtul tunda. Jätsime kõigiga hüvasti, pakkisime lahti Mama poolsete vanavanemate saadetud paki ning rõõmustasime villaste sokkide üle. Pärast seda kobisime kõik oma kotile ning uinusime püha öö rahus. 

Minu väikse küla väike kuusepuu bussiootepaviljoni kõrval, mitte midagi erilist, kuid endiselt ilus. Just see õige Tannenbaum. Ma avastasin just, et paviljon meenutab ebameeldivalt palju sõna šampinjon.

Ning meie kooli jõulupuu, mis juhtus veel säravam olema. Oh, ilus aeg.

Rääkis degusteerija

Teadaanne: Nagu ilmselgelt näha on olnud, kasutan ma omavoliliselt paljusid Mart Juure, Andrus Kivirähki või MärtSeppjaOttAvandi Tujurikkujast pärit tsitaate. Kuna olen nende suurepäraste humoristide väga suur austaja, siis suur lugupidamine neile minu poolt ning loodan, et kui Te suurekaliibrilised humoristid juhtute seda blogi mingi enneolematu ime läbi lugema läheb teile igasugune respekt ning loodan, et hea huumori nimel ei teki  sellest mingeid probleeme. Pealegi oleks "ilge jama" kõigi nende "plagiaadihakatiste" blogist eemaldamine.

Kui ma üleeile klassiuksest sisse astusin, siis pidin hilinemise eest vabandama...oma õpilaste ees.

Igal 20. detsembril toimub mu koolis keeltepäev, üpris suurejooneliselt veel. Kui mu õpetaja juba novembri lõpus minu käest küsis, kas ma äkki saaksin väiksematele kunagi natuke eesti keel õpetada, vastasin muidugi jaatavalt. Ilma pikemalt mõtlemata arvasin kohe, et ju on mõni tund lihtsalt ära jäänud ja nüüd nii naljapärast oleks ju tore samal ajal mingit muud keelt õppida. Ei tulnud üldse pähegi mingi muu variant. Toimus aga midagi hoopis grandioossemat.

Minu ülienergilise ladina keele õpetajast klassijuhataja organiseerimise all leidis aset Sprachenschnuppertag ehk keelepäev (Google translate andis mulle küll tõlkena rääkis degusteerija, aga terve mõistus ütleb, et seda kasutada oleks kuidagi vale). Detsembri alguses saatis seega ta kutsed ilmselt väga paljudele inimestele (lapsevanematele, oletasin), et leida dotsente, kes kõiksugu võõrkeeli õpetaks. Ning tuli välja, et selliseid inimesi oli päris palju. Afgaani keel, jaapani keel, vanakreeka keel, serbia keel, türgi keel, hiina keel, vene keel (eriti eksootiline), norra keel ja eesti keel olid lõpuks valikus ja tõenäoliselt jäi paar veel nimetamata.

Igatahes vabandasin ma siis hilinemise pärast ning seejärel valgusime kõik klassi, tervelt kümnekesi. Hääleke mu südames oleks rohkematele inimestele tahtnud meie ilusat keelt õpetada. Istusime siis maha ning mina otsisin välja lehe, millele olin eelmisel õhtul kiirelt eestikeelsed väljendid kribinud. Mitte seepärast, et ma oma emakeelt enam üldse ei oska, vaid pigem sellepärast, et kui hakata mõtlema, kuidas oma emakeelt võõrkeelena õpetada, siis ei oska nagu kusagilt peale hakata. Nii et õnneks andis mulle speakestonian.co.uk mulle kõik eestikeelsed väljendid, mida mul vaja võiks minna nagu "Kuidas sul läheb?" või "Täna on päikeseline ilm," või "Mitu džiipi su isal on?" või midagi muud vajalikku.

Kolm tundi läks nagu lipsti ning hiljem mõistsin, et kui ma kunagi õpetajaks tahan saada, pean veel palju harjutama. Kellaaegade juures meenus midagi vajalikku tutvustamisest ning siis jälle

ilmast, niiet lõpuks õpetasin ma kõiki teemasid üheaegselt. Samuti õpetasin ma neile selgeks pikima eestikeelse sõna, milleks on Wikipedia sõnul sünnipäevanädalalõpupeopärastlõunaväsimus. Teine näide võiks olla ka isaspaabulinnusabakattesulesilmamunavärvivabrikukuldväravaauvahtkonna-ülemapühapäevajakirinnataskusisevoodrivahe, aga ma ei ole muidugi päris kindel. Kui mõnele keeleliselt minust intelligentsemale indiviidile tundub see häirivana, siis oletan, et mingil hetkel sellest ma ka kuulen. Mis kasu on info levitamisest, kui levitatakse valeinfot? Mitte mingit, ütlen ma. Aga ma kaldun teemast kõrvale.

Naerda sai õpetamise ajal tõesti kõvasti. Eriti siis, kui ma teatasin, et sõna Nacht kõlab eesti keeles sellise lihtsa häälitsusena nagu "öö". Natuke jubedam hetk oli, kui tegin teatavaks, et Eestis süüakse jõuluajal verivorsti. Tavaline reaktsioon on erinevate grimasside tegemine, vähemalt saab selgeks, kui mitme moel inimesed oma nägu väänata suudavad. Väga huvitav.

Ühe vahetunni ajal saime kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas kokku ning tegime kõigi dotsentidega koos ühe suure grupipildi. Kõik toredad asendusõpetajad, kaasaarvatud mina muidugi, said karbi maitsva Milka šokolaadiga ning ilusa punase roosi. Šokolaadikarbile oli läbipaistva teibiga veel diskreetselt kaks kommi kleebitud. Ilmselt pidid lisakommid tagama selle, et kõik ikka järgmine aasta tagasi tuleks ning karjuva lastekarja ees mõnest oma eluaastast lahti ütleks. Odav trikk küll, aga väike pistis ei tee kunagi paha. Lisaks ilutses kommikarbi ümber veel ilus punane lint, see andis viimase vajaliku lihvi ning mulje jäi tõesti väga kena.

Kui kõik läbi oli, tulime uuesti kooli sööklasse kokku ning vahetasime muljeid. Tundus, et kõik jäid väga rahule ning lubati ka kindlasti järgmisel aastal tulla. Siis sain teada, et enamik neist asendusõpetajaist olid seda keelepäeva juba mitu-mitu aastat vedanud. Uskumatu, mida üks šokolaadikommikarp suudab.

Lõpetuseks, sõime kohvi-teed ning jõime erinevaid jõulustritsleid samal ajal arutades, milliseid meetodeid keegi õpetamisel kasutab. Ning sel ajal kui Serbia proua seletas, kuidas tema räägib alati Nikola Teslast käis PRÕKS! ja laud oli kohvi täis. Hiina härra oli, võib oletada, ilma mingi tagamõtteta, oma plasttopsi kohviga täitnud. Ilmselgelt ei olnud see kuumade jookide vastu tolerantne. Elus tuleb tõesti kõike ette.

Kõigile keelehuvilistele: pikim sõna saksa keeles, mis ka sõnaraamatus ilmus oli kuni 2013. aasta seadusemuudatusteni Rindfleischetikettierungsüberwachungsaufgabenübertragungsgesetz. See kujutab endast seadust, mis sätestab veiseliha sildistamise jälgmist. 

Lisaks: mu vanaisa nimi on Wolfram. Kui see ei ole hardcore, siis mina küll ei tea mis on.

Jõulumeeleolu

Täna juhtus olema viimane koolipäev. Või viimane mõistlik vähemalt, sest homne on väga lühike.

Rattasõidust jällegi kord hingeldades klassi jõudes istusin oma armsa grupilaua taha maha ning pärast õpetaja saabumist nautisin kaks tundi oma mõtete mõtlemist. Samal ajal oli minu klassikaaslastel saksa keel ja matemaatika. Väga huvitav oli. Kuna kolmandast tunnist alates kirjutasid kõik peale minu ladina keele arvestust, siis oli mul jälle aega midagi lahedat korda saata. Otsustasin oma vanaemale ühe toreda jõulukirja kirjutada. Lisaks kogu aeg blogis vabandamisele, pean ma ka kogu aeg tema ees vabandama, et ma jälle nii kaua midagi paberile saanud ei ole. Aga käsitsi kirjutamine on ka hoopis teine asi, hoopis hirmsam. Seal ei kannata ju midagi äragi kustutada, kui sõnad sassi peaks minema või esialgne mõte tobedaks muutub: rikuks kirja väljanägemise ära.

Igatahes juhtus kirjutamise ajal minust mööda hiilima meie filosoofia õpetaja. Mees, kes olla kuus aastat Helsingis elanud ja saksa koolis õpetanud ning isegi, kui ta tegelikult on puhastverd sakslane, näeb ta väga soomlase moodi välja. Ehk nii nagu tal oleks palju raha ning võiks oodata, et iga hetk libiseb üle ta huulte perkele või saatana või mõni muu ilusa kõlaga soomekeelne sõna. Tõenäoliselt Soome lihtsalt muudab inimeste välimuse selliseks. 

Igatahes, lisaks kõigile oma õpilastele Soomes aset leidnud lõpututest seiklustest rääkimise vahepeal küsib ta ka minu käest alati, kuidas ikka see või too sõna eesti keeles on. Nii et seekordki alustas ta trepist alla minemise asemel juttu:

"Kuidas on eesti keeles näiteks international?" Esitades küsimuse, mille ta minult tegelikult juba kord küsinud oli.

- "Rahvusvaheline,"

- "Väga huvitav. Vot soome keeles on see kansainvälinen. Et kansain on rahvas ja välinen on vaheline,"

- "Hmm, ahah,"

Pärast seda rääkis ta väga huvitava loo Soome ja Eesti sakslastest ehk võib ka öelda baltisakslastest, üritasin võimalikult palju aru saada. Et kord oli olnud üks naine, kes oli Eestist Viiburisse pidanud reisima Vene võimu pärast ja kuidas ta siis enne seda veel igale poole mujale sattus. Oma käekella vaadates avastas ta, et peab aga minema ning jätsimegi hüvasti.

Kui kirja valmis sain, otsisin välja oma ümbriku, panin kirja ümbrikusse, kleepisin keelega kinni ning kirjutasin peale aadressi nii ilusate tähtedega kui suutsin. Viskasin koti õlale, trampisin trepist alla ratta juurde ning väntasin Eutini suurima kaubanduskeskuse, LMK juurde. Kui poes jõulukaarte imetlema jäin, peatus hetkeks minu kõrval üks vanaproua, kes pärast kaardi hinna silmamist kommenteeris:

"NELI EUROT!?"

- "Kallis, mis?" vastasin mina.

"Oohpsssshhhkkhhuuu...uskumatu," vastas tema ning torises minema. Oh, jõuluaeg.

Mina jalutasin siis rõõmsameelselt postikassa juurde ning enne, kui midagi lausuda jõudsin, pobises lühikeste mustade juuste ja prillidega kutt leti tagant:

- "Eestisse, jah?"

- "Jah, täpselt nii,"

Maksin saatmiskulud ning soovisin häid jõule. Mulle endale ei tundu üldse, et ma seal nii tihti käin, aga selle kuti tülpimus näitas vastupidist. Ju siis ikka käin.

Sõitsin läbi tibutava vihma tagasi kooli hoovi, lukustasin ratta ning sammusin üles neljandale korrusele ootama, kuni klassi oleks võimalik minna ehk kuni mu kallid klassikaaslased oma arvestuse kirjutamise lõpetavad. Lugesin ema saadetud Imelist Ajalugu. Pärast pidevat saksa ning mõningast inglise keelega kokkupuutumist läheb eesti keele lugemine ikka maru libedalt, lausa lust.

Viimase, inglise keele tunni ajal mängisime põnevat mängu. Õpetaja ütles meile ühe tähe ning meie pidime kähku kirja panema mõrvari, mõrvatu, mõrvarelva, mõrvakoha, motiivi ja põgenemisriista, mis selle tähega algas. Daniel võitis ühe, ning Olaf teise mängu.

Pärast tundi jooksis punkar Johanna, kelle juuksed on kogu aeg erinevat värvi, kutsuma meie klassijuhatajat, sest meil tuli talle ju jõulukingitus üles anda. Pärast suure korvi kingituste nägemist oli ta VÄGA meelitatud ning tänas väga palju. Midagi tuleb ju klassijuhatajale ikkagi kinkida.

Kõik saatsid õpetaja tänusõnu aplausiga. Inimesed olid väga jõululikult meelestatud ning vaikselt hakati uksest välja, kodu poole trügima. Tristan ümises omaette:

"Feliz natsidad, feliz natsidad.."

Advendikalender, mille klassijuhataja meile valmistas. Iga päev sai keegi väikese pakikese paari šokolaadi, Lübecki martsipani ning heade soovidega. Väga südantsoojendav, tõesti. Ikka tuli kurja vaeva näha sellise asja meisterdamisega. Ja kuidas oleks me pärast seda saanud talle mitte midagi kinkida, ei lähe lihtsalt.

Vabad tunnid

Olukord vaba tunni ajal.
Leekivpunaste juustega Antonia loeb ette mälumängukalendrit, mille Nele oli hetk tagasi isale jõuludeks ostnud.
Antonia: "Milline neist lauludest ei kuulu loetellu: "Yesterday", "Yellow Submarine", "Satisfaction", "Hey Juude?"
Niklas: "Hey Juude?"
Antonia: "Hey Juude,"
Niklas: "Ma arvan, et seda hääldatakse ikkagi teisiti,"
Antonia: "Tegelt? Kuidas siis?"
Niklas: "Hey Jude ikka,"
Moritz naerab sel hetkel pööraselt. "Juude" tähendab saksa keeles juuti.
Niklas: "Hey Juut... jap, ilus laul natsionaalsotsialistlikust ajast,"

Lisaks. Kui hispaania keele topelttunni vahele paus tekkis ning ma koridori võileiba nosima läksin (vähestes koolides eksisteerib selline element nagu "koolilõuna"), avastasin, et kõrvalklassi uks on lahti ning kõik itsitavad vaikselt. Kiikasin üle ukse ning nägin, et terve klass elas häälekalt kaasa kellegi mängitud arvutimängule. Ilmselgelt oli neilgi vaba tund. Mina seisin vaikselt ukse peal ning naersin vaikselt kaasa.

Oli põnev...

...väga põnev.

Pildi nimeks on "Depressioon," Koduteel pidin korraks peatuma ning jäädvustama seda masendust, mis sellise ilmaga tekib. Fotosilma ette jäi üks paljudest suure Saksamaa tööstusrajoonidest.

Ja teisel pool teed vaatab vastu ilmselgelt liialt sügisene detsember.

Kuidas külapoisid Lübeckis kinos käisid

Mõttes mõlgub vaikselt alarubriigi "Tagasivaated" loomine, milles kajastaksin sündmusi, mis on aset leidnud näiteks eelmise ja üle-eelmise blogipostituse vahel, mida ma tol hetkel ei jõudnud kirja panna sellepärast, et olin liigselt hõivatud Näoraamatus eesti sõpradega suhtlemisega või mingite lollide kassipiltide vahtimisega mõnelt muult meelelahutuslikult internetileheküljelt, mis on tegelikult täielik ajaraiskamine ja mida ma üldse tegelikult tegema ei peaks. Jah, lõpuks sain välja öeldud selgituse kõigi kindlasti toimunud, kuid blogis mitteilmunud seikluste, jutuajamiste ja muude toimetuste eest. Andestust!
Kui neljapäeval viimases, hispaania keele tunnis mulle lõpuks meelde tuli, kuidas nädala alguses räägiti koos klassiga kinno minemisest, siis andsin oma parima, et kokku panna plaan, kuidas jõuda bussiga õigeaegselt koju, et jõuda tagasi linna, et jõuda õigeaegselt Lübeckisse sõitva rongi peale, mille pealt omakorda jõuda õigeaegselt kinno vaatama hispaanlaste adaptsiooni "Lumivalgekeseest" .
Lumivalgekese õigekirja pidin just järele vaatama, sest oli kange tahtmine Lumivalguke kirjutada. Ning kui DELFI kommentaarium hakkab juba nöökima stiilis "Lumivalguke, Lumirasvake, Lumisüsivesikuke", siis on ilmselt mõistlik kirjutada Lumivalgeke just sellisel moel.
Sel hetkel oli aga pool klassi juba koju läinud, sellepärast, et lõunapaus on liiga pikk ehk nelikümmend viis minutit ning keegi ei viitsi ju pärast sellist ootamist veel üheksakümneminutilises kaksiktunnis istuda. Oh, palun.
Igatahes proovisime veel tunnis mõistlikku võõrkeelset dialoogi arendada ning vahetevahel suutsin Niklase, kõige sõbralikuma ja toredama klassivenna kõrval isegi oma olematute hispaania keele teadmistega särada. Tres casas tähendab kolme maja. Lisaks, enne, kui unustan: minu meelest väga kenasti kõlav Casablanca tähendab lihtsalt valget maja, mis kõlab kõvasti igavamalt. Igatahes oli lühikeste pruunide juustega Leoni parajasti meie vastas enda hispaaniakeelset küsimust formuleerimas, kui mulle meenus, et ainuke buss, millega mul võimalik koju sõita on, lahkub umbes kümne minuti pärast, otsustasin käe püsti ajada ning alati naeratavalt senjoriita Lafitalt küsida luba tunnist lahkuda. Tema ainult muigas ning noogutas vaikselt pead. Selle peale hüppasin mina oma toolilt püsti, kahmasin oma asjad kaenlasse ja tormasin klassiuksest välja.

Vahepala:
Klassis istuvad kõik endiselt oma kohtadel, oma väikeste isiklike laudade taga, mis enam nii isiklikud ei olnud, sest need paigutati gruppidesse. Kas on lubatud öelda "grupp laudu"? No, nüüd igatahes on. Ja me istume nüüd kõik nende grupilaudade taga ning tunneme endid lasteaialastena, pudrupõlled eest ja puha ning ootame, et õpetaja meile justkui selgeks tehtud teemad uuesti läbi nämmutaks ning ette söödaks.
Põhjus ümberpaigutuseks oli selles, et kõige suuremad naljavennad klassis: Jonas, Tristan (ja Isolde oleks paras paar), Olaf ja Maximilian palusid õpetajat, et ta nad eraldi istuma paneks, et nad nii palju ei itsitaks ja rohkem õppimisega tegeleks. Poisid ise palusid õpetajat. ISE! Ja õpetaja võttis kasutusele SELLISE abinõu. Just siis, kui võiks arvata, et koolielu enam hullemaks minna ei saa tuleb keegi välja uue cool'i ideega.

Olin juba bussijaamas ja arutlesin endamisi, kuhu jääb minu buss, mis peaks juba stereotüüpse saksa täpsusega jaamas olema. Ning siis jõudsin ma järeldusele, et minu buss ei lahkunud mitte 15.10 vaid 15.00 ning, kui ma ei eksi, jalutab praegusel hetkel seesama Niklas, kes mind enne oli nõus rongi saabumiseni enda pool majutama tõenäoliselt oma vanemate auto peale, mis lahkub kohe teadmata suunas ning kaob minu jaoks igaveseks universumi avarustesse. Pärast selle mõtte mõtlemist sprintisin tagasi kooli poole lootuses ta kinni püüda, enne kui on liiga hilja. Lõpuks hingeldades oma klassikaaslaste juurde jõudes pöördusin kohe Niklase poole:
- "Kas...oh..uuh..kas ma...äkki...oh..uuh..kas ma äkki..."
- "Jah, muidugi!"
- "..ooh...tänan!"
Sellele järgnes kõigi ümberringi seisvate inimeste äkiline naerupahvak. Vähemalt sain endale mingi äraolemise koha.
Selgus, et Niklasele ei tulnudki vanemaid järgi ja nii kõndisime tema, mina, Max ja Olaf tagasi rongi- ja bussijaama. Sakslastel on sellise asutuse kohta üks lihtne sõna: Bahnhof. Ja just sellest asutuses on koos nii rongi-, bussi-, kui ka taksojaam. Otsetõlge oleks sõiduhoov - väga mõistlik minu arvates.
Sõiduhoovis arutasime peamiselt, kuidas mina õhtul koju saan, sest kõigil teistel olid omad diilid juba tehtud. Kui rong pidi lahkuma kell pool kuus ning järgmine buss sõidab minu kodukülla alles kell pool viis, siis mulle jääb täpselt kakskümmend viis minutit enda kinnominekuks ettevalmistamiseks ning kümne kilomeetri sõitmiseks tagasi Eutini. Vist ei lähe läbi. Teine võimalus oleks tagasiteel kutsuda järgi Papa. See aga juhtuks umbes kell kaksteist öösel ning söögu mind susi, kui Papa kell kaksteist öösel mulle järgi tulema hakkab. Seega jäi ainukeseks variandiks kellegi pool ööbimine. Pärast pikki kõnelusi ning kokkuleppeid sai lõpuks selgeks, et praegu sõidame meie Niklasega tema poole ning veedame seal aega, kuni mul aeg rongi peale minna on. Niklas kaasa tulla ei tahtnud. Mõeldud, tehtud.
Kui Olaf ja Max oma teed olid läinud, kõmpisime meie ühte bussipeatusesse ning jäime ootama masinat, mis meid viis kilomeetrit Niklase poole viiks.
Mulle meeldib, millised naljavennad enamik bussijuhte on.
- "Palun Malente Evangelistide kirikuni,"
- "Mis? Mis ma peaks sind sinna nüüd viima või?"
- "Tore ju oleks,"
- "Oi! No maaa ei teaa."
Igatahes sain lõpuks oma pileti kätte ning peagi avastasin end Niklase kodu uksest sisse marssimas. Pärast kolmandale korrusele ronimist tõi Niklas lagedale tuhat vabandust, et ta tuba nii sassis on ja pakkus kohe välja kaks võimalikku tegevust: mängime malet või mängime Xboxiga. Kuna ma viimast kunagi teinud ei olnud, otsustasin proovida. Ja nii mängisime me Call of Duty: Modern Warfare'i kolmandat osa, kellele see midagi ütleb. Kellele ei ütle: mängisime tulistamismängu. Maru lahe oli.
Ühel hetkel kobistasime trepist alla pitsat sööma, sest nälg juba näpistas. Selle käigus avastasin ma, et Niklase elutoas on klaver või, aus olles, tegelikult pianiino. Igatahes palusin mina suurest erutusest luba mängida ning pärast mind mängis Niklas ning kogu ülejäänud aeg kulus mul talle uue loo õpetamisele. Natuke Mozartit ei tee kellelegi paha.
Kui olime juba Malente rongijaama jalutamas, märkasin, et linna park on kõrge aiaga piiratud ning lukustatud: miski, mis Eestis silma pole jäänud. Küsisin, et miks sellist turvasüsteemi vaja on.
- "Ah, igasugu pätid ja vandaalid käivad laamendamas. Tead, see Malente on üldse üks üpris getto koht."
- "Ahah..."
Olles lõpuks rongi pardal võtsin istet juba rongis sõitva Maxi kõrval.
Max on selline lahe vend. Ei räägi palju, teeb natuke huumorit, natuke sporti - mõnus mees. Ajasime juttu ning selgus, et ta on treeninud  koos saksa parima kettaheitja ja Gerd Kanteri põhivastasega Robert Hartinguga ning Maxi jutu järgi teeb Harting Kanteri võitmisest ikka tihti juttu.
Varsti pidime juba Pönitzis rongist väljuma ning Olaf pidi meid oma autoga Lübeckisse sõidutama. Peagi olime kiirteel ning üle pikema aja sain jälle tunda suuremat kiirust kui üheksakümmend kilomeetrit tunni. Ühesõnaga, mina lebotasin tagaistmel ja vaatasin autoaknast avanevat tähistaevast ning samal ajal kiirendas Olaf vaikselt. 150...160...170 kilomeetrit tunnis. Väike Golf kiiremini ei läinud, aga mulle juba piisas. Mina lihtsalt olesklesin, tundsin ennast väga mõnusalt ja mõtlesin, et elul ei ole väga vigagi.
Lübeckisse jõudes kujunes meie järgmiseks ülesandeks parkimisplatsi leidmine ning mingil ajal ka teistega kokku saamine. Jalutasime vaikselt üle kuulsa Lübecki värava kõrval asuva silla ning rühkisime edasi vanalinna poole. Lübeck on jõuluajal tõseti väga ilus. Kaunistused puudel, kaunistused majadel, kaunistused sildadel, kaunistused kaunistustel...võtab kohe hingetuks.
Kuna teisi meie kokkulepitud kohtumiskohas ei olnud ning filmi alguseni oli veel aega, otsustasime hüpata läbi linna jõuluturult ning midagi söödavat osta. Inimesed joomas glögi ning vaikselt jutlemas väikeste jõulumajakeste vahel tekitasid pea muinasjutulise tunde. Meie aga väga muinasjutulised ei olnud, meil oli nälg ja meie tellisime kõikvõimalike piparkookide ja muude maiustuste keskelt lihtsalt pitsat
Süües hakkasime tagasi kokkusaamiskohta jalutama. Kohal olle endiselt mitte kedagi nähes jäime keset tänavat ootama. Vaatasime ringi, kuni märkasime, et meie kolleegid söövad rahulikult restorani akna taga õhtust. Luise, Tristan ja Moritz.
Luise on helepruunide juustega tüdruk, lausa ilusaim meie klassis, kes käitub tavaliselt üpris peenekoeliselt, kuid vahel juhtub koos Moritziga sellist tsirkust tegema, et hoia ja keela. Näiteks veepudeli sõda pidama ja üksteist nende pudelitega materdama.
Moritz on ümarama näo ja muretu olekuga poiss, kes hilineb alatasa tundi. Tõenäoliselt suitsetamise pärast.
Tristan on mustade, tavaliselt lakitud juuste, paksu habeme ja prillidega noormees. Tema on meie klassi kloun. 
Ja nii me seisime seal ja proovisime endi pitsad kiiresti lõpetada, et end restorani soojendama jõuaks minna, enne kui nad oma õhtusöögiga ühele poole saavad. Ja aeglane sööja nagu ma olen, kõik ootasid lõpuks ikkagi minu järel. Kui ma lõpuks valmis sain, astusime restorani sisse ning umbes kahe minuti pärast uuesti välja, sest nad olid juba maksta jõudnud. Tagasi külma kätte.
Hakkasime kuuekesi kino poole vantsima, kuuekesi. Ja alguses pidi terve klass tulema. Pärast lühikest peataolekut leidsime õige tänava üles ning peagi ka õige ukse. Nagu Ateena kino Tartus kohe. Kuna pidime ikkagi õpetaja ka ära ootama, siis veel sisse astuda ei julgenud. Samal ajal, kui Moritz sigaretti suitsetas avastasime endid aga kuulsa "beebiklapi" kõrvalt.
Ühel Lübecki tänaval asub selline koht, kuhu on võimalik oma beebi ära anda, kui tõesti ei ole võimalik lapse eest hoolt kanda. Tuleb lihtsalt klapp lahti teha, oma laps tekkinud tühimikku aseteda  ning talle ilusat elu loota. Kuidagi kurb tunne tuli kohe, eriti kui klapi kohal ilutses veel graveering "Avada ainult täie tõsiduse korral".
Igatahes jõudis lõpuks kohale ka Frau Lafita ning trügisimegi üksteise järel kino uksest sisse.
Filmi orginaalpealkiri oli "Blancanieves" ehk "Lumivalgeke" (oh, üllatust!) ja rääkis ta teadagi millest, ainult selle vahega, et Lumivalgekese nimi oli Carmen ja tema isa oli matadoor. Lisaks oli see tummfilm ja sel puhul muidugi ka must-valge.
Pärast filmi lõppi vahetasime tänaval edasi lõdisedes muljeid. Minu arvates oli linateos väga hästi õnnestunud ning mu südame võitis see igatahes, vaataks teist kordagi. Ja mingil moel olin ma ainuke, kellele see meeldis, isegi Frau Lafita polnud oma kodumaa filmist suuremas vaimustuses. Ju olen ma siis endiselt see imelik vahetusõpilane, kes kõigist teistest erineb. Vähemalt olen ma sellega rahul! Frau Lafita viskas veel nalja ja mainis, et see on küll esimene hispaania film, millest me aru saime (sest see oli ju tummfilm!). Jah, tundus sedamoodi küll.
Jätsime hüvasti ning meie Olafi ja Maxiga jalutasime tagasi oma Golfi juurde ning manööverdasime ehitud tänavate vahelt linnast välja, tagasi kiirteele. Oli mõnus. Olaf viis meid uuesti Pönitzisse, kus ootasime pool tundi kell 00.30 saabuvat rongi ning ajasime Maxiga juttu. Kuulan ma veel muidugi ikka rohkem, kui räägin.
Kui olime rongi peale saanud sõitsime veerand tunnikest tema kodukohta Plöni, kust ta isa meid auto peale korjas ning koju viis. Maxi pool sõime veel kerge õhtuse snäki ning samal ajal pommitas Maxi isa mind küsimustega Eesti kohta ja mina vastasin nii hästi, kui oskasin. Pärast seda läksime magama, sest järgmisel hommikul tuli juba jälle kell kuus üles tõusta. Maxi tuba oli spordivõistlustelt saadud medaleid täis. Magada jäi neli ja pool tundi.

Kõik udused pildid ristin ma siin ja praegu "kunstilisteks". Asi on vaatenurgas. Oma vaatenurka muutes lahendame mitmed probleemid.

 Vähemalt üks jõulufoto peab olema kirikust. Siin ta on: üks Lübecki suurejoonelistest kirikutest koos esiplaanile jääva kanaliäärse tänavaga.

Lübecki jõuluturg koos Maxi "kunstilise" näoga.

Meeleolupilt.

Ja nii lihtne see beebiklapp välja näebki.

Täies tuledesäras Lübeck.

Kuna ma pilte teha ei armasta ja enamiku aja ma lihtsalt sunnin end fotografeerima, siis olen isegi õnnelik, et neid pilte niigi palju sai.